Gambia (nädalaga jõuab ka)

Käisin Gambia ja Senegali ringreisil soomlaste Tjäreborgi grupiga. Lennata tuli Tallinn-Helsingi-Banjul vahemaandumisega Kopenhaagenis, tagasiteel otse Banjul-Helsingi. Viisat charteriga saabunud EL kodanikelt ei küsita, Senegali piiril kontrolliti vaktsineerimispassi olemasolu. Ringreis ise oli lihtsa ülesehitusega: Gambia jõe äärtpidi sisemaale Georgetownini ja siis vett ning maad mööda tagasi rannikule, lõpus sutsakas Senegali. Esimene öömaja asus saarel ja oli igati ehe - mökkid elektrivabad ja pärdikud müdistasid katustel. Hommikul alustasime allavoolu kulgemist 2kordse pirog-paadiga - vaated olid kaunid, jõgi vaikne ning sõit mõnus. Gambia jõgi on harukordne ses mõttes, et seal võib näha nii krokodille, ranniku lähedal delfiine kui ka jõehobusid. Meil vedas, nägime jõehobusid jõge ületamas ning üht uudishimulikku šimpansit oma saare pealt meid uurimas. Vaatasime üle Unesco kaitse all olevad Wassu kivihaudad.

Järgmine päev möödus orjakaubanduse ajaloo tähe all. Käisime kuulsal Kunta Kinteh saarel ja orjakaubanduse muuseumis. Ma ei olnud Alex Haley menuraamatut orjaks röövitud mandinka sõdalasest Kunta Kinteh'st ja tema järglastest lugenud, 4-osalise filmi Roots vaatasin ära peale reisi ja no oli mõtlemapanev ning maailmapilti loksutav lugu küll. Loojangu eel tegime linnuvaatluse paadiretke, mis mind ette pisut haigutama ajas, kuid tegelikkuses täitsa ära lummas. Meie väikese tuuri viimane päev viis Senegali Fathala loomaparki, mille põhitegijaks on ninasarviku isand Kevin. Naljakas oli kuulata, kuidas kõik giidid nimetavad tüügassigu pumbadeks. Park jääb alla Keenia-Tansaania safariparkidele, samas selle külastamist keegi vaevalt kahetseb. Ringreisil tegime peatused veel kohalikus lasteaias, külainimeste kodudes, sepa ja palmiveini valmistajate juures. Õhtuti kogunesime lõkke ümber külanaiste primitiivsest tantsust-laulust osa saama. Ootamatult peeti meie bussike kinni kahe hõimuvaimu Kankurang poolt, kes värvilistes kostüümides mõõku keerutades tantsu lõid. Tegemist oli poiste ümberlõikamise pidustustega, kus neid kohe hulgi ette võetakse. Tagasi Banjuli jõepoolele liikusime kohaliku praamiga, millel kihav elu oli ikka väga ehe Aafrika. Kirevates rüüdes naised tassivad pea peal võimsaid kandameid ja seljal beebisid, toidukaupmehed pakuvad oma kaupa ning muidugi käib allkorrusel laul ja tants. Tean ka vastust küsimusele, kuidas saada puiklev eesel praamile - üks mees tõstab tema esijalad õhku ning teised 3 lükkavad tagumikust. Sommide reisikorraldusele saan hindeks anda 5+, giid oli ise fänn ning ületas meie ootuseid igapäevaselt.

Mandri-Aafrika väikseimas riigis Gambias elab 2 miljonit inimest ning suurimad hõimurahvad on mandinkad, fulad ja wolofid. Riiki tutvustatakse nimega The Smiling Coast of Africa, kuna riigi kuju meenutab suud ja tihti öeldakse kogu piirkonna kohta Senegambia. Kui Gambia on ajalooliselt Briti koloniaalmaa, siis Senegal prantsuskeelne ning kohalikega suhtlemine keele mitteoskajale pisut keerulisem. Inimesed elavad kas vaesuses või äärmises vaesuses. Nad on rõõmsad ja abivalmid, samas pealetükkivad ja üsna ahned. Kui ikka kõndiv rahakott ehk valge inimene silmapiirile satub, siis tuleb sellest võtta maksimum. Isegi päike kahvatub selle peale, kui paljudel viisidel turisti annab pügada. Seetõttu võib tunduda, et hinnatase on üsna kõrge. Ostudest rääkides tabas mind baobab ehk ahvileivapuu vaimustus ning tõin seda kaasa nii pulbrina, kuivatatuna kui ka kehaõlina. Palju müüakse puidust ja nahast käsitööd, kohalikus stiilis rõivaid ja ehteid ning lõputult igasugu pudja-padja. Mulle meeldisid ka mõned hõimude muusikariistad ning üks pealtnäha lihtne lauamäng. Aafrikasse minnes on tore see, et kõik oma riided ja jalanõud saad kohalikele jätta ning seega piisab isegi sisseoste tehes väikesemõõdulisest pagasist.

