Tiina ja Andres Ghanas 11.-23.02.04 Kirjutatud kahe peale segi.

Frankfurt-Accra lend kestis 8 tundi koos tunnise vahepeatusega Lagoses ja maandusime kell kümme õhtul. Esimese aimu Aafrikast saime siis, kui kohalikud tondid tulid Lagoses lennukit koristama. Nende higihais oli nii tugev, et stjuardessid käisid nende järel ja lasid õhuvärskendajatest head lõhna. Saime oma, teistega võrreldes üliväiksed, kotid hõlpsalt kätte. Lennujaamas saime ka ühest kabiinist omale hotelli broneerida. Võtsime Golden Tulipi, sest seal oli bassein. Lennujaama uksest väljusime nagu staarid Oskarite jagamisel. Barjääri taha oli kogunenud paksult rahvast ja kõigil olid imelised värvikirevad kostüümid seljas. Hotelli buss viis meid mõne minutiga kohale. Hotell oli ülihea. Aiaga ümbritsetud territooriumil oli suur bassein, kus ääres õhtuti mängis ansambel, ilus aed, tenniseväljakud ja muud atraktsioonid. Pannud asjad oma tuppa läksime kohe hotellist välja tänavale oludega tutvuma. Sealsamas sai osta kohe maitsvaid punaseid banaane, ülimagusat mangot ja avokaadot, mis oli kibe. Võtsime kavva üle tee asuvas nn itaalia toidukohas kõhu täis süüa. Toit ei olnud seal eriti hea. Ligunesin ja mõnulesin hiljem veel hotelli basseinis mõnda aega.

2. päev Otsustasime sõita Kumasisse ja Sly üles otsida. Sly-d soovitas tripis Jyrka - pidi hea oma autoga giid olema. Hotelli taksovend küsis kesklinna sõidu eest 40 000 raha ja ise imestas, et me tahtsime hoopis tro-tro-ga linna sõita - need pidid olema hirmus kitsad. Keeldumise peale näitas ta meile tro-tro peatuse ära. Seal aitas üks kohalik meid õigele bussile. Tuleb küsida centre asemel Accrat. Sõit maksis 1 500 kahele. Muidugi pärast pidime ikka takso võtma, et Kumasi sõitvate busside jaama saada (20 000.-). Kogu Accra ja Ghana on üks suur turg. Igal pool, kus tro-tro pidi vähegi hoogu maha võtma või peatuma, olid kauplejad kohe akende juures oma kõikvõimaliku träniga (keedetud munad, vesi läbipaistvas kilekotis. Tehases pakitud vesi oli pure water ja lihtsalt kilekotti valatud vesi ice water, puuviljad, jams, suured valged saiad ja lisaks kogu plastmassikola) peapeal hoitavatest anumatest. Taksojuht viis meid bussijaama äärde. See vend oli tõeline teedehirm. Signaal käis kogu aeg ja muusika oli kõrvulukustav afrotümps. Andres oli esiistmel ja mina üksi taga. Tahtsin temaga muljetada, et minu meelest oli kõik see täpselt nagu filmis, aga hääl ei käinud lärmist üle. Taksovana oli takkapihta veel kaasliiklejate peale ka kuri, sest need jäid talle kogu aeg jalgu ja ei teadnud tema arvates liiklusest midagi. Taksojuht näitas meile õige suuna kätte ja kadus silmist. Tuli minna ainult üle tee. Aga elamusi jagus veel küllaga. Kõigepealt jõgi või mis iganes see oli. Vähemalt pealtnäha jõgi, aga hais oli nagu oleks kanalisatsioon lõhkenud ja värvus sinakas-rohekas-kollane. Öak. Silla moodi asi oli ka, aga peale- ja mahaminekud olid suht juhuslikud, nii et ma olin üsna õnnelik, et ei libastunud... Teeületus oli kuki-muki, kui on kaasas Andres, kes vehib kätega niikaua, kuni autod kahte lehte laiali seisma jäävad. Siis jõudsime bussiplatsile (suur väljak, mis on paksult erineva suurusega ja disainiga busse ja arvukalt inimesi täis). Andres ütles umbes esimesele tüübile, kuhu sõita tahame ja kohe olimegi talutatud õige tro-troni. Enne bussi sisenemist oli 2-3 sama suuna agenti platsis, aga meie diil oli tehtud. Meid litsuti tagaistmele (kokku 3 rida) 2 murjami vahele. Edasine oli juba tõeline katsumus. Õnneks läks sõit ilma viperusteta, st et buss ei läinud katki ega sõitnud kraavi. Accra-Kumasi sõit kestis 5 tundi ja maksis 25 000 raha. Teeääred olid kõik igasuguseid vrakke täis (kas avarii läbi elanud auto või lihtsalt lagunenud ja sinna jäetud). Ühel rekkal oli juhuslikult keset teed tagumine sild ära tulnud ja paarkümmend km eemal oli teine tee kõrval külili maas. Mõlemaid laaditi veel hetkel kaubast tühjaks. Sõit oli küll rõve. Ma arvasin, et Tiinal viskab pildi eest ära. Kahe higise mehe vahele litsutuna, umbes 35-40 C palavus, hingemattev tossuhais ja hull kõikumine seoses aukudest mööda või läbi sõitmisega. Ise istusin pingil kahe tooli vahekohas ja osaliselt mingi ora otsas. Peale mõningast kannatamist muutus see piinaks (ikkagi ora ...-s). Maanteed olid võimatult auke täis. Suurema osa ajast sõitis sepp kas vasakul pool või keset teed. Kõikide külade vahel müüdi igasugust kola. Tavaliselt ripuvad vee ja saia müüjad praktiliselt bussi küljes niikaua, kui tehing saab tehtud. Vett müüakse kilekottides ja jahutatult. Peale soojenemist on muidugi vee maitse õudne. Mingil hetkel tehti metsapeatus. Kõik sepad bussist välja ja kohe soristama. See on tavaline pilt, kui mingi vend keset tänavat vastu maja seina kuseb. Mingi hetk ütles kõrvalistuv vend, et linnani on jäänud 15 minutit. Tegelikult kulus veel 40 vaevarikast minutit. Linna sissesõit oli ka kuidagi eriti vaevarikas ja aeglane. Kuid järsku olimegi kohal. Naabrimees näitas kesklinna suuna ära ja hakkasimegi astuma läbi rahvamassi ja autoderivi näidatud suunas. Järsku tuututas meie kõrval takso ja seal istus meie pinginaaber bussist. Meie sihtkohast - kultuuripargist - polnud taksojuht ega meie kaasreisijad midagi kuulnud. Lõpuks visati meid ühes kohas maha, kasseeriti 10 000 ja näidati maja peale, kus olid mingid lennufirmad. Sealt saimegi juhiseid, kuhu edasi minna. Samas saime ka oma raha vahetada. 200 USD–i vastu saime „klotsi” ehk 1,86 miljonit raha. Kuna seal oli põhiline raha 5000-ne, siis oli kupüüre ikka päris palju. Nii sehv oli siin käia ja võtta taskust klots välja ja tunda end tõelise rikkurina, mida me ka siin tegelikult olimegi. Kultuurikeskusesse jõudsime nüüd ilusti. Kultuurist oli meie mõistes asi kaugel, aga piiratud alaga ja mingite vaatamisväärsustega ikka tegu oli. Hakkasime sissepoole astuma ja peagi silmasime turismiinfo punkti. Üks nooruke mees tuli meiega kohe ka juttu tegema. Me küsisime muidugi kohe Sly järele, aga alguses öeldi, et ta ei tule, hiljem, et saab tema mobiili numbri hankida ja veel hiljem, et ta tuleb hoopis esmaspäeva hommikul. Hakkasime noormehelt vaatamisväärsuste kohta küsima ja tema neid meile lahkelt ette lugema. Me olime juba päris tülpinud selleks ajaks ja lasime kõik paberile üles kirjutada. Kui selgus, et Sly’ga kohtumine on suht raske, küsisime, kas ta meile ise tuuri teeks. Vahepeal saabus tema ülemus ja nii nad kahepeale välja mõtlesidki, et 1-päevane tuur maksab koos taksoga 70 USD. OK, saab vähemalt Kumasi ümbruse ära näha. Ülemus lubas lahkelt meid oma autoga öömaja kohta viia. Leppisime kokku, et vaatame veidi pargis ringi. Poiss (ta nimi on Tony) tuli alguses meiega kaasa ja näitas meile mingeid tähtsaid puid, siis vaatasime eelmise kuninga autot ja ühtteist veel, mida enam täpselt ei mäleta. Siis läks Tony tagasi ja me kõmpisime omapäi edasi. Mingis aiasopis sõid kitsekesed. Meie lähenedes kohkusid nad eemale, väike talleke truult teiste taga. Eemal paistis turg, läksime sinnapoole. Paistis taas igat sorti träni müüjaid, aga kõige lähemal oli toit. Ja oli see alles toit! Tomatid, mis olid tomatid mitme päeva eest. Kala, millel jalutasid kärbsed. Rõve liha. Hais oli öökimaajav ja näod parajalt jubedad, nii et ma tundsin, et midagi hakkab vaikselt üles tulema. Tulime sealt siva tulema. Elamus missugune, aga uuesti seda enam millegipärast kogeda ei taha. Pargis tegi veel proovi üks lastekoor. See paistis eemalt pigem tantsuharjutuse moodi. Nad vist ei peagi laulmiseks käed vaikselt kõrval seismist. Bussisõit oli meid ruineerinud piisavalt, nii et peagi olime turismiinfo punkti juures tagasi. Varsti olid ka Tony ja tema boss valmis ja sõit läks lahti. Nad tegid meile linna peal väikese tiiru ja siis üritasime ühte guest house’i saada, aga see oli täis. Teises asi õnnestus. Leppisime Tony’ga kokku, et järgmisel hommikul tuleb ta kl. 8.00 meile järele. Boss ei saanud tulla, sest tal pidid olema vanaema matused. Tänasime neid ja seadsime end hotellis sisse. Elamine oli päris suur, suurim voodi ja vannituba, mida olen hotellides eales näinud. Meil oli jube janu ja esimest korda elus oli mul tahtmine just õlu juua. Jube hea oli. Kuskil läheduses oli hiina restoran. Pidada viisakas koht olema. Enam-vähem oli ka, aga hiina-pärane on meie mõistes midagi muud. Tagasiteel oli kosta kõva laulu, nagu oleks pidu kuskil meie maja lähedal. Läksime tulede järgi kohale. Eemalt paistis nagu rahvamaja või midagi taolist. Trepil küsis üks naine, kas tuleme kellegagi kohtuma, sest see oli kirik. Aga vaadata lubas ikka. Sees käis tõeline läbu. Ansambel mängis, volüüm põhjas. Rahvas seisis püsti, plaksutas käsi ja lõi tantsu. Üks nolk seadis end meie kõrvale seisma. Kui olime natuke aega puusi nõksutanud, läksime kõrvalmajja (mis mõlemad olid koolimajad – pingid ja tahvel olid, aga aknaid mitte). Kõrvalmajas oli teine ansambel, mis mängis natuke rahulikumat muusikat. Meid juhatati ilusti istuma. Nolk oli meiega kaasa tulnud ja istus Tiina kõrvale. Meie saabumine ei jäänud muidugi märkamata. Isegi preester solisti rollis (või vastupidi) ütles jutluse käigus, et meil on külalisi. Seekord olime muidugi suurem tõmbenumber kui esinejad. Peale mõne laulu kuulamist hakkasime lahkuma, nolk ikka sabas. Aga siis tuli mingi vanem tüüp, kes saatis nolgi minema ja hakkas ise meie järel käima. Õnneks oli hotell sealsamas. Väidetavalt elas tema samas hotellis, aga õnneks värava ees ta lahkus meist. Pisut tummaks lõi teda minu küsimus, miks ta mu nime tahtis teada, aga ta vastas, et ei tea isegi. Öö hotellis oli hoolimata konditsioneerist ikka väga palav.

