Kirjutan väikese ülevaate oma reisist Liibanoni. Ei hakanud sellepärast uut teemat tegema, ehk keegi leiab kunagi siit mõne hea mõtte või paneb kõrva taha tarkusetera. Kui on küsimusi siis võite küsida julgelt, üritan vastata nii hästi kui oskan.

Praegusel hetkel tundub, et sai ära käidud nö. viimasel minutil, st naasin turismireisilt vaid napp nädal aega enne kui sealkandis olukord tuliseks läks. Sissejuhatuseks olgu öeldud, et meie reisiseltskond oli kuus tavalist Eesti noormeest ning küllakutsujaks, teejuhiks, mentoriks oli seal ajutiselt kohapeal viibiv eestlane, kes ühtlasi andis meile vajalikku esmast infot kuhu minna ja kuhu mitte minna, mida reisi planeerides arvestada (näiteks akupangad kaasa võtta sest elektrivarustus on ebastabiilne); samuti rentis meile kohapealt rendiauto ning reisis osa sellest reisist meiega ka kaasa.

Riigis esmakordsete viibijatena otsustas reisiseltskond, et soovime võimalikult palju näha kuid samas üleliigseid riske mitte võtta. Näiteks mõttele Tüürosest (Tyre; Sur) veidi lõuna poole sõita (Lion King Rock ja Old Railroad) ning seejärel sisemaale minna (Zebqine'i org, Shaabani loss, Odaisseh'i maamärk, Beaforti loss) tõmbas reisijuht kiirelt kriipsu peale, pidades seda esiteks ohtlikuks ning teisalt ei olnud need ka erilised väärsused. Sama lugu oli ka plaaniga Tripolisse sõita, seda põhjusel, et see on väga vaene piirkond kus on hetkel suur hulk Süüria põgenikke, elik kohalikud vaatamisväärsused ei kaalunud üles sinna sõitu.

Meie nädalase reisi marsruut kujunes seega järgnevaks: Tüüros - Saida - Jounieh - Byblos - Batroun - Bsharri - Baalbek (Ba'alabakk) - Riyaq - Beirut. Ööbimistega oli nii, et kuna lend Frankfurdist Beirutisse jõudis u kolme ajal öösel ning sinna otsa veel seismine passikontrollis kus vaadata ega Iisraeli templit passis pole ning uuriti ja kirjutati ülesse kus hotellis me ööbime - mis kõik võttis aega - siis ei näinud me mõtet esimeseks ööks majutust võtta vaid sõitsime otse Tüürosesse. Teel sinna sai põgusalt tutvutud kohaliku liikluskultuuriga, mis ühtlasi ka äramainimist väärib. Esiteks - alustame sellest, et riik on olnud viimased aastad kaoses ning riiklikud institutsioonid ei funktsioneeri või siis funktsioneerivad halvatult. Sealhulgas ka kohalik ekvivalent Maanteeametile. Väga paljudel inimestel puuduvad juhiload, sest asutus kes neid väljastama peaks lihtsalt ei toimi. See on köömes, sest ega politseidki seal riigis eriti näe - reaalselt hoiab korda sõjavägi või siis mõni rühmitus. Osadel masinatel puuduvad ka numbrimärgid samadel põhjustel. Ühtlasi on ka autopark selline, et võid kõrvuti näha uhiuut MacLarenit ning selle kõrval ilma akendeta rooste- (ja võib-olla ka kuuli-) augulist Mercedest mis Lääne-Saksamaal 40 aastat tagasi maha kanti. Sinna sekka annavad vürtsi veel vastassuunas kihutavad motorollerid ning kõikvõimalike maailmas leiduvate vilkuvate tulede ja viledega varustatud veokid. Ükski masin iseenesestmõistetavalt oma reas ei püsi ning enamus ajast on kahest sõidurajast isetekkeliselt saanud viis. Maanteedel annavad veel tooni üllatuslikud löökaugud kus saad oma veermikuga hüvasti jätta ning samuti mingite habibide poolt (nagu nad kõik üksteist kutsuvad) rajatud "lamavad politseinikud". Ehk kui keegi kaupmees otsustas, et enda poe käivet võiks tõsta, rajas ta poe ette omavolilise teekünnise, et autod hoo maha võtaksid ja seeläbi suureneks võimalus, et kui hoog juba maas, keeratakse tema poe ette hopsti sisseoste tegema. Ühtegi hoiatavat liiklusmärki või valgustust või teemärgistust ei tasu oodata, need "lamavad politseinikud" tulevad alati paraja üllatusena. Eks õnne peab ka olema. Või nagu kohalike nägemus on, siis liiklusohutusele pole tarvis rõhku panna, sest jumal kaitseb neid. Liikluses kehtib veel see tõekspidamine, et natukene närvilisust on okei, aga väga leili ei tasu minna, sest ca poolel elanikkonnal on autos relv ning sa ei või kunagi teada kas sinu ees ootamatult parkima hakanud habibil see on ning on ta seda valmis ka kasutama, või mitte. Seega targem on anda viisakas törts signaali ja kui muidu mööda ei saa, eks siis oodatakse. Aga 90% juhtudest ikkagi kuskilt mööda saadakse ja end läbi pressitakse, nui neljaks.

Teeäärtes hakkasid samuti silma erinevat värvi lipud või muud dekoratsioonid tänavavalgustuspostide küljes. Selgus, et see märgib erinevate rühmituste valitsemisala. Näiteks rohelised, punased, mustad, kollased. Viimane, st. kollane on Hezbollahi värvi ja nemad tundusid seal ka kõige laiemalt levinud olevat. Lisaks sellele olid teedel ka kontrollpostid, kus sõjaväelased kontrollisid, et kõik oleks korras. Öisel ajal tähendas see, et autol tuli aknad alla lasta ja laetuled põlema panna, sellest piisas ning mundrikandja viipas, et võime oma teekonda jätkata.

Aovalguses jõudsime Tüürosesse. Kahjuks hotell oli puupüsti täis ning oma asju me sinna jätta ei saanud, mistõttu läksime hommikut tervitama Tüürose randa (Sour/Sur Beach). Hooaeg oli küll lõppemas, aga rannarestoranid mida oli ca 40 tükki reas olid veel püsti ning rannatoolid samuti reas. Täitsa enamvähem rand, veidi must küll, aga liivane ning ujutav. Me küll kõikides Liibanoni randades ei käinud, aga tegelikult seesama rand võib-olla oligi kõige parem avalik rand kus sai oldud. Üldiselt on avalikku randa pigem vähe, suur enamus on hotellide kinnine territoorium. Kui võimalik siis tasuks mõelda juba ööbimiskoha valikul, et võtta selline majutus millel on oma ranna-ala ning bassein ; või teise võimalusena pakuvad paljud hotellid ka nö. päevapileteid (tavaliselt 10-15$) mille lunastamisel saad siis veeta päeva seal hotelli territooriumil. Lamamistoolide, varjude jm eest tuleb üldjuhul lisaks veel tasuda.

Rand nagu öeldud oli täitsa okei ning vesi äärmiselt soe, hinnanguliselt 30C ligi. Septembri viimaste päevade kohta ideaalne. Õige pea hakkasid kaugemalt, Iisraeli piiri poolt kostuma mütsud ja lasud kuid meie teejuht rahustas maha, et tegemist on UNIFILi õppusega ning kõik on hästi. Lihtsalt tuletas korraks meelde, et võib vabalt juhtuda, et olukord võib muutuda kiirelt. Nagu 2 nädalat hiljem näha, nii ka läks.

