Vaatasin Reporteri India teemat. Lugesin pettunud India külastajate memuaare siin foorumis. Mõtlesin. Mõtlesin teemal, et miks india kogemused on must ja valge. Üheltpoolt vaimustus ja vastu jäägitu vihkamine baseeruvalt räpasusele. Miks nii!? Vaimustunud räägivad ehedalt positiivsetest kohalikest inimestest ja imeilusast maast. Pettunud räägivad sitahunnikust teepervel. Kole jah. Aga vaimunustunud oskavad hunnikust mööda vaadata, pettunutel varjutab hunnik terve silmapiiri. Kas see, et olen elanud kaks aastat oma lapsepõlvest Indias on põhjus, et oskan sitahunnikust mööda vaadata ja hinnata hindude siiralt ilusat hinge? Ei usu, kes vähegi avatud on suudab nautida Indiat täiega. Ja teepervel soolt tühjendav hindu ei ole emotsiooni määrav. Pärast paarikümne aastast vahet olin indias kevadel. Ülehomme lähen uuesti. Mind ei häiri hunnik teepervel. Ma näen Indias midagi rohkemat. Ja see mida näen meeldib mulle. Ja sellepärast lähen sinna tadasi aina uuesti. Tulge ka teie, kes te suudate üle sitahunniku vaadata ja sellest kaugemal ilu näha. Teie, kellele sitahunnik teepervel varjutab silmapiiri, ÄRGE TULGE! Või kui tulete, siis ärge võtke sõna ja ärge näidake oma võimetust kohaneda erineva kultuuri ja tavadega! Palun!