3. päev – laupäev Üllatusime veidi, kui Tony tuligi lepitud ajal kohale. Ka taksojuht tuli 10 min. pärast. Sõime kiiruga hommikusöögi ja lahkusime. Käisime mööda igasuguseid väikseid käsitöökülasid. Alustuseks puunikerdajad. Sealt ostsime puidust maski ja ühe huvitava mängu (oware). Tony ja taksojuht hakkasid seda meile näitamiseks mängima ja minu arust läks taksojuht täitsa hasarti. Enne puumehi oli veel potivalmistamise küla. Päris kihvt küla oli. Üks mutt voolis käsitsi savist potte, kari lapsi ümber. Meie tulekuga muidugi nende arv mitmekordistus. Tahtsin lastele kommi anda, aga see oli viga. Kui nad nägid mind kommidega, kadus nende sümpaatne tagasihoidlikkus kurat teab kuhu ja nad tormasid mulle kallale. Enda päästmiseks lasin pakist lahti. Ma ei tea, kas laste päästmise nimel või kommide pärast oli selles seltskonnas ka üks naine. Suurest rabelemisest kukkus tal hõlst maha ja ta rabeles paljaste rindade väel. Hiljem tegin Tony’ga küla peal väikese külaskäigu. Üks naine ärgitas pilti tegema, kuidas ta suure teibaga mingit toitu pudruks tambib. Peale pilditegemist oli kohustuslik rahakoti kergendamine. Siis viidi meid kangategijate meeste juurde. Päris ilusaid asju tegid ja Andres ostis ühe lilla õla- või kaelapaela. Meid kolistati veel paaris sarnases külas ringi, aga see olustik ja kusehais, tegelikult vist ikka lõõskav keskpäevane päike hakkasid kergelt tüütavaks muutuma. Käsitööd tegevat eranditult mehed, on see siis nikerdamine, kangakudumine või –värvimine. Päris nobedate näppudega mehed olid. Palju oli näha mustades riietes inimesi. Siinmail pidigi laupäev matuste päev olema ja eemalt paistis see rohkem pidupäev selle rõõmsamas tähenduses. Pidi kõvasti napsu võetama jne. Kõlab nagu meil, aga välja kukub kõvasti rõõmsam. Ühtviisi hästi ilusad ja stiilsed on nad nii mustades kui kirevates hõlstides. Unustasin mainida, et taksojuhist saime endale hea kaupleja ja seepärast ise ei viitsinudki sellega tegeleda. Käsime ka venna juures, kes tegi suuri hõlste u 2x4 m. Ta trükkis käsitsi kangale ilusaid mustreid, kasutades pitsatitaolisi esemeid. Värviks kasutas ta puukoortest keedetud vedelat pigitaolist värvi, mis pidi eluaegne olema. Peale seda vaatasime veel mitmeid käsitööliste külasid. Lõpuks käisime mingit UNESCO pärandis olevat maja vaatamas. Väiksel majal oli mingi seos kuninga ja sõdalastega. Mürk vanamees oli seal. Ise vana kõbi, aga hambad nagu pärlid. Tal oli majas ka kolm kilpkonna, kes olid üsna käbedad jalga laskma. Lõpetuseks ostsime Accrast bussipileti Tamalesse STC õhtusele bussile, hind 2x43000 ja lasime end Tony’l viia mõnda hotelli, kus on bassein. Esimeses oli koht reserveeritud peo jaoks. Teises saime kokkuleppele. Kui olime raha ära maksnud ja sööma läinud, tuli vend ja ütles, et kahjuks jääb ujumine ära ja ta maksab raha tagasi, sest bassu juures hakkab valentinipäeva pidu. Aga meie läksime ikkagi ujuma ja ütlesime basseinivennale, et raha on makstud. Vahepeal oli aga hull torm alanud koos vihma ja äikesega. Lõpuks oli bassus soojem kui väljas. Sulistasime seal tükk aega. Hiljem läksime veel magustoitu sööma ja kirjutasime paar tundi oma memuaare. Nüüd peseme hambad puhtaks ja läheme bussijaama, et kella 4 paiku öösel Tamalesse jõuda. Paistab, et lõpuks on need sellid hakanud peoks valmistuma. Ümberringi on päris palju sebimist. Teenindajad on siis tõeliselt jobud – lihtsam on asi ise ära teha. Alati peab ka arve üle vaatama, sest tõprad kirjutasid meie enda veepudeli ka arvele otsa. Tellitud martini oli ka halvaks läinud. Siin ei maksa peale õlle küll mingit muud alkoholi juua. Jäi veel mainimata päevane külaskäik istandusse. Seal olid kookosed puu otsas (me arvasime nii). Kui Tony ühe pooleks lõikas ja seest meile seemneid süüa andis, hakkasime pisut kahtlema. Tony hääldus oli nii vilets, et arvasime kogu aeg kakao kookoseks. Edasi püüdsime tänavalt takso kinni. Ei õnnestunud alla 12 kaubelda, kuigi hommikune taksist arvas, et 8-10 on õige hind. Bussijaam oli juba tuttav koht, rahvast oli parasjagu. Kuna jõudsime kohale 1h20min varem, vaatasime niisama ümberringi toimuvat. Miks pidi 1h varem registreeruma jäigi saladuseks, sest polnud ei kohta ega vajadust. Meie buss ja üks teine buss ootasid juba ammu ja siin on komme u. 15-20 min varem buss käima panna (kütus on jube odav vist). Pealelaadimine läks ilusti, buss oli täiesti välja müüdud. Tundus, et buss on jõukamate inimeste sõiduvahend, sest oli näha palju ilusaid ja keskmisest paremini riietatud inimesi. Vaatasime, kes on meie bussijuht ja küsisime temalt asjad üle. Tüüp oli lahke mees ja pakkus, et meil oleks targem mitte Tamalesse sõita, sest raiskame topeltsõidule lihtsalt aega. Teeristis pidid politseinikud olema ja me saavat mõne autoga kindlasti edasi. Tundus mõistlik ja me ei juurelnud eriti, miks netis seda varianti kõige halvemaks peeti. Bussisõiduaeg oleks siinmail poole lühem, kui nad ei teeks nii palju ja pikki peatusi. Ühes kohas isegi 1h15min. See oli üks suur öine turg ja ghanalasel lihtsalt on vaja iga kell ööpäevas osta-müüa. Elu kees nagu päevalgi. Müüja-naistel laps seljas, sest nii on lihtsalt kombeks. Üle kõige selle sebimise tuli mingist krapist viimase peal valjusti tümps, palju 80-ndate hitte, aga kvaliteet oli pehmelt öeldes tagasihoidlik. Sürr koht. Üritasime tukkuda, aga eriti ei õnnestunud, kuigi istuda oli normaalne ja ruumi piisavalt. Unemoodi seisund saabus peale pikka turu-peatust, kust otsustava teeristini pidi olema 1,5h sõitu. Minutipealt täpselt nii oligi ja meid äratas bussijuhi valjuhäälne kutsung „Hei, white man!” See oli karm äratus. Unisest peast astusime bussist maha öhe. Kell oli 4 öösel. Ümberringi oli kottpime ja eemalt kostus lakkamatut trummipõrinat (nagu filmis inimsööjate rituaalne muusika). Kui silm seletama hakkas, paistsid ümberringi savionnide kontuurid. Siis tuli meelde, et seal, kus meid maha visati, olid politseinikud, kes olid vedanud teele tõkkepuud ja kasseerisid teemaksu. Nendelt saime teada, et Mole buss tuleb kl 6 ja peatus on mõnisada meetrit eemal. Teisel pool teed oli mingi kõva pidu (sealt see trummipõrin tuligi), põles lõke ja käis hirmus möll. Tahtsin sinna minna, kuid Tiina oli kategooriliselt vastu. Ei tahtnud teda ka keset pimedat maanteele jätta. Hakkasime magamiskohta otsima. Muud varianti kui magada koos rekkajuhtidega asfaldil auto taga või all, me ei leidnud. Niisiis keerasime kahe rekka vahele ühe tondi kõrvale pikali. U 10min pärast aeti tont üles ja nad sõitsid minema. Nüüd oli küll asi lootusetu. Ma ei mäleta, kuidas me jälle politseinike juurde sattusime. Üks neist ajas ühe sepa pingi pealt minema ja andis selle meile. Niisiis läksime sinnasamasse maantee servale pingi peale magama, kott keskel padjaks ja tagumikud ulatumas vaevu pingile. Tiinale meeldis puu, mille all magasime – lõhnas oivaliselt. Veidi aja pärast läks kõrvallamatsil maganud mees kuhugi ja ma okupeerisin selle. Seal sai natuke isegi magada. Niisiis möödus meie magamine lageda taeva all võimsa trummipõrina saatel (mis kestis veel hommikul kella 7 paiku edasi), rekkad 3 m kauguselt mööda kihutamas. Isegi mina magasin pingil. Minu meelest polnud häda midagi, kaif oli juba see, et oli nii soe. Aeg-ajalt käis rahvast mööda, tulid peolt vist, aga meie ei seganud neid ega vastupidi. Veidi enne 6 läksime politsei käest bussiasju üle küsima. Tal oli võimatu aktsent, me ei saanud sõnagi aru. Aga ta andis teise tüübi kaasa ja see viis meid käekõrval kohta, kus pidi Tamale-Mole buss peatuma. Bussipeatus oli ühe savionni juures. Kogu küla oli savist ehitatud. Istusime seal ja ootasime bussi. Vahepeal käis üks tüütu vend korduvalt oma bussiteenust pakkumas, aga loobusime sellest sama korduvalt. Politseinikud tulid samuti bussi ootama. Buss tuligi 7.15. Saime ilusti peale ja poole tagumikuga pingile. Tagumises bussi otsas oli kong, kuhu topiti söekotid ja muu kaup. Tiina istus hästi ilusa naise kõrval. Ta oli rase ja reisis koos oma mehega. Aga oli muust seltskonnast tunduvalt erinev. Ilusti ja puhtalt riides, rääkisid mehega mõlemad ilusat inglise keelt. Piilusin, kui ta oma pabereid sättis – Ghana ülikooli tudeng. Bussisõit oli 10000 näkku, kestis 4,5h ja tee oli kohutav. Peale suuremat peatust viimased 15 km olid eriti katsumusterohked. Minu naabrid väljusid, saime Andresega ühe pingi peale istuma, kuid ega meil kaua lastud laiutada. Minu kõrvale surus end üks paksu ahtriga mutt, räpakas, aga õnneks rahulik. Teised pealetulnud olid parajalt hullud. Naised enamasti, igal laps küljes, ja kisasid üksteisest üle. Põhiline oli, et peatuses läks maha alati keegi bussi tagumises otsas olijatest. Nagu enne ei teaks, et varsti vaja maha minna. Üks kutt hakkas meilt uurima, kuhu minek. Me ei viitsinud suhelda ja püüdsime teda vältida, kartes, et jälle mõni tüütu putukas. Hiljem selgus, et see on Cony – mingi tüüp, kes tegeleb just turistidega. Kui buss kohale jõudis, näidati meie küsimuse „Mole?” peale näpuga just temale. Cony oli suht sõbralik sell, tegi meile selgeks, et seal külas Larabangas on mingid vaatamisväärsused, mida peaksime kindlasti vaatama. Kuna olime ropult väsinud, soovisime esmalt voodit, sööki ja basseini. Cony orgunnis meile rattad ja näitas Mole suuna kätte. Umbes 5 km rattasõitu mägisel kruusateel tapva päikese all ja olimegi tõotatud maal. Vahepeal pidime loomulikult kukrut kergendama 2x40 + midagi fotokaga rahvusparki sisenemise eest. Kohapeal selgus, et hotellis on ainult peretuba. Tellisime toidu ja seda tuli oodata 1,5h. Hiljem tuli välja, et meil läks isegi hästi. Sulistasime basseinis ja vaatasime, kuidas all orus elevandid möllasid. Ülejäänud päeva tegime kõike sedasama, mida olime soovinud – puhkasime. Seal kohtusime ka kahe neiuga Hollandist. Üks oli Ghanas praktikal olev arstitudeng ja teine sellele külla sõitnud sõbranna. Need vedelesid seal juba mitmendat päeva niisama. Järgmisel päeval rääkis see arstist neiu täiesti segast juttu. Selgus, et ta polnud söönud malaariaravimit (ise arst!) ja siis ka sellesse haigestunud. Hiljem tuli ta vabandama, et polnud meid ära tundnud. Ümber hotelli territooriumi kondasid väiksed metssead ringi. Üks neist oli eriti julge - sellel puudus üks jalg ja sellepärast ta vist elus oligi, et ta hoidus inimeste lähedusse. Kuigi väljas olid loomadele toidu andmise kohta keelavad sildid, andsin notsule natuke küpsiseid, mille ta kohe nohisedes kinni pistis.

