Viimatine taoline kogemus oli Mumbais, Gateway to India juures. Astusime taksost juba pool kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist välja, sest tänavad olid inimestest umbes ning autod ei liikunud mitte kuskil suunas. Kõnniteele enam ära ei mahutud, mistõttu paljud inimestest siiberdasid sõiduteel, takistades autode ja rikšade liikumist veelgi. Gateway to India vaatamisväärsuse alale ei hakanudki trügima, vaatasime aia tagant ja sealgi oli nii häirivalt palju rahvast, sekka erinevad teenusepakkujad, nii et tegime paar klõpsu telefonidega nii maamärgist endast kui Taj Mahali hotellist ning praktiliselt põgenesime sealt piirkonnast. Sinna peab tõesti vist aovalges minema, et midagi nautida saaks.
Tere, Merlin.
Selle pärli nimi on Casa Da Praia (vt. ka https://casadapraiagoa.com/).
Avastasin selle niimoodi, et uurisin Booking.comis majutusi ning sellel oli ülikõrge hinne (9.9) ja seda väga paljude review'dega. Hakkas huvi pakkuma ning ääremärkusena oli mainitud, et see majutuskoht on väga harva saadaval. Broneerisin koheselt ära.
Asub see Candolimis, peidetuna teiste majade vahele (nii et esmakordsel külastamisel on isegi raske leida), randa on lühike paarisajameetrine jalutuskäik.
See hotell sobis meile igati - esiteks tubade interjöör, bassein ning hommikusöök. Kuid saime väga sina peale ka majutuskoha pererahvaga - briti-india sugemetega peremees Hardip, tema rootslasest abikaasa Sofia ning nende teismelised lapsed. Hea huumorimeel ning vahetu ja avatud suhtlus nendega klappis ideaalselt.
Casa da Praia enamus külastajaid on vanemas eas britid. Lapsi külastajate seas polegi ning õigupoolest ei kujutaks ettegi, et seal jõnglased ringi möllaks. Me olime naisega mesinädalatel, ilma lasteta, ja see rahu ja vaikus seal hotellis oli väga teretulnud teretulnud.
Lisan ka YouTube'i lingi videotest, ehk on abiks:
https://youtu.be/3j4swRuuzfg?si=0E9-kPwRWtV4aRni
https://www.youtube.com/watch?v=z6rXMiFFsss
Kui on plaanis minna ning Bookingust ei suuda seda leida, siis ma usun, et võib Hardipile ka otse kirjutada ning küsida saadavust. (Ma ei kujuta ette kas minu soovitus midagi loeb, aga äkki ta mäletab ja tuleb kasuks). Omavaheline suhtlus oli meil WhatsAppis, sinna saatis ta ka info kuidas majutuskoht üles leida ning väravate ja uste koodid (võtmeid pole, tubadesse sissepääs on puutekoodiga).
Kui on veel küsimusi, siis küsi julgelt (võib ka PMi saata).
Arvan, et paaridele ning rahu ja vaikust armastavatele turistidele on väga sobiv.
Lisaks tahtsin veel mainida, et Goas on elektrikatkestused igapäevased kuid majutuskohal endal on korralik generaator ja päikesepaneelid samuti, seega kestab katkestus vaid loetud sekundid.
Sai äsja käidud Goas.
Viiest hotellist üks kirjutas enne reisi ja saatis arve, et maksaksin ette, kuna mingite India seaduste kohaselt nad ei saa Bookingu kaudu raha võtta. Olin skeptiline ja ütlesin, et ei tee mingeid tehinguid booking.com keskkonnas väljaspool ning maksan siis kui olen kohal. See variant neile sobis. Kohapeal maksin kõikides majutuskohtades kaardiga, probleeme polnud.
Lisaks hakkas mulle üks majutuskoht nii meeldima, et otsustasin seal paar päeva lisaks veeta. Omanik oli lahe ja mõistlik vend ning pakkus, et kui teen Wise'i ülekande, siis ei pea ma GST-d (Goods and Services Tax) maksma. Kusjuures Wise'i kiideti taevani vähemasti selle majutuskoha poolt.
Alustame algusest.
-
Reisiaasta 2024 oli meeldivalt tihe.
Jaanuaris sai toetatud siseturismi ning käidud läbi kohti Jõgevalt Märjamaani ja Hiiumaalt Keilani.