Tüüroses ööbimise osas võin julglet soovitada hotelli nimega Rest House Tyr, viisakas restoran ja ilus ranna-ala ning basseinid. Ka toad olid täitsa heas seisus. Seal pidi ka palju ÜRO inimesi peatuma. Ainus mille kallal nuriseda võis oli hommikusöök. Võib-olla oli põhjus selles, et olime oma esimesel õhtul saanud juba "hamba verele" liibanoni toitude osas. Isiklikult ei teadnud ma suurt enne reisi midagi liibanoni köögi kohta. Olin küll kuulnud, et seda peetakse väga heaks, ehk isegi parimaks terves Lähis-Idas; ning suurlinnades leiab sageli muude köökide kõrvalt liibanoni restoranid kuid sellega ka asi piirdus. Ehk siis läksime "külmalt peale", ilma mingite eelarvamusteta ning seda võimsama kogemuse osaks saime. Etteruttavalt olgu öeldud, et reisi lõpuks tõdes meie lihasööjatest meeste seltskond, et Liibanon on riik, kus võiks vabalt ka taimetoitlane olla, kõik oli lihtsalt nii hea. Toidud millest senimaani on vähemati Eestis olla pigem kaarega mööda liigutud - näiteks hummus - olid seal niivõrd hästi (ja samas lihtsalt tehtud), et laualt said nad tavaliselt kõige varem otsa ning igas restoranis oli hummus esimene asi mis kelneril paberile kirja läks. Hummuse kõrvale tuuakse sellist naani sarnast õhukestsaia, mida saab kas hummuse sisse kasta, või siis nagu meie tegime - võtsime selle naani ja toppisime sina vahele erinevaid sööke, tehes endale justkui miniwrapid.

Meie jaoks oli Liibanoni köögi tugisammas just need eelroad. Neid tuuakse väikeste kausikestena ning kui oled seltskonnaga õhtustamas, siis soovitus on tellida võimalikult palju eelroogi, nii et laud oleks nende väikestest kausikestest lookas. Muuseas, liibanonlased ise peavad enda köögi pärliks hoopis magustoite. Need eelroad millest meie vaimustuses olime, on nö lihtne talupoegade toit. Aga väga maitsev oli see sellegipoolest.

Lisaks hummusele oli hea eelroog veel baba ganoush, mis on peeneks hakitud baklažaan oliiviõli ja erinevate maitseainetega. Samuti jäid meelde Labnetna ning Labneh b Toum, mis on samuti veel pasteedilaadsed määrded - kõik ülihead ja isemoodi tehtud. Eelroogadest veel Tabbouleh salat, mis oli sisuliselt tomat, petersell, piparmünt ja sibul. Justkui ei midagi erilist, aga see kuidas see kõik kokku oli pandud oli lihtsalt kulinaarne meistriteos. Kunagi ei pidanud selles pettuma. Sama jutt ka teise salati ehk Fattoushi kohta. Eelroogadest veel rahvuroog Kibbeh, mis oli hea kuid paljud teised asjad olid lihtsalt veel paremad. Kibbeh on nagu väikesed lihaga täidetud ampsukesed, midagi piruka ja pelmeeni vahepealset. Aga ülihea asi mida keegi ei osanud enne reisi algust arvatagi oli granaatõunaga maitsestatud praetud kanamaks. Ei ole kunagi maksasõber olnud, aga seal sai taaskord erand tehtud. Lihtsalt niivõrd hästi oli see tehtud. Need olid siis eelroad ning tihti sai erinevaid määrdeid, pasteete ja salateid nii palju tellitud, et pearoogadeni ei jõudnudki. Portsjonid on pigem suured kui väikesed. Ja võib-olla oligi parem, sest proovitud pearoad sellist wow-efekti ei tekitanud. Populaarne on seal mixed grill - ehk erinevad grill-lihad, sh. lammas, kana, mingid vorstikesed jne. Noh, nagu šašlõkk, meie oleme nende maitsetega harjunud ju tegelikult.

Mis kohalike seas on populaarne, on friikartulid. Neid tellitakse ja tassitakse kuhjadena, aga meie reisiseltskond oli jällegi see, kes ei soovinud neid friikartuleid ja see tekitas kelnerites alati hämmingut. Kui juhtus, et toodigi neid lauda, siis see oli tavaliselt ainus toit mis järgi jäi. Aga kohalikele oli see A ja O.

Kõige selle suurepärase toidu juurde võib soovitada veel Liibanoni veine. Riigis on palju veinimõisasid ning toodetakse üsna okeil tasemel veine. Reisi jooksul sai degusteeritud ca 15 erinevat veini, oli paremaid kui ka halvemaid, aga üldjoontes täitsa joodavad. Veiniga on igatahes parem olukord kui õllega, aga sellest hiljem.

Mis Tüüroses näha? Eks ikka vanad kivid. Ehk siis maailma üks väidetavalt paremini säilinud Rooma-aegseid hipodroome asub just Tüüroses. Samuti on seal vana egiptuse sadama varemed. Õhtune jalutuskäik promenaadil on samuti kena ja ühtlasi on kogemus omaette ka turu külastus. Sinna turu kanti oli meil tarvis minna tegelikult sellepärast, et raha vahetada. Esiteks - reisile minnes võta kaasa USA dollareid. Nendega saad peaaegu igalpool maksta ja on väga oodatud kui uue ja sirge dollari lauda lööd. Nagu mainitud, siis riik on kaoses ja raha kurss käib üles-alla. On ametlik kurss ja musta turu kurss. Esimese järgi vahetades ei saa sa suurt midagi. Musta turu kurssi haldab mingi kohalik maffia ja see kurss on hetkel pikemalt olnud 1:89 ehk siis ühe USD eest saad 89k liibanoni naela (mida nad ka liiriks kutsuvad). Ehk saja dollari eest saad 8,9 miljonit liibanoni naela. Pead tänavapeal mingi habibi üles otsima kelle üldjuhul reedab suur rahapakkide kuhi kaenlas ning vahetus võib alata. Tasub lihtsalt silmad lahti hoida kui ta raha loeb, sest mõni sajatuhandeline võib kogemata "jalutama minna". Tavaliselt ongi vahetus sajatuhandeliste vastu, tänavakaubitsejate käest vist väiksemat ei saagi. Turu lähedal asus ka Hezbollahi suveniiripood, mille osas olid ootused kõrgemad kui tegelikkus oli. Lihtsalt kuhi vaipasid ja mõned suured märtrite pildid. Hezbollahist rääkides, siis sain aru, et sealsed (st. Tüürose piirkonna) elanikud toetavad neid, sest omal moel nad asendavad riiki ja täidavad riigi funktsioone. Neil on oma koolid ja haiglad ning kui inimesel abi vaja siis ta viibki näiteks haige lapse hezbollahi haiglasse, selle asemel et kuskile pealinna sõitma hakata. Vastutasuks siis oodatakse annetusi ning paljudes kohtades näeb annetuskaste, sh. ka maantee ääres. Omal moel see kõik seal toimib.

