Tunneks huvi, kui palju foorumlasi vaatas eelmisel neljapäeval Reporterit Kanal 2-s? Sattusin ise vaatama sel momendil, kui näidati väikest geograafiateadmiste eksperimenti vist kusagil kaubanduskeskuses. Nimelt oli tahvlil kontuurjoontega maailma kaart, kus siis möödujatel paluti osutada kaardikepiga mõnele riigile, mandrile või maailmajaole. Saatejuht mainis ennem, et naerame ameeriklaste üle, kes on nii juhmid oma teadmiset kohta muust maailmast. See mis nüüd järgnes...Suutsin vaevu ennast tagasi hoida tutvustamaks teetassi oma teleka ekraaniga. Oli see nüüd mõni nali, või siis arukaid vastuseid intriigi mõttes lihtsalt ei näidatud, kuid kui 10nda klassi tüdrukud näiteks otsivad Eestit Aafrikast, Euroopa mõne teise arvates jälle kuskil teispool ekvaatorit, siis on midagi meie koolihariduse või üldise haritusega väga valesti. OK, saan täiesti aru, kui kaardil ei leita Rwandat, saan aru, kui Serbia leidmine tekitab raskusi; ei saa aga üldse aru, kui Euroopa asukohta ei teata, absoluutselt närvi ja hämmeldusse ajab, kui Eestit maakaardilt ei leita. Kunagi nõukogude armees tuli ka sõduritel oma kodumaa asukohale kaardil osutada ja siis (meie roodus vähemalt) enamus teadsid, välja arvatud mõned Kesk-Aasia poisid, kes Kirgiisiat (Kõrgõstani)või Usbekistani ülesse ei leidnud ja said siis üleüldise pilke osaliseks. Mis siis meil nüüd nii valesti on? Fiktiivsed geograafiatunnid? Internetikeskkond vs maailmaatlas-gloobus? Eesti kaarti ja kohta Euroopas näitab ju kasvõi ilmateadetes. Mis rahvas arvab?