Veebruaris leidis aset kauaoodatud ning esmakordne suusa- ning lumelauareis perega, sihtkohaks Trysil, Norra. Lisaks suusamäele leidsime aega ka külastada Lillehammeri olümpiamängude suusahüppetorni ning muuseumi.
Märts - vaid kaks päeva pärast suusareisilt saabumist ootas ees tööalane lähetus Münchenisse. Jõudsin kohale hommikuse otselennuga Tallinnast, ning kui arvestada seda, et lennukirahvas pidi jupp aega ootama, et leitakse üles mõnigi tegelane, kes saaks trepi lennukini veeretada, jõudsin kohale piisavalt vara, et kiigata ka BMW muuseumisse.
Vaevalt olin end lõpuks kontorisse sisse seadnud, kui selgus tõsiasi, miks hommikused koosolekud kõik ära jäid - streik. Töö peatus nii rongi- kui lennujaamades, mistõttu üks tiimiliige ei jõudnudki kohale ning mitmed teised, kes lähemalt või kaugemalt autodega tulid, hilinesid ummikute tõttu tunde. Tunnid kontoris ei jõudnud veel lõpulegi kui saabus kurjakuulutav teade AirBalticult - teie neljapäevane lend, kuhu veel kaks päeva aega, on tühistatud. Järgnevat võiks liigitada ka neljanda punkti ehk erilise reisimisega seotud juhtumi alla. Võttes arvesse seda, et ma pidin olema tagasi reedeks ehk 8. märtsiks, mis on laiemalt tuntud rahvusvahelise naistepäevana ning kitsamalt minu ja abikaasa esmakohtumise aastapäevana, oli minu jaoks elulist oluline naasta just sel kuupäeval tagasi Eestisse.
Ega sellest koosolekust saanudki asja, algas tundide pikkune suhtlus AirBalticuga. Ilmselgelt polnud ma ainus, kel analoogne mure ning seetõttu olid liinid pikemat aega üle koormatud. Vahepeal saabus ka e-mail, kus anti teada, et planeeritud neljapäeva õhtu asemel jõuan ma Tallinna lennujaama alles laupäeva, 9. märtsi õhtutundidel. See süvendas kärsitust veelgi ning kui lõpuks liinile pääsesin, algas koos klienditeenindajaga kõikide võimaluste otsimine. Ka variandid Viini või Praha kaudu ei sobinud, sest needki lennud olid juba täis. Lõpuks paistis siiski lootuskiir - mind pannakse reedesele Brüssel-Riia lennule. Ainult, et Münchenist Brüsselisse pean ise saama, lennufirma hiljem kompenseerib mõistlikud kulud, sama asi ka majutusega. Klienditeenindaja toonitas, et majutuse hind peab jääma alla 70€/öö. Aga kus sa leiad Brüsselis nii lühikese ajaga selle hinnaga majutuse. Lisaks jäi lahtiseks veel Riia-Tallinn ots - reede õhtune lennuk oli juba täis broneeritud. Esiti reserveeriti mulle koht laupäeva hommikusele lennule, soovitusega vahepeal helistada ja uurida, kas ehk reede õhtusel lennul on vabu kohti tekkinud.
Kui Münchenis möödunud järgnevat kaks päeva sai päeval kontoris ning õhtul kohalikes restoranides veedetud, oli neljapäeval aeg teele asuda. Plaan oli järgmine - minu toonane ülemus viib mind enda autoga Frankfurti (sest rongid jätkuvalt ei sõitnud). Seal hüppan Flexibussile, mis õnnelikult Brüsselisse viib ning järgmise päeva õhtul saan kodupoole lendama hakata. Mõeldud-tehtud.
Neljapäeva hommikul bossi M5-ga mööda Autobahni teele asudes ning kodus ootava närvilise kaasa nähvamisi telefonis pareerides saan etteplaneerimata tuuri läbi Saksamaa. Kui vahepeal natšalnik mõtiskleb, et rongide opereerides sellist janti poleks ja saaksin Münchenist Tallinnasse rongiga sõita, siis jääb mul üle vaid Eurotripi filmi tsiteerida - rongiga, jah, seda juba ehitatakse. Tegelikult oleksin võinud Saksamaalt ka mõne vana Golfi või Passati osta, Eestisse sõita ja siin maha müüa. Ajaliselt olnuks see ehk isegi kiirem.
