Muus osas ei oska vanatoi tähelepanekute kohta kommenteerida, aga aluraami kägisema hakkamine on tõepoolest probleem. Paar-kolm aastat ei saanud aru, misasi see kääksub tugevama pedaalile vajutamise korral, selle paari-kolme aasta jooksul said praktiliselt kõik ratta liikuvad jupid välja vahetatud, aga kääksumine jäi. Tühja rattaga sõites pole probleemi, aga kui paned 30+ kg kotte pakiraamidele peale ja lähed matkama, siis kääksub suht alati.
Sel suvel selgus, et ühel tuttaval aluraamiga täpselt sama jama. Ei jäänudki lõpus miskit muud üle kui uskuda, et kuskil on miski mikropragu ja tugevama koormuse korral prao ääred kägisevad üksteise vastu. Silmaga on raam risti-põiki üle vaadatud, midagi nähtavat viga ei ole.
vaatasin peale vanatoi teksti lugemist enda ratast, ka aluraamiga, veel isegi säästuvariant, suure tootja oma, kuid supermarketist ostetud. Sellel on küll pea kõigi kinnituste kohale raami sisse pandud kõvendused. Keskjooksu loksumine on niisugune teema, mida ei julge kommenteerida - kõik algab ikka sellest, kuidas asjad on kokku pandud. Kui aluraamile mingeid teraselätakaid külge keerata võivad need muidugi kupatuse kõveraks loksutada, aga on olemas ka pehmematest metallidest/plastist katteid/polte. Põhimõtteliselt peaks ka tsentrist välja läinud keeret saama taastada. Autoparandajad oskavad.
Ärge nüüd inimest ära hirmutage, sõidavad nii raud- kui alumiinium-raamiga rattad.
Terasraami "pehmus" ei tähenda ka mitte seda, et ta käe all painduks või võdiseks. Elastne teras lihtsalt absorbeerib lööke paremini kui jäigad metallid. Ja see on hea omadus, mitte halb.
Minul "kägises" kalli ratta lenksukinnitu. Lõpuks leidis üks mehhaanik haige koha üles, võlus selle kallal natuke, nüüd vaikus.
Mul hakkas aluraamiga rattal (MTB) keskjooks kägisema ning samuti pakkidega rohkem. Sellele on aga lihtne seletus, sest pakkidega koormatult on raskem sõita ja ju ma vajutasin pedaalidele tugevamalt. Otsimine võttis jupp aega, sest kunagi ei saa aru kuskohast kägiseb. Peale keskjooksu maha keeramist, keerme(te) puhastamist ja korralikku pingutamist on paar aastat vaikne olnud. Teemasse kah: esimene postitaja võiks kõik Kauri kirjad mõttega läbi lugeda ja ega teisedki paha ei tee :)
Matkaratta veljel võiks olla vähemalt 36 kodarat ja velg ise peaks olema kõrge profiiliga. Raskete kottidega võivad kodarad purunema hakata ja siis on matkal olles paras probleem. Samuti peaks laskma heal meistril jooksud üle timmida. Mul läks tuttuue ratta tagumine velg esimesel matkal kaheksasse. Samuti võiks pakiraami kruvide kinnitamisel sinna vahele keermeliimi või värvi tilgutada (jällegi halb kogemus omast käest võtta).
Sp - milleks seda viimast?
Pakiraami kruvide (poltide...) lahtilogisemine pikal matkal on tõsi. Jamade vältimiseks tasub pakiraami kinnitus igal kergelt üle kontrollida ja paar kruvi/polti matkale tagavaraks kaasa võtta.
Jooksude sirgeks ajamise oskus ja kodaravõti on matkal hädavajalikud. Muidugi ei pea seda kõik valdama, aga vähemalt üks "piisavalt hea mehhaanik" peaks grupis olema.
