teema oleks nagu rohkem rattapoe jagu. Mine suva poodi ja küsi. Ühest nõu on raske anda, enamus poode toovad ju eri marke rattaid sisse. Sisult analoogid. Komponendid nagunii hiinlaste omad, raame tehakse osalt veel Euroopas (Author Tšehhis, leedukate Vairas jne.).

Selles asi ongi, et erinevad poed pakuvad erinevaid rattaid ja eks iga poodnik kiidab ju oma kaupa. Ja kõiki poode ei jõua ju ka läbi käia, seda enam, et kõik ei ela ju Tallinnas (nagu näit. minagi).

Kõigepealt pead ära otsustama:

1. Mis hinnaklassist jutt? 5k, 10k, 15k?
2. Kas ostad ratta poest või kasutatuna? Sama raha eest saab oluliselt parema (kergema, mugavama) kasutatud ratta. Samas on siis vaja sõpra, kes oskab ratast hinnata.
3. Kas universaalratas ("hübriid") või maastikuratas? Mõlemad on head, mõlemad sobivad nii matkaks kui linnasõiduks kui maanteele. Hübriid on sõiduasendilt mugavam, aga raskem ja maastikul kohmakam.
4. Arvesta, et ratta letihinnale tuleb 1000-2000 krooni otsa erineva lisavarustuse näol. Pakiraam, tugijalg, spido, esi- ja tagatuli, kiiver, pump, kindad, porilauad... Ja neid kulusid tuleb veel - ratas kulub ja nõuab üsna tihedat hoolitsust.

Matkamiseks sobivad KÕIK rattad, mil kaks ratast ja käigud ja pakiraam. Ainus nõue - sul peab oma ratta seljas mugav olema.

Konkreetset nõu "osta SEE ratas!" ei saa keegi anda. Mis ühele hea, see teisele ebamugav, või vastupidi. Tehniliselt on kõik poodides müüdavad rattad harrastajale sobivad. Erinevused on sõiduasendis, kaalus ja (hinnast tulenevalt) komponentides. Siin ei aita miski muu kui poodi ja proovima!

Mis poodidesse minna?

• Pirita Hawaii Express (Scott),
• Tondi Veloplus (Merida),
• Laki Rademar (Trek),
• Nõmme Rattapood (Corratec),
• Rohu tn Velospets (Nishiki / Bianchi),
• Pirita velotreki Rattapood (Marin),
• ja mõni koht, kus Authorit müüakse.

Mul endal on kaks ratast: Marini Bear Valley (maastikuratas) ja Corratec-i hübriid. Olen mõlemaga väga rahul. Naisel on Merida keskmise klassi hübriid ja no-name supermarketi linnakas, matkanud mägedes mõlemaga, ka rahul.

Eestis müüakse suhteliselt vähe korralikke marke, need jõuad kõik läbi proovida. Need oleksid: Trek Rademaris (Rattamaailm Laki5), Scott ja Schwinn Havaii Ekspressis (Pirita TOP), Marin Sportlandis, Author (esinduskauplus Tartu maanteel linna piiril) ja Merida Veloplusis (Saku 3). Proovi kindlasti enne ostu vähemalt ratta seljas istuda, veel parem sõita, enamikes poodides peaks see võimalik olema.

Vaata veel http://velo.clubbers.ee/ foorumeid, esiteks on seal soovitusi ja teiseks müüakse jalgrattaid. Müügis olev Scott Sportster P3 on täitsa pädev hübriid, aga sulle võib raam suur olla.

Tehnilise poole pealt:

• Mina EI ostaks "naiste raamiga" ratast, aga küsi targematelt järgi.
• Käikude arv ei ole näitaja, küll aga see, et ülekannete vahemik oleks piisav. Seda just kiiremate käikude poole pealt. Odava otsa maastikuratastel kipuvad ka kõige kiiremad ülekanded olema maanteesõiduks või allamäge minekuks liiga aeglased (st pead väntama liiga kiiresti). Reegel võiks olla, et 40 km/h pealt jaksad veel vabalt hoogu juurde vändata.
• Ketaspidur on harrastaja jaoks mõttetu, V-pidur on täiesti piisav.
• Amort võiks olla lukustatav.
• Mida siledam kumm, seda parem. Rattad müüakse macholikuma välimuse pärast väga räigete mudakummidega. Neid pole matkarattale vaja. Linnasõiduks piisab täissiledast (slick) kummist; kruusateele on paras kumm see, mis keskelt (teega puutepunna kohalt) sile ja äärtest kergelt sakiline. Mudakumm on raske ja takistab veeremist.
• Osta korralik, soovitatavalt manomeetriga pump!
• Rattakindad on väga abiks. Varem või hiljem kukud sa niikuinii :) ja siis on kinnastest abi.
• Matkarattal on jalg kohustusliku lisavarustuse hulgas. Vali selline, mis kinnitub tagajooksu lähedale, pakiraami alla, sest matkal on enamik seisva ratta raskusest just pakkides / taga.