Maabusime Frankfurdi rongijaamas, sest bussi väljumiseni oli veel aega ning ülemus soovis tutvustada enda lemmik Vietnami-restorani Frankfurdis. Kuigi rongijaama ümbrus on kahtlane, siis õigeid uksi teades võib leida sealt väga häid restorani - nagu ka seekord. Kõhud täis, jätsime hüvasti ning jäin oma lehetäirohelist Brüssel-London bussi ootama.
Bussisõit oli jälle kui poolvägisi Euroopa avastamise turnee, sest teekond viis läbi suuremate ja väiksemate asulate nii Saksamaal, Hollandis kui Belgias. Aga üldjoontes oli sõit sujuv, olenemata asjaolust, et pärast bussijuhtide vahetust jäid masina dokumendid vana bussijuhi kätte ning pidime 40 minutit kiirtee ääres ootama kuni need järgi tuuakse. Umbes pool üks öösel olin õnnelikult Brüsselis. Päevinäinud hotell, mille 94€/öö eest sain oli küll AirBalticu soovitud hinnaskaala, aga samas asus bussipeatusest ja vanalinnast jalutuskäigu kaugusel. Pikast päevast tingituna polnud mahti pikemalt uurida seda poole ruutmeetri suurust lifti, mis mind viiendale korrusele läbi ime tiris, samuti ei jaksanud pahandada kõrvaltoas toimunud pidulistega, langedes lihtsalt väsinud külma toa aknaaluse voodi linade vahele.
Järgmine päev oli kultuuriküllane, pakkudes võimalust tutvuda Brüsseli vaatamisväärsustega terve päeva. Vahepeal helistasin iga paari tunni tagant AirBalticusse, et uurida, kas saaksin ikkagi õhtusele lennule. Vastus oli eitav. Palusin ka manageriga rääkida, selgitades, et lennul on äriklassis vabu kohti, tõstku mind sinna, selle asemel, et maksta hotellide ja taksode eest. Manager nõustus, et see oleks loogiline, aga kahjuks võimatu ja vastuolus AirBalticu reeglitega - järgmisesse klassi saan vaid siis kui maksan 600€, millest ma viisakalt keeldusin.
Tegus Brüsseli avastusretk seljataga, mille hulka kuulus ka kogemata mingile meeleavaldusele sattumine, sujus lend Riiga igati ootuspäraselt. Riias maandudes oli veel piisavalt aega, et Tallinna lennule jõuda. Tegin oma viimase meeleheitliku katse transfer deskis - selgitasin, et ma olen siinsamas, mul on ainult käsipagas ja äkki ikka oleks võimalik äriklassis kasvõi koju saada. Vastus oli kahjuks jätkuvalt mittelubav.
Niisiis polnud muud võimalust kui väljuda turvaalalt ja otsida üles AirBalticu lett. Sealt sain juhised oma hotelli jaoks ning telliti takso. Kesklinna hotelli jõudsin keskööks, äratus oli kell 5 hommikul, et hommikusele lennule jõuda. Kaasa polnud samuti rõõmus selle üle, et päev hiljem kohale jõudsin ning lillekimp ja Brüsseli juveeliärist soetatud ehted ei pehmendanud olukorda oluliselt. Olgu siinkohal mainitud, et tegemist oli juba neljanda töölähetusega viimase kahe aasta jooksul, kus lend ära jääb või streik kohalejõudmist segab. Selline ootamatu seiklus siis.Märtsi jäi üks väike reis veel, nimelt siis läksime koos sõpradega Leetu, vaatama Žalgirise-Baskonia mängu. Seltskondlikus mõttes meeleolukas ning kaasas olnud keskmisele lapsele samuti unustamatu elamus.
Aprill - Rumeenia, Bukarest. Iga-aastane joomablogi väljasõit, nagu meil kombeks on. Naised-lapsed jäävad koju ning kümnepealine meeste seltskond vallutab mõne järjekordse Euroopa suurlinna. Traditsioon, mis juba kestnud kümme aastat.
