Silver1

Rändur, liitus Tripiga 7 aastat tagasi
7 meeldimist
0 postitust / 19 kommentaari
52 (8.3%) külastatud sihtkohta
Viimased kommentaarid

Ei tea kas lihtsalt vedas, aga Havana lennujaamas polnud mingeid järjekordi rahavahetusel (maandusime kell 2 päeval), olin ainus rahavahetaja seal. Üldjuhul soovitataksegi just lennujaamas ära vahetada, linnas sees on see protsess tõesti keerulisem ja reeglina mitmetunnised järjekorrad.
Väljaviimine on ametlikult keelatud, samas keegi ei kontrollinud ka. Eeldasin millegipärast üsna karmi kontrolli seal lennujaamas, tegelikkuses oli üks lõdvemaid ja pealiskaudsemaid kontrolle mida senimaani kogenud.

@paparazzi Imre,
Äkki naaberriiki Malaisiasse, näiteks Langkawi?

Wirx, tänud soovituse eest!
Valisin su jutu põhjal ka Cary y Nilo casa, tõesti ei pidanud pettuma. Hommikusöök oli selgelt kõige parem kui võrrelda ükskõik millises teises linnas asunud casa hommikusöögiga. Hind oli tsipa kõrgem, 30CUC/öö, aga see võib olla tingitud ka high-seasonist. Lisaks aitas Cary organiseerida meile peaaegu kõik casa'd teistes linnades. Lisan kontaktid ka:
E-maili ka: caridadgf45@yahoo.es
Tel: (53. 786 27109

Lisaks veel, kel plaan Cayo Cocot külastada, kuid peab seda liialt kalliks, siis võiks mõelda ööbimise peale Moroni linnakeses. Kodumajutuste hinnad on seal u 25 CUC/öö.
Moronist soovitaks järgmist casa't:
Dra. Mirta Carballo
https://www.tripadvisor.com/Hotel_Review-g666614-d2058905-Reviews-Hostel_Dra_Mirta_Carballo-Moron_Ciego_de_Avila_Province_Cuba.html

Aadress: Calle Dimas Daniel # 19 entre Castillo y Srefina
Tel: 033503036
Nende kasuks räägib see, et host oskab inglise keelt rääkida ja nii hommikusöök (5CUC) kui ka all-in õhtusöök (10CUC) on lihtsalt ebareaalselt suured ja maitsvad. Grill on sealsamas ja vastavalt sinu soovidele siis valmistatakse näiteks kana, kala, lobstereid jne. Majal on ka terrass, kus õhtul rummi nautida, asukoht ka täitsa linna keskel.

Ei hakanud uut teemat tegema. Tahtsin küsida, et kas keegi jaanuari lõpus Kuubale minemas?
Plaan oleks mööda saart ringi trippida, mõtted mõlguvad rendiauto peale, aga kahekesi on see küllaltki kulukas, sestap plaan kulusid hajutada. Nelja-kuuekesi oleks juba täitsa mõeldav.
Esialgne plaan Havana -> Vinales -> Pinar del Rio -> Cianfuegos -> Trinidad & Playa Ancon -> Camagüey -> Las Tunas -> Santiago de Cuba -> (Guantanamo & Baracoa) -> Holguin -> Cayo Coco ja sealt tagasi Havana suunas.

Kiire guugeldamine ütles, et ümberistumisega minnes on võimalik.
Lennureise Havannast pakuvad JetBlue, Caribbean Airways, COPA, Cayman Airways.
Näiteks - Havana-Panama City-Kingston, ühesuunapilet veidi üle 200€, kestus 8h45min.
Kahjuks viimati polnud Kuubal välismaailmaga ühtegi regulaarset laeva- ega praamiliini.

  1. Albaania, Armeenia, Gruusia
  2. Kuuba, Mehhiko, Ungari, Šotimaa
  3. Kagu-Aasia, Lõuna-Ameerika, Ida-Aafrika

Mitmed head variandid juba esile toodud. Üks võimalus veel läbi Londoni minna. Hetkel näiteks: London-Paphos-London edasi-tagasi otselend 176€/inimene 15-23 aprill easyJetiga. Tallinn-London-Tallinn odavaim pilet samaks perioodiks 92€/inimene.
Iseküsimus kuidas see lastele sobib.
Veel üks vähematraktiivsem alternatiiv: Tallinn-Istanbul-Ercan. Hetke hind 254€ (196 + 58..
Kui iga sent arvel, siis Riia-Kiiev-Larnaca edasi-tagasi 169€/inimene. Miinuseks 20 tunnine ooteaeg Kiievis nii minnes kui tulles.

Esimese Vabariigi ajal käisid paljud, kel rahalisi võimalusi oli, oma haigusi (eelkõige kopsuhaigusi ja muid hingamisteede komplikatsioone) ravimas Marokos. Kuiv ja kuum kliima, peaks ka antud kontekstis sobima.

Enamus olulisi punkte juba välja toodud. Võetakse sõrmejäljed ja tehakse pilti ka. Pead olema valmis tõestama, et sul on 1000$ rahalisi vahendeid, kuid minu käest pole seda kordagi küsitud. Reisi eesmärk ja peatuskoht põhilised.
Meenub üks seik piirivalvurite naljasoonest, õigemini selle puudumisest. Kuna isiklikult ei tea kellega tegu, kirjutan kuuldu järgi:
Nimelt, üks Eesti noormees reisis suveks USAsse (vist raamatuid müüma), nagu ikka minnakse. Lennureis oli pikk ja väsitav ning maabudes pidi veel dokumendikontrollis mingitele küsimustele vastama. Piirivalvur, emotsioonidevaese ja kergelt räsitud ilmega mustanahaline mees küsis igasuguseid totakaid küsimusi, näiteks: "Mis teil seljakotis on?". Noormees otsustas nalja heita ja vastas, et aatompomm (vms). Paraku sellist huumorit seal ei mõistetud ning lõppes see kõik põhjaliku läbiotsimise ja ristküsitlusega ning mahajäämisega jätkulennust.

Endal on SEB deebetkaart (MasterCard), mida küll Gruusias käies eriti palju ei kasutanud (eelistatuim maksevahend ikkagi vana hea sularaha, eriti väiksemates kohtades), samas ei mäleta küll, et mingeid probleeme oleks olnud.

Käisin Puerto Ricos kümmekond aastat tagasi ja pesitsesin sellises väikses kohakeses läänekaldal nagu on Rincon. Ümberringi valdavalt kohalikud ja sobib ideaalselt kui tahta rannaliival pikutada ja kookospalmi küpsemist vaadata :) Suuri vaatamisväärsusi polnud, ainult sina ise, rannaliiv ja ookean.

Kusagil 1000 eurot on paraku tavaline summa edasi-tagasi lennupiletite eest. Eelmisel aastal ostsin umbes aprillis enamvähem samaks perioodiks piletid (juunis minek, oktoobris tagasi) Hawaiile, sain u. 900 euroga, algussihtkoht oli Tallinn ning marsruut oli Tallinn-Frankfurt-San Francisco-Honolulu. (Tagasitee oli küll teistsugune, kuna reisisin veel mandri-USAs ja teistel saartel ringi). Kuid soovitan, nagu eelpool juba mainitud, osta nii edasi- kui tagasisõidu piletid korraga, tuleb soodsam. Üle-eelmisel aastal sai lennupileteid algusega Tallinnast vahepeal isegi 600-700-ga ning 2009 aastal näiteks üks tuttav isegi 5000 krooniga, kuid viimased kaks aastat on 900-1100 eurot olnud selline tavaline taks. Kuigi, ega ülisoodsaid sooduspakkumisi ei oska keegi ette näha, kuigi tihtilugu kampaanias reisimiseks nõutud kuupäevad ei klapi.