4. päev Eelmisel õhtul kl. 7 pidi registreeruma hommikusele tuurile. Kl. 7 muidugi ei juhtunud midagi. Ja vabalt oleks võinud teha seda vahetult enne tuuri. Igatahes järgisime juhendit ja olime korralikud. Öö möödus suht normaalselt, saime magada, kuigi inimtegevuse hääli oli piisavalt palju, et mitte kuulda savanni omi. Kogunemine oli pool 7. Rahvast oli murdu. Eelmisel päeval saabus suur inglise kooliõpilaste grupp, need olid ca pool rahvast. Aga ka igasugu muid nägusid, keda eelmisel päeval näinud polnud. Püssimehi-saatjaid oli omajagu ja kuni gruppe moodustati, chillisime niisama. Meie juttu sekkus eestikeelne noormees Ahto. Nemad olid see seltskond, (nagu siis segus) kellega pidime algselt koos Ghanas liikuma. Lisaks Ahtole olid veel Gert, Mariann ja Naine1 ja Naine2. Osa seltskonnast – Vootele ja N2 olid maha jäänud Larabangasse ja tulid hiljem. Matk oli keskmiselt huvitav. Koos mineku ja tulekuga kokku umbes 3h. Põnevaim oli näha elevante väga lähedalt, u 50 m meetri kauguselt. Neid oli mitu ja nad ei lasknud meist endid eriti segada. Antiloope ja mingeid kana-moodi linde ning krokodilli silmi vees nägime ka. Mina korjasin põhiliselt selle linnu (fowl) sulgi. Pool teed ajasime eestlastega juttu. Nemad olid põhjas käinud ja rääkisid nii põnevalt, et otsustasime ise ka sinna vaatama minna. Peale hommikusööki läksime Larabanga küla vaatama. Rattasõit oli tappev, lõpuks läks minu omal veel ka kumm katki. Kuidagi jõudsime poolsurnutena kohale ja esimene mees, keda nägime, oli Cony. Tema pakkus end kohe lahkesti giidiks. Enne seda läksime veel eestlaste elupaiku vaatama. Päris stiilne koht oli, magamine oli savionni katusel. Cony ja kaaskond viis meid kõigepealt väidetavalt Ghana vanimat mosheed vaatama. Sisse ei lastud, aga juba väljast oli väga lahe ehitis. Üks poisike oli ka meiega ja Mariann rääkis, et see oli juba eile tulnud rääkima, et äkki valged ostavad talle jalgpalli. Eelmine oli katki läinud ja see oli külapoistel viimane. Pood oli lähedal ja läksimegi talle seda ostma. Poisikese rõõm oli ehe. Mariann ütles, et loodab teda täiskasvanuna telekast Ghana eest mängimas näha ja poiss oli sama meelt. Pärast kuulsime, et samal õhtul oli poiss tulnud veelkord valgeid tänama. Edasi viis Cony meid mingit püha kivi vaatama. Tee oli omajagu pikk ja päike kõrvetas juba halastamatult. Kivi juures ei olnud miskit põnevat (see pidi olema liikuv kivi - kui see ära viia, siis pidi see ise tagasi tulema), aga kuskilt kargas mingi vana välja, kellele pidi millegi eest raha andma. Meil oli ainult 3 millegagi ja vana näost oli näha, et ta ootas rohkem. Selleks ajaks hakkas see raha-värk juba tüütuks muutuma, sest enne kivi tuli meil kuskil registreeruda ja väidetavalt kogukonna hüvanguks annetada. Kui rattad tagasi tõime, pidi Andres veel juurde maksma, sest esimene raha oli olnud vaid ühe päeva eest + katkise kummi eest ka (!). Lõpuks loomulikult veel Cony’le tuuritamise eest. Tagasi Mole’sse pidimegi jalgsi minema. Veega varustatult asusime teele. Meil vedas roppu moodi, sest kohe tuli üks kastiga maastur, mis meid lahkelt peale võttis. Ainuüksi kastis oli tuul (nagu kuum föön) tappev, me oleks jalgsi vist otsad andnud. Ülejäänud päeva chillisime ja magasime niisama. Õhtul tulid Ahto ja Vootele veel ujuma ja ajasime nendega bassu ääres mõnusalt juttu. Selgus, et mõlemad on suured rännumehed ja saime neilt mitmeid häid vihjeid. Saime lõpuks endale ka pastaka. Nimelt eestlaste autojuhilt. Juht oli veidi kahtlev, kui Ahto lubas talle pärast enda oma asemele anda. Aga kui ta lubas juhile kaks tükki anda, oli kutt rõõmus ja kohe nõus. Siin on pastakas suur varandus. Igalt poolt hotellidest ja baaridest saime neid küll laenata aga ainult siis, kui vandusime, et toome kindlasti tagasi. Pastakas on siin hea kingiidee. Pakkisime õhtul veel oma asjad ja panime hommikused riided hästi loogilisse järjekorda, sest pidime tõusma kell 5. Buss läks 5.30, aga valgeks läheb ju alles kell 6 ja sinnamaani on kottpimedus. Elektrit anti Moles vaid õhtul 6-12-ni.