Reisist jääb meelde eelkõige kaks tegevust - esiteks Euroopa suurima spaa külastus ; ning teiseks kümnekesi hot rodidega mööda Bukaresti tänavaid kimades. Tõmbas rohkem tähelepanu kui arvata oskaks - kindlasti soovitan. Lisaks vedas ropult ilmaga - samal ajal kui Eestis veel kasukaid kanti oli lõuna-Euroopas soojalaine, nii et sai vabalt plätude ja lühikeste riietega ringi patseerida.Aprilli teises pooles oli veel üks tööreis Münchenisse. Seekord oli sedasi, et samal ajal toimus väga palju sündmusi ning hotelli oli üsna võimatu leida. Lõpuks peatusin üsna kaugel kontorist, kesklinnas - mis omakorda andis võimaluse avastada vanalinna võlusid. Lendamise mõttes seekord ilma viperusteta.
Aprilli viimane nädal oli perega väljasõit Riiga. Plaan tundus lihtne kuid isegi nii väikesel reisil võib juhtuda. Esmalt seiklus majutusega - vanast tootmistsehhist ümber ehitatud hostelis oli suur segadus broneeringutega. Selgus, et meie tuba oli juba kellelegi ära antud ning anti asendustuba, kus oli üks voodi ja voodipesugi vähem kui pidanuks. Lisaks saabus meie ukse taha üks India paar, kelle tuba see pidi olema - veel üks topeltbooking. Aga kuna me olime juba end sisse seadnud, siis pärast lühikesi kõnesid pidid need külastajad majutuskohast sootuks lahkuma. Totaalne kaos. Lisaks jäi kaasa ootamatult väga haigeks, pesamuna suutis end õnnetuseks nii täis lasta, et virtsa voolas kõigile ja kõigile, ning järgmisel päeval mänguväljakul möllates otsustas pere keskmine laps lihtsalt lahkuda ja omal käel minna linna avastama. Seega jäi reis poolikuks ning pühapäeva õhtul olime vaevu koju jõudnud kui tuli kiirabi kutsuda ning naine eluohtliku kehatemperatuuriga haiglasse toimetada.
Mai - töölähetus Lissaboni. Kuigi päevad möödusid kontori kindlate seinte vahel, siis avanes väike aken ka põgusalt linnaga tutvuda. Seekord lennu osas läks hästi (läksin Finnairiga). Eelmine kord Lissabonis käies (Lufthansaga) olin sunnitud seal kaks päeva planeeritust kauem olema.
Juuni - esialgne plaan oli minna Saksamaale, Gelsenkirchenisse jalgpalli EMi vaatama - piletki olemas. Aga elu tuli vahele ning samal ajal viibisin hoopis Münchenis tööreisil. Õnneks viperusteta.
Juuli - suvepuhkuste aeg. Pikalt soovitud automatk perega, sihtkohaks Vahemere rannik, nagu ka mitmetel eelnevatel aastatel. Meie peretraditsioon on selline, et sõidame non-stop sihtkohta. Kuigi sel aastal mõtlesime teha vahepeatuse Balatoni ääres Ungaris, siis viimasel hetkel hindu vaadates enam midagi alla 300€/öö polnud saadaval, mistõttu sõitsime edasi kuniks jõudsime Senj linna Horvaatias. Sellest reisist olen juba pikemalt kirjutanud ja kõike kopeerima ei hakka.
Horvaatias kõrgetest hindadest kannustatuna avastasime enda jaoks Bosnia ja Hertsegoviina, kuhu ülejäänud päevadeks endale majutust võtsime. Tihti käisime Horvaatias ujumas ja päeva veetmas ning ööbimas Bosnias. Aga leidsime ka sealt, mida avastada ning järgmisel suvel planeerime kindlasti tagasi minna. Perereisiks väga mõnus.August ja September läksid suuresti pulmapeo planeerimisele, aga seda suurema heameelega sai oktoobris minna kauaoodatud mesinädalatele Indiasse. Ilma lasteta. Piletid leidsin trip.ee kaudu - Tallinn-Istanbul-Mumbai, ning lisaks sai juurde võetud Mumbai-Goa siselennud.
Reisijuttu pole veel olnud mahti kokku panna, aga kui kunagi selleni jõuan, siis postitan kindlasti siia foorumisse. Kaks nädalat troopilises kliimas, penide eest põgenedes ning hotellibasseine ja sooja merevett nautides kui ka slummi külastades ja ühistranspordiga ekseldes oli kenake seiklus omaette.November - veel üks töölähetus Münchenisse, mis siiski tähendas, et enamuse ajast viibisin kontoris.