Oma osa on ka mugavusel. Tagantjärgi mõeldes on mul hea meel, et võtsin lennupiletid algusega Tallinnast. Esiteks astud Tallinnas lennuki peale, pagasi võtad oma sihtkohas välja ning ainsaks mureks on lennujaamades õige värav üles leida ja oma lennule mitte hilineda. Samal ajal on need, kes ostsid piletid alguskohaga Helsingist, Stockholmist või mujalt sunnitud ostma veel laevapiletid, lisaks kulub raha muudele lõbustustele, toidule, transpordile sadamast lennujaama ning enda järgi tuleb vedada ka rasket kohvrit. Suurt võitu ma ise selles ei näe, sest hinnavahe lendudele Tallinnast või Helsingist üldjuhul üüratult suur pole. Mõnedel on olnud reisi alguskohaks ka näiteks London või Pariis, kuna on olnud mingi soodne pakkumine alguskohaga mõnest Euroopa suurlinnast, piletid ära ostetud ja alles hiljem hakatud vaagima, et kuidagi on vaja ju Pariisi või Londonisse ka saada ja sobivaks kuupäevaks on sinna raske saada või on piletihind krõbe. Odavlennufirmaga Londonisse saades on paraku mõne jaoks üllatus, et järgneva lennu väljumine on linna näiteks teises otsas asuvast lennujaamast või muud taolist. Euroopa-siseste odavlennufirmade puhul tuleb ennem ka kaalupiirangutega tutvuda. Reisilt tulles on kohvrid rohkem kui pungil (endal oli tulles kahepeale 75kg pagasit, aga õnneks ühtegi lisamaksu ei pidanud Lufthansale maksma). Ehk kokkuvõtvalt, soovitan võtta lennupiletid algus- ja lõppkohaga Tallinnast, on vähem stressamist. Ilmselt ka vähem aega võttev, sest soovitakse ju kiiresti kohale jõuda. Tagasitulles võiks muidugi pikemaid peatusi teha ja mandril ka reisida, aga see on juba igaühe individuaalne valik. :) Edu otsingutel ja kui leiad kusagilt 900 euroga või alla selle, võta kohe ära :)

Kogemused on muidugi erinevad ja faktoreid on mitmeid. Alustades sellest, millal sa kohale jõuad - need kes jõuavad varem, enne turismihooaja algust, saavad tõenäolisemalt kiiremini ja tihtilugu ka parema töökoha kui hiljem saabunud. Teiseks asukoht - minu kogemus oli seotud Hawaiil Waikikiga, kuhu enamus eestlasi läheb ja juba mitmendat aastat. Seega oma eksootilise päritoluga või muu taolisega on seal raskem silma paista, kuna eestlasi teatakse. Teistes linnades või teistel saartel (Maui, Kauai) on väiksem konkurents ja ka eestlasi vähem, saad oma eksootilisusega seal silma paista. Kolmandaks sõltub kõik veel ka su enda karismast, iseloomust, välimusest ja eelnevatest töökogemustest. Mõned ka luiskavad oma eelneva töökogemuse vms kohta, et paremat positsiooni saavutada. Kogemused on igal ühel isesugused, mõni saab tõesti ühe päevaga hea töö ja teine inimene ei leiagi endale terve suve lõpuni ühtegi tööotsa.

Flaieritöö on üsna tuim. Alguses võib ehk huvitav olla, aga paari nädalaga on totaalne siiber ees, eriti kui veel ülemus/supervisor mõni mölakas või pervert juhtub olema (neid on rohkem kui arvata oskad). Flaiereid võib ka teistes USA linnades jagada, eks sealgi on selle töö pakkujaid. Peamiselt siis erinevate söögi-, joogi- ja meelelahutuskohtade flaiereid ning ka erinevat teenuste (tuurid, ekskursioonid, shuttle jms) flaikusid . Aga unistuste töö ta just pole :) Tavaliselt see flaieritöö ongi selline esimene töö, et see võetakse vastu ja samal ajal otsitakse ja uuritakse edasi, lootuses parem töökoht leida.

LA kohapealt niipalju, et see on mu enda arvamus ja kindlasti on igal inimesel isesugused kogemused, aga mulle see linn ei meeldinud. Väga-väga suur ja hoomamatu, ei kujuta ette mida seal ilma autota oleks teinud. Meeldis seal ainult Venice Beachi ja Santa Monica piirkond. Tundus, et seal suurt midagi teha polegi - tohutult palju maju, suured vahemaad ning siis üks peamine tänav Hollywood Boulevard, kus siis on Walk of Fame ja vahakujude muuseum ja ühtteist veel ning kus ka melu toimub, ülejäänud liialt hajali. Viibisin seal linnas vaid põgusalt ja praktiliselt kogu selle aja kibelesin juba minema. Midagi väga vaadata ka polnud. Lihtsalt tohutult palju maju, autosid, tänavaid ja väga pikad vahemaad. Aga Hawaiid soovitaksin ikkagi kõige rohkem :) San Diego on ka äge.

Parkimiskoha leidmine võib mõnikord olla tõeline õnneasi - võid leida vaba koha ühe minutiga või siis ka tund aega sihitult seda ühte vaba kohta otsida. South Beachil võib leida vabu parkimiskohti küll, isegi Ocean Drive´il. See saarekene pole väga suur ja võib vabalt üritada mõnele kõrvaltänavale parkida, jalutuskäik rannani ehk mõned minutid. Ilmselt leiate kenasti parkimiskoha, kui nüüd mõnda üritust või tähtpäeva pole. Parkimismajades/platsidel võib hind olla mõnikord krõbedavõitu (+ jootraha iga liigutuse eest). Mõnes Miami piirkonnas on pärast kella 18 õhtul tasuta parkimine, aga seda peaks parkimisautomaatide (parking meters) pealt lugeda saama. Tavaliselt need automaadid aktsepteerivad münte (tavaliselt quarters ehk 25-sendiseid, mõnes piirkonnas ka 1-dollarilisi münte), osad ka krediitkaarti. South Beachi kohta ma ise kahjuks rohkemat ei tea, kuna liiklesin seal jala. Muuseas, shopata saab sealgi ja mõned firmapoed võivad väga madalate hindadega meeldivalt üllatada ;)
http://www.bestparking.com/miami-beach-parking/ Leidsin netist sellise lingi ka, ehk on kasu.
Loodetavasti liialt ära ei ehmatanud teid, tõenäoliselt läheb kõik ladusalt. Lihtalt ringiseiklemise puhul tuleb arvestada, et ootamatuid kulutusi võib esineda kõikjal. Miamis on siin-seal ka teemaksud, sellega tuleb samuti arvestada.

