Gambia märts-aprill 2019
Nüüdseks saab Gambia reisist 2 kuud ja mõtlesin, et lõpuks võiks veidi ka siia kirja panna, hiljem hea endal ka lugeda ja meenutada. Ja ehk keegi, kes pole käinud saab natuke infot ka indu, et minna. Soovitan väga.

Gambia on Aafrika mõistes üks mikroriik, mis asub mandri lääneküljel.  Ühest küljest piirab atlandi ookean ning ülejäänud kolm külge on piir Senegaliga. Riik ise on pindalalt ca 4 korda väiksem kui Eesti kuid rahvaarv umbes 1,8 milj. Kohalikud ise reklaamivad Gambiat kui "The smiling coast of Afrika" (ehk siis Aafrika naeratuste rannik). 

Gambia hakkas mulle juba mõned aastad tagasi huvi pakkuma ning mida rohkem ma uurisin, seda kindlam olin, et soovin sinna lõpuks minna. Eestist lende pole ning paketireisiga on kõige kiirem võimalus sinna jõuda läbi Helsingi. 

Meie seltskonna reis sai alguse 25. märtsil, et minna viimase laevaga Soome(ööbisime laeval). Lend väljus järgmise päeva hommikul enne 10 ning kohale jõudsime kohaliku aja järgi kell 4 pärastlõunal(ajavahe eestiga oli minnes 2 tundi ning kuna vahepeal oli Eestis kellakeeramine, siis tagasi tulles oli ajavahe 3 tundi). 

Tegelikult on nii, et uuri palju sa uurid, aga ega mingit reaalset ettekujutust enne ei teki kui kohale oled jõudnud. Nii oli ka seekord. Kuna see oli esimene selline nö tõeline Aafrika reis- Egiptus on ka ju osa Aafrikast, kuid võimatu on neid kahte riike omavahel üldse kuidagi võrrelda- siis ei osanud endale mingeid arvausi või eelarvamusi väga luua. Ettekujutus ju reaalselt puudus, ainult, et Eestis Pärnu haigla reisimeditsiini arst üritas meid vist ümber veenda, et sinna üldse pole vaja minna. Aga see selleks. Kohale me jõudsime. Ja siis alles hakkas nali peale. Meie põhja-euroopast sinna jõudnutena muidugi olime ikka omajagu paksult riides. Ei olnud keegi, piisavalt tark, et enne maandumist normaalsed riided selga panna. Soovitan seda kõigile, kes plaanivad minna, sest kuna temperatuur seal oli kõrge, siis lennujaamas mitu tundi oodates võid lihtsalt muul juhul kuumarabanduse saada. Lend oli pikk ning küllaltki väsitav ja seetõttu "unustasin" ma sel hetkel, et me pole enam euroopas ning aafrikas kehtivad teised reeglid ja ajaarvestus on ka neil kuidas kunagi. 

Lennujaamast lõpuks välja saades ootas meid nn "kohalik" Eesti naine Piia, kellega olin tutvunud juba reisi broneerides ning leppisime kokku, et minnes on tema meie nö mitteametlik giid ja teejuht. Paremat otsust ei oleks ette suutnud kujutada, sest tänu sellele me nägime kohti ja tutvusime selliste kohalikega, kellega meil poleks omalkäel kindlasti võimalik olnud kohata. Hotell asus pealinnast umbes pooletunnise teekonna kaugusel Senegambias(kus olid igasugu poed ja restoranid jms käe-jala juures). Hotell ise oli muljetavaldav, tekkis tunne nagu oleks džunglisse sattunud- varaanid jalutasid mööda muru, ahvipargi ahvid olid igapäevased külalised ning tohutul hulgal erinevaid linde. Iga päev umbes lõuna ajal kogunes sadakond raisakotkast suurele muruplatsile, kus siis neid toore lihaga toideti ning turistid said neid jälgida ja kuulata lugusid nende elust olust. 

Esimesel päeval seal olles, me suurt midagi ette ei võtnud- üritasime ümbruskonnaga tutvust teha, käisime rannas ning suutsime vähem kui 1,5 tunniga ennast täiesti ära põletada olenemata päikesekreemi panemisest. 

