Minu kõige tüngarohkema maa tiitli pälvib India. Seal on üsna raske tüngavaba reisipäeva endale lubada. :)

Üldiselt võib taolise tünamo reisi eelarvesse kohe sisse planeerida. Praktiliselt iga kord Aasias või Araabiariikides ikka oma 800 eek läks taoliste juhtumite peale ära :) Aga kogemus, mida inimpsühholoogia vallas omandad, on hindamatu.

Meil sõbrannaga õnnestus Indias põhimõtteliselt tüngavabalt läbi ajada. Vähemalt sisemiselt ei tundu, et oleks pügada saanud (niikuinii saime, lihtsalt vb väikeses koguses ja see ei häiri).

Aga me olime ikka eriliselt ette valmistunud. Näiteks ühe rikshaw´-juhi palvel läksime ikkagi ühte kangapoodi. Kohe ütlesime, et arvesta - me ei osta midagi, me oleme Indias 4. korda (tegelikult oli esimene kord, aga see väike vale aitas väga paljudes olukordades vältida häirivat pealepressimist). Läksime siis poodi. Müüja pakkus ilusti teed ja küpsist ja hakkas aga oma kaupa reklaamima. Kuidas tal need kangad kullaniidiga on ja ainult 1200 ruupia eest saaksin endale sellise imelise käsitöö teose, pärlitega ja puha. Ütlesime, et oii kui ilus (tegelikult oli muidugi tavaline turukaup, kuigi ilus ja värviline tõesti). Aga meil pole raha. Müüja lohutas, et saab ka krediitkaardiga maksta. Vastasime, et meil pole krediitkaarti / krediitkaardi limiit on minimaalne. Hind langes 1000-le, osta sai juba ka järelmaksuga. Siis teatasin, et mul kahjuks mees ei luba osta kalleid asju. Hind langes 800-le. No mees oleks ikka ju õnnelik, kui ma sellise investeeringu teeks ja temale nii imekaunist toolikatet koju tooks. Tegin eriti kurva näo ette. Ei, mees ei oleks õnnelik, mees oleks väga kuri, miks ma raha kulutasin. Ma saan aru, kui kaunis see on ja kullaniidiga ja pärlitega, aga mees saaks nii pahaseks, sest tema ei luba raha kulutada. Hind langes 700-le. Ütlesin, et ma tõepoolest ei saa midagi nii kaunist osta, sest mees lihtsalt on türann ja kui ma raha kulutan, siis annab ta mulle peksa. Kohalikud noogutasin mõistvalt, ütlesid, et oii, kas eurooplasi on ka selliseid? Et eurooplased on ju alati rikkad. Viimaseks hinnaks juba parajalt hapu näoga müüjalt jäi 600. Manasin näole eriti õnnetu ilme, kuid kehitasin õlgu. Siis arvas müüja, et äkki mees oleks õnnelik, kui ma endale kaunist sallikestki ostaks. Puhas käsitöö, otse tema isiklikult siidiussilt, puhas kullavärv jne. Hinnaks ainult 50 ruupiat. Naeratasin õnnelikult ja ütlesin, et olin just sellise täpselt samasuguse salli saanud u 15 ruupia eest turult. On ju kaunis! Müüja vaatas ja teatas kurvalt, et ma kindlasti ei saanud turult ikka kullast värviga salli ja mitte käsitööd ja üleüldse mitte siidist. Võltsingu sain noh. Ajasin taas nukra näo ette, appi, kas tõesti, kuidas nii, appi kui õudne. Aga ega ma ei saa ju teise samasuguse salliga koju minna, see oleks ju imelik. Muidugi tahaks kullast sallu ja personaalselt ussilt, aga ei loll turist saab ju pügada ja näed, saingi pügada. Turumüüja tundus nii sõbralik, aga valetas siis.