Banjulis kolasin Monkey Forest´is ja Cape Point`i rannas, mis kumbki olid sellised võib-ka kohad. Elamusterohkem oli Banjuli turu (turistinimega Albert market) külastus, kust on mõttekas oma sisseostud teha. Mind avastas seal sümpaatne kohalik giid ning isehakanud turistipolitseinik, kes kenasti kõik mu soovid täitis ja mind pügada aitas, lisaks näitas kätte koduhoovi kõrtsi, sest õlut islamiriigile kohaselt igalt poolt ei leia. Panen tema kontakti kirja (Alasana Kanteh +220 9945289), sest ega üksi käimine lihtsam pole, lisaks oli tema inglise keel igati ok ja ta ise kaugelt äratuntav/jälgitav oma lahutamatu musta kaabuga. Veel üks kontakt on väärt jagamist. Nimelt plaanisin malaariarohud kohapeal apteegist osta, aga kuna aega polnud ja sääski ka eriti mitte, siis nii need ära jäidki. Küll aga uurisin teemat ning apteeker (+220 3390657 Alpha Pharmacy) Senegambia ristmikul soovitas ravimit nimega Doxcap, mille 10 tablakat maksab ligi 1 euro (minu reisikaaslane oli Soomes oma kuuri eest maksnud pisut alla 100). Apteekrihärra käest saab ravimeid reisi ajaks ette tellida ning vajadusel toob ta need hotelli ära. Nad kõik suhtlevad WhatsAppiga.

Aijaa ning naistepäevaks sobis mulle nagu valatult minna Sanyang randa (ca 30km Banjulist). Mitte ainult et see rand on väga vau, aga seal toimuvad pühapäeviti riigi rahvusspordi, maadluse matšid. Šõud oli kindlasti rohkem kui 1-eurosest piletist oleks oodanud, põhiliselt ikka turistidele - trummipõrin, tants-trall, jõu-ja ilunumbrid ning suurte läikivate mehemürakate maadluslahingud. Ringi liikusin kohaliku kollase taksoga, kuigi soovitati nn hotelli rohelisi taksosid. Ei märganud mina nende vahel suuri erinevusi ei autode korrasoleku ega sõiduoskuste osas, küll aga olid kollased 2-3 korda odavamad ning mulle meeldib, kui sissetulek jaguneb enamate vahel ja mitte ainult end kuidagi kuhugi sissesusserdanutele.

Kokkuvõttes oli selline pisut laisa inimese Aafrika-reis, aga nädalasse mahtus palju ning taas kord sain kinnitust, et Must manner väärib aina edasist avastamist.

Super, Kadri.

Hästi põnev ja ilmekalt kirjutatud. Kuna see reis toimus?

Tänan :-) Reis toimus märtsi alul 2020. Meil oli viiruspuhang algamas, Aafrika oli veel "puhas".

Väikese ääremärkusena, et need Dox Caps tabletid on tavaline doksütsükliin, mis Eesti apteegis maksavad 1.90€ / 10 tk (ja Egiptuses 0.30€/10 tk).

Vajadusel võib neid muidugi osta, aga ma ei annaks pead et tegemist pole mingite suvaliste nurga taha valmistatud kriidirullidega, mille päritolu ja koostist tuleb naastes Soome tollile selgitama hakata...