Sportlandist ära ratast küll osta - sealsed müüjad teavad ratta kohta vaid hinnanumbrit. Asjalikku soovitust sealt ei saa. Rattapoe (Velotreki kõrval) müügi-onu on aga väga pädev ja sõbralik. (Neil on veel mingi uus pood, aga kodulehelt rattapood.ee ei selgu, kus).

Osta kohe parem uus ratas. Kasutatud ratas vöib myygihetkel kyll hea välja näha ja olla tehniliselt tiptop (myyja sönul), kuid iialgi sa ei tea, millised vead sul esimese pika söiduga välja tulevad. Räägin omadest kogemustest. Omadest kogemustest vöin soovitada Trekki ja Scotti. Ära osta sellist ratast, mis palju kaalub. Mu esimene Scott oli vist rauast valatud, et hoolimata siledatest ja kitsastest kummidest sellega oli fyysiliselt raske söita. Praegune Scott on carbon(mis see nyyd e.k. on?) raamiga ja hoopis teine tubakas :-)

Olen umbes samasugune rattasõitja. Endal Treki maastikuratas, naistekas. Väga hästi vastu pidanud ratas, kuid enam ma päris naisteraamiga ratast ei ostaks, sest matkal rattakottidega sõites on ikka ebastabiilne. Samas linnas jälle hea kiirelt maha tulla ja manööverdada. Olen vaadanud, et GT-l on sellist raami, ei päris meeste ega naiste. Käiguvahetaja olgu Rapidfire tüüpi, muidu teed randmetele liiga. Pead jah poodides proovima, raami sobivus sõltub sinu kasvust ja kehaproportsioonidest. Eespool on lisavarustuse kohta õiged nõuanded.

Rattapood endise Kalevi kommivabriku, nüüd Politseimaja vastas on hea pood, müüjad mõikavad asjast. Hawai jm poodides on täitsa asjatundmatu personal.

Politseimaja vastas ongi Veloplus.

Ei tohi käia suvalistes "hawai jm poodides", aga igal ketil on täpselt üks rattapood, kus võib käia. Rademaril on selleks Laki, Hawaiil Pirita kauplus.

Mis on olulisem, kas matkamine või pühapäevasõit?

Soovitus: Tallinnas Rohu tn jalgrattapoes Velospets on hea valik hübriidide.

Ratta valik sõltub eelarvest ja sellest, mida matkalt oodatakse. Kas on soovi matka ajal pidevalt rattaga või virisemisega tegeleda või sõitu nautida? Paar päeva kannatab vast ära, aga pikemale matkale on tarvis ikkagi muretumat varianti.

Minu soovitus oleks pakiraamikotid ette ja taha, sobiliku ülekandega käigud. Kui maastikule ei roni, siis oinasarved või ergonoomiline lenks (et randmeid säästa), 1.75" suht siledad rehvid (kitsamatega on kruusateedel sant sõita). Tippkiirus pole matkal nüüd küll see, mida 20-25kg laadungiga pushida, pigem selline vahemik, millega kruusateedel tõusudest üles või pehmest pinnasest läbi saaks. 20 km/h päeva keskmine on üsna hea, kui just ei ole plaanis ainult taganttuulega või allamäge sõita. 100km jaoks teeks see 5h sadulas sõtkumist.

MTB rattal on keskjooksu ja tagajooksu vaheline kaugus väike ja seetõttu võivad väntamisel kannad vastu tagumisi pakiraamikotte käima hakata -- hübriidil on see vahemaa suurem. Kruusateedel on korralik esiamort kahtlemata abiks ja samuti pooltühjad 2" rehvid (hübriidile vist ei mahu). Ainult siledal (on ka ebatasaseid variante) asfaldil sõites hoiaks kõvakahvliga sõites kaalu kokku, aga matkal on selliseid teid suhteliselt vähe.

Jooksud peaksid olema alumiiniumist topeltpöidadega, vähemalt taga 36 kodaraga. Pruugitud ratta ostmisel kindlasti kontrollida, et jooksud oleksid heas korras, sest kui keset matka kusagil pärapõrgus tagaratas ikaldub, siis on üsna ebameeldiv.

Väga oluline on ka õige sadul, eriti kui on soov pikki otsi sõita.

Mainimata ei saa ka jätta, et spetsiaalsete rattajalanõudega, mis end spetsiaalsete pedaalide külge haagivad on parem sõita, kuigi vajab harjumist :)

Korralik seisujalg kaalub omajagu -- ilma saab samuti hakkama. Korralikud kihilised kromoplastist porilauad on ka abiks -- Hawaii Express või Spantal Sport. On paremad kui terasest/plastist/alumiiniumist.

Pakiraamide valik on meil suhteliselt kehv ja hinnad umbes 300kr. Kottideks otsi midagi vee ja tolmu kindlat, näiteks Ortlieb Front Roller ja Back Roller (tellida/rentida saab http://www.citybike.ee) või proovi midagi analoogset. Kuivades ja tolmuvabades oludes kestavad mõnda aega ka lihtsamad variandid.