-
Tulevaks aastaks on juba ühtteist planeeritud.
Esmalt perega suusareis, seekord sihtkohaks Are suusakeskus Rootsis.
Sellele järgneb semudega sõit Sofiasse, Bulgaarias.
Suvel suunaks autorattad taaskord Balkanimaade poole. Kuna Bosnia jättis üdini hea mulje, siis tõenäoliselt sinna.
Lisaks veel mõnigi töölähetus ning ruumi peab jätma ka spontaansetele mõtetele. -
Tripist leidsin piletid Indiasse (Tallinn-Mumbai-Istanbul), mis Turkishi kampaania raames olid 400€ ringis.
Tegelikult ootaks ka tulevalt aastalt pakkumisi nii Aasia kui Aafrika suunas. Turkishiga oli üsna mugav variant lühikese ümberistumisega. -
Vaata reisiaasta 2024 märtsi kirjeldust
Lufthansaga võib minna nii ja võib minna naa. Toon kaks näidet:
2022. aasta Lufthansa streik. Olin parasjagu Lissabonis, taksoga teel lennujaama kui tuli teade, et minu esimene osa tagasilennust Tallinnasse, täpsemalt Lissabon-Frankfurt hilineb tunnikese. Olgu, tegin aega parajaks ja tutvusin suveniirivalikuga, kuniks tuli järgmine teade, et lend hilineb 3 tundi. Hüva, eks tuleb ära kannatada. Pärast kahte tundi ootamist aga ilmus ekraanile halvaendeline "Cancelled", mis tähendas, et tuli turvaalalt väljuda ning otsida üles LH lett. Kokku ootasin umbes kolm tundi teosammul liikuvas järjekorras. Minu õnnetuseks polnud võimalik ka järgmine päev kuidagimoodi tagasi saada, mistõttu esimene võimalus oli 2 päeva hiljem, Finnairiga läbi Helsinki. No vähemasti leiti võrdlemisi kiirelt lahendus. Seejärel selgus järgmine tagasilöök - LH saab anda hotelli voutšeri vaid 24 tunniks, misjärel tuleb uuesti lennujaama tulla uue vautšeri järele. Ei tea mis imelik reegel see kellegi poolt leiutatud oli, aga praktikas tähendas see seda, et pärast 6 tundi lennujaamas passimist hüppasin taksosse, jõudsin veidi enne keskööd hotelli, kus selgus, et LH poolne kinnitus viibis ja pidin veel 40 minutit ootama kuni keegi ametliku kinnitusmeili hotellile saadaks, seejärel järgmine hommik check-out hotellist, taksoga lennujaama, kokku 4 tundi samas järjekorras seismist, et saada vautšer tagasi...täpselt samasse hotelli kus olin äsja check-outi teinud. Uuesti taksosse, hotelli ja järgmine hommik tagasi lennujaama. Nüüd algas põnevaim osa, ehk suhtlus LH Customer Supportiga. Kuna taksoarved ja lõunasöögid olid enda raha eest, siis ootasin nende kompenseerimist, samuti ärajäänud lennu eest kompensatsiooni. Saatsin iga kahe nädala tagant meeldetuletusi, kus vabandati ja lubati asjaga tegeleda, kuid tulutult. Alati samad copy-paste vastused. Alles aasta lõpus sain lõpuks kätte oma kompensatsiooni kuid mõru maik oli kogu asjal küljes ja ei tahtnud tükk aega LH-st midagi kuulda.