Lõpuks oli kangapoe müüja juba sellise näoga, et ei saanud üldse aru, mis toimub. Küsis, mitmendat korda me Indias oleme. Vastasime, et neljandat. Siis hakkas ta naerma ja küsis, miks me kohe ei öelnud. Tema kulutas nüüd aega, aga no kuna teisi kliente polnud, siis oli ikkagi tal huvitav meiega rääkida. Tänas külastuse eest ja palus oma poodi teistele sõpradele soovitada. Öelda, et tema on ikka aus kaupmees ja temal on ainult ehtne käsitöö ja kullaniidiga ja pärlitega ja isiklikult siidiussilt jne. Naeratasime, tänasime tee eest ja lahkusime.

Rikshaw-juht irvitas kogu ülejäänud tee. Samasuguse toolikatte, küll ilmselt ilma kullata, sain hiljem turult vist mingi vähem kui 100 ruupia eest.

Üldse Indias sai palju nalja. Üks müüja ühes poes sattus tingimisel nii hoogu, et pakkus ise vähem. Ma ütlesin 25, tema ütles 20:D Jäigi 20. Ta küll ütles, et see juhtus kogemata, aga kuna oli ju tema sõna 20, siis saame asja 20-ga. Ise oli naerust kõveras.

See trikk, et olen siin juba olnud ja mitu korda, töötab suurepäraselt. Kohe Delhisse saabudes oli erinevatele hotelli jms pakkujatele hea öelda, et jajaaa, me oleme juba olnud ja teame kuhu minna. Reeglina keegi ei tunne su vastu enam huvi, kui sa tuima näoga teavitad, et ma olen siin neljandat korda, lihtsalt niiväga meeldib. Selle peale kõnnivad kõik pakkujad ja abivalmis giidid /juhid/müüjad minema.

Peamine, et ei tohi närvi ega vihaseks minna. Kogu seda pähemäärimisprotsessi tuleks võtta naljaga ja heatujuliselt. See on ju osa reisielamusest:)

Panen siis oma kogemused ka kirja või vähemalt need, mis meelde tulevad ja mida tünga kategooria alla ise sättida oskaksin: Tai ja Pattaya: Ühepäevane omaalgatuslik tripp sinna linna proua ja sõbraga. Kaaslased olid minust eemaldunud midagi vaatama walking streetil ja klõpsti minul vanem kohalik kõrval - smiley märk rinda ja nüüd ole hea ja tee oma annetus kohalike orbude ja vaeslaste heaks (onu ei näinud just ise ka 100% terve inimene välja, seega jäin teda kuulama) andis mulle oma bloknoodi kätte ja pane aga nimi kirja ja annetussumma taha. Jäin siis mõtlema ja vaatasin ka eelnevaid nimesid, riike kust pärit oldi ja summasid mida oli annetatud. Jäin kohe päris mõttesse, kuna hommik oli alanud mingite tohutute tingimiste ja sekeldustega, mida siis anda sellele onule kohalike laste toetuseks. Mingi kõlks käis läbi alguses, et 50 Bahti oleks viisakas, aga summad, mis eelnevalt kirjas olid seal 5000 -2500 - 1000 kohalikku maksemärki ja nii lehekülgede kaupa. Selgitasin härrale, et ma nii varakas toetaja ei saa olla ja annan 50. Selle peale tegi onu väga pahase näo ja mainis midagi rikka eurooplase ja õnnetute laste kohta üs. hakkas mind ära moosima. Kuna näha oli, et midagi suurt enamat ma nagu välja ei käi saime kokkuleppele 100 Bahti peale, smiley märk jääb mulle ja tema saab 100-se laste toetamiseks. Annetus tehtud läksin kaaslasi otsima, nemad leitud liikusime edasi. Tagasiteel mööda sama tänavat jäi tuttav mees mulle omakorda silma (tegeles järjekordse annetuse kogumisega) ja oli teine just bloknoodi ulatanud turistile nime kirjapanemiseks. Möödusin siis annetavast turistist nii, et sain pilgu sinna kausta visata ja mis mina näen, minu annetatud summale oli 0 taha ilmunud seega olin teinud suurema annetuse, kui ise arvasin ennast teinud oleva ;) Vaevalt onu nüüd selle vahe ise omast taskust kinni maksis, ja siis tabas mind arusaam pettusest. Järgmine kunde oli juba oma 500-se kohalikku onule pihku pannud, seega tundus kuidagi narr nüüd hoiatama minna, et kirjas olnud 500-st saab järgmise kunde ees 5000 B.