Kindad on olulised, sest kukkumisel jäävad peopesad terveks ning kuuma ilmaga ei ole käed higist libedad. Sooja hoiavad samuti.

Kiiver -- kui juhuslikult vastu mõnda kõva pinda kukud, siis on abiks. Samuti kaitseb päikese, tuule ja külma eest.

Tänud kõigile vastajatele:), olite suureks abiks.

Lisaksin Porilase jutule, et süsinikkiudraam on küll amatöörile liiga kallis, kuid tänapäeval on alumiiniumsulam (alu, alloy vm. nimetuste all) - ja terasraami (reeglina nimetuse Hi-ten nime all) hinnavahe nii väike, et kaalu mõttes tasuks kindlasti soetada alumiiniumraamiga ratas.

Kuigi mu enda rattal on ka aluraam, tasub ehk mainimist, et ka sel on omad probleemid. Kergus on hea omadus küll, aga mitte ainus, millele tähelepanu peaks pöörama. Püüan mõned pähetulevad asjad kirja panna:

1. Kui aluraamile kusagile mingi lõtk peaks tekkima, näiteks keskjooksule, siis logistab selle vindi kiirelt taastamiskõlbmatuks ja see võib juba raamivahetust tähendada. Aluraami puhul peab igasuguste lõtkude suhtes äärmiselt tähelepanelik olema ja tekkimisel need koheselt likvideerima.
2. Aluraam kipub vananedes kägisevaks muutuma, tont ka aru ei saa, kustkohast, lihtsalt paindub sõidu ajal ja kägiseb, eks ta ole terasraamist mõnevõrra pehmem. Võibolla on 4 aastaga juba mingid silmale nähtamatud mikropraod tekkinud, igatahes eluaegne ei tundu see asjandus olema. Terasraamile antakse eluaegne garantii, aluraamile vist 5 aastat, eks see räägib enda eest. No ta saab mu käes vatti ka. Ilmselt tuleb aga varsti välja vahetada, sest külamehe kombel kiiga-kääga helide saatel on ka naljakas liikuda, ei jäta tõsist muljet.
3. Suhteliselt vedelam olek tähendab kottidega koormatud ratta puhul mõnevõrra kehvemat juhitavust, näiteks kui ikka võtab pehmesse liiva sattudes vibama, siis on püstijäämine küll pigem õnnevärk. Ei mäletagi, millal ma terasraamiga rattal viimati külje maha sain, aga aluraamiga ei lähe matkapäevagi kui jälle end pikutamast leian:) Nüüd hakkan juba natuke harjuma ja sõidan tasemini ohtlikes kohtades. Koormamata ratta puhul on raamil jäikust piisavalt ja seda probleemi pole, aga matkavarustuse vedamisel annavad pealelaetud lisakilod oma osa. Kord hakkas mäestlaskumisel suurel kiirusel ka siledal asfaldil võngerdama, ei teagi mis imega püsti jäin, igatahes mõnus tunne see ei ole. Ärge seda siis mahategemisena võtke, lihtsalt peab mõnede asjade suhtes tähelepanelikum olema. PS. Raamivälise jutuna võiks veel mainida, et ka liiga vedela konstruktsiooniga lõdisevad pakiraamid mõjuvad juhitavusele väga halvasti.

See viimane on nagu tädi Maali jutt saunas, peale mõnda õlut!

1. Ei teki sul selle aluraamiga mingeid probeeme, ega lõtkusid, usu mind (enamus lennukeid ehitatakse ka alumiiniumsulamitest).
2. Ratta raam ei saa küll miskit moodi kägisevaks muutuda, olgu ta siis teras, alumiinium või süsinik. Kägisevaks muutub ratas siis, kui teda korralikult ei hooldata. Kägiseda võib õlitamata kett, hooldamata keskjooks, jooksud ja käginat võib tekitada ka loksuv ja või porine sadulapost raami sees. Aga aluraam ei ole küll terasraamist pehmem vaid ikka tunduvalt jäigem . Terasraam on kõige pehmem. Alumiiniumist jäigem on vaid süsinikkiud aga need raamid on juba profide võistlusrataste teema. Enamus juba siin eelnevalt mainitud rattatootjad annavad oma alumiiniumraamidega ratastele eluagse raamigarantii. Terasraamiga ratast sul arvatavasti osta ei õnnestugi, kuna nende valik on tänapäeval väga minimaalne. Rattatootjad on alates alumiiniumi kasutusele võtust raamide totmisel teinud just alumiiniumiga kõva arendustööd, terasraamid on enamus tootjate puhul jäänud mineviku.
3. Kui rataga sõites püstijäämine õnnevärk on, siis raami materjali selles süüdistada on kõige ajuvabam tegevus. Püsti püsimist ja kindlat tunnet sadulas aitab saavutada pidev harjutamine.