Vaatasin Reporteri India teemat. Lugesin pettunud India külastajate memuaare siin foorumis. Mõtlesin. Mõtlesin teemal, et miks india kogemused on must ja valge. Üheltpoolt vaimustus ja vastu jäägitu vihkamine baseeruvalt räpasusele. Miks nii!? Vaimustunud räägivad ehedalt positiivsetest kohalikest inimestest ja imeilusast maast. Pettunud räägivad sitahunnikust teepervel. Kole jah. Aga vaimunustunud oskavad hunnikust mööda vaadata, pettunutel varjutab hunnik terve silmapiiri. Kas see, et olen elanud kaks aastat oma lapsepõlvest Indias on põhjus, et oskan sitahunnikust mööda vaadata ja hinnata hindude siiralt ilusat hinge? Ei usu, kes vähegi avatud on suudab nautida Indiat täiega. Ja teepervel soolt tühjendav hindu ei ole emotsiooni määrav. Pärast paarikümne aastast vahet olin indias kevadel. Ülehomme lähen uuesti. Mind ei häiri hunnik teepervel. Ma näen Indias midagi rohkemat. Ja see mida näen meeldib mulle. Ja sellepärast lähen sinna tadasi aina uuesti. Tulge ka teie, kes te suudate üle sitahunniku vaadata ja sellest kaugemal ilu näha. Teie, kellele sitahunnik teepervel varjutab silmapiiri, ÄRGE TULGE! Või kui tulete, siis ärge võtke sõna ja ärge näidake oma võimetust kohaneda erineva kultuuri ja tavadega! Palun!
"Pigem oleks tore näha väga sisurikast diskuteerimist teemal, et millepärast tahetakse ikkagi Indiasse minna ja mida sealse eluolu õppimine/nägemine inimesele annab." - Ka seda on siin olnud.
Patareidest: Trivandrumist Delhisse lennates ei küsinud keegi patareide kohta.
To Mesimumm…..Ja üks häiriv tunne oli piinlikkusetunne… Minul jällegi oli see piinlikkusetunne, et nii suure ja igivana ajalooga maal nii kehvasti elatakse ja oma kultuuripärandist ei hoolita. Olles alati avatud iga maa omapärale ja kultuurile, sai Indias tõesti villand sellest räpasusest ja uriinihaisust (ning otseselt erinevate imetajate fekaalihunnikutest, mis mind igal nurgal (Varanasis eriti) saatsid). Varanasi on teadaolevalt maailmas kõige kauem järjepidevalt eksisteerinud linn. Ja nii kurb on näha, kuidas ajalugu on jäänud räpasusele jalgu. Kadi: „Pigem oleks tore näha väga sisurikast diskuteerimist teemal, et millepärast tahetakse ikkagi Indiasse minna ja mida sealse eluolu õppimine/nägemine inimesele annab.“ Vastuseks Kadile: mulle andis see päris mitu tunnet: Eestis on hea olla jahedas ilmas (kui oled veetnud päevi 40 kraadises India saunas); Indiasse tasub minna, et näha, kuidas miljardi elanikuga riik eksisteerib (kui paljud meist saavad aru mitmest numbrist koosneb 1 miljard); näha, kuidas erinevad usundid koos eksisteerivad; kui oled omal käel India avarustes reisinud, siis oskad hinnata igasugust tsivilisatsiooni elementaarset atribuuti; näha Taj Mahali ja teisi ehitisi samast ajajärgust; naisi ilusaks tegevaid panjabisid jne. Reisimist Indiasse kahetseda pole igatahes võimalik, teine asi on see, kas tahad sinna tagasi minna.
Hinnates olukorda, India rahvastikukasvu ja sissetulekute suurenemist(seega ka tarbimise suurenemist), saab väita et Indias läheb meie vaatevinklist aina hullemaks. Raha saab neil natukene rohkem olema, just nii palju, et natukene rohkem tarbida. Aga prügimajanduse korrastamiseks, vaevalt. Teisalt, äkki ongi selline prügi "hajutamine" ja mitte prügilatesse koondamine, täna kasulikum. Suur osa prügist süüakse lehmade, sigade, koerte ja rottide poolt lihtsalt ära. Koondamine võiks aga palavas kliimas tekitada katastroofilisi olukordi: hulkuvate lehmade karjad:), põhjaveereostumine, prükkarid, traditsioonilise elustiili kadumine prügimägede piirkondades jne. Maailmas ringi käies, näeme korrastatud prügimajandust ainult rikastes riikides või turismipiirkondades. Teistes kohtades on prügimajandus korraldamata, tänu vaesusele või rahvastiku vähesusele ei torka nii väga silma. Või võtame käimlad, wc jmt. Kuivkäimlad oleksid ilmselgelt haiguste levitajaks ja kasvulavaks, wc ei saaks ehitada erinevatel põhjustel: vesi puudub, kanalisatsioon puudub, puhastusseadmed puuduvad, ka meie poolt hinnatud kasutuskultuur puudub. Võtame Indiat nii nagu ta on. Uskuge, need uhked paleed ja linnad ehitati üsna audentses tänapäevalgi nähtavas keskkonnas. Minnes sinna näeme millised olime veel meiegi 100 aastat tagasi. Meenutan siis, et Liivimaa kuberner sätestas umbes 1890 , et igal majal peab olema käimla. Veel Pätsu ajalgi võeti see seaduse või korraldusena vastu, nii et meie käimlate ajastu algas umbes 100 aastat või vähemgi tagasi.