Tüürosest liikusime edasi (või tagasi - oleneb kuidas vaadata) ning järgmine peatus oli Saida (Sida). Mõlemad on iidsed linnad ning omasid suurt tähtsust Vahemere ajaloos paartuhat aastat tagasi. Aga erinevalt Tüürosest ei pakkunud Saida sellist avastamisrõõmu ning õhkkondki tundus teistsugune. Isiklikult tundus, et Saida on rohkem konservatiivsemate moslemite koht ning võõraid sinna eriti üldse ei satu. Hiljem meie reisijuht kinnitas, et Saida on Hezbollahi kants, selle kõrval kohe asub ka Palestiinlaste laager. Mõned päevad varem oli seal palestiinlaste laagris keegi tule avanud - sellistel puhkudel ei tea kunagi kas see võib eskaleeruda ning seetõttu me Saidas eriti kaua aega ei veetnud. Lisaks tundus see linn ka vaesem ja räpasem kui võrrelda Tüürosega. Ma ei tea miks see nii on, aga moslemite linnad/külad olid tavaliselt palju räpasemad ja haisvamad kui kristlaste omad. Kuigi ka viimastes oli ohtralt prügi, aga üldpilt oli viisakam. Saidas sai tehtud peatus selle koha peamises vaatamisväärsuses ehk Saida merekindluses, mis ehitati 13.sajandil ning seotud ristisõdadega. See on jällegi selline koht, et tore linnuke kirja saada, et oled käinud seal, aga suurt midagi vaadata pole, kindlus ise on suhteliselt väike. Ei mäleta, et seal mingeid infotahvleid oleks olnud. Sellest samas merekindlusest üle tee satub souk'i ehk turule, mis on päris huvitav labürint ning kui need kümned jalatsi- ja vaibaärid kõrvale jätta siis on see hea koht suveniiride ostmiseks. Samuti asub merekindlusest üle tee restoran "Falafel Abou Rami", kus väidetavalt pidi saama Liibanoni parimat falafeli.

Üldiselt oli range soovitus liikuda vaid mööda rannikuäärt seal piirkonnas, mida ka tegime. Beirutist alates on olukord lahedam ja siis võis ka sisemaale põigata. Beirutis me veel sel päeval peatust ei teinud vaid liikusime veidi edasi, käisime avastamas Büblose (Byblos) tsitadelli, 12. sajandist pärinevat kindlust. Võrreldes Saida merekindlusega oli see ikka kordades suurem ning üldiselt hästi hooldatud, paljude infoviitadega, ning ka turiste leidus siin palju. Arvestada võib umbes tunni-pooleteisega, et peamised asjad läbi käia ning torni otsa ronida. Ses mõttes jäime selle kohaga väga rahule. Juba tsitadellini viivad tänavad olid palistatud viisakate restoranide ning poekestega, nagu jalutanuks Hispaanias. See tähendas, et ka hinnad olid seal kaks korda kõrgemad kui mujal. Näiteks 0,33 kohalik Almaza õlu, mille maitse-, värvi- ja aroomibukett on äravahetamiseni sarnane veega, maksis seal 4,5 USD. Tavalistes restoranides jäi see hind 2-3$ vahele. Aga piisab minna paar tänavat paremale-vasakule ning hinnad normaliseeruvad. Näiteks Al Kaddoumi restoranis sai terve seltskond ehtsat ja head shawarma kebabi nii 4-5$ eest.

Õhtu eel sai võetud suund taas veidi tagasi, sest järgmised 2 ööd veetsime Jouniehi linnas. Pole väga kaugel Beirutist, aga logistilises mõttes parem asukoht ning kindlasti ka väiksem, kompaktsem ja seega rahulikum. Peatusime kahtlase nimega kuid üsna suures hotellis Doll's, mille hiilgeajad tundusid olevat jäänud paari aastakümne taha. Väidab muidugi, et on neljatärnihotell, aga kes see enam mäletab kustkohast ja mismoodi need tärnid saadi. Rõdu oli küll parajalt suur ning vaade päikeseloojangule, aga sellega ka kogu lugu piirdus. Ühes toas puudus vetsus prill-laud. Teises ei tulnud vett peale. Ning läbiv probleem tundus olevat veesurve. Duši all käimine paras naljanumber, sest vett lihtsalt nirises nõrgalt ning üldjuhul oli see külm, headel aegadel peaaegu leige. Hotelli vastuvõtust proovime kaks korda tellida endale veiniklaase tuppa - mida ka lubati - aga kohale need kunagi ei jõudnud. Sama lugu ka vetsupaberiga, mida sai käidud isiklikult küsimas. Naeratati viisakalt ja lubati tegeleda, aga lubadusteks see jäigi.

Järgmine päev sai võetud juba hommikul suund ühte kõige suuremasse turismiatraktsiooni Liibanonis, milleks on Jeita grotid ehk koopad täis stalaktiite ja stalagmiite. Need koopad avastati alles võrdlemisi hiljuti, 19.sajandi keskpaiku Ameerika misjonäri poolt. Koopad ise olid tõesti vaimustavad, meist keegi polnud varem nii võimsaid ja suuri koopaid, mis stalaktiite ja stalagmiite täis on, oma silmaga näinud. Kodulehe andmetel (http://jeitagrotto.com/) on need grotid esitatud 14. loodusliku maailmaime konkursile. Kogu see park ise on turistiderohke ning kenasti hooldatud. Ülemistesse koobastesse saab väikese rongiga sõita (umbes selline nagu meil Raekoja platsil vurab), kuid aja kokkuhoiu mõttes võib need paarsada meetrit kõndida ka. Sissepääs maksis 8,8$ ning oluline veel märkida, et enda telefonid ja kaamerad tuleb enne sisenemist ära anda (kappi hoiule). Grottides sees on pildistamine keelatud, aga eks iga kolmas nihverdab ikkagi varutelefoni sisse. Koobastes on küll jahedam kui õues, aga külm mitte. Võib vabalt käia lühikeste pükste ja T-särgiga. Alumistes koobastes on paadituur, mis samuti äge. Tuuri pikkus sõltub veetasemest ehk kui kaugele parasjagu sõita saab, aga üle poole tunni see aega ei võta. Ühesõnaga soovitan kindlasti seda kohta külastada, tõesti äge koht.

Lühikese autosõidu kaugusel grottidest, Jouniehi lähedal mäe otsas asub suur valge kuju nimega Our Lady of Lebanon ning seda kohta võiks samuti külastada kui aega on. See on väga püha koht ning seetõttu voorib seal palju inimesi. Võib-olla off-seasoni tõttu oli seekord seal ruumi, et selle ausamba otsa ronida. Reisijuhi sõnutsi hooajal polnud lootustki sinna otsa ronida. Lisaks avaneb sealt maaliline vaade allpool asuvatele küladele, linnadele, merele ning Beirutile. Kuju kõrval on ka modernse arhitektuuriga kirik. Kui ristiusust rääkida, siis domineerivamad on katoliiklus (täpsem oleks vist öelda ida-katoliiklased ehk maroniidid); kreeka õigeusk, kreeka katoliiklus ja armeenia õigeusk, millele lisanduvad veel väiksemad kristlikud sektid . Meie reisijuhi sõnutsi on kõik inimesed äärmiselt usklikud - isegi üks padukatoliiklasest iirlane kes iga pühapäev tundide viisi palvetab tunnistas, et temaga võrreldes on kohalikud ikka kordades rohkem usklikud. Samuti näeb sealkandis autoga sõites iga nurga taga tee ääres kristlikke kujukesi (kuigi sama on ka Kreekas näiteks). Mis võib-olla eestlastele, kelledest paljud ekslikult harjunud keelt religiooniga seostama, natukene kummaline on esmapilgul näha, on araabiakeelsed tekstid-sõnumid kristlikel pühakodadel. Aga samas on see kõik loogiline, sest kui riigis räägitakse araabia keeles, siis miks ei peaks seda keelt ka kirikutes dekoratsioonidel ja siltidel-viitadel kasutama. Meie reisijuht lisas, et tegelikult on hetkel olukord riigis selline, et kristlased on võrdlemisi heas positsioonis. Seda sellepärast, et moslemiharud, šiiiad ja sunnid on omavahel tülis ning mõlemad harud teevad koostööd pigem kristlastega kui üksteisega. Enamus kristlaste asulaid jääb Beirutist põhja (kuni Tripolini) ja ida suunas. Meie jaoks seega vabam õhkkond ning ka alkoholi tarbitakse ja toodetakse seal piirkondades (näiteks veiniistandused, pruulikojad jne). Ja riietumisstiil on samuti selline, et tegelikult isegi Euroopas nii vabameelset riietust ei näe kui Liibanonis. Mis moslemeid puudutab, siis tegelikult seal burkasid väga ei näinudki, üldjuhul kandsid naised vaid hidžaabi (pearätt).

