Lugesin siin Dope postitust vaktsiinidest jne, ning endal tuli tahtmine teada, et kas on mingi VÄGA tõhus moodus ka hiiri eemale peletada. Olen üritanud mitmeid koomilisi variante: nii lõkke lähedal, et peaaegu lõkkes magamist, ükskord kaevasin isegi kraavi enda aseme ymber...hi-hiii!!!
Minu meelest müüakse igasugustes totrates postimüügikataloogides (ja ilmselt ka aedjakodu tüüpi poodides) selliseid näriliste eemalepeletajaid, mis töötavad elektriga. St. ajavad siis inimkõrvale kuulmatut heli endast välja. Ja hiired jooksevad. Ehk mõned variandid töötavad ka patareide pealt. Selle aparaadiga peaks ka mõnedest putukatest lahti saama.
Seda ka veel, et mina katsetaksin enne reisile minekut seda jubinat lemmikloomade kaupluses ;). Vaataks, kas närilised tõmbuvad kõik ühte nurka ja piidlevad sind ilmse vastikustundega.
viimases telelehes vist viktor vassiljev kirjutas päris tabavalt, et need ultraheliga töötavad kahjuritõrje-vidinad mõjuvad elukatele nagu posti otsas olev plärakast inimestele - tüütu ju on, ja kui närvide peale hakkab, võib eemale minna. ja kuna inimkõrv ultraheli ei kuule, siis puudub võimalus teada saada, kas see vidin üleüldse töötabki ;-) nii et jah, poes vaeste lemmikloomade peal katsetamine on vist abiks ...
vanasti kutsuti hiirehirmuks ikka kassi...
Aga hiirt või rotti saab peletada näiteks hirmsa hääle ja kirvega. Olnd kunagi selline lugu, et läksime 2 sõbraga 2 kummipaadiga matkale Põltsamaa-, Pedja-, Emajõgi. Kuskilt sealt mõned kilomeetrid edasi, kus Pedja suubub Emajõkke, oli mõnus liivane leetseljak, kuhu seadsime end ööseks laagrisse. Laotanud asjad laiali, selgus mõne aja pärast, et koht oli tõeline rotiparadiis. Küll siblis neid võsas ja liiva peal, piiksusid ja kaklesid, vahepeal sulpsas mõni ka vette. Enne neist suurt välja ei teinud, kui seljakotist konservi võtma minnes, kotis üks paras volask välja lipsas. Siis hakkasime tüüpidele jahti pidama. Kirvega. Varitsesime ja loopisime nimetet viskerelvaga tund aega. Tulutult. Edaspidi hoidsime kotid enda lähedal ja kuulasime öö läbi rotimürglit. Ei saandki sotti, olid need vesi-, ränd- või miskid muud rotid.
Aga USA-s/Kanadas on sama probleem grislidega. Sellist juba kirvega ei viska. Endal ka plaan sinna kunagi minna. Äkki keegi valgustab, kuidas seal loodusparkides on näiteks toidu peitmisega karude eest. Olen lugenud, et kasutatakse miskeid kanistreid vms. Reaalne kogemus?
Teravmägedel käies hoiatati ka, et ärge toitu telgis hoidke ja pange laagri ümber miskid kellukesed ja nöörid. Et jääkarud. Piirdusime siiski lihtsalt 2 püssi omamisega seltskonna peale (but you never know...). Karu õnneks/kahjuks ei näinud. Ainult põdrad. Kaugelt oleks tahtnud...
P.S. Hiire hirm = hiirele kuuluv hirm, e. lahkukirjutamine näitab kuuluvust (vrd. nt. venna raamat) hiirehirm = hirmu liik, mille puhul kardetakse hiiri, e. kokkukirjutamine näitab liiki (vrd. nt. juturaamat)
lihtsalt infoks... ;-)
Aitähh Jyrka õigekirja õpetamise eest. ;)Tegelikult tean ise ka, et see yks sõna on. Panin pealkirjaks alguses lihtsalt "Hiir"...aga see ajas mind nii hirmsalt naerma. Siis mõtlesin juba millestki muust ja nii see tuli.
Igaljuhul terve päeva mõtlesin, et nyyd visatakse kyll siit foorumist tobedate kysimuste esitamise pärast välja.
Aga elektri värk oleks ju igati hea...aga sellisel juhul oleks väike abi ka kasuks kui õpetaksite, kust metsast/rannast jne elektrit saab?
Üks veits aega tagasi oli siin foorumis hea teema aviofoobia kohta. Kas nüüd siis püüame lahendust leida hiirefoobiale? Helena-Reet, kas Sa kardad neid hiiri niisama natuke, või paaniliselt? Kui aviofoobia suhtes pakuti raviks, et algul võiks lennukeid lihtsalt eemalt vaadata ja kui juba veidi harjunud ollakse, siis püüda hakata neile tasapisi lähenema....hi-hiii!!!
Mis oleks kui prooviksid võtta endale ühe hiirekese lemmikloomaks? Bangkok-is olles nägin Chatuchak Weekend Market-il lemmikloomade osakonnas selliseid imearmsaid ilma sabata minihiiri. Muidu ma ka hiiri ei salli aga need minihiired hakkasid mulle raskelt meeldima. Ja igasugust värvi oli veel neid ka.