Veel hullemad hunnikud jäävad nendest teiste riikide kritiseerijatest maha lennukitesse-vaadake mõnikord enne väljumist korraks kõrvale või selja taha!
ju inimestel on vaja need hunnikud ikka oma silmaga üle vaadata.
ikka ju räägitakse, et on küll hunnikud, kuid samas kui ilus ja tore on see maa ja selle inimesed. seepärast minnaksegi kaema (ennast proovile panema) - et kuigi räpane, ikkagi tulevad inimesed õndsate nägudega tagasi.
ise ei lähe arvatavasti niipea. tean, et see mustus segaks. meri on mulle väga oluline igal reisil ja noh... india veekogud pole eriti kutsuvad.
lisaks pole just meeldivaid indialasi kohanud (isegi mitte telekas näinud :). võib-olla need, kes väljamaale õppima/raha teenima saanud, on kuidagi teistsugused, kui kohalikud, kuid jah... näljane mõtleb ainult söögist, indialane ainult rahast?!
huvitavad mõtted teil, igatahes minu jaoks eelkõige on india vaimne maa, ja muu kõik on teisejärguline. loomulikult on ka spontaansus, loomulikkus ja ehedus see mis köidab, ja se ei ole ainult sitahunnikud. sooviatn soojalt ka suhelda ehedate küla inimestega ja mõistate kui eluterved nad on. olen ise kolm korda indias käinud ja viibinud seal kokku kaks aastat ja arvatavasti jäängi käima
Mis see India ikka nii väga vaimsem on.Eks see ole ka rohkem linnalegend.Super-hüper vaimne olemine on igal pool väheste privileeg.Lihtrahvas aga nagu ikka nii ja naa,kes vaimsem,kes puhta loll.Aga nii on see igal pool.Ei ole ju raske leida ka elutervet neegrit,khmeeri,serbohorvaati jne.
See India 'vaimsus ja eksootika' on töepoolest linnalegend britikolonisaatorite ajalt. Meedia on selle ylevöimendanud.
Goa on kyll nagu Hurghada.Mustus linnas ja metsik signaalitamine kogu eag närviline olek .Mingit ilu seal randades kyll ei ole ja inimesed tyytud.Vaimsust ja vaatamisväärsuseid seal ei leia. See pole kyll mingi reisi möte et vaadata kui viletsasti vöivad teised elada .
Eks see ilu vaataja silmades ole. Puhkamiseks India küll väga ei sobi, sealt tagasi tulles olin kindlasti väsinum ja kurnatum kui minnes, pealekauba jõudsin mõelda, et niipea sinna ei kipu. Nüüd on natuke aega möödas ja tohutu India-igatsus tekkinud! Mis siis, et mälus ja fotodel on kõik sealne räpasus alles, ikkagi on seal midagi, mis tagasi kisub.
Puhtuse ja luksuse otsijatele peaks ju Skandinaaviast piisama, mis sinna lõunasse ikka tikkuda? :)
MarcoS- tunnen sulle kaasa! Goas s*ta kauba otsa kukkunud (nagu sa ühes teises teemas kirjutad ja mis ise rumal olles on vägagi tõenäoline), ainult inetuid Goa randu näinud... Noh, tõenäosus, et Ray Charles tabab 100m kauguselt bulls eye'd on suurem kui see, et Goas ilusat randa ei näe. Kas võtsid ikka vaevaks vaadata ka hotellist kaugemale jäävaid randu? Seal on ju randu alates skandinaavia penskarile sobivatest kuni öiste kanepi ja reiwipidudeni, 5 inimest ruutmeetrile randadest kuni inimtühjade loodusrandadeni. Mida sa ootasid ja otsisid?
Ma ei viitsi vaielda kauba suhtes..kohalike tehtud pluusid, kotid , särgid määrisid köik riideid.Kui sa ostsid kvaliteetset kaupa Ralph Laureni ja Lacoste tennisesärke siis anna aga minna.Sa pead ka aasias veidi reisima siis räägime randadest edasi.
Aga mille kuradi pärast peaks Indiast ostma Ralph Laureni ja Lacoste tennisesärke??? Nagu ka mujal aasias on need LOOMULIKULT võltsingud. Egas sa oota ometi 10 kr eest saavat 1000 eegust riidetükki?! Ostsin sealt kohalikku toodangut- mõne mõnusa hõlsti hindudelt ja paar villast pleedi tiibetlastelt, mõlemad pidevas kasutuses ja kvaliteedile etteheiteid pole.
Ostsin Jaipurist ca 1000 ruupia (ca 250 kr) eest Pepe Jeansi lühikeste käistega pluusi. Oli ka Wrangleri, Adidase jt esinduskauplusi. Kõik Indias müüdav ei ole võltsingud, nii nagu Eestiski võib nii võltsinguid kui Aasias toodetud originaalkaupu osta. Loomulikult polnud ostmine reisi eesmärk.