Selleks päevaks sai vaatamisväärsuste limiit täis ning keskendusime rannapuhkusele. Septembri viimaste päevade kohta oli meeldivalt soe, temperatuurid ca 29-31 kraadi ning vesi soe. Kuna nende randadega on nagu ta on, siis ei hakanud avalikku randa otsima, vaid otsisime Jouniehist üles paljukiidetud Tiki baari, kus on mõnus ranna-ala baari ning suure basseiniga, kus end jahutamas käia. Päevapilet maksis vististi 8$ ning siin olid lamamistoolid hinnas. Selle Tiki baari tegelikult leidsime tänu sellele, et UNIFILi inimesed soovitasid seda kohta ning midagi kahetsema me ei pidanud. Piltlikult öeldes sai puhata nagu valge inimene.

Lühikese jalutuskäigu kauguselt avastasime ekstravagantse stiiliga restorani "H Village", mis tänavapealt tulles oli võib-olla isegi tagasihoidlik, kui hiiglaslikult kaelkirjakukujud välja jätta, kuid sisehoov oli võimas. Istekohti tundus olevat paarisajale inimesele ning õhtusel ajal olid pea kõik lauad täis. Laudade vahel askeldasid lisaks kümnetele ettekandjatele suurtes (plastikust?) kostüümides tegelased nagu Jack Sparrow, Mr. Bean jne. Tegid inimestele trikke ja lõbustasid lapsi. Sellele lisaks tassiti ilma liialdamata laudadele sööke puidust kanderaamidel, kahe mehe vahel. Toidukogused selles kohas olid lihtsalt meeletud. Tundsime kaasa kõrvallaua näitsikule kes tellis krabisalati ning kohale toodi mingi 3-kilone vaagnatäis salatit. Ja mis kõige olulisem - maitse oli kõikidel asjadel väga hea. Kui kõige parema kanamaksa saime Tüürosest, siis siin oli paremuselt teine või kolmas. Ka hummus oli väga hea, rääkimata teistest toitudest. Võib-olla ainult pearoog mixed grill oli selline tavaline, mis suurt vaimustust ei tekitanud. Ähkides ja puhkides sai sealt restoranist lahkutud ning tegelikult käisime seal kaks õhtut järjest. Kuuldavasti pidi osa rahvast spetsiaalselt Beirutist sinna sõitma, et seda nautida. Jällegi - ei kahetse.

Järgneval hommikul kui kohaliku habibi käest saadud törts musta kohvi oli kerre kallatud oli aeg meie argitööle naasva reisijuhiga hüvasti jätta. Järgnevad päevad olin ise autoroolis ning karastusin Liibanoni liikluses. Kõigepealt suund Batrouni suunas, mis oli väike kena linnakene. Vaatamisväärsustest oli seal Foiniikia müür - algselt looduslik moodustis mida inimkäsi täiustas ca 1.saj. eKr. Kas ta nüüd eraldi sõitu väärt on jäägu igaühe enda otsustada. Batrounis on aga lihtsalt ilus jalutada ja eriliselt kaunis on selle vana turg (old souk). Majadki on teistsuguse arhitektuuriga, kitsad tänavad meenutavad meie vanalinna, väikesed poekesed, ärid, restoranid igas käigus ning siin kohtasime ka palju turiste (enamus turiste vast teistest lähis-ida riikidest, aga nägi ka eurooplasi, eriti prantslasi ja itaallasi). Lisaks on Batrounis väga tuntud limonaadi- ja jäätisekohvik släsh muuseum nimega Hilmi's House of Lemonade. Pidavat olema jällegi üle Liibanoni kuulus koht ning kohustuslik peatuspunkt kõikidele kohalikele kes sealkandis reisivad. Sai ära proovitud. Liibanoni mõistes väga kallis ja suur osa elanikkonnast seda lubada ei saa. jäätisesmuuti ning vahvlijäätise eest pidi välja käima nimelt 12$, mis on isegi Eesti mõistes kallis. Meie toiduhindajatest korüfeed oli pärast mekutamist ühel meelel - mõttetu suhkrusiirup. Aga las see jääda igaühele ise avastada, oli see nüüd seda hinda väärt või mitte.

Ilusatel Batrouni tänavatel patseerides leidsime uhke nimega Colonel Craft Beer Brewery and Distillery. Kohalikud veeasendused nimega Almaza ning Beirut Beer olid end ammendanud ja maitsemeeled nõudsid enamat. Ootused olid kõrged - esmalt seepärast, et polnud Liibanonist veel käsitööõlut leidnud ning teiseks asus see pruulikoda koos baariga ideaalses kohas, ilusal rannaäärsel nõlvakul. Romantische as fuck, nagu öeldakse. Rannabaari leti ääres mõõtsid silmad erinevaid pudeleid riiulitel ning viis-kuus erinevat õllekraani viisid mõttele, et mida nüüd esimesena võtta. Kuniks selgus tõsiasi, et saadaval on ainult kaks õlut - passionfruit ale ning unfiltered lager. Esmamainitut tellides läksid aga kõigi silmad imestusest punni, sest baarmen võttis leti alt pudeli siirupit, valas pool kannu seda täis ning ülejäänud kannu täitis unfiltered laagriga - ja oligi passionfruit ale valmis. Sellist asja pole ilmselt kellegi silmad ei enne ega pärast näinud. Hinda osati samuti küsida tervelt 7,7 USD selle eest. Kokkuvõtvalt - hinnad on juba maailma tasemel, aga kahjuks kvaliteet ei jõua järgi. See teine õlu kraanis, unfiltered laager polnud samuti mäletamist väärt. See koht oli vist üks suurimaid pettumusi selle reisi jooksul.

Batrounis said olulised asjad vaadatud ja edasi oli plaan veidi päikest võtta ja merd nautida enne kui mägedesse tõmbame. Olime kuulnud, et veidi maad Tripoli suunas sõites on mingi äge koht nimega Nowhere Beach. Tegelikult see pole mitte rand, vaid rannabaari/rannaala nimi. Terve rand on ära tükeldatud pikkade siiludena, iga lõik on kellegi oma ja see keegi tahab raha. Nowhere beach olevat sealkandi kohtadest kõige mõnusama vibe'iga aga paraku selgus kohale jõudes, et nad on oma uksed sulgenud, ilmselt kuna oli hooaja lõpp. Läksime siis sealtsamast kõrvalt mäest alla minema, üks habibi tuli raha nõudma (4$nägu) randa pääsu eest. Küsisime, et kas võime enne tutvuda selle kohaga ning ta oli nõus. Tark tegu tagantjärgi mõeldes, sest habibil olid seal oma rannaribal ainult paar punast määrdunud rannatooli ning mõned lauad. Ka rand ise oli seal prügi täis ja must, seetõttu otsustasime mujale vaadata. Kilomeeter eemalt leidsime veidi viisakama koha nimega St. Raymond's Beach, mis oli mingi väiksemat sorti hotelli ala. Tänavapeal parkimine maksis 1$, sissepääs oli 5$ nägu ning lisaks iga lamamistool veel 4$ lisaks. Koht ise oli enamvähem, Tiki baariga ei anna muidugi võrrelda kuid suureks boonuseks oli see, et ta see oli puhas ja viisakas ning lisaks oli seal väike liivane lahesopp kus oli mõnus ujumas käia, huvilised said skuutritega lõbusõite teha ja lisaks oli seal palju lapsi, tundus lastesõbralik koht. Ka oma väike söögikoht oli seal olemas kuid taaskord kerkis üles see vana hea hinna-kvaliteedi suhe - maailma kõige kuivema saia vahel olnud kotlet ketšupikastmes maksis näiteks 8 taala. Aga üldmulje oli okei ning programmi peamised eesmärgid - soe meri, päikesepaiste ja külm õlu - said täidetud.

