Olime ostnud Turkish Airlines kodulehelt endale Tallinn- Istanbul- Mumbai edasi tagasi lennupiletid. Pileteid ostes tegi veidi ettevaatlikuks, et Istanbul – Mumbai ja Mumbai – Istanbul lendu opereerib India lennufirma Indigo. Tallinn- Istanbul- Mumbai sujus ilusasti graafikus ja tõrkeid ei olnud. Tagasilend aga kujunes iga reisiselli õudusunenäoks.

07.03 hommikul 03.00 jõudsime Mumbai lennujaama, et teha check in 06.40 väljuvale Indigo lennule Mumbai - Istanbul (6E17). Esimene info, et lend on edasi lükatud, saime teada pardakaartidelt, kuhu oli märgitud uueks väljumisajaks 10.50. Infot sellest, et lend hilineb, ei ole me saanud meilie ega sõnumina telefoni, isegi check ini teostanud Indigo töötaja ei maininud seda meile. See, et Aasias reisides lennud hilinevad, ei ole küll mingi suur uudis ja me ei lasknud ennast esialgu sellest häirida.Tegime turvakontrolli ja immigrationi ja hakkasime liikuma väravasse, kust oleks pidanud lend väljuma. Vaadates infotahvlit oli lend jälle edasi lükatud, uus väljumisaeg 11.40. Väravas oli ca 300 inimest, kes ootasid väljumist samale lennule. Teiste reisijatega rääkides, selgus, et lennu hilinemisest ei teavitatud kedagi . Mingit infot, miks lend hilineb, me Indigo töötajatelt ei saanud. Kui palusime vett, siis keerati meile lihtsalt selg. Reisijad olid stressis, kuna paljud ei jöudnud enam oma jätkulendudele. Palusime vett ja süüa, Indigo töötajad ütlesid, et saavad pakkuda kümnele inimesele lounge´i... Asi kiskus ikka väga inetuks. Ma ei teadnudki, et hindud nii kurjaks ja agressiivseks vöivad minna. Vahepeal oli jälle lendu edasi lükatud, seekord oli uueks väljumisajaks 14.40. Inimesed nõudsid vastuseid, paluti süüa ja juua. Lõpuks paluti järgneda Indigo töötajale. 300 inimest liikusid järgi ühele Indigo töötajale, kes pm jooksis rahvamassi ees. Reisijate seas oli vanureid ja väikeste lastega peresid, kes pm raputati maha. Peale 20min käimist jöudsime esimese lounge´ni ja võtsime seal järjekorda. Kogu see inimmass segas lennujaama loomulikku toimimist. Peale 30 min ootamist võeti esimesel kümnel inimesel pardakaardid ja nemad pääsesid loungei.Öeldi, et sinna rohkem ei mahu. Ootasime veel 20 min. Siis tuli Indigo töötaja ja palus meil jälle endale järgneda. Kogu see inimmass hakkas jälle liikuma. Liikusime järgmise loungeini, kus hakkasime jälle järjekorras ootama. Arvan, et selle käimisega rahustati lihtsalt reisijaid. Prooviti näidata, et midagi toimub. Peale poolt tundi ootamist loungei järjekorras tuli Indigo töötaja ja ütles, et nüüd läheme hotelli. Hotelli said minna ainult need, kellel oli kehtiv India viisa. Ülejäänud jäid lihtsalt lennujaama vegeteerima. Korjati kokku pardakaardid ja passid, et tühistada meie Indiast lahkumise templid. 10.45 alustati selle protsessiga. Bussini, mis meid hotelli viis jöudsime 13.10. See oli esimene kord, kui Indigo töötajad jagasid igale inimesele 200ml veepudeli. Olime olnud selle hetkeni lennujaamas juba 10 tundi.Viimased tunnid nendest veetsime alal, kus puudusid igasugused müügikohad. Inimestel oli vaja vahepeal võtta tablette. Lapsed nutsid, inimesed hakkasid murduma. Indigo töötajad ignoreerisid köiki küsimusi, vötsid taskust telefoni ja teeslkesid, et räägivad telefoniga. Kõik reisijad trügisid meeletult, null organiseerimist Indigo töötajate poolt. Kui midagi üldse räägitakse siis ainult hindi keeles ja kuulevad ainult need, kes on töötaja lähedal, ülejäänud rahvamass on teadmatuses.

