Minu seekordne sihtkoht Gruusia võitis mu südame, seepärast jätan siia ka postituse. Juhuks kui teiski reisipisik peaks tekkima, võite julgelt ühendust võtta. Kõigepealt transpordist: Loomulikult on kõik erinevad linnad omavahel ühendatud marshrutka (marsuuttakso) võrgustikuga, ehk siis kohapeal liikumise osas probleemi ei ole. Samuti toimib hästi rongi- ja bussiühendus, ehkki ise viimast ei kasutanudki. Hinnad on soodsad ja taskukohased, samas liikluskultuur on selline, et sunnib tihti aknast välja vaatamise asemel pigem silmi sulgema. Majutus: Kodumajutusi leiab kõikjalt, Lonely Planet on igati abiks ja suht usaldusväärne allikas. See on igaühe enda valik, kas võtab majutuse toiduga või ilma. Omast kogemusest ütlen, et perenaise valmistatud roog võib keele alla viia ja see, et Gruusias nii mõnigi kilo otsa lisandub on paratamatus. Toit: Süüa tuleb siin tõesti palju ja leib, juust, vein ning ülimaitsvad khinkhalid ja khachapurid on "must try" igal pool. Viimaseid valmistatakse erinevates piirkondades veel erineval moel, (kannavad ka erinevat nimetust), ja väärivad igal juhul soojast peast proovimist. Üldiselt on Gruusia köök 100% proovimist väärt ja kui juba kord "supra" laua taha saate, siis laske hea maitsta. Ka õlu on Gruusias väga hea, julgen soovitada. Sihtkohad: Me reis kestis 2 nädalat, mille vältel külastasime Tbilisit, Kazbegit, Borjomit, Vardziat, Batumit, Svanetit (Mestiat ja Ushgulit) ja veinipiirkonda Signagit. Marshrutkaga ringi sõites sai muidugi ümbruskonda päris hästi nähtud. Gruusias on mida vaadata ja kellele mäed eriti südamelähedased, siis saab neid kogu nende hiilguses Svaneti piirkonnas nautida. Kazbegi ja Mestia mäed on erinevad ja kui vähegi võimalik, ärge jätke Mestiat külastamata. Ehkki transport sinna on küllaltki vaevaline, on see kõike seda väärt! Veinipiirkond tasub selles mõttes viimaseks jätta, et kui on soov Kindzmarauli veinitööstust külastada ja veini degusteerida ning kaasa osta, saab sealt soovitud koguse turuhinnast ~20% odavamalt. Pealgi pakitakse pudelid lennutranspordiks korralikult ära, kui vaid soovi avaldada. Inimesed: Grusiinide külalislahkusest räägitakse legende, aga see, mida me kogesime on sõnul kirjeldamatu. Üksikud erandid välja jättes, on see maa lihtsalt ülisõbralike ja abivalmite inimestega kaetud. Piisab veel vene keele oskusest ja eestlaseks olemisest, kui Gruusia rahva süda lõkkele lööb. "Bratja", "oooo, molotsõ" on igapäevased väljendid, seda eriti väiksemates piirkondades. Olge valmis selleks, et paljude vanemate meeste süda härdaks muutub ning nooruspõlve meenutused Pribaltikast pisaragi silma toovad. Paljud tahavad oma kogemusi turistidega jagada ja uskuge, neil on mida jagada. Kui te vähegi vajate abi, julgege küsida, kasvõi politsei käest. Teid viiakse või käsikäes kohale. "Problem netu" on iga grusiini sõnavaras käibel ja tõepoolest, ma isegi ei oska öelda, et oleks seal ühtegi lahendamata probleemi esinenud. Millal minna? Grusiinid ise ütlevad, et suvi on turistiderohke (juuli-august), ent mina arvan ka, et kevad ja sügis on väga head ajad, samuti talvel suusahooajal. Endal on plaan veel sügisel minna veinipiirkonda ja pererahva juures ise veinitegemise tarkust koguda. Õigemini tegi pererahvas meile ise selle ettepaneku ja patt oleks sellisest võimalusest mitte kinni haarata.

Aga kuna kõike niikuinii kajastada ei suuda, siis kui kellelgi huvi spetsiifilist infot saada, kirjutage ja vastan siis juba otse. See maa on seda väärt, et sinna uudistama minna. Kasvõi seljakotiga ja omal käel, nagu meie seda kolmekesi tegime (3 naist seejuures).

Head reisimist!

Jane [email protected]