2023 kevad. Olude sunnil olin taaskord LH-ga reisimas ja minuga koos veel neli inimest. Päev enne reisi check-ini tehes lõi ette veateate, et tuleks kiiremas korras LH klienditoe poole pöörduda. Helistasin, probleemiga tegeleti kiirelt ning kahjuks tuli välja, et pileteid müünud vahendusfirma on jätnud meid kinnitamata reisi esimesele lennule (Tallinn-München). Vahendusfirmat muidugi reedel enam kätte ei saanud, ükski telefon ei vastanud ja kodulehel on vaid mannetu chatbot, mis kuidagi ei aita. Veel kaks-kolm kõne Lufthansale, oldi väga abivalmid ja anti lisakontakte kustkohast abi võiks saada (kahjuks keegi jällegi ei vastanud) ning kuna kinnitati, et ülejäänud lennud on kõik aktiivsed, siis tuli osta viimasel hetkel viiele inimesele Tallinn-München piletid (mis polnud teps mitte odav lõbu) ning soovitati Münchenisse jõudes kohe Lufthansa klienditeeninduse poole pöörduda. Mõeldud-tehtud, Münchenis maandudes oli ground staff väga abivalmis ning omaette pead vangutades ja vahendusfirmat kirudes saime oma reisi probleemideta jätkata. Samuti selgus, et lubatud äraantava pagasi asemel oli vahendusfirma Ticket.fi meile pannud economy light klassi piletid, mis tähendas ainult 8kg käsipagasit. Aga siingi olid LH töötajad vastutulelikud ning ühtegi lisaeurot ei pidanud me oma kolme kohvri eest maksma. Seega läks lõppude lõpuks läks kõik ikkagi väga hästi tänu Lufthansa abivalmis ja toredatele kolleegidele.
Kokkuvõtvalt - sama lennufirma kuid kaks täiesti erinevat kogemust. Nagu varasemalt mainiti siis seda võib ette tulla kõikide lennufirmadega. Minu viimatine vastutahtmist seiklus oli AirBalticuga kaks nädalat tagasi kui Saksamaal olid jälle streigid. Pidin Münchenist lendama Tallinnasse neljapäeval, aga pärale jõudsin alles laupäeval - sealjuures tuli omal käel Brüsselisse saada, et sealt lennata. Mitte ükski varasem lend või lennufirma ei olevat AirBalticu jaoks võimalik (sh minu esialgne plaan läbi Viini tagasi lennata). Veetsin vist tunde nende klienditeenindajatega suheldes või kõneootejärjekorras. Põhimõtteliselt oli vastus "computer says no". Nii ma siis seiklesin läbi Euroopa, oma transpordi ja hotellid pidin ise organiseerima ja lootma, et AirBaltic need kompenseerib. Muuhulgas väitis klienditeenindus, et hotelli maksimaalseks kompensatsioonisummaks on nende ettevõttes seatud 70€/öö, aga eks proovi leida Brüsselis viimasel hetkel midagi sellise hinnaga. Hetkel ootan siis, kas nad midagi hüvitavad või mitte. Reisi ärajäämise kompensatsiooni (400€ üle 1500km distantsil) nad juba keeldusid hüvitamast, viidates erakorraliste asjaoludele, st. streik. Pärast taolisi seiklusi on tunne, et nüüd ei taha jälle AirBalticust pikka aega midagi kuulda.
Ehk siis veelkord - juhtub kõigil.
Kui ma ise peaksin mai lõppu puhkust planeerima siis mõtleksin Portugali ringreisile (või ka mõni nende saar nagu Madeira või Assoorid).
Möödunud aastal käisin näiteks Menorcal (Tallinnast kiire ümberistumisega Frankfurdis või Münchenis), mis jättis hea mulje kuid kahjuks ilmaga eriti ei vedanud.
Maikuus olen teinud ka Gruusia ja Armeenia ringreisi - ilmad juba sel ajal head soojad, avastamist jagub.
Hiljuti on mitmed tuttavad käinud Roheneemesaartel, mis on tekitanud huvi ka sinna kiigata kui aega oleks.
Aga üldjoontes võiks mingi plaan olla - kas olla linnamelus, ronida mägedes, degusteerida veinimõisates, lesida rannatoolidel või üritada 10 päevaga kõik väiksemagi kultuurilise tähtsusega objektid üles pildistada ja ära näha/katsuda. Ning reisimugavus sinna juurde - kas otselend või ümberistumised (kus ja kui kaua), omal käel või giidiga jne.
Üldise meelerahu huvides soovitan rendifirmale see lisaraha maksta, et saaksid välisriiki sõita. Kui peaks intsident juhtuma ning sul polnud luba riigist väljuda, siis kindlustus seda ka ei kata ja pead omast taskust vahendid leidma. Montenegros liiklus vähe teine kui Horvaatias.