Isiklikust kogemusest soovitan toimetada järgmiselt: Pärast maandumist viia kõik oma kohvrid ja muu pagas hotelli. Kuna maandumine alles õhtul, siis ei tohiks check-iniga samuti probleeme tekkida. Lennujaamast hotelli võib näiteks mõni Shuttle suhteliselt hea hinnaga viia (NB! Mõningates USA lennujaamades on shuttle´i võimalus ära kaotatud, Miami kohta ma hetkel ei oska öelda, käisin seal viimati 2008, aga ilmselt on see veel olemas). Esiteks saate teha oma check-ini ära (mõnes väiksemas majutuskohas näiteks pärast kella 19 enam check-ini teha ei saa, igal pool omad reeglid. Kui suurem hotell, siis vist seda probleemi pole). Teiseks, saate ka oma kohvrid ära panna ja vajadusel pärast pikka lennureisi kiire dušš võtta. Uskuge mind, te ei taha enam elu sees ühtegi kohvrit näha, kui olete pidanud nendega mööda linnasid ringi seiklema. Vaatasin hetkel Google Mapsist, et ühistranspordiga kulub lennujaamast sinna kaubanduskeskusesse minnes u 2 tundi! (Teist samapalju ka tagasi, kokku neli tundi). Lisaks mitmed ümberistumised. Kohvritega on see veel eriliselt raskendatud, kuna peate neid vinnama sageli treppidest üles-alla. USAs olen kokku puutunud ka sellega, et kohvritega ühistransporti ei lubata (kui kohver peaks olema suurem kui käsipagasi mõõtu ja istme alla mahutatav). Ilma kohvriteta oleks see kordades lihtsam.
Kuna teil ilmselt väga palju aega pole ja ühistransport võtab päris palju aega, ning ka taksosõit läheks kalliks, siis olekski rendiauto võtmine üheks päevaks ehk üsna mõeldav samm. Kui veidi otsida, leiab ka päris hea hinnaga auto. Teiseks võib see säästa oluliselt teie aega. Tee pikkus lennujaamast ostukeskusesse on 9 miili ja vähemasti Google Mapsi järgi peaks see autoga läbides aega võtma 16 minutit üks ots. Võrrelduna siis ühistransport poolteist kuni kaks ja pool tundi ning jalgsi minnes samuti ligi kolm tundi. Vajadusel saaksite autoga kiirelt ka kusagil mujal ära käia, kasvõi õhtust South Beachi vaatamas. Sõiduoskusest niipalju, et eks ta alguses hirmutav ole. Samas, kui sa saad Tallinnas hakkama, saad sa igalpool maailmas hakkama. USAs lihtsalt kaks reeglit liikluses, et punase tulega võid parempööret teha kui autosid ei tule ning parema-käe-reegli asemel on samaliigiliste teede ristumiskohas reegel, et kes esimesena sinna jõuab, see esimesena ka läheb. Linnas liiklemiseks soovitan võtta GPS kaasa (vajadusel saab nutitelefoniga ka hakkama). Aga suurt midagi karta pole. Mina vähemasti toimetaksin niimoodi :)

Tere!

Olen käinud Studenttouriga Hawaiil ning see on kindlasti koht, kuhu soovitan minna. Võid kirjutada mulle ka privaatselt, võin lähemalt rääkida.
Osa inimesi läheb ka San Diegosse. Olen ise San Diegos turistina käinud ja see linn meeldis mulle väga. Samas, näiteks LA oli minu jaoks üsna mõttetu ja ka kole linn (no offense). San Franciscos on suvel üsna jahe ja udune. Ka Miami kohta olen kuulnud, et sinna suvekuudeks ei soovita väga minna (ise olen seal sügisel käinud). Täpset põhjust kahjuks ei mäleta enam. NY on samuti koht kuhu võiks mõelda minna, kui sulle suurlinnamelu peaks meeldima.
Töökoha otsimisega on muidugi üsna keeruline. Esiteks see, et keegi sind ei taha võtta, kuna sa lähed vaid kolmeks kuuks, teiseks pead sa konkureerima kohalikega (kes valdavad inglise keelt sinust tõenäoliselt paremini) samadele kohtadele ning neil on teatud mõttes eelised. Mõned plaanivad ka juba hakata Eestist töökohta otsima, aga see on umbes sama kui sulle potsataks postkasti kiri, kus mingi nigeerlane kirjutab kuidas ta armastab Eestit ja soovib sinu juurde elama või tööle tulla. Tõenäoliselt sa kustutad selle kirja ;) Eks muidugi lugusid on erinevad ja mõni on tõesti juba Eestist otsima hakates endale töökoha sealmail leidnud, aga neid on võrdlemisi vähe ja hõlmab pigem spetsiifilisemaid tegevusvaldkondi (a la kalatraaleri peale Alaskasse).
Meie kogemus oli see, et esimene kuu aega sa otsid tööd. Pead oma Social Security Cardi tegema ja seda ootama (saadetakse postiga ja aegajalt lähevad ka kaotsi). Ametlikule tööle kandideerimiseks on sul SSNi numbrit vaja. Ja kui sa lähed viisasponsoriga (nagu need Intrax ja AAG), siis nemad nõuavad et sa leiaksid ametliku töö ja nad võivad olla totaalne pind tagumikus, saates ähvarduskirju kui sa pole seal kahe nädalaga tööd leidnud ning soovitavad sul seda kiiremas korras teha (andes näiteks konkreetse kuupäeva), vastasel juhul saadetakse sind riigist välja. Tean omast käest ning ka mitmetel teistel eestlastel oli selle viisasponsoriga palju maadlemist. Tagantjärele võttes võinuks minna tavalise turismiviisaga, elades teiste eestlastega koos, ning teha tavalist flaierijagamise tööd (u 8-10 dollarit tunnis saad kätte, samas kui ametlikul tööl võid ka 10 tunnis teenida aga 1/3 läheb maksudeks maha, lisaks paberimäärimist rohkem). Aja- ja närvikulu ka väiksem ;) Samuti säästnuks need 750+ eurot mis kulusid programmitasule ja viisa vormistamisele jne. Selle eest võinuks kenasti näiteks korteriüüri seal tasuda. Aga see on tagantjärele tarkus, esimest korda minnes on teadagi veidi ebakindlust ja võõras keskkond paneb muretsema igast asjade pärast.
USA on muidugi suur ja lai ning kohti kuhu minna on väga palju. Aga Hawaii oli kuidagi kõige ägedam, senimaani muudkui mõtlen sellest, et tahaks tagasi minna. Teiste kohtadega nii suurt tagasitõmmet pole. Seal olles tasuks käia mitmel Hawaii saarel, sest iga saar on isemoodi eriline. Hawaiilt tagasi lennates teevad paljud näiteks paaripäevaseid peatusi (või koguni mitmenädalasi road-trippe nagu ma ise) Californias, New Yorgis ja mujalgi.

Olen käinud vahendusfirma kaudu, tagantjärele mõeldes oleks võinud selle 700+ euri endale jätta ja turistiviisaga minna.

Soovitaksin vaadata ka lennupileteid Oaklandi. See asub teiselpool San Francisco lahte, aga vahemaa on väike (Umbes nagu teiselpool Ülemiste järve asuks veel üks lennujaam). Piletid on sinna tavaliselt odavamad. Suvel lendasin sinna ühest teisest USA linnast. San Francisco lennujaama oleks u 340 dollarit olnud, Oaklandi oli aga 180. Oleneb muidugi kust sa stardid. Euroopa lennud lähevad suures osas San Francisco lennujaama, seega Euroopast minnes on ilmselt SFi odavam lennata kui Oaklandi.

Kas sul on ka krediitkaart olemas, üldjuhul tahetakse seda kui kasvõi lennupileteid, hotelli, rendiautot jms broneerida?
Kas otsid ühe otsa piletit või edasi-tagasi?

Tuntumatest lennupiletite otsingusüsteemidest tasuks vaadata lennujaam.ee, fly24.ee, skyscanner.net

(Hetkel vaatasin kiirelt hindu, umbes 700 euro kanti jäävad edasi-tagasi piletid)

Hawaii saared on väga mitmekülgsed. Näiteks leidub seal tervelt 11 kliimavöödet 12-st - rannas troopilist ja mägede otsas arktilist. Võin kirjutada sulle kahest saarest, Oahust ja Mauist. Esimesel neist olen elanud, Mauil olen niisama reisinud. Kõik oleneb sellest, kui palju aega on sul võimalik kulutada ringi reisimisele, sest isu küll täis ei saa.