Nõuded matkarattale. Meestekal on tugevam raam. Raam olgu alumiiniumist, liitekohtades ovaalse ristlõikega. Mäkketõusuks peab tagumine kõige suurem hammasratas olema suurem esimesest kõige väiksemast. Kindlasti on meile lähedases kliimas vajalikud porilauad, muidu läheb märg tagumik varsti hauduma.Pikal mitmepäevasel jalgrattamatkal on hea "rapid" lenks ( Liivalaia tn. "Dünamo" kauplusest), saab sõidu ajal käte asendit muuta. Kindlasti vilkuriga tuled ees-taga, et näha ja olla nähtav. Kummid olgu autoventiiliga, saab bensiinijaamades ka pumbata oma 3-4 atm. sisse.Ning kindlasti pakiraamid ees ja taga. Isiklik kogemus: Soome 92- 4 näd., Rootsi 93- 3 näd., Kapadookia 96- 1 näd., Nordkap 2000- 2 näd., Lofoodid 2001- 2 näd., Tatrad 95- 1 näd., Trento 95- 3p., Galdhoppingen 2007- 2 näd, Kebnekaise 2008- 2 näd., hulk Roheliste Rattaretki.
Oman kahte jalgratast. Üks nö võistlusratas, teine vana ja odavam Scott Apache. Kas kasulikum oleks matkamiseks kohandada see vanem või siis uuem isend? Uuele pakiraami kinnitada ei saa. Tuleks mingi üleminek nuputada, samas usaldan selle tehnilist olukorda kordades rohkem kui vana ratta oma. Vana rattaga pole jälle probleem pakiraam peale saada ja kui natuke näppida, ei tohiks tehniliselt midagi viga olla.
Mõlemad on maastikurattad, sõiduasendis vahet pole? Uuel on ketaspidurid, mis pakikat segavad?
Ma paneks Scottile uue (odava) käiguvahetuste grupi ja matkaks sellega.
Soh, 1) mis võistlusratas see siis on? ja 2) mis siis segab pakiraami panekut?
Mina tegin omale matkaratta mingist vanast odava otsa Y-raamiga Oscari maastikuvelost. Kui selle sain, vajasid sel vahetamist vaid keskjooks ja tagumise käiguvahetaja litrid, muu stuff oli korras. Kuna keskjooksu jupid olid endal olemas, siis raha praktiliselt ei kulunudki.
Kuid mugavuse saavutamiseks tuli üsna palju ära teha. Kummid vahetasin laiade linnasõidumustriga isendite vastu, mis on mind juba aastaid korralikult veeretanud. Lenksu panin ergonoomilise. Sadula vahetasin laiema vedrustatud isendi vastu. Paigaldasin laiad plekkporilauad. Panin pakiraami nii ette kui ka taha - mul aastatega välja kujunenud stiil, see võimaldab kola rattal paremini paigutada. Jällegi ei kulunud raha, sest rattakola on mul aegade jooksul palju kogunenud. Pilt kah (ärge imestage - selle rattaga saab mõnusasti käru vedada):
Igatahes paarikümnekilomeetriseid trippe olen juba teinud ning olen rahul.
Matkata saab ka ühekäigulistega, ainus erinevus on vaid see, et siis hakkavad tõusud ja tuul rohkem vastu:)
Üks takistav tegur pakiraami paigaldamisel võib olla see, et tagahargil pole vastavaid kruviaukusid, vt http://img60.imageshack.us/img60/112/8000angle1.jpg Aga nagu teada, lootusetuid olukordasid pole olemas, mõned võimalikud lahendused: http://cgi.ebay.co.uk/Cycle-pannier-MOUNTING-COLLAR-doubles-seatpost-clamp-/200448223230 http://roseversand.com/accessories/transport/luggage-carrier/accessories/tubus-attachment-set-for-lowriders.html?cid=156&detail=10&detail2=3422
Ning miks võistlusrattaga mitte matkale minna - pähe tulevad ratta kõrge hind (varastatakse ära, läheb katki, pannakse vale lennuki peale) ning osade detailide kapriissus matkaoludes, kus nendega kõige hellemalt ringi ei käida (nt karbonraam on löökide suhtes õrn, õliketaspidureid põlve otsas ei remondi, jne).