Edasine tee viis meid mägedesse. Ööbimine oli võetud kaunisse Bsharra (Bsharri, Becharre) mägikülla ning soov oli enne päikese loojumist (u kell 19) sinna jõuda. Enne seda jäi teepeale veel üks looduslik vaatamisväärsus - Baatara Gorge kosk. Ütleme nii, et vähemasti minul oli mägiteedel äge sõita. Tee lookles, paremale ja vasakule, mööda mäekülge üles ja alla, läbi väikeste külade ja metsade. Baatara Gorge koseni jõudmine võttis aega. Olgugi, et meile oli teada see, et praegusel aastaajal on kosk kokku kuivanud ja veejuga ei näe, oli see piltide järgi ikkagi piisavalt äge koht avastastamiseks. Pilet maksis võrdlemisi vähe ning koseni viis esmalt mäest alla pikk trepp ja trepi lõppedes pidi veidi turnima kivide vahel (seega liikumispuudega inimestel sinna ligipääs raskendatud). No tõesti, oli hämmastav vaatepilt. Kosk, mis on end läbi kivide uuristanud selliselt, et tekkinud on justkui looduslik kaev (kel huvi see googeldagu). Tõrvatilgaks meepotis olid seal mingid šveitsi ja prantsuse noortest koosnenud reisiseltskond kes esimese asjana tormasid enda nimesid kividesse uuristama ning karjusid ja hüppasid ringi nagu ärakaranud ahvid. Võib-olla veel varateismelistelt võiks sellist käitumist oodata, aga mitte enam 20-ndate eluaastate keskpaigas. Kui mäest alla minek oli plätudes juba väikest viisi ettevõtmine, siis ülestulek oli suisa higistama ajav. Seda magusam on tagasi tippu jõuda, teades et seal ootab baar külmade jookide ja värviderohke päikeseloojanguga. Baaripidajad ise olid väga sõbralikud ja toredad inimesed ning eks neilgi ole huvitav kuulda kust maailma otsast keegi on sinna sattunud. Ja noh, hiljem tuli kõrvallauda istuma üks ameerika paar kellel suisa imik kaasas - seega kui eelnevast jutust jäi mulje, et see tee koseni on kui Ironmanil käimine, siis tegelikult saab pea igaüks sellega hakkama. Meil oli lihtsalt tempo taga kuna Bsharrini oli veel tunnikene sõita. Õhtu hämaruses jõudsimegi kohale. Nagu mägikülale kohane on teen siin väga kitsad ja autoga andis mõnda kohta ikka ukerdada. Muuseas, navigeerimiseks on parim Google maps. Selle offline versioon on soovitatav enne reisi endale alla tõmmata. Waze'i Liibanonis ei kasutata kuna see on iisraeli startup ja iisraellased ise on seal väidetavalt mingeid kohanimesid kirjutanud heebrea keeles või teistmoodi ja see on ärritanud kohalikke jne. Ühesõnaga Google maps töötab kõige paremini. Aga tol õhtul suutis see meid juhatada ikka väga huvitavatesse tänavatesse, nii et kaasreisijad pidid autost väljuma ja vaatama kas meie Kia Sorento ning kõrvaloleva maja vahel on ikka mõni sentimeeter ruumi manööverduseks või mitte. Õnneks sai ilma kadudeta hakkama ja uhke nimega majutuskoht Palace Hotel Becharre lõpuks leitud.

Kuna päev oli olnud pikk ja kõhust näpistas, siis oli aeg Liibanoni stiilis õhtusöögiks. Meie õnneks või õnnetuseks oli praktiliselt hotelli kõrval, ca 100 meetrit eemal selle piirkonna kõige kõrgemalt hinnatud liibanoni restoran. Lubasime, et seekord end üle ei söö. Toidud olid samas ülimalt maitsvad ja saime tutvust teha ka mõne uue roaga mida varem polnud proovinud. Kõik olid ülimalt maitsvad. Kahjuks tellisid kõrvallauas istunud saksa turismigrupp viimased kanamaksad ära, aga muidu oleksimegi end ehk üle söönud. Terve restorani peale oli tööl vaid üks kelner (sest hooaeg oli ju läbi), aga millise kiiruse, osavuse ja kvaliteediga ta kõiki teenindas jättis kustumatu mulje. Küllap mõistis ta seda isegi kui jootraha luges.

Tagasi hotelli jõudnuna sai õhtusoojas rõdul olles veel erinevaid Liibanoni veine degusteeritud kui märkasime, et teiselpool orgu (Bsharri linna poolitab suur ja sügav org) läks järsku pimedaks. Kui tavaliselt on elekter tagasi tulnud, siis seal ei tulnudki. See tuletas veelkord meelde seda kaootilisust ja kaost mis riigis valitseb. Elektrit jagatakse nimelt riigi poolt keskmisel 2 tundi päevas. Mõni päev võib saada 6 tundi, teine päev jälle ei saa üldse. Sellest järgmine nö. kiht on ettevõtted kellel on suured generaatorid - ehk toodavad ise ning müüvad enda elektrit. Kolmas kiht on nii-öelda veel personaalsed generaatorid - paljudel majadel ja ettevõtetel müriseb kuskil nurga taga enda diiselgenekas. Ning nüüd kujutage ette kõike seda juhtmete rägastikku mis igal pool on. Kes näiteks Vietnamis käinud teavad millest räägin. Ehk kui oled Liibanonis generaatorite parandaja siis oled kullas kuni elu lõpuni, sest see töö seal ei lõpe. Muuseas, seesama padukatoliiklasest iirlane keda ennist mainisin on hariduselt elektriinsener. Huvi pärast mõõtis ta ära, et mis on see vahemik kui palju ta elektri eest maksab võrrelduna sellega palju ta tegelikult kätte saab. Mõõtmistega on jõudnud järeldusele, et kätte saab ca 60% sellest elektrist mille eest maksab. Ülejäänu varastavad erinevad habibid vahepealt ära. Mis puudutab meie mägiküla elanikke teiselpool orgu, siis tol õhtul oli selle piirkonna genekatega seis hapu ning elektrit seal enam tagasi ei tulnudki.

Järgmine päev sättisime end varakult teele, sest teha oli palju. Kõigepealt tuli muidugi autot tankida, sest mägiteedel võtab see ootamatult palju kütust. Tankimisega on nii, et sõidad tanklasse, avad luugi ja siis ulatad tanklapoisile läbi akna raha, näiteks 30$ ning ta siis tangib selle eest kütust. Mõnikord peseb ka aknad ära. Mingi osa võtab ta seal endale vahelt, seega igas tanklas saad põhimõtteliselt erineva koguse kütust sama raha eest. Aga mugavuse mõttes muidugi super, ei pea käsi määrima ega autost väljumagi.

Sel päeval oli esimene peatuspunkt kohe Bsharra küla lähedal asunud Cedars of God Bsharri seedrimets. See on küll rohkem väikene park kui mets, aga samas piisavalt kompaktne ja näeb kõik vajaliku ära. Kuigi meil oleks teele jäänud veel teisigi seedrimetsasid, siis meie reisijuht ja vaimne mentor soovitas just aja kokkuhoiu mõttes siia tulla. Paljudes teistes kohtades tuleb juba tunnikene matkata enne kui kohale jõuad; samuti võtab matk metsas tunduvalt kauem aega. Seega lihtsuse ja kiiruse mõttes oli God Bsharri seedrimets igati hea valik. Taaskord oli seal omajagu turiste nii Euroopast kui Ameerikast. Pääsla kõrvalt leiab samuti suure valiku suveniire - kes neid osta soovib, siis siin on hea koht.