5. päev Äratus oli kottpimedas. Panime end käsikaudu kobades ja mobiiltelefoniga valgust näidates riidesse. Buss pandi juba veerand tundi enne starti käima. Kaugusest kostus moslemite palvus läbi mögafoni. Meie äratamist võeti tõsiselt. Kõigepealt koputati kell 5 uksele ja kell 5.15 veel igaks juhuks üle. Bussis olime algul ainukesed reisijad ja seepärast saime ka endale hea koha valida. Alustuseks sõitsime lähedalasuvast külast läbi ja sealt tuli põnevat rahvast juurde. Oli ikka veel kottpime, aga kogu küla oli juba jalul, kuigi valgustust nagu kuskilt näha polnud. Poolel teel külasse (Larabanga) lasi bussijuht tervitussignaali. See on nüüd pehmelt öeldes, sest pasun oli selline vali, et ma arvasin, et mul kukuvad kõrvad peast. Kui külatuled hakkasid paistma, tuli teine tervitus. Ja päris eestlaste öömaja kõrval kolmas. Ma arvan nüüd teadvat, mida eestlased eelmisel hommikul olid hirmsaks mosheepasunaks pidanud. Eestlased olid ka ennast just autole peale pakkimas. Lehvitasime rõõmsalt neile. Bussisõit oli täitsa normaalne. Polnud väga palav veel ja rahvast oli ka mitte väga palju. Ainult tolm oli kohutav. Meie ilusad värskeltpestud riided olid kohale jõudes tavapäraselt rõvedad. Isegi seljakotist olen veel aasta hiljem leidnud tuhkpeent punast liivatolmu. Sõit kestis kokku 5,5 tundi. Üle-eelmise öö magamiskohas tee peal oli pikem peatus. Andres käis tegemas pilti mälestusväärsest puust. Sama politseinikust maksukoguja oli ka. Andres teda muidugi ära ei tundnud - kuidas sa ikka öösel neegrit näed. Aga tüüp oli pärinud minu järele. Lõpuks saabusime Tamalesse. Nii kui bussi pealt maha astusime, nägime - ei usu oma silmi - Cony’t. Ta oli teinud umbes 6-tunnise reisi, et vaadata, kas talle on e-mail tulnud. Muidugi võttis Cony juhtimise kohe enda kätte. Meie plaan oli osta järgmiseks päevaks ära Tamale-Accra lennukipiletid ja ülejäänud päev sisustada põhjapoolseid külasid vaadates. Niisiis läksime koos Conyga ühte heasse kohta, mida teadsid kõik kui lennupiletite müügikohta. Kahjuks ei müüdud seal enam pileteid. Siis sõitsime sama teed pidi tagasi teise kohta. Seal oli üks mitmekordne maja, mida nimetati ärikeskuseks. Seest nägi see välja nagu nõukogudeaegne asutus. Seal müüdi küll ühes väikses toas pileteid. Aga piltimüüjast neidu ei olevat hetkel kohal. Ta pidi tulema umbes kella 3 paiku pealelõunal. Meil aga plaan minna Tongasse ja ajaga üsna napp. Mõtlesime, et läheme siis lennujaama, sest meile oli jäänud mälestus mitmest lennukompaniist. Proovisime siis Conyst kuidagi lahti saada ja tänasime teda ja arvasime, et saame nüüd ise hakkama. Cony võttis selle peale taskust vihiku ja palus pühendust ja toetust mingi lastega seotud värgi toetuseks. Olin kohe nõus, aimamata, millega see lõpeb. Kohe selgus ka, et on kohustuslik papi valjakäimise voor. Väldi vihikuga vendi! Hiljem olen tripist lugedes sattunud rõõmsale äratundmisele teiste eestlaste seiklustest sellesama Conyga. Lennujaamas selgus, et mingit piletit sealt ei saa. Üks sõjaväelane tahtis meiega linna saada ja oli valmis lennupileti ostmise kohta näitama. Kordus täpselt sama ring, mis koos Conyga sai tehtud. Õnneks oli piletimüüja tibi vahepeal kohale tulnud. Saimegi piletid ostetud, aga vahetusraha tagasi saamisega jälle jama. Pilet ise maksis 75 USD nägu. See lauasahtel, kus oli vahetusraha, oli lukus ja võti oli tondi käes, kes oli just lahkunud ja millal tema saabub, oli kõigile teadmata. Läksin siis lähedalasuvasse panka raha vahetama. Kui ma täpse rahaga tagasi jõudsin, siis oli ka sahtlivõtmemees vahepeal tagasi tulnud. Lõpuks valmis, võtsime esimese takso ja panime sellest ‚süsteemide’ linnast põhja poole ajama. Kui Andres pangas raha vahetas, kaifisin mina toimuvat. Kõik pangakülastajad olid moslemiriietuses ja üks stiilsem kui teine. Eemal läksid kaks tüüpi suure kanderaamiga, millel oli lahtiselt suur rahahunnik. Taksojuht oli tasane mees, aga kui rääkiski, ei saanud me taaskord tema aksendi tõttu sõnagi aru. Nagu hiljem selgus, oli auto üsna parsa ja poolel teel Tongasse läkski vesi keema. Siis saime teada, et sell polnud ammu jahutusvedelikku autole lisanud. Ka õli polnud autole ammu lisatud. Ma olin kindel, et lahustun palavusest tagaistmel ära. Mul oli sõna otseses mõttes suur loik külje all. Õnneks peatusime teemaksu võtmise kohas. Mingi pikk sõjaväelase riietuses loikam tõi kannuga vett ja taksojuht valas oma auto jälle täis. Olime eestlastelt kuulnud, et põhjas pidid suured rahutused olema. Mingi hõimu kuningal oli pea maha löödud ja kuni selle ülesleidmiseni oli sõjavägi mingi eriolukorra kehtestanud. Poole tunni pärast sõit jätkus. Kuna juht ei teadnud tegelikult õigest kohast midagi, pidime ise silmad lahti hoidma, et õigest teeotsast sisse pöörata. Tonga oli päris tegija koht. Küla oli looduslikult ümaraks lihvitud kivide hunnikute vahel. Neid kive oli igas mõõdus ja igas asendis. Külarahvas kasutas igasuguseid pragusid kasulikult ära. Ühe hiiglasuure kivi all oli kool, teise all oli varjupaik vaenlaste vastu ja kolmas oli koosolekute koht. Seal olid varem hundid meelsasti kogunenud ja küla kariloomi nillinud. Rahvas püüdis nüüd selle koha kiskjavaba hoida. Kooliga oli veel selline lugu, et kui algas kool, siis helistati kivihunniku otsas kella ja selle helin kostis kaugele ja siis rahvas teadis, et täna on koolipäev. Käisin ka mäe otsas ohverdusurus. Sinna tohtis minna ainult paljajalu ja palja ülakehaga. Tiina miskipärast ei tahtnud minu ja veel kolme külasepaga kaasa tulla. Koopas oli toiming, kus ma pidin valju häälega midagi soovima ja siis nõid või kesiganes ta oli tegi mingit rituaali. Samal ajal pidime me plaksutama ja ümisema. Ohverdamiseks tuli anda raha, mille eest ostetavat mingi lind ja see siis kõigekõrgema meeleheaks kutuks tehakse. Ka nõiale pidi pisut söögiraha andma. Praos oli ühe kivi küljel suur hallitav verine laik ja selle all suur hunnik sulgi ohverdatud lindudelt - inimestel on ikka palju muresid. Külla tagasi minnes sattusime matusele. Rahval olid peas sarvedega maskid ja kõik tantsisid ja laulsid. Suhteliselt lõbus üritus oli. Meile pakuti juua midagi veini, koduõlle ja kurat teab mille vahepealset alkohoolset jooki. Meie hullu janu kustutas see hästi ja sakkis eriti hästi. Peale külast lahkumist hakkas pimenema ja me võtsime suuna Bolg-Tanga poole. Tahtsime endale osta puuskultuuri, mis pidi just sellele regioonile omane olema. Võtsime ühel tänaval suvalise poisi peale, sest tema teadis puumeistrite müügikohta. Müügiruum oli juuksuri tagaruumis. Ostsime ühe inimesekõrguse puusliku, millele küsisime taksojuhilt ilusat kohalikku naisenime. Pikkade jalgadega naisekuju nimi on nüüd Abrua. Sissepakitult näeb see välja nagu me oleksime suusad ostnud. Asi oli nii pikk, et tagasisõidul pidin tüübiga tagaistet jagama nii, et minule jäi vaid 1/3 ja osaliselt toetus ta minu õlale. Saime oma ostud tehtud ja hakkasime tagasi sõitma. Nüüd oli taksojuht eriti ettevaatlik ja sõitis 50-ga (160 km), et auto keema ei läheks. Ütlesin, et sõitku 90-ga, sest nii jahutab mootorit paremini. Seepeale läkski sõit poole libedamalt. Taksojuhil oli loll komme passida veoautode ja busside taga. Need aga ajasid tavaliselt ülipaksu suitsu välja. Paksult tähendas seda, et nähtavus oli 5 meetrit. Seega aeg-ajalt lämbusime poolkoomani. Tahtsime öömaja lennujaama lähedale, sest pidime kell 9 hommikul platsis olema. See õnnestuski. Taksojuht pakkus, et tuleb viib meid hommikul lennujaama ära ja me muidugi nõustusime sellega. Hotellituba oli normaalne, konditsioneeriga ja puha. Voodi oli ülilai ja peaosa kaunistus nii suur, et varjas ära poole vannitoa ukseavast, nii et vannituppa minekuks pidi külg ees sinna pugema.