13.35 jöudsime hotelli kus check in´i järjekorras oli umbes 200 inimest. 15.35 saime toa vötme. Null infot oli mis edasi juhtuma hakkab. Siin hotellis sai esimest korda süüa. Viimasest toidukorrast oli meil mõõdunud 20 tundi. Me saime magada tunni ja siis helistas hotelli töötaja ja palus meil teha hotellist check out. Saime süüa, 19.25 läksime bussi peale, mis viis meid tagasi lennujaama. Indigo töötajad ütlesid, et lend väljub täna kindlasti. Bussile tuli vastu Indigo töötaja, kes viis meid lennujaama sisenevasse väravasse. Seal hakkas järgmine kaos. Väravas oli ca 200 meie lennu reisijat, kes takistasid lennujaama tavapärast tööd. Oli üks Indigo töötaja, kellel oli käes 200 pardakaarti ja hakkas lihtsalt vaikse häälega nimesid hüüdma, et jagada välja uued pardakaardid. Pooli nimesid ei suutnud ta välja hääldada, kuna tegemist oli väga rahvusvahelise seltskonnaga. Poole tunniga jagati uued pardakaardid umbes kümnele inimesele. Lõpuks saadi aru, et see süsteem ei tööta. Kõrgema ohvitseri loaga lasti meid lennujaama sisse ja me võtsime jälle ennast järjekorda. Tegime jälle check in´i ja saime uued pardakaardid, millele oli märgitud uus boarding time 21.40 . Uuesti turvakontroll, piirikontroll. Läksime väravasse lendu ootama. Inimesed olid magamata, köikide plaanid olid segi paisatud ,sest keegi ei jöudnud enam oma jätkulendudele , kaasaarvatud meie. Ühe reisija sõber oli lennujaamas tööl ja temalt saime teada, et meie lennukit remonditakse Istanbulis hommikust saati, ehk kõik need lennu edasilükkamised oli üks suur vale. Kordus vana muster, mitmed korrad lükati lendu edasi ja 08.03 kl 02.50 tuli teade, et lend on tühistatud. Inimesed läksid Indigo töötajatele kätega kallale. Eriüksus toodi kohale olukorda lahendama. Olime olnud jälle 8 tundi lennujaamas. Ei ole pakutud vett ega süüa. Täielik kaos, inimesed minestavad, sülelapsed koos emadega magavad külma põranda peal,vanurid kukkusid ratastoolidest pörandale üleväsimuse tõttu. Mitmed inimesed olid broneerinud uued jätkulennud, lubaduste peale, et lend väljub. Lennu plaanipärasest väljumisest kuni tühistamiseni oli läinud 20 tundi.

Kästakse jälle järgneda Indigo töötajale, täielik infosulg. Jälle tühistati meie Indiast väljumine, jälle uus riiki sisenemine. Saime kätte oma checkitud pagasi. Indigo töötajaid pole kuskil. Ühe kaaskannataja käest saime teada, et pakutakse mingeid vöimalusi, mida teha edasi. Leidsime löpuks Indigo töötaja, kes andis prinditud paberi vöimalustega, mida teha edasi. Valisime vöimaluse nr. 1, lubadusega, et uus lend läheb 08.03 kl 17.30. Andsime oma otsusest teada Indigo töötajale,kes korjas meie passid ja käskis pagasi panna kuskile hunnikusse. Saime passid tagasi ja küsisime, mis edasi saab (08.03 kl: 04.00). Indigo töötaja palus meil väljuda lennujaamast, seal pidi ootama meid järgmine töötaja, kes korraldab transpordi hotelli. Väljusime lennujaamast aga kahjuks ei oodanud seal ühtegi Indigo töötajat. Lennujaama meid enam tagasi ei lastud ja turvatöötaja ei suutnud leida ühtegi Indigo töötajat. Seisime lihtsalt lennujaama ees täielikus teadmatuses, magamata, psühholoogiliselt täiesti rivist väljas. Käisime risti põiki kogu lennujaama ala läbi. Löpuks leidsime Indigo piletikassa, seal ei teatud asjast midagi. Õnneks oli eemalt jälginud neid sündmusi üks taksojuht, kes andis meile suuna kätte, kust korjatakse inimesi bussi peale. Mõned inimesed veel ootavad bussi, mis viib hotelli. Buss saab täis ja me peale ei mahu. Indigo töötajad, ütlesid, et peame ootama kuni buss tagasi tuleb, kell oli praeguseks 05.45 ja meid oli seal 3 reisijat. Palume vötta takso, et meid viidaks hotelli, kuna tõesti ei jõua enam olla ja kuskil taaskord istuda ei ole.Meid ignoreeritakse. Vee küsimise peale keeratakse selg. Moskiitod hammustasid, kõht oli tühi, vaimselt ja füüsiliselt täiesti tasakaalust väljas, ninast verd jookseb. Pakkusime vöimaluse, et maksame ise takso kinni, selle peale naersid meile Indigo töötajad näkku ja ütlesid, et siis peate maksma ka hotelli eest. 07.35 jõuab buss tagasi lennujaama, kus on ka mõned reisijad, kes on sealt hotellist tagasi tulnud, kuna tingimused olid õudsed. Rotid ja prussakad jooksevad ringi. Konditsioneer ei tööta, linad on räpased. Nõudsime tagasi tulnud inimestega uut hotelli. Peale tundi vaidlust pakuti meile uut hotelli aga öeldi et peate veel 2 tundi ootama, sest neil ei ole sinna transporti. Lõpuks palusime ennast viia lihtsalt esimesse kohta, kus on võimalik magada. Meid viidi siiski sinna räpasesse hotelli. 