Esmalt siis Oahu saar ja Honolulu. Lennukist maha astudes tabab sind soe ja meeldiv briis ning selline kliima seal püsibki, enamvähem ööläbi ja aastaringselt - hea soe ja mõnus ja küllap tead seda juba isegi. Honolulu mind alguses ehmatas, kuna olin arvanud, et nii linn kui terve saar on palju metsikum. Aga esimene pilt oli, et see on ju täitsa Ameerika ja mida te ameeriklased paradiisiga teinud olete, selle ära rikkunud. Oahu on pindalalt umbes 2/3 Saaremaast ehk üsna pisikene, aga inimesi elab seal ligi miljon. Lisaks ohtralt Jaapani turiste, keda on kõik kohad täis. Honolulus elab sellest rahvast umbes pool. Kui Honolulusse minna, siis soovitan võtta hotell ikkagi Waikiki linnaosasse. Ütlen kohe ära, et see osa Honolulust on mõeldud turistidele ning enamus turiste just seal peatuvadki. Waikiki rand on olenevalt hotellist enamvähem mõne minuti jalutustee kaugusel. Tänavad jooksevad enamvähem blokkidena, nagu USAs ikka, kolm peamist paralleeltänavat on Kalakaua, Kuhio ja Ala Wai bulevard. Restorane, ööklubisid ja ABC poekesi on kõikjal. Tõsi, ka rahvast on omajagu, peamiselt ikkagi turiste, eriti jaapanlasi. Paljudes kohtades on menüüd lisaks ingliskeelsele ka jaapani keeles ning ABC poed aktsepteerivad maksevahendina ka jeene. Nagu siin eespool mainiti, siis kõik vajalik on käe-jala juures. Umbes 15-45 minuti jalutuskäigu kaugusel on Ala Moana ostukeskus (võib ka bussiga, number 8,19,20 ja 42 peaks sinna viima, bussipilet maksab 2.50, alla 17-aastastele 1.25 ja kehtib see kaks ja pool tundi, maksta saab ainult täpse rahaga bussis olevasse piletiautomaati, siseneda saab ainult esimesest uksest ning bussi sõidugraafikud kusagil posti küljes pole - kui tahad teada millal buss tuleb, vaata nutitelefonist). Ala Moana keskuses saab terve päeva shopata kui huvi on. Keskusest üks blokk mägede poole (Mauka-side) on WalMart, sealt saab päris odavalt söögikraami. Iseenesest võib ka terve puhkuse veeta Waikikit avastades, seal on kõik olemas. Teistesse Honolulu piirkondadesse ei soovita väga elamist otsida, kuna seal pole suurt midagi teha. Nagu USA puhul tavaline, siis tänavatel elab ja liigub sageli vaid kõige vaesem klass, tänavad on tihti mustad ja räpased või puuduvad kõnniteed üldse, sest kõik sõidavad autodega niikuinii. Waikiki on aga turismipiirkond ja seda hoitakse korras (kuigi ka seal on tänavatel mõningaid kodutuid), tänavad on ilusad ja täis ilusaid ja hästipügatud taimi. Waikikilt näeb ka Diamond Headi kraatrit (sinna saab ka üles ronida, sissepääs oli vist 1 dollar ning kui oma pool tundi kuni tund ronida, siis jõuad tippu, kust avaneb kena vaade Waikikile. Üldjoontes on ka Diamond Headi ümbrus ilus ja kenasid maju täis.

Kui soovid ka linnamelust veidi eemale saada, siis selleks on mitmeid variante. Soovitan seda teha autoga, sest bussisõit võib võtta väga palju aega. Bussiga saab küll igale poole ümber saare 2.50 eest sõita, aga tihtilugu on peatused vaat et iga posti juures. Olen ise teinud väljasõite, kus bussis tuleb loksuda mitu tundi ning teist samapalju tagasi tulles. Pimedaks läheb seal 6-7 paiku õhtul. Kui hommikul startida, jõuab autoga terve päevaga saarele kenasti tiiru peale teha.

