Gruusiasse autoga

Tere plaanin sel suvel või kevadel sõita Gruusiasse autoga. Kas keegi on võtnud ette taolise reisi. Milline oli marsruut?

Ega erilist valikut vist pole. Kas Türgi kaudu maad mööda või Ukrainast laevaga (kallis). Läbi Venemaa viimasel ajal ei saa.

Super elamused Abhaasiast ja Gruusiast. Olid ajad mil sai käidud. Kui plaanid minna, siis sellisel marsruudil: Ukraina(Kertš)praamiga Venemaa poole-Anapa-Sotši-Adler-Suhumi(enne seda käi kindlasti Novõi Afon koobastes)-Kutaisi-Tbilisi. Ära mingil juhul võta Venemaa transiitviisat(võta näit 30 päevane),sest Abhaasia poolele sellega kindlasti ei saa(tuleb probleeme). Rostov Donil kaudu-sealt Krasnodar jne.- mitte mingil juhul, miilitsaonud pumpavad rahast lagedaks. Mine suve keskpaigas. Miilits on siis turismivoolt jõudnud ühteist teenida ja pole nii aplad. Muide Ukraina miilits võrreldes lõuna-Venemaaga on lausa kuld. Saad Abhaasiasse sisse, on liiklus lahe -autosid vähem. Usun, et reis tuleb vägev. Käisin sealkandis mitmeid aastaid tagasi, kuid süda hakkas kiiremini lööma juba paljalt kirjutamisest. Õnne!

Kõige realistlikum marsruut on ilmselt tõesti Tallinn-Varssavi-Budapest-Belgrad-Sofia-Istanbul-Batumi. Üldpildi saamiseks vaata näiteks www.mapy.cz. Ühe otsa pikkus Tallinnast Batumini nõnda umbes 4500 km. Kui 10 tundi päevas sõita, jõuab 5 ööpäevaga kohale. Teine võimalus on lennata kohale ja võtta mõni kohalik omale ihuautojuhiks, ca 600 kr eest päevas sõidab kuhu vaja ja ühtlasi on giidi eest.

üle Abhaasia küll ei tasu proovida!

Kui te mehed nii targad olete, siis laske käia. Jutt käis ju autoga sõidust. Muidugi läbi Osseetia saab ka, eks tehke proovi. Gruusia pole tasandik, kus sõida, kas või üle põllu. Võiks arvata, et nii mõnigi mees on kordi käinud.

No tutkaonu ära nüüd pahanda, aga peale 08.08.2008-t on kohalik olukord kardinaalselt muutunud. Vaevalt peale seda kuupäeva üle Abhaasia - Gruusia piiri peale kuulide suurt midagi liikunud on.

92.- 93. aastal puhkes sealkandis kodusõda, mis teil kahe silma vahele on jäänud. Alates sellest kuulutas Abhaasia ennast iseseisvaks. Rännumehele tekkivad aga sellest johtuvalt mitmed praktilist laadi raskused.

  1. Kuna Abhaasia on vähemalt enda arust riik, siis on ta piiride ületamiseks vajalik viisa. Selle hankimiseks on ainult üks koht - saatkond Moskvas. Kui oletada, et mingis heldushoos selline viisa saadakse, siis annab see viisa öiguse ületada piiri ainult ühes kohas Sotshi lähedal.
  2. Kui nüüd oletada isegi sellist äärmiselt ebatõenäolist õnne, et teil läheb korda jõuda oma autoga Abhaasiasse ja lahkuda sealt Gruusiasse (piir on sisuliselt rindejoon, mida valvavad tuhanded raskerelvastuses võitlejad), siis tekkivad teil otsekohe probleemid Gruusia ametivõimudega. Sest Gruusia omakorda ei tunnista mingit Abhaasia iseseisva riigi kontseptsiooni. ("ei tunnista" on õigupoolest liiga lahja väljend, tegelikkuses hakkab neil sõrm päästikul närviliselt tõmblema otsekohe, kui keegi midagi sarnast julgeb iitsatada) Seetõttu olete ületanud Gruusia riigi piiri ebaseaduslikult (ka Abhaasia on Gruusia) ja tõenäoliselt läheb auto konfiskeerimisele ja teie ise salakuulajana kinnimajja. Sealt võib teid peale pikki vintsutusi päästa ilmselt ainult Mart Laari telefonikõne Saakashvilile isiklikult. Ei eita, et ka selline reis võiks olla äärmiselt seiklusrikas ja ebatavalisi kogemusi täis. Kuid ma pole sugugi kindel, kas need on kogemused mida reisihuviline oma reisilt ootab ja kas te olete pärast kõike kogetut piisavalt elus, et sellest kõigest kodus pajatada. Sarnase, kuid tervisele ohutuma adrenaliinilaksu saab tõenäoliselt kätte palju lihtsamini, kui panna ennast kirja missioonile Eesti kontingenti Afganistanis.