Edasi viis tee ikka mäest üles, kuniks täiesti mäe tippu välja. Kõrgeimas kohas näitas kõrguseks 2600 meetrit. Mäe tipust avanes muidugi lummav vaade, kus ühele poole jäi Bsharri linn ja org ning teisele poole (kuri)kuulus Bekaa org. Sinna me suundusimegi. Bekaa org on siis see piirkond mis piirneb Süüriaga ning reisijuht teadis mainida, et iga jumala päev saabub keskmiselt 500 põgenikku Süüriast sinnakanti. Pagulaslaagrites aga on pinged kerged tekkima ja vaid üle-eelmine päev oli keegi pagulaslaagris jälle paugutama hakanud, seega jälgisime olukorda kuid otsustasime ikkagi minna sinna. Millal siis veel kui mitte praegu. Teepeal oli hulgaliselt sõduritega mehitatud kontrollposte, mis natukene rahustasid. Aga muidu oli kõik kena ja rahulik. Võrreldes teiselpool mäge olnud oruga mis oli lopsakas ja kus kasvasid erinevad puud, taimed, oli Bekaa org rohkem kõrbelaadne. Samas kasvatati siin erinevaid toidukultuure ja kariloomi. Bekaa orus oli meil selge suund minna Baalbeki varemetesse. Tegemist on siis (jällegi väidetavalt) ühe paremini säilinud Rooma-aegse (1.saj. eKr) linnaga maailmas. Jällegi - ei pidanud pettuma. Tõesti, suur, ütleks isegi kolossaalne ja hästi säilinud. Turiste vooris hordidena ja piletki maksis siin rohkem kui mujal (oli kas 10 või 12$), aga emotsionaalselt oli kogetu ikka võimas elamus. Ning kui Euroopas on tihti sedapsi, et antiikehitistel on nöör ümber ja võid 50 meetri kauguselt pilti teha, siis Liibanonis võid sa iga kivi otsa ronida. Aga positiivse külje pealt - keegi ei olnud sodinud või "poolikuid karikakraid" kritseldanud ühegi antiikehitise peale. Nimekraapimisi leidus, needki vist enim eurooplaste poolt tehtud. Seega - kui vähegi võimalik, siis Baalbek on kindlasti koht kus soovitan ära käia kui Liibanoni tulla. Päevareisini Beirutist on tehtav, kohapeal võiks varuda ca 2 tundi minimaalselt.

Päike küttis Bekaa orus mõnusalt. Peamine vaatamisväärsus oli tehtud ning Baalbekis me tegelikult rohkem uudistamas ei käinud kuna olukord oli jätkuvalt semi-pingeline. Kurgud kuivasid ja peas küpses plaan minna mõnd Liibanoni veinimõisa väisama. Mõeldud-tehtud, kaardi pealt vaadates jäi silma, et mitte väga kaugel asub veinimõis nimega Chateau Rayak (google'i hinne 4,9) ning ühilduks hästi meie plaanidega. See koht jäi nüüd suurest teest veidi eemale olles linnuennult vaid ca 5km kaugusel Süüria piirist. Läksime piiluma mis koht see on ning ausalt öeldes läks omajagu aega kuniks õige maja ja ukse üles leidsime. Enne meid olid seal juba Norra vanaprouad koha sisse võtnud ning üsna pea pärast meid saabusid prantsuse naised. Aga mahtusime kenasti ära ja degusteerimine võis alati. Mõisaomanik ise tutvustas neid veine ja lasi degusteerida ning muidugi on sellistel puhkudel vitaalne osa storytelling ehk see jutt mis kõik nende veinide ümber käib, kuidas see on seotud tema pere ajalooga (tema ise oli sündinud Kolumbias kui ta isa oli paguluses, aga tuli tagasi Liibanoni oma juurte juurde, olles 5. põlvkonna veinitegija jne); samuti kuidas on tema veinid seotud Liibanoni ajalooga ning eriti Rayaki linnaga. Näiteks üks vein oli pühendatud lennukitööstusele - seal oli kunagi olnud heal tasemel tööstus mis tootis ca 12 lennukit aastas. Teine vein oli pühendatud Rayaki vanale vaksalile - kuhu ta samuti soovita meil minna kui võimalik. Nagu ta rääkis, siis opereeris see raudtee 19.saj II poolest kuni 1960-ndateni, olles väga oluline sõlmpunkt, ühendades kolme mandrit - Euroopa, Aasia ja Aafrika. Vanast ajast on veel alles vedurid ja näeb seda infrastruktuuri, mis nüüd kõik maha jäetud. Samuti neid hotelle ja maju mis vaksali lähedal olid. Võtsime igastahes selle oma plaanidesse, kui me juba seal oleme. Mis veine puudutab siis jällegi sai veidi tarkust juurde selles vallas. Maitse poolest olid kõik hästi naturaalsed, ilma sulfiite lisamata. Mingit suurt tööstust seal taga polnud, hooajal tulid sõbrad ja nende lapsed appi saaki koristama ja sõtkuma. Selline aus värk. Lisaks veinidele andis peremees mekutada veel arak'i, mis on siis kohalik naps, aga tegelikult see pole nii kange kui karta võiks. Esiteks seda lahjendatakse hulga veega - mis muuhulgas toob esile selle õige, lagritsase maitse. Selle kangus oli ca 18 kraadi, mis on tegelikult täitsa mahe. Samuti sai teada veel palju huvitavat, näiteks erinevad moodused kuidas tuvastada nö. õiget araki. Nagu paljude jookidegagi, siis restoranides üle maailma pakutakse mingit odavat koopiat, mille maitse- ja aroomiomadused pole võrreldavad õige arakiga. Üheskoos tegime need keemilised katsed seal kõik läbi, et hajutada väikseimgi kahtlus, et seal toodetu poleks õige arak.

Ühesõnaga - olime väga rahul, et just sinna veinimõisasse otsustasime minna ning soetasime veine endale kaasagi. Ning suundusime siis seda raudteejaama otsima. Google maps pani jälle veidi pange, aga seda juhtub ikka sealkandis liigeldes, et need dropped pin'id on mingi muu kohapeal kui tegelikult olema peaks. Nii oli ka vana Rayaki raudteejaam google'is märgitud 600m eemale tegelikust asukohast. Aga leidsime lõpuks ülesse selle koha ning uudistasime ringi. Selline kergelt postapokalüptiline kogemus, kõik oli justkui päevapealt maha jäetud. Vedurid ees, vagunid ootel, parandusangaaris parasjagu remonditi mõne vaguni veermikku, isegi vana sõjaväeauto oli sinna vahele eksinud ja jäänudki. Puud ja põõsad olid läbi majade ja rongide kasvanud. Kokku olevat seal veel 140 vagunit, aga kõik on ajahamba poolt puretud, lihtsalt vanaraud. Kurb vaadata muidugi.

Kohe sealsamas vana vaksali kõrval asus restoran (jällegi St. Raymond'si nimeline) kus olid suurepärased road ning madalad hinnad. Rikkalik lõunasöök viiele koos kolme ringi õlledega maksis kuskil 45$. Turiste seal eriti ei käi (kuigi lahkudes jõudsid sinna needsamad prantsuse naised kellega veinimõisas kohtusime, raske arvata kust inspiratsiooni selleks saadi), aga sellest olenemata oli koht puupüsti täis ning kelnerid jooksid ette-taha ning ka teised külastajad olid väga sõbralikud ning uurisid kustkohast tuleme ja kuidas Liibanon meeldib.