Türgi ja Alanya:

Värskelt hotelli saabunutena prouaga polnud kusagil käia veel jõudnud ja esimene kord sealmaal üldse. Hotelli siseõuel jagatakse õhtusele loterii-alegriile pileteid ja täiesti tasuta. Sain siis ka ühe loosipileti, kuigi istusin sellises kohas, kuhu piletijagaja (kena keskeas näitsik) pidi omale teed lausa tegema. Kõik ümberkaudsed said ka piletid, kõigil hea meel. Õhtul siis showprogrammi ajal toimus loosimine ja ohh imet mina ka oma piletiga loterii võitja. Auhinnaks järgmisel päeval tasuta sõit kesklinna nahapoodi, kust antakse kaasa ka kingitus. Rõõm missugune ja ennelõunaks päev sisustatud prouaga. Õhtul siis veel väike show vaadata ja siis reisiväsimust tuppa välja puhkama. Enne ilusat und arutasime veel õhtused muljed läbi ja jutt käis ka hotelli külalistest, kes millega silma jäi. Järgmisel päeval sai hommikul natukene hotelliäärset basseini nauditud, vaikselt meeles mõlkus ka võidetud reis nahapoodi. No mis seal ikka mingil ajal asutasime siis kaasaga ennast toa poole, et pesta ja päevaseks võiduauhinnareisiks ette valmistada. Kuidagi aeg lendas liiga kiiresti ja koputus toa uksele, ukse taga portjee, kes teatas, et meie järele oodatakse ja auhinnareisi buss ootab meie järgi (toanumber sai antud loosivõitnud piletit lunastades). Asjatasime siis omad asjad ja õue mikrobussi. Sisenemisel mikrobussi olin vähe jahmunud, seal olid koos valik neist, keda eelmisel õhtul magama jäämise eel prouaga olime mõlemad märganud. Väikebussis ilmnes, et tegemist oli väga erinevate rahvaste esindajatega, kõik rääkisid oma keelt. Mulle jäi kõrva üks vene keelt omavahel rääkinud paar, kes hiljem ka meie kaaslasteks poodi tutvustaval tuuril osutusid (paarid jagati kahesteks paarigruppideks). Meid poetuuril abistavaks prouaks osutus loteriipileteid jaganud daam räägiti inglise keeles. Kõik oli nagu ikka ilus ja kena ning prouale hakkasid teatud mantlid meeldima. Minul hakkas igav ja jäin siis jutustama teise paari meespoolega. Tuli välja: Kohtla-Järvelt mitmed aastad tagasi Soome elama asunud paar, teist nädalat hotellis kohalike hindadega hästi kursis. Ok vaatamisväärsused poes vaadatud, saabusid naised, leitud mudelid poesellidega kaasas. Edasi tulid siis hinnad, nendele valitud toodetele. Tuli välja, et meile head õnne toonud loosijagaja oskab ka vene keelt(ümberasunu, poe omaniku naine), edasi siis jutt jätkus selles keeles. Hindasid kuulnuna pöördusin siis kaasostjate poole soome keeles, kuna eesti keelt kahjuks nad ei mäletanud enam või polnud ka kunagi osanud. Sain tead, et hinnad vähemalt poole suuremad, kui kohalike müügiturul. Venekeelt valdav proua sattus kohe suurde ärevusse, meie omavahelise vestluse ajal, ning langetas hindu järsku märgatavalt. Lõpuks tulime poest välja mõlemad paarid soovitud kaubaga ja hiljem hindadega suurmat tutvust teinuna, norm. diilidega. Lubatud poepoolne kingitus (paraku ainult neile, kes poest midagi ostsid) ka kaasas, milleks oli naturaalsest nahast nokamüts (no ei ole julgenud veel pähe panna teist). Sellised juhtumised siis minupoolt, muide reisiüleõlakotil, kus pesitseb üldjuhul rahakott on siiamaani see Tai smiley märk küljes manitsemaks mind teatud juhtudel ;)