6. päev Hommikul kell 7 helises telefon ja meilt küsiti, mida me hommikusöögiks soovime. Enne kella poolt üheksat oli taksojuht juba platsis. Ta oli kogu öö auto remondiga tegelenud. Pakkisime oma puusliku hotellist saadud vanast linast rebitud juppidega (neil polnud nööri) paremini kokku ja kimasime lennujaama. Andres tahtis ühest ilusast puust pilti teha, aga selle peale pistsid sõdurid kisama ja selgus, et oleme strateegilisel objektil. Tegime siis hoopis taksojuhiga pilti, alguses hoidis ta Andresel käest kinni, pärast minul. Taksomees oli nii armas. Kui Andres küsis, palju sõidu eest maksame, ütles ta, et andku me niipalju, kui õigeks peame. Andsime 30 ja võtsime talt aadressi, kuhu saame talle pilte saata. Lennujaamas oli registreerimises sama tibi, kes meile pileti müüs. Nüüd saime süsteemi selgeks. Üks inimene müüb siin pileteid ja registreerib need ka lennule. Lennujaama wc ukse peal väljaspool oli 8 piktogrammist koosnev parim kondoomi kasutamise õpetus, mida eales nähtud. Lennuk oli üle ootuste hea. Sõitjaid oli umbes 70-kohalises lennukis 10 ja sõidu ajal pakkusid stjuuard ja stjuardess snäkse. Lennukist maha tulemine ja lennujaamast väljumine oli umbes sama nagu Tartu bussist Tallinna bussijaamas. Paari minutiga olime selle protseduuri läbinud. Lennujaamas tuli meile ligi üks kutt ja pakkus taksoteenust. Lasime tal ennast ühte hotelli viia, kuid ta soovitas meile hoopis teist, mis pidi parem ja odavam olema. See hotell asus Accra rikkurite ja saatkondade rajoonis. Sõidu ajal küsis ta meie plaanide kohta ja pakkus, et ta võib meid igale poole viia 20 USD päev+ bensiin. Küsisime üle, et kas see on ikka kõik ja ta vastas, et jah. Nii saigi Ibarhimist meie kaaslane neljaks päevaks. Viisime asjad hotelli hoiule ja panime kohe Cape Coasti poole ajama. Enne tegime veel kiire rahavahetuse ja Ibarhim käis kodust vahetusriideid võtmas. Poiss oli üsna hästi riietuv ja puhtust hoidev. Autogi oli seest ilusti puhtaks tehtud. Tee peal ostsime ananasse, apelsine ja kookospähklit, poiss soovitas meile õigeid asju ja kauples hindu meie eest. Siinkandis on rohelist värvi ananassid, mis on superhead, mahlased ja magusad. Käisime Cape Coastil ka ühte randa vaatamas, et üldse aimu pakutavast saada. Rand oli mega. Koht oli tehtud valgetele ja väga stiilselt - puhas valge liiv, suured helesinised lained, kookospalmid kohe siinsamas rannale kaardumas - ühesõnaga viimase peal. Hiljem käisime Elmina kindlust vaatamas. Poisikesed ründasid nagu kaarnad, küsisid nimesid ja kui me tagasi tulime, olid neil mingid teokarbid meie nimedega valmis tehtud. Meie end haneks tõmmata ei lasknud. Kondasime veel mööda rannikuäärt ja Andres pildistas terve filmitäie paadipilte. Olime nii julgeks saanud, et ostsime tänavalt midagi suitsukala taolist. Väga hea oli, muide. Ibarhim teadis ühte head hotelli, mida käisime ka vaatamas. Aga ikkagi otsustasime siiski resorti kasuks, mida olime päeval näinud. Meie silme läbi oli see ikkagi väga eriline ja romantiline koht. Pealegi oleme vist esimest korda elus nii suure ja sooja veekogu ääres. Kui hakkasime end ära sättima ja leppima Ibarhimiga järgmise hommiku kokkusaamise kohtumist, oli tõehetk käes. Kuigi olime diili kokku leppides mitu korda üle küsinud, tuli nüüd välja, et tema öömaja on ikkagi meie kulul. Moraal: kui suuline arusaamine on sellise aktsendiga raskendatud, pane asjad paberile. Kuid sellegipoolest oli takso võtmine igat kulutatud raha väärt. Majake oli seest lihtsake, aga kõik vajalik olemas, pesemise maja ka siinsamas, nii et võis igati rahule jääda. Käisime pimedas ookeani ääres jalutamas, krabid põgenesid klõbinal meie eest. Ühtki teist inimest peale meie polnud rannas. Rannarestoranis võtsime mereandide praed ja esimest korda sellel reisil saime ka veini juua. Väga mõnus oli, romantikat jagus terveks õhtuks. Magama jäime ookeanilainete müha saatel.