Edasi viis teekond tagasi ehk suund sai võetud Beirutisse kus kavatsesime järgmised kolm päeva olla. Kuigi ise tahtnuks ehk veel rannas lesida, siis üldine meelsus oli vaadata mis elu suurlinnas elatakse. Sõit Rayakist Beirutisse oli ka seiklus omaette, sest liiklus on nagu ta on. Sentimeetrite mäng suurtel kiirustel ning ootamatused teel kui lühidalt kokku võtta. Beirutis oli võetud hotelli asemel suurem AirBnB korter ühel põhitänaval ehk Armenian street. See oli restorane, baare ja klubisid täis, suur osa kohalikest noortest käisid nädalavahetuseti just seal ööelu nautimas. Aga esmalt oli meil tegelikult plaanis ära käia nooblis Badaro rajoonis, kus kirjade järgi asus üks kohalik käsitööõlle pubi nimega Vagabond. Kuna tee oli pigem pikk (ca 3,6 km), sai võetud Uber. Toimis hästi ning see üks ots läks kamba peale maksma 5$. Üsna mõistlik, arvestades, et Vagabondis maksis õlu keskmiselt 8-11$. Koht ise oli supermõnus. Küll väike ja kitsas, aga tundus, et kohalike seas hinnatud koht, kõik tundsid end vabalt, nii olekult kui riietusstiililt. Õlu ise mida nad seal pruulisid oli kaks klassi kõrgem kui Colonel's brewery, aga meie maitsemeelte jaoks ikkagi liialt vesine. Kokku tuli kraanist neli erinevat - Pale Ale, IPA, Amber ale ja Stout ning neist esmanimetatu oli ka kõige parem. Kohe Vagabondi kõrval oli koht nimega The Jerry Thomas Experience, mille nimi ja interjöör oli paljulubav, aga joogid pigem keskpärased, samas kallid. Ka kohalik käsitööõlu mis menüüs oli, tuli välja et tegelikkuses ikkagi ei olnud neil saadaval. Veidi sai sondeeritud seda piirkonda - kena ja glamuurne - aga arvaks, et pigem ülehinnatud. Võtsime taaskord takso ja liikusime tagasi kodusele Armenian streetile, kus hinna-kvaliteedi suhe oli rohkem paigas. Kui õllest veel rääkida, siis sealt ühest baarist sai leitud veel kohaliku pruulikoja Elmir Brewery toodangut, mis kokkuvõttes ehk oligi kõige parem neist õlledest mida Liibanonis sai degusteeritud.

Uus päev, uued seiklused. Hommik algas tökatilaadse kohvi ning jalutuskäiguga mööda tänavat, lootuses leida suveniiripood. Kaardi pealt ka nagu ühtegi läheduses ei näidanud, aga eks oma silm ole kuningas. Sai tehtud väike jalutuskäik ja isegi eluga üle suure ristmiku edasi-tagasi tuldud, aga enamus poode on, vabandust väljenduse pärast - pasapoed. Midagi osta sealt ei ole. Mõni võib vastu vaielda, et suveniirid on ka ju üks suur kogus paska, aga seal poodides oli ikka pask pask. Lõpuks ei leidnudki midagi. Küll aga hakkasid üsna kiirelt meil küljes rippuma Süüria põgenikud kes tahtsid raha või süüa, üritasid isegi pooleldi joodud mahla käest rebida. Kui laias laastus on Liibanonis turvaline ja vargusi ei esine ega ka tolereerita - ehk piltlikult öeldes võid telefoni ja rahakoti restorani lauale jätta, ära käia, ning naastes on kõik alles - siis Beiruti tänavatel kus on palju süüria põgenikke on olukord veidi teine. Muuhulgas üritatakse ummikus peatunud autodel uksi lahti kiskuda ning eks turistidki pole muud kui kõndivad rahakotid, peab lihtsalt oma nõudmistes järeleandmatu olema. Ühel tänavanurgal oli terve pere - ning kui pereema nägi meid lähenemas, hakkas ta karjuma, näitas näpuga meie suunas ning seejärel tema lapsed tulid ja rippusid ja nurusid meil küljes. Aga tundus, et Beirutis ongi nende suveniiridega niru seis, vähemasti meie ei suutnud neid leida. Google maps juhatas ka selliste ärideni kus üks pastakas maksis sada taala, seega jäi loodetud suveniirishoping sealkandis ära.

Mööda Armenian streeti jalutades näeb kusjuures palju jälgi paari aasta tagusest plahvatusest mis sadamas aset leidis. See hävitas peaaegu terve kvartali ning mitmetel suurtel majadel puuduvad senimaani aknad, olles põhimõtteliselt hüljatud. Tegime väikese kõrvalepõike tubakapoodi kus mõned reisilised oma varusid täiendasid ning suveniiriks vesipiibutubakat ostsid. Muuseas küsisime poodniku käest soovitusi, et kuhu sööma minna. Ta nimetas mitmeid kohti, kuid mainisime et sooviksime just Liibanoni kööki nautida ütles ta moka otsast, et siin kõrvalmajas, kümne sammu kaugusel on mingi restoran. Ja nii me siis jõudsimegi kümme sammu tehes ühte kohta nimega Le Chef, mis asus tagasihoidliku välimusega maja esimesel korrusel ning kuhu saamiseks pidi nuputama milline on nüüd see uks ja milline aken. Restoran ise oli selline miniatuurne, aga pilgeni täis. Õnneks oli just äsja suur (ja ainus) laud vabanenud. Tuima näoga sõbralik vanamees tervitas kõiki külalisi ning vähemasti kolm korda minutis ütles oma stamplause "Welcome to Lebanon". Kõva häälega karjus-käskis-poos-lasi ta restoranis, kõik kommunikatsioon käis ainult ja ainult läbi tema. Suhtlus köögiga, teiste teenindajatega, kassapidaja, klientide, külla astunud semudega - kõike ta jõudis orkestreerida, kõva häälega nii et keegi millestki ilma ei jääks. Toidud olid taaskord väga head, sel korral sai tegelikult rohkem keskendutud pearoogadele ning võetud kalaroogasid ja liibanoni moodi tehtud riisi. Seintelt hakkasid silma pildid sellest kuidas 2020. aasta sadamaplahvatus hävitas selle restorani täielikult, aga Hollywoodi superstaar Russel Crowe tegi suure annetuse, et see koht taastada. Taustalugu oli selles, et Crowe tegi annetuse mälestamaks Anthony Bourdaini, kes oma dokumentaalsaates Le Chefi külastas. Sestap oli restoranis mitmeid pilte ja tänuavaldusi Crowe'ile. Ja ühteaegu oli see hämmastav, et täiesti kogemata ja ilma mingi eeltööta sinna kohta jõudsime. Ju siis pidi nii minema.

Väikese jalutuskäigu kaugusel olid kenad ja kallid butiigipoekesed ning Märtrite väljak. Kohalike seos oli vist mingi traditsioon seal Märtrite väljakul oleva skulptuuri pihta tulistada, sest see oli üleni kuuliauke täis. Sealsamas kõrval olid veel üksteise järel nii Mohammad Al Amini hiiglaslik mošee ning St. George'i maroniitide katedraal. Sekka mõned riigiasutused ja saatkonnad, aga midagi erilist seal rohkem vaadata polnudki. Beirut oli suur ja laialivalguv ning kuna ilusa päikeselise ilmaga tundus patt olevat muuseumid mööda kolada, siis sai rohkem tänavatel kõmbitud ning restorane-baare avastatud. Saime teada, et kohalike seas on veel populaarne Hamra linnaosa kus asub ka Lebanese American University, ning kus tudengid propageerivad kommunistlikke ideid ja pilluvad loosungeid. Keegi neist pole muidugi kunagi kommunismi kogenud, aga ideed on neile paeluvad. Midagi uut selles ei ole, sest nii Euroopas kui isegi USAs olen kohanud noori kes peavad kommunismi kõige aatelisemaks riigivalitsemise vormiks ning ihalevad selle järele. Lisaks sellele on noorte inimeste kogunemiskohaks Achrafiehi rajoon.