Reisi jooksul käisime turgudel, ookeanil kala püüdmas, Makasutus- see on 405 hektaril laiuv kultuurimets, kus kasvab tohutul hulgal ka mangroove(neid on seal kolme tüüpi- valge must ja punane mangroov), millest siis punased mangroovid eritavad soola, lehti katavad soolakristallid. Samuti kasvavad mangroovide küljes austrid. Bakaus asub ka krokodillide park, kus vabalt jalutab ringi umbes 80 suuremat ja väiksemat elukat. Kohtusime ka tohutul hulgal ahvidega nii ahvipargis kui ka meie enda hotelli alal, kuhu nad tihtipeale sealt pargist tulid ning nägime ka metsikuid paaviane(kes on võrreldes teiste seal asuvate ahvidega tohutult agressiivsed ning võivad vabalt rünnata, kui neile midagi ei meeldi). Eelviimasel päeval käisime Senegalis safaril, ning meil läks õnneks juba esimese tunni jooksul näha ära kõik seal asuvad loomad ja linnud- see oli üks reisi ägedamaid elamusi üldse. Senegalis safaril toimus ka Walk with lions, kus poole tunni jooksul saime jalutada ühe lõvipaariga koos ning vaadata nende tegemisi. Kordagi ei olnud hirmu ei enda ega ka loomade elu pärast- seda kartma ei pea, et loomad on uimastatud, et nende pealt siis raha teenida nagu enamasti aasias praktiseeritakse. Lõvid on ülimalt hästi toidetud ning hoitud, nad on seal looduskaitse alal 3ndast elukuust peale kasvanud. 

Viimasel päeval enne tagasi lendu läksime täiesti kohalike toidukohta sööma(enamasti sinna turist ei satu, kui teda just keegi sinna ei juhata) ja nägime ka köögipoolt, kus muidugi lugupidamisest kohalike vastu me pilti ei teinud. Toidutegemine oli primitiivne kuid kõik oli puhas, nõud pesti kohe kohapeal ära ning toit oli odav ja mis peamine, väga väga maitsev. 

Reisil kohtusime tohutul hulgal lastega ning meie autojuht, viis meie palvel ka oma kodukülla, kus saime lastele anda kaasa toodud joonistuspabereid, vildikaid, värvilisi ja harilike pliiatseid, mänguasju ning muidugi eesti komme, mis olid tõeline hitt. Võtsime kaasa ka täiskasvanute särke, mis võeti siira naeratusega vastu ja kohe paluti ka koos nendega pilti teha. Inimesed on seal imekenad ning lapsed imeliselt armsad ja siirad. Muidugi trehvasime kokku ka nö sulidega, kuid kus neid pole eksole. Inimesed olid väga abivalmid ja huvitatud meiega suhtlemast ka siis kui me ei soovinud nende teenuseid kasutada või neilt midagi osta.

Meie reis kulmineerus ka minu ja mu abikaasa pulmatseremooniaga, mis kujunes välja lihtsalt perfektseks- rannas tseremoonia, millele järgnes õhtusöök restoranis ning taustaks kohalikud trummimängijad.

 Toit oli maitsev, ilm oli üle mõistuse kuum, inimesed sõbralikud ja naeratavad- mida veel ühelt reisilt soovida. Kahjuks läheks vist see postitus liiga pikaks kui kõike üksikasjalikult kirjeldaks, aga kui kellelgi tekib küsimusi, siis  hea meelega vastan neile põhjalikumalt. 

Mis Gambia puhul on hetkel peamine- see on reisisihtkoht, mis pole veel(loodetavasti ei juhtu seda kunagi) turistide poolt ära rikutud ja sealt leiab õiget ehedust.

Aitäh huvitava lugemise eest! Olen kuulnud, et peab kollapalaviku vaktsiin olema, kas see on tõsi?

Jah, meie tegime ka kollapalaviku vaktsiini. Seda tehakse reisimeditsiini arsti vastuvõtul. Rohkem ei teinud midagi ning malaaria tablette ei võtnud me ka kuna oli tegu kuiva perioodiga.