7. päev Selle päeva suurem siht oli Kakumi rahvuspark. Tõusime juba tavapäraseks saanud ajal kell 6. Kogu asundus (põhiliselt ameeriklased) olid üleval, dushide juures oli peaaegu järjekord. Läksime jälle randa lonkima. Eemal tõmbasid kohalikud võrke välja ja ise laulsid. Andres läks neile ka vahepeal appi, olevat päris raske olnud. Kutsusime Ibarhimi ka hommikusöögile. Ta tuligi, aga mingil hetkel istus ikkagi meist eraldi. Ei saa aru tema süsteemidest. Sõitsime siis Cape Coasti kindlust vaatama. Seal oli ka paar raha manguvat tüüpi. Kui ma ühest üldse välja ei teinud, vihastas see teda ja ütles mulle „bloody woman”. Cape Coasti majakas elasid mingid sellid. Palusime neilt luba üles vaatama minna, mille vastu neil polnud erilist midagi. Nad isegi järgnesid meile. Nautisime siis linnavaadet ja mõnusat tuulekest. Ibarhim teadis soovitada üht kena rahulikku randa. Seal veetsime mitu tundi päevitades ja vedeledes. Tuul oli nii tugev, et isegi palav polnud mitte. Selline rand on meie jaoks tõeliselt tegija. Kahjuks kaotasime sinna oma noa. See oli veepiirist tükk maad eemal, kui me ananassi sõime. Paari tunniga aga tuli ookean niipalju lähemale, et läinud ta oligi. Ebamugav tunne on, sest nuga oli lahti ja ei taha mõeldagi, kui see mõnele viga teeb... Pealelõunal sõitsime Kakumi vaatama. Jõudsime viimasel hetkel, sest töötajad hakkasid juba end ära sättima. Kella 5-st suletakse park. Leppisime kokku, et tuleme kell 8 õhtul tagasi ja jääme parki ööbima. Nad olid suht üllatunud, aga said aru, et see on meie kindel tahtmine. Hiljem küsis veel üks sell Andreselt üle, miks me seal ööbida tahame. Vastus, et me soovime kuulata ööhääli, oli piisav. Üks tõrksa olemisega kutt näitas meile ööbimiskoha ära. Seal olid ka algeline dush ja wc lähedal, nii et tundus igati ok. Läksime sööma ja kuni vihmametsa minekuni aega parajaks tegema rahvuspargi lähedal olevasse krokodillide hotelli.