Tjah. Omalt poolt võin lisada, et põrkusime nende probleemidega oma Motoreporteri reisiga juba ka 2006 aasta suvel (kui veel lisaks kuulidele ka inimesed üle Abhaasia piiri käisid). Teoorias oli kõik ilus, et Sotšist praamiga otse Potisse ja asi vask. Tegelikkuses oli asi veidi teine. Nimelt oli Vene piirivalvele "kõrgemalt poolt" antud ukaz, et kolmandate riikide kodanikke (s.t. inimesi, kes ei ole VF või SRÜ kodakondsed) ei tohi otse Gruusia poolele üle lasta. Mõistagi "nende endi turvalisuse huvides" (Gruusia saatkonna väitel selleks, et võimalikult suuri takistusi teha välismaalastele, kes võivad näha Gruusia demokraatlikku ülesehitustööd. Venemaa ametlik versioon räägib Gruusias toimuva kohta midagi muud. Eelnevalt olime ära rääkinud laevakapteni, sadama peadispetšeri ja tollideklarandi ,kes kohe hoiatas, et uurige piirivalvest enne järele, kui asju hakkame ajama.Suhtumine ise oli piirivalve poolt viisakas kuid resoluutne. Nägime ka kolme Poola motomatkajat, kellel samamoodi reis katkestati. Ei jäänud muud üle kui minna sealt samast Sotšist praamiga Türki (sadamalinn Trabzon)ja sealt edasi üle maismaapiiri Gruusiasse. Seal tuleb valmistuda ka selleks, et postmargiks nimetatava viisa järgi tuleb oodata,sest sadamalinnas Trabzon ei käi ilmselt valgeid turiste tihti ja Vene ja SRÜ kodanikele on ühed postmargid ja teistele teised. Ja kui satud sinna öösel või puhkepäeval, siis tuleb neid "ülemuse kodust taksoga tuua". Bürokraatiaks peab ka kannatust varuma, sest välismaalase transpordivahend tuleb igakordsel piiriületusel Türgis sisse ja välja tollida. Aga nad ise on seal juures abivalmis.See piiriületuse temaatika leidis kajastamist ka meie 2006 aasta seikluste DVD-l. Kui kellelgi huvi, saab seda sümboolse hinna eest soetada motokaup.ee-st. Seal on ka meie teiste aastate Motoreporteri juhtumiste DVD-d. Praegu uurime võimalusi Dagestani poolseks piiriületuseks Aserbaidžaani aga millegipärast see venelaste kinnitus, et igast liikluseks avatud piiripunktist saab välismaalane oma transpordivahendiga VF piiri ületada, ei tundu eriti kaljukindlana. Eriti arvestades kriisipiirkondi, kus on riigid, kes omaarust (ja ka VF arvates) on iseseisvad ja rahvusvahelise üldsuse arusaamist mööda mitte. Selle väitega samuti nõus, mis miilitsaid puudutab. Nii värdjalikke ja ahneid miilitsaid kui Lõuna-Venemaal (s.h. Sotšis), pole kuskil kohanud, kuigi Venemaa läbi käidud tsiklitel Baikali taha välja.