Kui alustate sõitu Honolulust, siis võiksite sõita mööda H3 maanteed mööda (kuna seal on ilusad vaated) Kailuasse, Kailua randa, mis minu jaoks oli üks ilusamaid ning polnud ka ülerahvastatud. Kailua pisikene linnakene on samuti väga-väga ilus ning see oleks suurepärane koht, kus oma pensionipõlve veeta. Isegi kui Honolulus võib vihma tibutada, paistab Kailuas tihtilugu päike (või vastupidi). Kui aega on rohkem, tasuks H3 maantee asemel minna teistkaudu, veidi pikema ringiga, H1 maanteed mööda (mis küll peatselt Kalanianaole Highwayks muutub). Esiteks on Diamond Headi ümbruses palju kenasid kohti. Kahala Beach on ka äärmiselt ilus. Kuigi seal see kõige kenam osa kuulub hotellile (Kahala Beach resort vist oli), siis võib kaks kätt taskus sinna siiski minna ja delfiinide ujumisshowd jälgida. Ära meid sealt keegi igastahes ei ajanud. Edasi ida poole sõites jääb teele muidki turistilõkse. Näiteks Hanauma Bay looduskaitseala, mis on põhiline snorgeldamiskoht. Pilet maksis viimati 7.50, kuid seal on tihtilugu parkimisplats täis. Mõnele on seal väga meeldinud, palju värvilisi kalu ja koralle, aga minu jaoks ülisuurt vau-efekti polnud. Hanauma Bayst enamvähem üle tee asub Koko Head. Tegemist siis vulkaaniga, kuhu otsa saab ronida. Päikeselise ilmaga võtab see ikka korralikult võhmale, kindlasti tasuks mitu liitrit vett kaasa võtta, väikestele lastele ja nõrga tervisega inimestele ei soovita. Ennem tasuks siiski Koko Head teha ja siis pärast minna snorgeldama ja vette ligunema. Kui edasi minna, siis on 5 minutit väga lahedat ja käänulist teed ning jõuad Sandy Beachile, mis on tuntud oma väga tugevate lainete poolest. Olge ettevaatlikud, sest tunne on selline, nagu oleksite pesumasinas. Pärast tuleb teil kaks nädalat igast august liiva. Siis juba ootamas ees eelpool mainitud Kailua Beach. Edasi mööda hurmavat teed liigeldes on mitmeid kohti, kus sobilik peatust teha. Näiteks Kualoa lähedal on Macadamia pähklite müügikoht ja saab neid kõiki erinevaid pähkleid seal proovida ning õues ka ise purustada ja süüa nii palju kui jaksad. Kohvi saab ka degusteerida ning sealt saaks suveniire kaasa osta. Kohe pärast seda tulebki Kualoa Beach Park, mis on päris suur. See on väga ilus, seal tasub pidada piknikut ja nautida sinist vett, valget liivaranda ja eemalt paistvat Chinaman´s Hati nimelist saarekest. Kui Kualoast hakata mööda rannaäärt jalutama, siis u 15 minuti pärast jõuab ühte salajasse kohta nimega Secret Island (tegelikult küll poolsaar ja hästi ranna äärest minnes saabki sinna. Tavaliselt viiakse sinna paadiga ja kenakese summa eest, aga paljudel seda raha ikka nii väga loopida on). See on ka üks ilus paigakene minu meelest. Kualoa on kõige enam tuntud oma 40.000 aakrilise rantšo poolest, kus on valminud vist 99% Hawaiil filmitud filmidest ja sarjadest: Jurassic Park, Godzilla, Lost, Pearl Harbour, Mighty Joe Young, George of the Jungle jne. Võite võtta sealse tuuri bussiga (kestab äkki tunnikese ja maksis äkki umbes 26 dollarit). Pikemalt pole minu arust seal mõtet peatuda... kui siis ehk hobusematk oma kallima pealetungival soovil. Kui autoga edasi sõita, siis sõidate mööda ookeani äärt, vahepeal on selline tunne, et pistad käe autoaknast välja ja saad selle ookeanisse kasta. Muuseas, kui sõpradega minek, võiksite võtta kastiauto (truck, hawaiilaste põhiline liiklemisvahend). Inimesed võivad kastis sõita (ja seda nad ka teevad), ning saate kordamööda juhti vahetada ja päikest võtta. Sõit möödub võrdlemisi kiirelt ning ilu on jalustrabav, tasuks kaamera käepärast hoida. Laie on järgmine koht, seal asub Polüneesia kultuurikeskus. Selle jaoks tasuks võtta eraldi päev, sest seal lähebki terve päev ära. Minule see meeldis väga-väga. Mõni on selle kohta küll öelnud, et see on Disneyland täiskasvanutele. Aga see on tore ja huvitav, tutvuda saab Polüneesia kultuuriga ning igal väikesel saarekesel on oma kultuur - Tonga, Samoa, Tahiti, Hawaii, Uus-Meremaa, Fidži... avastamist jätkub, aga soovitaks seal olla juba alates uste avamise hetkest saadik (oli äkki 11.45 päeval, enamus turismibusse saabub umbes kella 1-2 paiku, aga siis ei jõua kõiki asju läbi käia). Laies on veel ka suur ja uhke mormoonide tempel mäe otsas, sinna peaks tasuta saama. Laies on veel Laie Point, kus võiks käia. Seal on filmitud ka üks stseen filmist Forgetting Sarah Marshall vms. Edasi, põhja poole sõites, peaksite nägema tee ääres vanadest veoautodest ja koolibussidest ümber kohandatud söögiplatsi. Seal võib süüa, kõige tuntum neist on valge ja üsna ära soditud Giovanni´s Shrimp Truck - võtke sealt krevetid ja laske hea maitsta. Nii häid krevette kui Hawaiil erinevates kohtades sain, pole ma veel kusagilt mujalt saanud. Eesti inimestele võivad sellised söögikohad tunduda esmapilgul ebahügieenilised. Seda nad ka tegelikult on, üks tuttav sai näiteks ühest sellisest toidumürgituse). Aga kohalike seas on need väga populaarsed.
Edasi võiks suuna võtta Waimea peale. Ekstreemsusi armastavad inimesed saavad kalju pealt alla hüpata, mis on igalpool Hawaiil väga populaarne. Waimea Valley & waterfall on samuti koht mida avastada (asub hüppekohast üle tee). Aga seal oli sissepääsupilet, ehk mingi 15 dollarit kui ma õigesti mäletan. Kusagil seal läheduses peaks olema ka laht, mis on täis suuri kilpkonni, kahjuks olen selle täpse asukoha unustanud.
Edasi ootab Haleiwa piirkond, mis on siis kui ikooniline põhjaranniku (North Shore) linnakene. Mõnus, vaikne ja parajalt uimane. Matsumoto shave ice (purustatud jää, millele lisatakse maitseid - mõned on selle järgi hullud, mul jällegi suurt vau-efekti polnud, aga tasub ära proovida, kui seal juba oled. Matsumoto on siis kõige tuntum shave ice´i müügikoht tervel Oahu saarel ja üldjuhul on seal oma 15-minutiline ootejärjekord.
Tervele saarele tegelikult ringi peale ei saa teha, sest vahepealt on lõik teed puudu (sama asi ka näiteks Mauil). Seega võtke suund lõunasse ehk tagasi Honolulu suunas. Teepeale jääb veel Dole´i ananassikasvandus ja maailma suurim ananassi-labürint või midagi taolist. Ise ma seal ei käinud, seega ei oska ka soovitada. Sümboolse pildi võite ikka teha seal ananassidega ;)
Saare läänepoolne osa on minu jaoks metsikum. Seal elavad valdavalt hawaiilased, kes pole turistidega niiväga harjunud. Ka turiste seal hordidena ei käi, pigem mõned uudishimulikud. Vesi seal nii ilus helesinine pole, kõrged mäed ja tihti ka pilvisem-vihmasem. Aga päikeseloojangut võib sinna minna vaatama, kindlasti leiate mõne kena kohakese ja peaaegu inimtühja liivase rannaribagi.

Kui veel Honolulust rääkida, siis paljude jaoks on kohustuslik ka Pearl Harbori külastamine. Oh üllatust, ise ma sinna ei jõudnudki, seega suurt sellest midagi rääkida ei oska. Palun viige end kindlasti ennem kurssi, kuidas sinna minna ja mis kell oleks mõistlik minna ning kõik oleneb ka teie eelarvest. Seal on osad atraktsioonid ka tasuta, vähemasti mu tuttavad käisid, kuid selleks tuli neil juba hommikul kell pool seitse seal kohal olla ning sisse said nad alles kell 1 päeval. Hiljem minnes ei saa garanteerida, et te üldse sisse saate. Teine võimalus (ja mugavam) on minna mõne shuttle´iga/reisibussiga. Shuttle teenust pakkuvaid firmasid on kümneid erinevaid. Võtavad nad peale Waikikist, teie hotellist üldjuhul. Kuid tähelepanu!!! Olen mõnede nende firmade köögipoolega tuttav ning võin öelda, et tegemist on väga musta äriga. Umbes kümmekond sellist firmat kuulub Egiptusest pärit perekonnale ja nende sugulastele, kes kõik omavahel tülis ja löövad üksteisele nuga selga. Need firmad võivad pakkuda küll odavamaid reise, aga jätavad sageli kohale tulemata või jäävad väga palju hiljaks. Eriti firmad nagu Waikiki Trans, Rabi Trans jms. Kvaliteetsematel (ja ka kallimatel) firmadel nagu Roberts Hawaii on võimalik ka see, et on transport + sissepääsupiletid. Ehk et viiakse sind hotellist kusagile kohale, näiteks Pearl Harbourisse, seal sees on siis erinevad sissepääsud (oleneb mitmel laeval või atraktsioonil tahad käia), ehk et sinu sissepääs on garanteeritud ja ei pea pool päeva ootama, ning hiljem tuuakse sind tagasi hotelli.

Honolulus on veel ka Hiinalinn, mida võib samuti väisata, kuid sealgi hoidke silmad lahti, sest palju leidub kodutuid ja mentaalselt haigeid isikuid tänavatel, kellega Eesti inimesed harjunud pole. Muidu nagu Hiinalinn ikka, võib sealt igasugu huvitavat tavaari leida, puuviljad on samuti odavamad ning miks mitte mõni tundmatu Hiina maiustus endale proovimiseks lubada? Või mõnda Hiina koogipoodi sisse põigata. Hinnad üldjuhul odavamad kui mujal. Hiinalinna kõrval on pilvelõhkujatega Downtown ehk kesklinn. Eriti suur see just pole, piirdub mõne blokiga. Kohe downtowni kõrval, veidi Waikiki poole minna, on ajalooline piirkond, sealt soovitan ka veel läbi põigata kui mahti on. Näiteks Iolani palee on kindlasti vaatamist väärt ja ega teisi nii vanu (ja suursuguseid) ehiti Hawaiil naljalt näe.