08.30 saime toa, mis vastas täpselt eelpool mainitud kirjeldustele, lisaks ei olnud seal joogivett, käterätikuid ega wc paberit. Magasime 2h ja otsustasime hotellist lahkuda. Voodilutikad olid meid veriseks närinud. Tegime check out ja hotelli lobbis istus veel inimesi, kes oli meie lennult. Meie üllatuseks ol osadele inimestele oli teada antud, et varsti tuleb buss ja viib meid lennujaama. Buss tuli alles 15.00 seni istusime ja ootasime hotelli toidukohas. Helistasime ka korduvalt Turkish Airline klienditoele, sealt öeldi, et nemad ei näe andmebaasist lennu tühistamist ja ei saa meid kuidagi aidata. Paluti teha feedback, millele vastavad seitsme päeva jooksul. 15.30 jõuame lennujaama. Bussijuht ei tea, kuhu ta meid täpselt viima peab. Info tuleb reisijatelt, kes omavahel suhtlevad. Oleme jälle lennujaama sissepääsu ees, kõik on jälle järjekorras. Tuleb Indigo töötaja paberitega, kus on kõikide reisijate nimed ja nende nimede taga numbrid. Iga reisija peab nimekirjast otsima oma nime, jätma meelde numbri ja selle ütlema turvatöötajale, kes omakorda otsib selle oma nimekirjast üles. Selle alusel saime lennujaama sisse. Nüüd uuesti check in´i, inimesed trügivad meeletult, sest kõik kardavad lennult maha jääda. See on esimene kord, kus on pandud check in´i counteri kõrvale veepudelid. Korjame jälle kuskilt hunnikust oma check in pagasi ja jälle järjekorda. Midagi ei toimu. Praeguseks on lubadus, et Istanbuli läheb 2 väiksemat lennukit kell 17.30 ja 18.00, vahemaandumisega lennuki tankimiseks. Lubati, et kedagi maha ei jäeta. Meeletu aeg check in´is. Oli selge, et see lend 17.30 ei välju. Lõpuks saime uued pardakaardid, kolmas turvakontroll, kolmas piirikontroll. Kuna piiril meie lendu ei tuvastatud, seiskas see kogu piiriületuse. Ootasime jälle 15min... Uued lennud olid vahepeal edasi lükatud. Kaks korda lükati veel lendu edasi. Kõik reisijad olid apaatsed ja vaimselt tasakaalust väljas. Üks reisija ei jõudnud oma isa matustele, kaks meremeest kaotasid oma töö, kuna ei jõudnud Istanbulist väljuvale laevale, noorpaar tuli Euroopasse nädalaks mesinädalaid veetma, millest 3 päeva on veedetud lennujaamas ja mitmed teised väga kurvad lood. Lõpuks on 08.03 kl: 22.30 esimesele Istanbuli väljuvale lennule boarding. 23. 15 töuseme õhku. Esimene vabandus juhtunu pärast tuleb piloodilt. 09.03 kl:05.30 jõuame Istanbuli. Edasi tegelevad meiega Turkish Airline töötajad, kes koheselt korjavad 200 reisijalt pardakaardid ja hakkavad otsima uusi jätkulende. Kl: 12.00 saime uued pardakaardid Istanbul -Tallinn. Ootasime uusi pileteid viis ja pool tundi. Me olime ühed esimestest, kes said kätte oma uued jätkulennu piletid. Jõudisme Tallinnasse 09.03 kl: 18.00. Check in pagas kadunud.

Meie reis Mumbai – Istanbul – Tallinn võttis aega 60 tundi. Selle aja jooksul magasime 4 tundi. Oleme vaimselt ja füüsiliselt täiesti tasakaalust väljas. Meid on ära söönud voodilutikad ja moskiitod. Indigo töötajad on meid mõnitanud ja alavääristanud. Kõik meie meeldivad mälestused 45 päevasest India reisist on läinud. Minu postituse mõte on see, et kõik vaprad reisisellid väldiksid lennufirmat Indigo, nii rahvusvahelistel kui ka siseliinidel. Arusaamatuks jääb see, kuidas Turkish Airline teeb sellise lennufirmaga koostööd. Hetkel seda postitust kirjutades ( 11.03) ootavad paljud kaasreisijad veel oma jätkulende Istanbulis. Ületasime oma läbielamistega isegi India uudisekünnise : https://www.mid-day.com/mumbai/mumbai-news/article/indigo-bombay-istanbul-flight-passengers-stranded-at-the-airport-over-40-hours-23338979