Lisan tabletide kohta märkuse : mulle näiteks ei soovitatud neid kasutada - pidi maksale ikka korraliku põntsu andma isegi kui oled terve ,rääkimata kui sul maksa probleemid on ,samuti lapsed kuni 12 aastat ja veel terve joru . Kuna nende kasutamine peab algama enne reisi ja sisi mõned päevad pärast siis kahtlane värk . Inimene kes on aafrikas pikkalt olnud tööalaselt ei soovitanud sellega jamada pigem sääsetõrje ja veel kord sääsetõrje.

Suuuur tänu selle kommentaari eest. Õppetund, et ära ürita med-nõu vahendada. Kohalikud pidid seda malaaria ärahoidmiseks võtma, valmistatud Indias. Pakkuda oli ka UK ja Prantsuse ravimeid.

Minu postitus oli kindlasti vaid sõbralik täiendus, ei midagi pahatahtlikku. Reiside ja ravimite teema vääriks vähemalt eraldi foorumirubriiki, sest see ongi nii mitmetahuline - igas riigis erinevad ravimid, reeglid, päritolud, tõved jne jne. 
Enda viimane kogemus oli Egiptuses käies, kus terve pere sai kõhutõve, mis sealmaal üsna tavaline ja ravimiseks piisab paarist tabletist Diaxist (nifuroksatsiid), mida aga Eestis ei müüda. Hotelli apteegis küsiti 10 tableti eest 15€, siis aga googeldasin ja selgus, et kohaliku apteegiketi hind on hoopis 0.60€., seega tuli odavam taksoga linnaapteeki sõita. Või siis valuvaigisti Tramadol, mida Eestis laialt retseptiga müüakse hinnaga 2€/pakk, seevastu selle Egiptusesse viimine võib trellide taga lõppeda:   https://www.independent.co.uk/travel/news-and-advice/drugs-medicine-egypt-laura-plummer-tramadol-painkillers-illegal-uae-dubai-abu-dhabi-which-countries-a8038286.html. Sama on näiteks mõnede unerohtudega, mille eest nii mõnigi eurooplane on näiteks Gruusias Kutaisi lennujaamas vahi alla võetud.

Buldooza 

Nats juurde sinu juttule see UK case on puhas enda rumalus või tahtlik. Seal oli suur kogus mis toodi kellegi teise jaoks . Kui tood hulgi pead probleemidega arvestama ja see on loogiline.

See et Egiptuse hotelli apteegis on hinnad kõrged samuti arsti ülevaatus. Aga seda kõike korvab reisikindlustus. Seega soovitan võtta tsekkid . Kui mina proovisin lion fishi püüda ja see ebaõnnestus , käsi oli paistes nagu oleks 100 herilast hammustanud. Arst kirjutas oma 30 taala , siis mingi ravimi retsept mis sai visatud prügikasti ja dezinfitseerisin ennast sest poolt ;)

dim123, UK juhtum oli muidugi äärmuslik, aga kui retsepti kaasas ei ole, on tollil ka ühe paki pealt võimalik saag käima tõmmata. 

Või kui palju Gruusias käijaid teavad et kodeiini või pseudoefedriini sisaldavad rohud, mida Eestis lausa retseptita müüakse (nt Nurofeni köhasiirup või Sudafed) on seal rangelt keelatud ja alles see oli kui kaks prantslannat istus seal mitu päeva kinni ja said 2500€ trahvi vaid ühe karbi Dafalgani tablettide eest: https://www.nouvelobs.com/monde/20140807.OBS5796/georgie-deux-francaises-arretees-pour-du-dafalgan-codeine.html

Ja Egiptuses võib sul ükskõik kui hea tervisekindlustus olla,ent kui apteek ei ole võimeline müügiarvet väljastama (kui arveks mitte lugeda ajalehenurgale kritseldatud numbrit), siis pole ka kindlustusest suurt tolku :-)

Buldooza 

Ega ma ei vaidle, kuid tavaline tsekk allkirja ja pitsatiga on piisav kindlustuse jasks. Loomulikult kui see ei ole sama kui sinu reisi summa :)  aga Jah 110% selle nõus et peab olema teema kus mitte nii kogenud kui Sina/mina saaksid aru sellest , et kui enda kodu käsiravimeid võttad kaasa siis halvimal juhul ei näe saareemaat 10 aastat