Kui teile sobivad veidi ekstreemsemad ettevõtmised, siis minu jaoks number üks asi, mida Hawaiil teha, on erinevatel matkadel käimine. Enne matkale minekut võiks väikest eeltööd teha, sest kui tegemist pole just riikliku tähtsusega vaatamisväärsustel (nagu Haleakala Maui saarel), siis puuduvad igasugused teeviidad ja sildid, need olevat koguni keelatud. Samuti on matkarajad erineva raskusastmega. Ei tasu mõelda, et olen suur ja tugev ning mis see matk minu jaoks siis on. Mõned matkarajad on sedavõrd ohtlikud, et need on ohtrate surmade tõttu koguni suletud. Vahetusriided soovitaks alati kaasa võtta ning ka mitu liitrit vett ja mobiil. Ma ise soovitaks aga järgnevaid:
Lanipo Trail - asub enamvähem Honolulu linnapiiril, väga mõnus matk, mägedest üles-alla minek ning ilus vaade linnale ja Diamond Headi kraatrile.
Olomana Three Peaks - asub enamvähem poolel teel Honolulust Kailuasse. Kolm mäetippu. Vahepeal tuleb end köitega üles tõmmata või alla lasta. Vaade on aga hingematvalt ilus. Soovitan minna vaid siis kui on päikeseline ilm. Sealsamas lähedal on ka Maunawili Trail, mis läheb läbi metsa ning on porine ja libe. Lõpus on kosk ja väga populaarne on sealt väikeselt kaljunukilt alla hüppamine.
Manana Trail - asub Pearl Citys (Honolulu lääneosa), mõnus matk ja mitte ka väga raske, lõpus on kosk ning saab samuti köiega vette hüpata nagu Tarzan. Mulle see meeldis.
Stairway to Heaven (Haiku Trail) - mõtlesin pikalt, kas seda soovitada või mitte. Tegemist on omajagu ohtliku turnimisega. Tuleb minna öösel, umbes kella 3 ajal (siis on valvurite vahetus, kella kahest neljani öösel valvurit pole). Muidu on see koht keelatud ning valvur valvab, vajadusel lippab ka teile järgi. Esmalt tuleb minna läbi pimeda metsa umbes 15 minutit ning seejärel hakata turnima - umbes 800 meetrit tõusu mööda treppi, mis vahepeal meenutab suisa redelit. Seal on väga niiske ja see trepp on tohutult libe, astmed on väikesed ning trepp ise kitsas. See on üsna väsitav, riided on teil peatselt läbimärjad ning juua võite nii palju kaasa võtta kui kanda jaksate. Vahepeal on ka platvormid kus puhata. Kindlasti võtke kaasa ka pikemad riided, sest seal kõrgel tugeva tuule käes ning läbimärjana hakkab teil külm. Kui olete tippu jõudnud, siis valmistuge kõige uskumatumaks vaateks, mida kunagi näinud olete. See on päikesetõus ja kui läheb valgeks, saate aru, kuhu te õigupoolest olete roninud. Uskumatu vaade ning kõik on lihtsalt nii sürreaalne. Minu kõige ägedam matkamine vaieldamatult. Aga nagu ütlesin, nõuab see ka suurt vaeva.
Lisaks on veel ka muid matkaradasid (nagu Ka´au kraater, Pu´umanana trail, Bear Claw jnejne), aga kindlasti lugege ennem nende kohta ja kui te pole enda tervises või ronimisoskustes kindlad, siis ärge minge enda eluga mängima. Valdavalt sobib see ainult heas vormis ning kõrgust mittekarvatele inimestele.

Oahul on veel aga avastamisruumi küllaga, kõik ei tulnud ilmselt hetkel meeldegi. Kui raha ei piira, siis võiksite võtta helikopterituuri ümber terve saare või minna mõnele lõbusõidule. Pakkumisi tehakse sulle suisa tänaval ning kindlasti leiad mõne sobiva. Ärge unustage külastamast ka Honolulu Cookie Companyt ja Yogurtlandi, kus saate tasuta proovida erinevaid tooteid ja neid suveniiriks kaasagi osta. Kohalikud ananassid on samuti väärt proovimist ning ka Hawaii toidud nagu medium raw poke või mahimahi, samuti eelpool mainitud krevetid. Snorgeldada saab vajadusel ka Waikiki rannas (umbes Barefoot Beach Cafe ees), hoidke aga haide suhtes silmad lahti, hairünnakuid esineb tihti ning nad tulevad ka põlvekõrgusesse vette. Sääski ja kärbseid seal polegi (vaid mõni üksik), matkates ei pea ka mürgiste loomade eest muret tundma, neidki pole. Honolulu piirkonnas eriti, aga ka mujal, on suured prussakad ainult, osad neist ka lendavad. Ärge neile peale astuge, toote nende munad enda saapatalla küljes koju kaasa. Muud hetkel Oahu kohta pähe ei tulnud :)

MAUI
See saar on täiesti teistsugune kui Oahu. Lennujaamgi tundub kui puukuur. Kunagi sai Oahult praamiga Mauile, enam mitte. Nüüd kasutatakse pigem lennukit. Tihti on need nagu bussid, vali millist istet soovid. Oahult Mauile lennates valige vasakpoolne istmerida, siis näeb rohkem. Mõne saare vahel lendavad lennukid on sedavõrd pisikesed, et enne lennuki peale laskmist kaalutakse reisijad ära, paigutatakse vastavalt kaalule, piloot tõmbab kokpitile kardina ette ja lend võib 8 inimesega võib alata. Justkui mudellennukiga sõidaks. Netist saab enamvähem hea hinnaga pileteid, Oahult Mauile näiteks 60-90 dollarit, arvestama peab ka pagasimaksuga (veidi alla 20 dollari oli viimati, võib-olla oleneb ka lennufirmast).
Maui on minu jaoks mitmekesisem kui Oahu. Esmalt torkab silma see, et seal pole nii palju turiste. Rahvastki on seal oma kümme korda vähem. Linnad, kui neid linnadeks saab nimetada, on võrdlemisi väikesed. Sellist bussitransporti nagu Oahul seal pole ning Mauil on ainuõige tegu võtta auto kõikideks päevadeks kui seal olete. Meie saime näiteks 10ks päevaks Full Size Chevroleti 390 dollariga (kindlustust ei võtnud). Rendifirmad toovad sind lennujaamast oma autoplatsini ja hiljem viivad ka tagasi, seda siis ilma tasuta kui sul on auto ennem broneeritud.
Hotellid on Mauil üsna kallid. Kõige odavam majutuskoht, üks vana lobudik hostel, maksis umbes 100 dollarit öö.
Bensiini hind viimati oli umbes 4,5 dollarit galloni eest (Californias sain näiteks 3,7ga galloni eest). Ehk et bensiin on Hawaiil üsna kallis, kuid eks see ole ka loogiline. Nagu öeldud, siis ilma autota pole Mauil midagi teha. Kuid liiklus on hõredavõitu, jaapani turiste ringi seal ei sagi... tundus, et kõik turistid olid mesinädalaid veetvad paarid USA mandriosast või Lääne-Euroopast.