Nüüd siis kirjutame siin muljeid umbes 25 km Kakumi rahvuspargist. Istume ühes toredas tiigi peale ehitatud restoranis. Andres pikutab korvtoolis ja ei viitsi kirjutada, peaaegu magab juba. Ootame sööki. Ime, et üldse rääkida saame, sest lärm on kõrvulukustav. 3 meetri kaugusel on väiksel saarekesel puu, mille otsas on sadu varblase moodi, aga erkkollast värvi linde. Igaühel on oma pesa, mille kallal tegevus käib ja loba käib sinna juurde. Just sõitis eemalt mööda üks maasturi moodi auto, kast paksult täis laulvaid neegreid. Natukese aja pärast pugesid kollased linnud oma pesadesse ja nende asemele tulid sarnased tumedad linnud. Mõne aja pärast kadusid needki kuhugi ära ja lisandusid suuremad linnud. Need olid säravvalged kõhna hane moodi sulelised. Need sellid hakkasid oma sulgi kohendama. Mõne aja pärast lisandusid veel sarnased hallid linnud. Tiina meelest oli puul rohkem linde, kui lehti. Nüüdseks on siutsumine asendunud millegi prääksumise taolisega. Puu all vees paistsid aga krokodilli silmad. Vesi pladises kogu aeg lindude väljaheidetest. Vaene kroku, tuleb meelde anekdoot, miks on hea ülemus olla – keegi ei lase sulle pähe. Alumistel lindudel oli vist ka seesama jama. Igatahes kõva prääksumise saatel tegeleti kogu aeg oma sulgkatte eest hoolitsemisega. Kirjutasime memuaare niikaua, kuni elekter ära läks. Mõnda aega oli kottpime, siis hakkasid tüübid küünlaid tooma. Mõne aja pärast tuli elekter tagasi ja meilgi aeg Kakumi minna. Rahvuspargi väravavaht küsis, kas meil taskulambid on. Meile pidavat küll kogu varustus olema jäetud keskusesse, kuid ta andis igaks juhuks enda oma kaasa. Moskiitovõrk, 2 madratsit ja petrooleumilamp (hästi nõrga tulega) olid olemas ja lasime Ibarhimi minema. Suund oli teada ja hakkasime uljalt oma ööbimiskoha poole minema. Hetkeks seisatusime, et väravavahiga juttu puhuda, kes tahtis teada, kas meiega on kõik ok. See oli julm viga. Äkki hakkas Tiina hirmunult karjuma ja rabelema. Minulgi hakkasid järsku samast hetkest selja peal, kaela peal, peas, jalgadel ja mujal teravad pisted. Selgus, et olime seisatanud täpselt sipelgate teerajale. Kuidagi märkamatult olid nad jõudnud pugeda igale poole meie kehal ja nagu sõjapasuna peale ründasid korraga kõike ettejuhtuvat - see on meid. Kuna see oli nii ootamatu, ehmus ka pargivaht. Siis ta taipas ja teavitas meidki oludest. Võtsime kohe kõik riided seljast ja hakkasime kottpimedas väikese taskulambi nähtavusel sokkidest ja muudest riietest sipelgaid otsima. Kohale jooksis ka teine pargivaht, kes oli Tiina karjatust kuulnud. Pole Tiinat nii ehmununa veel näinud (nimetame asju õigete nimedega, see oli paanika). Lõpuks saime oma kola sipelgatest puhtaks ja läksime vihmametsa magama. Panime madratsid maha ja moskiitovõrgu üles ja keerasime alasti magama (umbes 28-30 kraadine soojus oli). Hiljem keset ööd võtsime siiski mõned riided peale, sest kõhe hakkas. Helid öös olid vapustavad. Kõikjal käis kogu aeg mingi sirin ja vidin. Lähedal sabistasid mingi elukad puude vahel. Kõik oli täpselt nii nagu mingi CD plaadi pealt vihmametsa helisid kuulata aga kvadros ja koos lõhnadega. Mingi hetk hakkas meie lähedal üks võika häälega lind ülivaljult röökima. Tema karjatused oli sellised, nagu keegi oleks talle ootamatult noa ribidesse torganud. Natukese aja pärast röögatas talle umbes 10 km kauguselt teine samasugune vastu. See teise venna röökimine hakkas tasapisi lähenema ja lõpuks röökisid nad otse meie pea kohal üksteisele ‚helli õrnusi’. Rohkem ei oskagi seda kirjeldada, sest kõik oli nii võimas ja seda peab ise oma kõrvaga kuulma. Hommikul tõusime koos päikesega kell 6, et minna rippteedele oma rännakut tegema. Aga keda polnud - see oli giid. Lõpuks tegi pargivaht meile ise tuuri poole hinnaga ära. Umbes 10-korruselise maja kõrguselt oli puudele tehtud rippjalgteed. Need puud olid ülivõimsad, alt oli nende läbimõõt mitu meetrit. Saime siis seal maa ja taeva vahel kõlkudes aimu, milline näeb välja vihmamets. All paistsid ka ahvid oma toimetusi tegevat. See oli hea, et me rännaku varahommikul kahekesi ära tegime. Hiljem kuulsime kellegi käest, et seal on päevasel ajal rahvast nagu murdu ja peab pikka aega ootama, et üldse edasi saaks. Rännak tehtud, hakkasime Ibarhimi ootama. Möödus 15 min, 30 min, tund - igasugused mõtted hakkasid juba pähe tulema. Õnneks oli meil autosse jäänud ainult seljakott mõningate väheväärtuslike asjadega. Otsustasime, et võtame hommikusöögi ja hakkame siis omal käel tagasi minema. Siis aga tuli Ibarhim 1,5 tundi hiljem. Poiss vabandas ennast haigusega. Tal olevat olnud mingi äge kõhutõbi ja ta olevat isegi arsti juures käinud. Sõitsime krokodillide kohta hommikust sööma. Peale seda vedelesime veel rannas, ostsime koju kaasa ülimagusaid ananasse ja kimasime Accrasse. Pealinnas tegi poiss meile väikese tutvustusringi mööda linna (Iseseisvuskaar, huvitavad tänavad ja pargid). Soovisin endale osta veel aafrikapärast kostüümi. Saingi selle ja nii me läksime siis hotelli magama.

