ChatGPR tegi sellise võrdlustabeli. Kes käinud neist ühel või mõlemal? Millised on kogemused ja soovitused? Kas Everest BC+ Kala Patthar peaks võtma giidi või saab ka ise hakkama? Kumb oli füüsiliselt raskem ja kas aklimatiseerumises oli mingeid erinevusi - Everest BC retk peaks vist leebem olema, kuna tõus kestab kauem? Kumb jättis võimsama mulje? Millise hinnaga peaks arvestama, kui võtta Everest BC ka giid? Kas Eestist keegi Everesti baaslaagrisse ka matku korraldab?
See on väga spetsiifiline küsimus, eriti Everesti puudutav. Palju neid Everesti vallutajaid ikka meil siin foorumis on. Sellele küsimusele oskab vastata Alar Sikk äkki?
Veidi googeldamist andis Alar Siku Matkaklubi MTÜ andmed
https://www.inforegister.ee/80190606-ALAR-SIKU-MATKAKLUBI-MTU/
Olen Everesti baaslaagris ja Kala Patharil käinud. Kilimandžaarol ei ole.
a) EBC on füüsiliselt üsna kerge. Seal ei ole ühtegi pikka päeva. Kõrgust kiiresti võtta niikuinii ei tohi - jääd mäehaigeks ja sured ära. Nii et kõik kõnnivad rahulikult, on aega puhata, vaated imetleda, templites käia.
b) EBC puhul ongi põhiline võimalikult aeglaselt minna, et jõuaks kõrgusega harjuda.
c) Ma ise - kui peaks praegu valima - võtaks mõne sellise tuuri, mis teeb mõne kõrval-oru ka sisse. Tekst AI käest: "The Everest Base Camp (EBC) via Gokyo Lakes trek is a 15–19 day, high-altitude circuit that combines the classic EBC trek with the serene Gokyo Valley. This route is generally considered more scenic and less crowded than the standard EBC path, offering views of turquoise lakes, the Ngozumpa Glacier, and four 8,000m peaks (Everest, Lhotse, Makalu, and Cho Oyu)."
Mulle on Nepaali ise samuti huvitav, Aafrika kindlasti vähem (ehkki olen ka seal mägedes käinud). Kathmandu ja selle ümbruse vanad linnad on väga põnevad.
Eestist korraldatakse Nepaali reise igasuguseid. Hind kindlasti kallim kui ise minnes. Sa maksad eeskätt seltskonna eest - on, kellega tee peal jutustada. Kui sul on sõpruskond, kes tahaks koos minna, siis ma läheks omal käel.
Pead arvestama variandiga, et ei jõua ei EBC ega KP otsa. Kas veab enda tervis alt või ilm. Mägedes ei ole miski garanteeritud ja tasub sellega ette ära leppida, et kohapeal otsused kergemad oleks ja vähem stressi.
Ma ise valiks igal juhul Nepaali, ükskõik siis millise raja seal - valikuid on palju. Kilimandžaarol käinud sõprade muljed on sellised, et üldse ei meelita.
"Kas Everest BC+ Kala Patthar peaks võtma giidi või saab ka ise hakkama?"
Jah ja jah. Ametlik vastus on see, et 2023. keerati Nepaalis matkajatel kraane kinni nõutakse litsentseeritud giidi kasutamist. Kui palju seda reaalselt kontrollitakse ja mis juhtub vahele jäämise korral, ei oska öelda. Ise olen lõdvemate reeglite ajal käinud Annapurna Base Campis. Seal ei osanud küll giidi ega kandjate järele mitte mingit vajadust tunda. Tee on lihtne, ööbida ja süüa saab guesthouse'des, mingeid asju peale paari riideeseme pole vaja kaasa tassida. Ise sai tehtud see viga, et sai liigselt asju kaasa - paarikilosest kotist peaks täiesti piisama. Sama kehtib ka EBC korral, erinevus on kõrguses ning teekonna pikkuses.
