25 a tagasi Rooma Foorumil otsisin sõbrannaga koos kuulsat imetava emahundi kuju. Kaart oli, Foorum oli, aga kuju ei leia. Selline kuulus asi peaks ju kõikide muude kiviklotside vahelt välja paistma, onju. Aga mida pole seda pole. Lõpuks võtsin oma olematu inglishi kokku ja küsisin. Näidati käega kuhugisuunas, aga mida pole, seda pole. Lõpuks üks kohalik halastas ja viis meid kättpidi kuju juurde. See on tilluke, väikesel postamendil.

Taaskord litakas mällu, et enne vaata mõõdud üle ja siis alles mine nautima. Kuju oli muidugi väga nunnu, täpselt nagu V.Vaga "Kunstiajaloo" pildil.

Väga palju pettumusi ei ole olnudki. Üsna avatud ja seiklushimulisena lähen reisile. Aga kui teist korda elus Itaaliasse läksin (11 aastat tagasi), siis oli pettumuseks Genova tänavatel pealetükkivad afroameeriklased. Saan aru, et see on tegelikult juba ammu igal pool nii, et nad tulevad ja üritavad oma asju pähe määrida, aga ma pigem lootsin Itaalias saada tülitatud itaallaste poolt. Siiani on kuskil mingi väike elevant ja kaks punutud käepaela, mille 1€ eest ostsin, et vabaks saada.

Ja mitte just pettumus, aga pigem veidi šokeeriv kogemus oli 18 aastat tagasi Londonis, kui tahtsin Hyde Park'is rahulikult londonlasi vaadelda, aga selle asemel oli igal pool moslemite seltskonnad, pealaest jalatallani musta riidega kaetud. Minu kogemused moslemitega olid senini vaid teleka vahendusel ja vägagi hirmutavatel uudistel põhinevad. Ja minu ettekujutus Hyde Park'ist tugines ka filmidel ja raamatutel. Olin väga noor ka ja mu sõbrad olid kuskil muuseumis samal ajal. Niiet võib-olla väike pettumus see tagantjärele oli. Aga järgmisel varahommikul läksime sõpradega sinna tagasi ja siis see ülivarahommikune Londoni kesklinn oli küll põnev ja Hyde Park ka selline, nagu olin ette kujutanud.