Kahului on suurem keskus, kus asub ka lennujaam. Võtke endale midagi Safewayst söögipoolist (või siis CostCo, lennujaama lähedal, Costcosse saab ainult kleindikaardiga, kuid selle ees on üks üliodav söögikoht, nimi oli Kirkland või midagi sarnast). Oleneb palju on aega päikese loojumiseni, kuid lähedalasuvatest kohtadest soovitaksin minna kas Paia hipilinnaga tutvuma või Wailukusse Iao Valley State Parki (autoga sissepääs on tasuline, aga parkige see enne valvuri putkat, siis on tasuta). Kui aega piisavalt, siis võite ette võtta sõidu läbi mägise Maui loodeosa poolsaare. Meenutab kohati Kreekat, kohati Iirimaad ja on väga kena. Kuid olge ettevaatlikud. Teed on väga kitsad, palju on S-kurve ja pimedaid kurve ning ühelpool on mägi ja teiselpool kuristik, seega palju eksimiseks ruumi ei anta. Kohalikud kimavad sealt suurel kiirusel läbi, ärge jalgu jääge ning ärge liiga uljalt kurvi sisse lõigake. Lisaks tuleb seal igapäevaselt ette varinguid ning olenevalt rendiauto firmast ei pruugi kõik firmad korvata neid kahjusid mis on tekkinud kivivaringust. Enamus Maui rendifirmasid üldse ei taha, et te sinna piirkonda sõidaksite, mõnel võib see ka rendilepingus olla välja toodud. Kuigi tundub, et see on väike vahemaa, vaid mõnikümmend miili, sõidab seda mitu tundi. Eriti kui on soov nautida ümbrust ja pilte klõpsata (võtke soovitatavalt kabriolett või katuseluugiga auto, siis ei pea autot iga kivinuki taga kinni pidama). Asustust seal praktiliselt polegi, on niisama ilus. Teekate pole ka alati just kõige siledam, nii et olge valmis. Seal jääb teepeale näiteks Nakalele Blowhole, mis suure lainetuse ajal vett joana üles purskab, samuti Honolua-Mokulela, kus peaks olema hea snorgeldada, kuid kui seal käisin, siis olid ainult jõhkralt suured lained ja snorgeldamisest ei tulnud midagi välja. Edasi sõites jõuate justkui tagasi tsivilisatsiooni. Esiteks Kapalua linnakene, mis orienteeritud golfimängijatele. Väga ilus minu arust ning silmale ilus vaadata. Edasi Ka´anapali, samuti ilus piirkond kallite hotellidega. Seal on kaubanduskeskus Whalers, aga enamus poode on luksust armastavatele turistidele. Ka parkimine on seal üsna kirve hinnaga, aga kui Whalersi mõnest söögikohast süüa osta, siis saate parkimispileti peale templi, millega 3 tundi tasuta parkida. Liivarand on väga ilus ja seal võib kenasti päevitada. Samuti on kohe sealsamas Black Rock (auto võite siis Whalersi parklasse jätta. Ranna enda jaoks on Kaanapali Beach Hoteli juures parkimiskohti umbes kaheksale autole ja need on alati täis). Black Rockist saab muidugi alla hüpata, mida iga ekstreemsusi armastav isik ka teeb. Samuti on seal minu arust kõige parem snorgeldamiskoht, selle Black Rocki ääres siis. Tasub kindlasti minna.
Kui sõidate mööda rannikut edasi lõunapoole, tuleb Lahaina linnakene. See on minu arust üks ilusamaid linnu Maui saarel. Kui võimalik, võtke näiteks üheks ööks tuba Lahaina Inni (üsna odav ja asub kohe peatänava Front Streeti nurgal). Väga ilus promenaad ning oma õhtu võiks lõpetada sealseid kunstigaleriisid väisates (muuseas, seal on ka Picasso, Rembrandti jt tuntud kunstnike originaaltööd ning mõnedel õhtutel jagatakse kõigile külastajatele suupisteid ja veini ning osad kunstnikud (mitte küll eelpoolmainitud kaks) on ka ise kohal. Seejärel õhtustage mõnes kenas kohas. Ääremärkusena lisaks, et igalpool reklaamitav The Cool Cat oli minu jaoks pettumus. Lihtsalt hoiatan.
Lahainast edasi lõunapoole sõites on teeääres mitmeid liivaseid randu, kus peesitada. Ilmselt sõidate mööda ka Maalea asulast. Sealt väljuvad laevad/kruiisid näiteks Molokini atollile. Tegemist on siis väidetavalt maailma top10 hulgas oleva snorgeldamiskohaga. Pilet kahele oli umbes 200 dollarit sinna (saaks ka 40-ga nagu meie, kuid selleks tuleb veidi luisata, esitlusel käia, see on riskantne ja seda varianti väga ei soovita). Aga see merereis ise on väga tore, kestab umbes 5 tundi, saab süüa ja tehakse nalja, kogu snorgeldamisvarustus on korraldaja poolt (sain ka optilise ujumismaski soovitud tugevusega). Muidugi, kel merehaigusega probleeme, nende jaoks võib see loksutamine olla košmaar. Minu isiklik arvamus on see, et see on tore ja vahva, kuid on ka paremaid snorgeldamiskohti ja 40 dollarit paari kohta olekski selle paras hind. Aga see oli siis ja just selle konkreetse firmaga, erinevaid aluseid kes sinna viivad on ka oma kümmekond vähemasti. Lisaks viiakse ka kilpkonnadega ujuma, mis on samuti väga lahe.

Kui minna lõunapoole edasi, siis seal on Kihei linn, mis jookseb mööda rannikuäärt kui väljavenitatud boa. Ma ise ööbisin Kihei põhjapoolses osas (North Kihei), kuid lõuna-Kihei jättis parema ja väljapeetuma mulje ning oli ilusam. Kui veel lõunasse minna, siis on seal veel Big Beach, mis on väga suur liivarand, lainedki on seal päris mehised. Selle kõrval, kaljunukist üle ronides, on Little Beach, seal võib ka porgandpaljaid päevitajaid kohata, nii et olge valmis ka selleks. Pärast neid enam liivarandu ei tulegi, algab väga huvitav maastik, nimelt siis kustunud laavaväljal saate sõita mööda pisikest teed. Ahihi Kinau looduskaitsealal on võimalik ka snorgeldada, kuid see on ainult professionaalidele, sest see on väga kivine ja võib end kergesti veristada ning veri meelitab ligi teadagi keda. Sealt edasi on veel vaid Le Perouse Bay, kus saab teha väikese matka. Autoteed sealt enam edasi ei lähe ja tuleb ots ringi pöörata. See peaks siis olema kõige uuem osa Maui saarest, vaid mõnisada aastat vana.

Maui saarel on kaks tegevust, mida iga seal viibinud isik peaks olema teinud. Esiteks Haleakala otsas käimine. Sinna saab nii autoga, rattaga kui ka matkates. Kõrgeim koht asub üle 3000 meetri kõrgusel ja sinna saab autoga üles sõita mööda head asfaltteed (mõned aastad tagasi remonditud põhjalikult). Võtke kindlasti kaasa teie kõige soojemad riided. Kraatri tipus on temperatuur nulli ringis ja lisaks väga külm ja läbilõikav tuul. Ilmselgelt ma ei võtnud Hawaiile oma talvejopet kaasa, seega olin seal kingades, teksapükste ja pusaga. Pani lõdisema küll ja üle 10 minuti ei tahtnud väljas viibida, aga kannatas ära. Lisaks on sissepääs tasuline, 20 dollarit auto kohta (või 10 dollarit inimene). Kehtib see 3 päeva, mistõttu on tark pärast Haleakalas käimist jätkata saare idapoolsele osale ringi pealetegemist, kuna vastasel juhul tuleb sealgi osta seesama pilet, kui sisenetakse Haleakala rahvusparki. Mina ise läksin õhtul pärast kella 6 ja siis oli putka juba suletud ning ei pidanud tookord sissepääsu eest maksma. Sõitsin vaatama päikeseloojangut ja see oli lihtsalt müstiliselt võimas ja ilus. Pealpool pilvi. Unustamatu. Otsustasin ööbida sealsamas kõrgel mäe otsas. Eks autole tuleb öösel mitu korda süüdet anda, kuna kiirelt läheb külmaks. Seejärel hommikune päikesetõus, mida koguneb vaatama sadu inimesi. Teistsugune unustamatu ja uskumatu kogemus. Hommikul saab ka sinna mägimajja sisse sooja, vajadusel ka suveniire osta. Lisaks on seal kõrgel olemas täiesti korralik WC. Päikest tervitatakse seal igal hommikul lauluga ning pargivahid räägivad ühtteist sellest müstilisest kohast. Muuseas, tegemist on maailma kõrguselt kolmanda mäega Mauna Kea ja Mauna Loa (asuvad Big Islandil) järel, kui arvestada ka veealust osa. Samuti leidub seal mäe otsas ainsa kohana maailmas taime nimega Silversword.