Eesti matkakorraldajatest käivad Nepaalis tihti Niperanaadi ja Sandberg, aga võib ka teiste tegijate (Elamus pluss, AndMoments) läbi lapata.
Just sel nädalal lugesin lõime EBC raja hetkeseisust. Kõik teemajad Khumbu orus olla üksi matkajaid täis, mitte kusagil mitte kedagi ei kontrollita, ei giidi olemasolu ega muu suhtes.
Paarikilosest kotist päris ei piisa, seal üleval on ikkagi külm, nii et mitu kihti riideid ja sulejoped jne tuleb kaasa võtta. Meil tormas rahvas Namches poodi sooje riideid juurde ostma. Aga päris matka seljakotti tõesti pole vaja.
Everestil pole käinud, aga 2009 käisin Kilimanjarol. Minu arusaama järgi on need täiesti erinevad asjad ja eelistus oleneb sellest, mis sind huvitab. Kas lihtsalt enda füüsilise vormi proovile panek ja mäed kui sellised või loodus konkreetses kohas. Everesti kandis ilmselt väga palju elusloodust (puud-põõsad jm) ei ole, kuid on võimsad vaated mägedele. Kilimanjarol näed ainult sedasama mäge, aga eriti esimestel päevadel on väga huvitav mets ja taimestik, mida kusagil mujal ei kohta.
Olles mõned aastad varem Elbrusel käinud, kus kõik tuli ise teha, siis Kilimanjaro on suhteliselt "walk in the park". Seal pead valima mingi reisikorraldaja, millega kaasneb terve trobikond kanjaid, kes kogu vajaliku kraami mäkke viivad. Ja muidugi maksab see kõik omajagu. Meil oli 2 peale vist 13 inimest (koos giidi ja kokaga) ja jäi täesti arusaamatuks, mida nad kõik seal tegid (peale selle, et pärast tippi nõudsid). Ehk siis ise kannad ainult oma päevasöögi/joogi ja kõik muu tehakse sinu eest.
Meie valisime Shira marsruudi (5 päeva üles, 2 alla), mis oli pikem, aga tahtsime, et oleks vähem rahvast ja rohkem aega loodust nautida ja aklimatiseeruda.
Tagantjärgi mõeldes on Aafrika looduse ja mägede nautimseks ilmselt oluliselt odavam minna nt Mt Meru või Mt Kenya (veidi raskem) otsa, sest Kilimanjaro on üsna üle kommertsialiseeritud. Aga elamus oli sellegipoolest vägev ja igat senti väärt.
Mõlemas kohas käidud. Soovitus käia samuti mõlemas kohas. Väga erinevad kogemused. Kui valida hetkel üks, siis Everest BC, aprillis, kui rodod õitsevad ning vaated väga ilusad ja võimsad. Mõlemal juhul tuleb palgata giid ja kandjad. Kui keegi soovitab Everest BC puhul seda mitte teha, siis tõsisemad matkajad näevad seda kui vargust kohalike tagant, kelle sissetulek, mis meie mõistes väga väike, sõltub ainult turistidele pakutavatest teenustest. Füüsiliselt raskusaste umbes sama. Mäehaiguse oht mõlemal. Mul ühel oli, teisel mitte. Sõbral jälle täpselt vastupidi. Kilil soovitan võtta ka pikema raja põhjanõlval, kus rahvast vähem ja aklimatiseerumine parem.
Mõlemad ei ole rasked. Kilimajarol põhile raskus seisneb selles, et seal puudub aklimatiseerumine, kõik käib "vana rasva pealt". Tegin 4 päeva üles - 1 päev alla; standartne on pigem 5 ülesse ja 2 alla, sest esimene ja viimane päev on mäel poolikud. Raskeim oli viimane päev 1100 üles, 4 km alla. Giid ja porterid on kohustuslikud Kilimajaro puhul. Ise ei saa seal midagi teha, samas leiab kohapeal giide/portereid ka väikse gruppi jaoks. Baasküla on Moshi, läbi linn on Arusha, kust saab ka safafit teha nii lähedale kui ka Serengetisse. Kindlasti Kilimanjaro soojem. Ainsaid miinuskraade näeb päris tipus. Juba 2018 oli hind ca 1200 USD + tips 200-300USD kõik per person. Oli päris basic pakett, aga sisaldas kõike (kolme inimese peale oli giid, noorem giid, 8 porterit, kokk ja kokkaabi). Saad koloniaalstiilis reisida.