9. päev Otsustasime enne Boti kose vaatamist bambusevarsi osta, et oma kuju kindlamini ära pakkida. Tiina tahtis ka kullapoode külastada. Kogu linna pealt leidsime vaid paar kullapoodi ja nende valik oli tõeliselt kole ja ka kallis. Bambuse asjus oli ka poiss valesti aru saanud. Viis meid hoopis käsitöö turule, kus tehti bambusest vidinaid. Enne Botisse minekut linnast väljudes nägin ühe „poe” vaateaknal aafrikapärast särki, millist olin tahtnud soetada. Kuna tahtsin heledat särki, siis lubasid neegrid mulle õhtuks õige valmis õmmelda. Botisse viiv tee viis läbi ilusate laugete roheliste mägede. Teele jäi palju külasid, kus oli laupäevale kohaselt iga kiriku juures matused. Nagu ma vist varem märkisin, on matused siin lõbus üritus. Tantsitakse ja lauldakse ansambli saatel. Eks oma mõju annab ka alkoholi pruukimine. Matusele viitas ainult inimeste riietus, mis oli pidulik ja enamjaolt musta värvi. Boti kose juurde jõudsime keset kõige palavamat aega. Tõkkepuu alt sisse sõites pidime maksma mingit sisenemistasu. Üks kohalik hakkas meile kohe matkasid organiseerima. Aktsent oli tal jälle võimatu. Lõpuks aeti ühest onnist mingi teine neeger välja, kes siis meie teejuhiks hakkas. Tüübil käisid aurud üle pea, oli vist just oma peatäit välja magamas. Igatahes pani ta kepsakal sammul ajama, meie ähkides kannul. Kui ilgelt palju oli juba kõnnitud ja veremaitse suus, ütles tüüp, et nüüd oleme poolel teel. Hiljem selgus, et see oli kergem pool. Järgnes julm laskumine, siis oli väike kergendus ühe jaheda koopa näol, mille kõrval oli praegusel ajal kuiv jõesäng. Ülevalpool praksus mets tugevasti. Tondid olid selle põlema pannud, et saakloomi võsast välja ajada. Koopale järgnes ülijulm tõus mäkke. Peaaegu püstloodis tuli ronida. Kui üles jõudsime, olin mina otsi andmas. Õnneks üleval ootasid meid veemüüjad külalaste näol. Moraal: Ghanasse reisi eel tee trenni sauna leiliruumis. Mäe peal kividest platvormil kosutasime end veerand tundi, siis näitas matkajuht meile mingit küla. Uut sellest enam ei olnud, kui ehk natuke puhtam tavalisest. Aga kosest polnud jälgegi. Panime natukese aja pärast sama teed tagasi. Nüüd enam nii hull ei olnud, hirmutasime see-eest mõnuga vastutulnud kahte ameerika naist eelseisvate kannatustega. Kui olime oma algpunkti tagasi saabunud, ütles tüüp, et nüüd läheme juga vaatama(!). Kohe ütles ka juurde, et see on 250 trepiastet sealtsamast mäest alla. Kosk oli vägev, st. koht, kus see asus. Hetkel oli kuiv aastaaeg ja kosk oli kuival. Neeger käis lombis jalgu pesemas ja siis läksime üles tagasi. Nüüd selgus, et raha tuleb veel maksta. Giid küsis Andreselt südametunnistuse järgi ja ma ei tea palju seda siis sai. Autosõit tagasi Accrasse tundus peale pikka matka seekord eriti mõnus. Accra äärelinnas vaikselt ringi sõites nägime, et üks neegrivanamees käib tänaval ihualasti. Aafrika. Andrese särgi õmblemise kohas polnud nad sellega veel valmis saanud. Istusime ja vahtisime niisama siis maja ees tänaval. Õmbleja vend ja muud arvukad sugulased voorisid edasi-tagasi ja tegid meiega sõprust. Särk kukkus väga hea välja. Õhtul välja minnes pani Andres selle kohe selga ja pälvis hotellimeeste valjuhäälse heakskiidu. Õhtustasime Tulipis ja sõime maitsvaid mereande ja meenutasime eredamaid muljeid.

10. päev Mõnulesime kogu päeva niisama Tulipi basseini ääres. Ise otsustasin, et käin veel Ibarhimiga mööda linna pisut tiirutamas. Kahjuks oli turg pühapäeval suletud. Olin plaaninud sealt teravaid elamusi ja õnnestunud fotovõtteid hankida. Aga mingi pildi linnast sain. Tiina oli saanud basseini ääres tuttvaks ühe musta neiuga ja seal nad siis muljeid vahetasidki. Neiul oli olnud palju õdesid ja vendi, aga haigused olid suurema osa neis manalateed viinud. Tüdrukul oli suured armid põskede peal. See olevat sellest, et lastel lõigatakse mingitel rituaalsetel põhjustel armid näkku, mis pidavat kaitsma neid haiguste eest.

Varsti hakkasime omi asju kokku panema ja olime peagi lennujaamas. Lennujaamas läks suhteliselt palju aega. Läbivalgustusseade oli seal ainuke ja nii tekkiski sinna järjekord. Majas oli ülipalav. Kohalikud sepad, kes hakkasid koos meiega Saksamaale sõitma, panid juba varakult talvejoped selga ja villased mütsid pähe. Need istusid ka lennukis täisriietusega. Ühel poisil olid ka villased kindad käes.

Lennujaamas kohtasime ka seda eestlaste seltskonda, kellega me Moles olime kokku saanud. Lend möödus lõbusalt ja mitte mingite eriliste vahejuhtumiteta.

Lp.Antonio Lugedes Teie eelmiseid kriitilisi kommentaare siinsetele postitajatele jääb arusaamatuks mida Te selle monoloogiga öelda tahtsite? Kas edevus kurnab? Pealegi on 4 aastaga vist nii mõndagi muutunud. Edu ettevötmistes...

aga oli vist lingiga mingi probleem. Nüüd sain loetud, tänud. Minu jaoks oli täiesti arusaadav :) Ja ei imestaks, kui 4 aastaga eriti midagi ei muutugi :)

Jutustus oli ju huvitav,aga mis huntidest seal juttu oli?Tongas nimelt. Pole kuulnud, et Aafrikas hundid ringi möllaks.

Minu mälu järgi olid need armid lisaks ka justkui küla- või peremärk. Et erinevatel suguvõsadel või hõimudel erinevad. Pidi lõikama kõige vanem liige - vanaisa vms. Vähemalt Cony seletas nii :)

Kui ma kriitiline olen siis, kas ma reisijuttu üles enam ei võigi panna. Ja edev olen ma tõesti.