Kangem kraam Aasias

Kuidas on lood kangema kraamiga Aasia riikides (Tai, Hiina), st. kas on vabalt saadaval ja milline on hinnaklass? Lugesin kuskilt, et kuna need inimesed seal nii pisikesed on, siis eestlasel ei tasu seal kokteilide jms. peale raha kulutada, kuna need on väga lahjad. Aga kokkuvõttes tahaks ju sinna minnes ikka rannas külma õlut mekkida või siis kohalikku "Liviko" toodangut maitsta.

Tais saab napsu küll. Kohalikud õlled Singha ja Chang on täitsa joodavad, esimende parem kui teine, müüakse pindistes pudelites tavaliselt. Võrreldes muu eluga on alkohol tiba kallim, õlu näiteks 60 bahti. Kokteilidest saab suvituspiirkondades kummalist napsi Bucket, ehk siis kõik põlev (viin, viski, rumm jne)on ämbrisse valatud ja mingi asjaga lahjendatud. Maht on napsul kuskil liitri kanti, maksab u 200- 250 bahti.

Põhjas liigub kõvasti salaviina/viskit, mida vist riisist aetakse. Lõhnab irmsasti, aga töö teeb ära ja silmanägeminegi jäi alles:)

Ma ööklubides jms ei käinud, kuid poes on vabalt ka kohalikku kangemat müügil. Selline viski moodi vikat :) Tõin sealt ühe pudeli ja see sakkis päris hästi :))

Õllega, nagu eelnevalt juba märgitud, on asjad korras. Täitsa joodavad õlled on nii Tais (kohapeal proovitud) kui Hiinas (igalpool mujal proovitud). Kangema kraamiga on neil asjad nagu on. Kuna nad ise kanget alkoholi eriti ei talu, siis on kehvapoolne nii kättesaadavus kui kvaliteet. Siin on teatavaks erandiks turismipiirkonnad, kus müüakse ka välismaiseid marke. Kui kokteile tellida, siis tasub teatavaid suuniseid anda, et kolmekordne kogus alkoholi pandaks. Nende meelest võib see elevandi tappa, aga meie saame siis enam-vähem harjumuspärase dringi kätte. Muidu, Tai viski on minu meelest üks maailma hullemaid. Väääga raske teist juua.

Kui nüüd Myanmarist/Birmast rääkida, siis õllega on asjad korras küll, "Myanmar" ja "Mandalay" on Originaali-sarnased õlud - korralikud ja kvaliteetsed, kuid natuke igavad. Sama kehtib "Tigeri" kohta (kas see mitte Tai mark ei ole?) Tehtud eurooplase maitsele ja ka rahakotile - pudel maksab sama palju kui meil Eestis. Kohalikud kärakat eriti ei puutu, kuid just sadamakõrtsidesse ei satu. Seal pannakse ikka paris hulle kokse, kust ei puudu ka toores muna.

Koju kaasa sai ostetud paarikümmend kroon maksnud "Myanmar whisky" - 1:1 Blue Labeli pudeli koopia. Rohkem käinud-näinud töökaaslased isegi kiitsid, pidi jaapani viskist parem olema ja tai omaga võrreldes ikka täielik supertase. Birma viinamarjavein on aga klassikaline nõukogude peet.

Aga kuidas suhtutakse Tais, kui avalikult nt. õlut juuakse? Mõnes kohas, kus käinud olen pole see üldse tavaks või lubatud ja vaadatakse lausa imelikult.