Ma ise möödunud suvel võtsin selle riski. Ehk võtsin auto Horvaatiast ning kui ma juba Dubrovnikus olin, siis mõtlesin ka Montenegrost paariks päevaks läbi põigata - kuigi kindlustusele olin öelnud, et välisriiki ei plaani sõita. Üldjuhul on GPS ainult kallimatel sõidukitel peal ning andmekaitseseaduste (GDPR) järgi ei tohi sa reaalaajas inimesi jälgida. Selle pärast ma eriti ei muretsenudki. Oma alibi jaoks proovisin ka rendifirmale helistada kuid keegi ei vastanud. Aga tipp-hooajal Montenegros oli ikka väga vastik. Herceg Novist Bari linna sõitis ligi 6 tundi. Ning Bari linnas sattusin sellisesse ummikusse, et 600 meetrit läbimiseks kulus tund aega ning sekka lugematu arv serblaste rusikaviibutusi, sest nemad tahtsid alati kõigest ette trügida. Lisaks tagasiteel Montenegro-Horvaatia piiri läbimiseks kulunud ning igavikuna tundunud 5 tundi, mis pidi suvel üsna paratamatu olema (me veel läksime öösel). Mis tähendab, et risk kitsastel teedel kiirelt närviliseks muutuvate lõunamaa poiste poolt oma uhke rendiauto külg kriibitud saada kasvab hüppeliselt. Seega kehtib vana tõde - parem karta kui kahetseda.
2023. aasta oli meeldivalt reisiderohke ning sama tendentsi loodan jätkata ka alanud aastal.
Kus siis 2023. aastal käidud sai?
- Kohe jaanuari alguses perega Rootsi kruiis
- Sellele järgnes nädalane töölähetus Tamperes
- Siis korraks kodus, et naine ja keskmine laps saaksid nädala Egiptuses (Marsa Alam) veeta
- Kohe seejärel veebruari alguses nädalane tööreis Helsinki-Espoo-Lohja liinil. Ülejäänud veebruar, märts ja aprill sai siseturismi toetatud.
- Mai keskel - töölähetus Londonis
- Mai teine pool - perereis Menorcale (Hispaania)
- Juuni-juuli peamiselt siseturism perega, korraks sai Lätis käidud (Riia Loomaaed ja lätlaste laulupidu, Põhja-Lätiga tutvumine).
- Augustis saime minna naisega kahekesi nädalase reisile Horvaatiasse ja Montenegrosse. Alustasime Zadari linnast Horvaatias ning mööda rannikut minnes sai kõik oluline nähtud. Ööbimised lisaks Zadarile veel Trogiris, Dubrovnikus ja Baris (Montenegro).
- September - sõpradega sai Liibanon otsast lõpuni läbi tripitud
- November - töölähetused Frankfurti ja Berliini
Saabuv 2024. aasta on tegelikult juba suures osas planeeritud, aga mõningas ruumi uuteks ideedeks veel jagub:
- Esmalt perereis Norra suusatama
- Kohe naastes tööreis Münchenisse
- Seejärel ühe lapsega Leetu, Žalgirise mängu vaatama
- Siis sõpradega reis Rumeeniasse
- Tööreis Lissaboni
- Sõpradega reis Saksamaale, Euro2024 mängule
- Kõige pikem puhkus tulemas juulis. Hetkel on idee see segasummasuvila siin kokku pakkida ja lastega üks pikk Euro-trip teha, nagu me siin enamvähem igal aastal teinud oleme (eelmine jäi kahjuks vahele). Esiteks dikteerib paljut ilm - sõidame sinna kus on soe ja päikeseline. Variant üks (pikk ringreis) on sõita Rumeeniasse, mööda rannikut Bulgaariasse ja Istanbuli ning Kreeka põhjaosa, Põhja-Makedoonia, Kosovo, Bosnia-Hertsegoviina-Horvaatia kaudu tagasi. Lühem reis oleks siis sõit Horvaatiasse, max Albaaniasse ja tagasi. Kui juhtub aga, et sealkandis ilm külm ja niruvõitu, siis plaan C on Hispaaniasse sõita. Palju oleneb fiskaalsetest võimalustest ning laste käitumisest.
ja viimaseks - Tripist jälgin soodukaid, kuid rohkem huvitun reisikogemustest ja nõuannetest mõne konkreetse riigi kohta. 2024 reisid on juba suuresti paigas, aga kui mõni hea pakkumine tuleb, siis 2025. algus pole ju enam kaugel :)