Haleakalast alla tulevad paljud jalgratastega ning see on samuti väga lahe kogemus. Tunned end kui Tour de France´il. Üldjuhul minnakse kohe pärast Haleakala otsas päikesetõusu vaatamist tegema järgmist MUST-DO ettevõtmist ehk Road to Hana. Alguse saab see Paia linnast ning lõpeb Hana linnakeses, umbes 60-70 miili eemal. Ahjaa, teepeale jääb u. 800 kurvi ja üle poolesaja silla. Kitsad ja kurvilised teed, iga mehe unistus. Kui meespool saab juba ainuüksi autoroolimisest sel maastikul oma päevase adrenaliini- ja mõnudoosi kätte, on tee kõrval vägagi palju vaatamist väärt kohti. Esimene peatus on Twin Falls ehk kaksikkosk, kus saab ka supelda. Sinna juurde ka väike pooletunnine jalutuskäik. NB! Ettevaatust varastega, kes seal tihti turistide autosid tühjendavad. Väärisasjad võtke endaga kaasa või peitke ära. Muuseas, sealkandis sajab terve saare kohta kõige rohkem, nii et ärge ära ehmatage ;)
Järgneb ridamisi kohti, kus peatusi teha. Üldjuhul kaua ei lähe, mõnes kohas on hea piknikku pidada, mõnes jalutad lihtsalt läbi. Oht on saada ka üledoos looduse ilust ning ei oska enam millestki vaimustuda. Nimetada võib siin järgnevaid peatuskohti: Waikamoi Ridge Trail ehk väikene jalutuskäik metsas; Haipua´ena Falls ehk pisikene kosk, kohe tee ääres, kus sulistada; Kaumahina State Wayside, mis küll suurt avastamisrõõmu ei paku; Honomanu Bay, lihtsalt võrratu vaade; Ke´anae arboretum ehk suur park kõikvõimalike taimedega, lühidalt öeldes suur botaanikaaed; samuti Keanae peninsula ehk ilus poolsaare nukk, kus piknikku pidada; seejärel juba Upper Waikani Falls ehk tohutult võimas ja suur kosk silla all. Natukene tuleb turnida ja silla alt ronida, siis saab ka sinna suplema minna. Soovitan seal kindlasti teha peatuse ja koseni minna. Edasi minnes Pua´aka´a State Park, kus küll suurt midagi vaadata polnud või olid mu silmad juba selle iluga liialt hellitatud. Siis aga üks täiesti omamoodi nähtus, nimelt Musta Liiva rand ehk Waianapanapa State Park. Väga ilus koht ja kindlasti väärib peatust. Ilmselt selleks ajaks on ka õhtu kätte jõudnud ning Waianapanapa ongi just enne Hanat. Mina ise soovitaksin võtta Road to Hana läbitegemiseks 2 päeva. Enamus teevad ühega, seetõttu on neil meeletu tempo peal, nad üritavad võtta läbi kõik kohad Paiast Hanani ja enne pimedat veel sama teed pidi tagasi minna, et hotelli jõuda. Hana hotellide kohta ma midagi tarka öelda ei oska, ilmselt on need võrdlemisi kallid ning täis bookitud. Ma ise otsisin ühe vaiksema koha ning ööbisin autos. NB! Hawaii seaduste järgi on autos ööbimine keelatud ning võib lõppeda politseijaoskonnas. Maui saarel on ka kilekotid keelatud.
Kui hommikuks olete siiski oma koha peal, siis on hästi ning selle asemel et tagasi sõita, soovitan ma hoopis Hanast edasi sõita ja teha ka saare lõunaosale tiir peale. Niikuinii läheb sealt ainult üks tee ja välja jõuab see ikka samasse kohta. Küll aga on see lõunapoolne tee metsikum, vahepeal puudub asfalt ja ka siia ei taha autorendifirmad oma kliente lasta, aga minnakse ikka. Asustus on siingi üsna hõre.
Hanast sõitma hakates on kohe pärast linnast väljumist Kaihalulu Beach ehk Punase Liiva rand. Nagu arvata võisite, pole seegi koht mitte mingisuguse sildiga märgistatud ja tuleb mööda mäenõlva turnida ning kusagilt võsast läbi minna, enne kui õige koha üles leiate. Aga vaatamist väärt on ta kindlasti. Lihtsalt tehke ennem kõik selgeks, kuhu te täpselt minna tahate ja kuidas sinna saab, sest silte üldjuhul pole.
Pärast musti ja punaseid liivarandu näeb õnneks ka taas valget liiva ning hea koht peatuse tegemiseks ja päevitamiseks on Koki Beach ja selle kõrval asuv Hamoa Beach. Aga valik on teie, võite sealt ka mööda sõita ning endale huvipakkuvamaid kohti avastada. Pea iga silla all on mõni kosk või hargneb kusagilt mõni matkarada, kuhu minna. Siiski, lõpuks jõuate te ühte kõige ilusamasse kohta siin saarel. Jah, see saar üllatab veelgi. O´heo Gulch ehk Seven Sacred Pools on koht, mida peab minema järgi vaatama (ja katsuma ja ujuma). See territoorium kuulub Haleakala rahvuspargi alla ning kui te pole ennem ostnud sissesõidupiletit või olete selle ära kaotanud, peate siingi maksma 20 dollarit auto pealt. Kui seitse basseini vaadatud, siis tuleb vaid üle tee astuda ning algab Pipiwai Trail ehk umbes 2-3 tunnine matk, kus näed kümneid koskesid, jalutad läbi bambusemetsa, kus bambused pea kohal kokku painduvad, nii et päikestki pole näha. Vahepeal tunned, et oleksid justkui Sõrmuste Isanda filmivõtetel. Ja lõpuks jõuad välja suure ja kõrge Waimoku Fallsini. Kell vähegi jaksu, soovitan see matk teha. Varuge aga piisavalt juua kaasa.
Kui see tehtud, siis mitte eriti kaugel sellest paigast, üsna ärapeidetult, võite üles otsida ka Charles Lindberghi haua. Võita ka mööda sõita, kui see teile huvi ei paku ning teha pilti naljaka nimega Huialoha kirikust. Omaette vaatamisväärsus on pisikeses Kaupo külakeses asuv ainus vaatamisväärsus Kaupo General Store. Nostalgiline ja armas, muude rahatähtede kõrval ripub seal ka Eesti viiekroonine. Edasi on tee veidi raputav, kuid nautige loodust, mis meenutas minu jaoks veidi Šotimaad. Ilmselt hakkab juba õhtupoolik saabuma. Põigake sisse Ulupalakuas asuvasse Tedeschi veinipoodi, maitske sealt head ja paremat ja ostke ananassivein kodustele suveniirina kaasa (või siis hiljem Walmartist umbes poole odavamalt).
Muidugi ei keela teil keegi ka terve päeva rannas lesida kui soovite. Valikuid on mitmeid ja need on vaid mõned neist ning kõige parem on seda kõike ikkagi ise avastada.
Maui saare kõrval on veel Molokai ja Lanai saared, umbes 10 km kaugusel, seal elab mõlemil saarel paar tuhat inimest umbes. Kaho´olawe saarele ei lasta, kuna sealne floora ja fauna hävitati ning nüüd oodatakse selle taastumist. Ni´ihau on samuti turistidele suletud, seal on vaid kohalikud ning jälgitakse vanu kombeid. Kauai on ka ilus koht kuhu minna, ise seal kahjuks ei käinud. Big Island ehk Hawaii saar, mis on suurem kui kõik teised saared kokku, seal on suurim vaatamisväärsus laava, mida sa näed reaalselt ka voolamas. Samuti Mauna Kea ja Mauna Loa. Rohkem nende saarte kohta midagi öelda ei oska, aga kui teil on veel küsimusi, võite küsida :) Aitäh