EBC on 11 päeva, kiiremini väga ei saa ega polegi vaja. Ülesminek toimub ca 500m vertikaali päevas. Seetõttu ei teki väsimust, jalutuskäigud lühikesed 4 tundi päevas, tagasi saab oluliselt kiiremini. Lisaks soovitan paar päeva Namche Bazaris ööbida. Jõuab natuke aklimatiseeruda ja ei pea pohmellis peaga jalutama. Lisaks soovitan valida marsruuti nii, et saaks Chukung Ri-s käie, oluliselt parem vaade kui Kalapatar (mis sisuliselt 400m küngas Pumori lõuna servas).
EBC probleem on turistide hordid kõrgel hooajal. Oma kogemus (tagasi teel), et märtsi keskel seal kõikides radades rahvast nagu Ülemiste keskuses kell 6 õhtul. Kui külma ei karda, siis ma soovitaks minna pigem märtsi alguses ja jõuab tagasi enne masslainet. Märtsi alguses võib 4000m peal oodata, et öösel õues kuni -20 ja päeval +5-15. EBC kõrgusel oli -5 päeval. Probleem, et külmematel öödel võrib kõrgemates külades ka hoone sees olla -5. Eelis ka selles, et pea midagi broneerima, sest hottellid tühjad. Tipphooajal ei pruugi kohti jätuda, setõttu, mõned "hotellid" panevad telke juurde
Giidides pole mingit vajadust (EBC-s rajal pole võimalik eksida), porterites ka mitte, kui just fototehnikat 5 kilo kaasa ei võta. Kui porterit võtta siis ainult ametlikult büroo kaudu, muidu kaob keset marsruuti. Hind oli toona 20 USD päev. Seljakott pea olema võimalikult kerge. Tuleks uurida, mis reeglid praegu toimivad, ega nad kohustuslikuks giidi ei teinud. Minul kogukulu algusega Katmandust oli 300USD lennuk Luklasse ja tagasi, ning ca 250 EUR kohapeal. Täna saab juba bussiga 1 päeva matka kaugusele Luklast, s.t see 300 võid asendada 25ga.Teemajakesed olid tasuta, kui ostad hommiku (5) ja õhtusööki (10). Kõike saab osta tee peal mõõduka raha eest. Dingboche's oli espressomasin ühes kohvikus, kuid kliente vähesuse tõttu genekat tööle ei pandud.
Kui võrrelda, siis kui meeldib läbu ja kolloniaalstiil või aafrika loodus/safari siis Kilimanjaro. Kui oled mägede fänn, siis Nepalist pole parimat kohta. Pigem probleem, et peale Nepaali tekib alati mägedes tunne, et olen kõike seda juba näinud. Kilimajaros mäestiku tunne tekib ainult viimasel päeval.
EBC märtsi alguses sul läheb vaja (umbes);
- magamiskoti -10 komfort.
- sulejopet
-vihmakindlat fliisjopet immutusega.
- paar fliisi.
- termo aluspesu.
- talvematka pükse (pigem power stretch ülemine kiht koos aluspükstega)
- 5 komplekti aluspesu
S.t suurt puusarihmaga seljakotti ikka vaja .See säästab sul 20 minuti pakimisaega igal hommikul. Ja usu või ära usu 12 kilo kahekiloses seljakotis on kergem, kui 6 kilo kooliraanitsas. Enamuse soojaid riideid paned selga teemajakeses õhtul.
Kilimajarol: +10 matvarustust. Vihmajopet. Mäesuusatamise jopet ja mingeid pükse viimase päeva jaoks. Kõike saab rentida, kui ei karda piltidel kodutu moodi näha.