Õhtul sai Uberdatud end Hamrasse ning seal pidi kõige populaarsem söögikoht olema restoran nimega T-Marbouta. Meil vedas, saime reedeõhtuses melus ilma broneeringut tegemata sinna laua. Tellimusse läks kõik mida vähegi oskasime küsida, alustades kanamaksast ja lõpetades arakiga. Hea koht, mõnus atmosfäär, võin soovitada küll. Kui millegi kallal nuriseda, siis esiteks siseruumides suitsetamine, mida tehakse seal riigis paljudes kohtades; ning teiseks ettekandjate nappus - sageli tuli oodata tühjade klaaside taga kümmekond minutit, enne kui ettekandja tähelepanu õnnestus võita. Aga laias laastus on see väike asi, hea toit ja melu kaalusid kuhjaga selle üle.

Järgmine päev oli ühtlasi viimane täispikk päev Liibanonis ning kavas oli külastada üht Beiruti vaatamisväärsust nimega Pigeon Rocks. Asus see Beiruti lääneosas ning lühidalt öeldes on need suured kivilahmakad, mida meri ja tuuled on siis vorminud justkui kunstitaieseks. Kel huvi see saab võtta ette paadireise nende kivideni, aga meile piisasid promenaadilt klõpsitud pildid ka. Kui tahta siis saab isegi lähemale jalutada neile kividele, aga nagu Liibanonis pahatihti kombeks, siis see tee sinna oli ilgelt rõve, täis prügi ja väljaheiteid. Promenaadil, vaatega kividele on ka mõned restoranid. Ühes neist (oli vist Petit cafe) alkoholi ei müüdud. Bay Rock Cafe's sai aga rahus õlut juua, shishat tõmmata ning jookide juurde serveeritud porgandeid ja pähkleid krõbistada. Kuna tegu oli viimase päevaga, siis kerkis idee lasta kehal pruunimaks praadida. Meie esialgne plaan minna Mövenpicki hotelli ranna-alale läks lörri, sest tundus, et sinna saavad vaid hotelli külastajad. Plaan B oli mööda promenaadi edasi jalutada ning minna avalikku randa Ramlet Al Baida. Promenaad ise oli muidugi kena, üle tee kõrgusid ilusad kortermajad, enamus neist ka väga kõrgelt turvatud. Siin paistsid elavat Beiruti vaprad ja ilusad. Taamal peegeldas rannaliiv ning peagi jõudsime Beiruti randa. See oli umbes sama suur pettumus kui Batrounis käsitööõlle baar. Väga must ja räpane rand. Vette ei julgenudki minna, tõenäoliselt oleks mingi laiba otsa ujunud. Kõikjal oli plastikprügi ja suitsukonid. Mõned araablased seal ujuma siiski läksid. Rannabaari moodi moodustis oli seal ka, aga müügivalikus olid ainult vesi ja smuutid ning mõned karastusjoogid. Lisaks oli neil mingi reegel, et kui sa ujuma lähed siis baari alale ei või tulla. Ehk et vali - kas peesitad rannas ja ujud või oled baaris, mõlemat korraga ei saa. Umbes kolmveerand tundi sai seal end kärsatatud ning siis oli kõigil siiber ja läksime minema. Edasine päevakava keskendus erinevatele söögi- ja joogikohtadele.

Lahkumispäeva hommikul oli ühteaegu nukker ja rõõmus meel. Nukker kuna ei tahtnud naasta külma sügisesse vaid päevitada basseini ääres ning avastada uusi kohti, ringi seigelda. Rõõmus sellepärast, et tahtsime tagasi normaalsusesse, eemale sellest kaosest, olgu see nii elektrikatkestuste või liikluse näol. Aga midagi hinge kripeldama ei jäänud, see oli selge. Kõik must-do vaatamisväärsused sai ära nähtud - või kui ise ei proovinud (nagu köisraudtee Jouniehis või Casino du Liban), sai seda eemalt kiigatud. Sai ujutud ja päevitatud, käidud mägedes ja orgudes, linnades ja maal, metsades ja poolkõrbes. Juba reisi planeerides leppisime kokku, et kulgeme mõnusas rütmis ning sellises kaootilise elukorraldusega riigis polegi mõtet teha plaane minutipealt ning siis tõmmelda ühest kohast teise. Targem on lihtsalt kulgeda vaikselt ja vaadata kuhu välja jõuame ning selles osas õnnestus kõik suurepäraselt, kogu seltskond jäi reisiga rahule ja kuskile tulipunkti me ka ei sattunud. Nüüd tuli vaid lennukile jõuda, mis tegelikult kokkuvõttes ei kulgenud üldsegi mitte lihtsalt. Enne lendu oli plaan keha kinnitada ning Google'i kaardirakendusest sai otsitud kõrgete hinnetega läheduses asuv restoran. Nüüd siis naljakas osa - seda kohta ei eksisteerinud seal kus ta pidi. Ka tänavapeal küsides anti segaseid signaale ning pärast veerand tundi otsimist lõime käega. Kuna kellelgi meenus, et proovimata on veel kohalik Liibanoni kiirtoidukett Tawouk, siis sai lähim leitud ja sammud sinna seatud. Täitsa okei shawarmarull oli, midagi halba polnud öelda. Ainuke häda oli süüria põgenikest lastega kes üritasid restorani tungida ning anusid raha ja süüa. Toidukoha töötajad pidid neid mitmeid kordi minema ajama, aga tüdrukutirtsudele pakkus see vaid nalja. Teel lennujaama sai kogemata eksitud mingisse palestiinlaste laagrisse aga saime veast kiirelt aru ja tulime kiirelt sama teed tagasi. Päris kohutav koht oli, aga selline see päriselu seal on.

Beiruti lennujaam vääriks peatükki omaette. Aega tasub varuda kõvasti - näiteks ooterivi turvaväravateni oli ca tund aega seismist. Turvaväravate ees olnud sõjaväelane soovis näha pardakaarte ja oh üllatust - selgus, et telefonis olevad QR koodid ei sobinud, mistõttu tuli minna check-ini järjekorda, oodata veel pool tundi rivis, et saaks prinditud pardakaardid. Seejärel polnud enam huvi uuesti tund aega rivis seista (see oli vahepeal veel pikemaks veninud), vaid jätkata nö. sealt kus pooleli jäi, tekkis väike sõnelus korravalvuriga, kes nõudis et me ikkagi uuesti rivi lõppu läheme. Õnneks pardakaarte kontrollinud sõdur tundis meid ära ja lasi vahele, säästsime seega tunni.

Lennujaamast veel niipalju, et suveniire pole mõtet sinna otsima minna. Esiteks neid väga ei olegi seal ning teiseks kõik on ropult kallis. Näiteks lapsele vaadatud roosa nuku hind varieerus 50-120$ vahel, riidehilp või käekotike naisele samuti 100-200$. Ses mõttes on tark oma ostud ükskõik kus mujal teha, aga nagu kogemus näitas siis vähemasti selles Beiruti osas kus ööbisime polnud mingeid taolisi ärisid.

See oli küll üks suurepärane "väike" lugemine. Kui maailm rahuneb, siis külastan kindlasti. Tänan!

Mul Liibanoni reisi ajaga ei vedanud. Peaksin praegu lennukis istuma ja sinnapoole teel olema. Aga ei ole.

Ühtlasi sain teada, et relvakonflikti puhul reisikindlustus ei kehti.

Kahjuks jah käib Liibanoni ja Iisraeli vahel juba mitmeid päevi tulevahetus ja ka välisministeerium andis välja hoiatuse ilma äärmise vajaduseta Liibanoni mitte minna.