Jyrka kirjutas grislite koha pealt: Aga USA-s/Kanadas on sama probleem grislidega. Sellist juba kirvega ei viska. Endal ka plaan sinna kunagi minna. Äkki keegi valgustab, kuidas seal loodusparkides on näiteks toidu peitmisega karude eest. Olen lugenud, et kasutatakse miskeid kanistreid vms. Reaalne kogemus? On jah USA-s rahvusparkides see grislioht. Käisime Californias 'Sequoia and Kings Canyon National Parks'-is. Seal teeäärsetes parklates olid ka lauad-toolid, et reisirahvas saaks puhata ja einet võtta. Iga laua juures oli selline naljakas rauast kapp. Kapi kõrval tahvel hoiatava tekstiga, et piirkonnas on grislite oht ja palun olla ettevaatlik oma kaasasoleva söögikraami suhtes. Ei saanud meie aga päris täpselt aru, kuidas neid raudkappe saaks toidu kaitseks kasutada....kas nii, et hakkad laua taga sööma, kui karu tuleb, viskad söögid sinna raudkappi, lööd ukse kähku kinni ja paned jooksuga autosse...? Ise me kahjuks (või õnneks?) grisleid ei näinud, võib olla nad liiguvad õhtul ja öösiti...
Tervitustega,
Kaerahelves
You know the way to Mordor.You have been there before.Take us to the Black Gate!
Oh kui erinevad on mured. Mina ei muretseks pooltki nii palju selle eest kuhu söök karude eest peita...pigem muretseksin selle eest kuhu ennast karude eest peita;). Kahjuks/õnneks pole endal nii ekstreemset reisi olnud. Siiani kõige hullemad on olnud hiired, maod, scorpionid, (mingid mustad väiksed sajajalgsed mille nime ei tea aga tean, et surmavad 10 minuti jooksul kui vastumyrki pole), ja muud sellised tegelased. Magamist segavad kohutavalt ka krabid ja moskiitod..aga nendega saab hakkama.
Kaerahelbele vastuseks: kardan tõesti hiiri. Valikuvariantidest valiks selle "paaniliselt". Selliseid kiireid siblijaid ei talu kohe yldse (olgu nad mis värvi tahes;) ). Isegi kui nad on puuris siis ajavad judinad peale ja isegi siis kui neil saba ei ole...aga sabaga variant on vist siiski hullem ;)))
Ehk siis... Meenuvad olukorrad, kus matkamajas ööbijad ärkasid hirmasa paugutamise peale altkorruselt. Mõnel seiklejatest sai lihtsalt siiber väikestest värdjatest, kes lisaks toidu mekkimisele ka magada ei lasknud. Ja nii läksid käiku tulirelvad. Päris mitmes matkamajas on seinas auk või kaks ja jäljed mahanühitud lätakast mis kunagi hiir oli.
Ise kardan pigem just pisikesi (hiirest väiksemaid) olevusi - puugid, maod jne. kui mingeid karusid või hunte või jetisid. Nood niisama ilma põhjuseta ei ründa.
Ja veel... USAs ja Kanadas EI OLE grisliohtu!!! Seal on mustkarud need, kes rahvusparkides kolavad ja toitu näppavad jne. Lootus grislit Põhja-Ameerikas looduses vabalt näha on 0,05% - olen sealsamas elanud ja karuderikkas piirkonnas ja tehti selgeks see pisike erinevus.
OK-OK, mustkaru.
Aga, jah, karu ennast, olen aru saanud, eriti pole vaja karta. Ta tuleb kohale ikka toidu peale. "Adventure's" olid mõni aeg tagasi päris head kaadrid, kus karud olid ka autosid lahti murdnud, kus toit sees. Rõhutati, et mitte midagi ei tohi jätta, MITTE MIDAGI. Isegi tühi ðokolaadipaber või õllepurk pidi teinekord põhjustama auto lahtimurdmise. Fotod olid igatahes üsna karmid - mitmel autol oli uks lahti murtud ukseklaasi ülaosa ümber oleva raami lahtipainutamise teel. Ega ei tahaks küll oma autot leida, ukse ülemine osa täisnurga all külje peale painutatud... Samas matkamise ajaks saavat rentida u. 5L õhukindlalt suletavaid toidukanistreid, mis siis lõhna ei levita. Et kas keegi on kasutanud?
Vat ma ei tea nüüd neist kanistritest...kas ikka igas olukorras aitavad...meenub juhtum...Kanadas, linnas, ärkasin hommikul selle peale, et tänaval rahvas ja lärm... Ronin akna peale, hõõrun silmi, aru ei saa, milles jama.... Siis taipan nadsa ülespoole vaadata...maja ees, elektriposti otsas, mustkaru...jõllitab ülbelt ja möriseb vastu...moraal...ega kogu majapidamise toitu ju ka kanistritesse ei paki, kui need nahhaalid koduõuele ronivad...irw...