Israel, erinevad linnad. Tüütu riik oma korralduse ja reeglitega.

Halb kogemus Balilt. Ostsime kohalikust büroost kiirpaadi piletid Gili Airi saarele koos transfeeriga Ubudist ja tagasituleku Sanuri. Jutu järgi peale koroonat kõik uued paadid. Tegelikkuses ilma kondita loomavagun, mida putitati teel olles kolm korda. Sadamasse jõudes saime kaela piletid aga väravas nõuti miskit sadamamaksu. Maksime. Gilile jõudes nõuti sisenemise maksu, maksime. Tagasisõidul nõuti taas sadamamaksu, maksime. Kui Balil tagasi, siis transfeeri kohta seletati, et ootame, kuni buss täis saab. Sellega pidi minema ca tund. Peale seda alustatkse sõitu ja esimeseks peatuseks Ubud ja viimasena Sanur. Kuna sealne liiklus nii aeglane, et arvuste järgi oleksime jõudnud oma majutusse 4-5 tunni pärast. Ja muidugi pakuti kohe sealsamas, et saate võtta ka takso ja otse Sanuri sõita. No ei ole esimene reis aga seal tundsid küll end kui vana eesel. Hiljem saime teada, et mõnedel päriselt kiirpaatidel on kõik sadamamaksud, nii sisse kui välja, hinna sees.

Tegelikult mul tuli veel üks tõsine pettumus meelde - pettumus kuna reis jäi ära. Meenub esimene reis oma abikaasaga Stokholmi ja teda ehmatas eskalaator - issand kui kõrge! ma hakkasin naerma ja ütlesin, et ta pole mingit kõrget näinudki. Kõrvalolev daam ka kommenteeris, et peaksid ta viima vähemalt Peterburi metroosse. Ise olen Sankt-Peterburgis käinud ja metrooga sõitnud 92 aastal - 50 kopikat maksis zetoon. Mõeldud - tehtud - lubasin abikaasa Peterburi viia. Ja siis kui meil olid piletid 2020 kevadeks ostetud tuli covid-19. Ok raha saime tagasi ja lükkasime reisi edasi. Ja siis algatas mingi päkapikk sõja.

Paraku vist jääbki see Peterburi metroo mu abikaasal nägemata. Kui sõda lõpeb siis plaanime nüüd hoopis Kiievit külastada.

Sri Lanka - olelusvõitlus igal sammul, sest igaüks proovib sind petta sajaga. Lisaks räpane, vene turiste täis ja hinnad ka seetõttu laes. Ei naase.

Nonii, Indiast värskelt tagasi, ja äärmiselt rõõmsa meeleoluga võin väita, et mitte üks hirmujutt India kohta ei osutunud meie reisil tõeks :)

Eks India ole suur ja lai, aga vähemalt lõunas oli kõik fantastiline:

• inimesed sõbralikud ja viisakad (võibolla paar natukene liiga ligitikkuvad meesterahvast ühes baaris olid veits shadyd, aga eks naps tegi oma töö, ega meil Eestis parem pole :) )
• loodus imekaunis ja ahhetama panev
• hotellid olid kõik ootustele vastavad ja enamasti väga hästi valitud õnneks (booking ja agoda)
• taksod/tuurid kõik toimisid vastavalt
• söögikohad laialdaselt isegi puhatamad kui meil siin Euroopas, ei olnud kuskil mingit hirmu kõhutõvede jne ees, ja õnneks miskit sellist ei juhtunud kah kuigi rohud olid igaks juhuks kaasa võetud. Probiootikume tarvitasime, aga lõpuks ununesid need ka täiesti ära.
• Hinnad megaodavad ja väga kuskil üle naha ei tõmmatud. Paar intsidenti muidugi sellist olid ka, aga samas mitte miskit väga hullu, a'la spice farm'is ostsin mõned toidulisandid ilmselgelt liiga kallilt ja üleüldse oli see üks turistilõks, mille järel enam taksojuhi soovitusi kuulda ei võtnud kuna saime aru, et vend jahib tuimalt oma commissioneid. Õnneks ülejäänud tegevused/tuurid olid kõik juba enda poolt välja valitud ja bookitud.
• Rannad ja olustik puhas. Ei näinud kusagil kedagi keset teed sittumas või üleliigseid prügihunnikuid. Üsna tavaline ja samaväärne seis ükskõik millise Kagu-Aasia riigiga või isegi Lõuna Euroopaga.

Iga kell soovitan Indiat, eriti Keralat.

PS. Jäi üle kuskil 6000 INR'i. Eestis vist kusagil ei saa Eurodeks vahetada, niiet kui kellelgi minek ja soovib mõned eurod ruupiate vastu vahetada, siis saatke privaatsõnum :)

Lisan rubriiki "nii väike" Brüsseli pissiva poisi - see kuulus pissiv poiss on kõigest 55cm pikkune ja asukoht ka suht suvelisel tänavanurgal.

No ja Itaalia toit on minu maitse järgi mujal Euroopas parem kui Itaalias :)

Nagu öeldud, siis India külmaks ei jäta, see kas meeldib või ei meeldi :) esmamulje on oluline ja selleks on Kerala kindlasti parem valik kui esimese asjana kohe New Delhit kogeda.

Aga tahtsin hoopis märkida, kui kummaline on see et India ruupiat Eestis vahetada ei saa. Ikkagi ju tegemist maailma rahvarohkeima riigi rahaga, mis mahult rahvusvahelises käibes 15. kohal maailmas ja samuti sisaldub Eesti Panga ametlikus vahetuskursside tabelis - samas aga ei Tavidis ega ka Eurexis INRi ainukese Eesti Panga tabeli rahana vahetada ei saa, olgugi et isegi Usbekistani või Malaisia raha vahetatakse ning ka näiteks Tavidi Soome filiaali hinnakirjas on ruupia kenasti olemas.

Jep, see üllatas mind samuti, et kuskil nagu justkui India ruupiaga meil ei tegeleta.

Ometigi on näiteks Sri Lanka ruupia esindatud (exchange.ee).

Kui kellelgi siiski on mingi info on, mis märkamata jäänud (võibolla mõni rohkem urkakontor, kui neid enam eksisteerib), siis andke märku :)

India valitsuse ja keskpanga regulatsioonid peaksid olema selle taga - ruupia ekspordiks on piirangud.

Sansibar, enam ei läheks.

Ehk siis Kerala on Indias umbes nagu Rwanda Aafrikas ehk paras ja parim nö algajale?

Ma arvan, et iga reisi õnnestumiseks peab ka ettevalmistus hea olema.

Olen üldiselt iga reisi eel teinud üsna põhjalikku eeltööd (sealhulgas kohalike tuurifirmade suhtes jne), et võimalikult palju mitigeerida ettetulevaid ootamatusi, mis siis antud juhul ei valmistaks enneolematut stressi jms.

Vast sestap polnud ka esimene 6kuune seiklus üksi Aafrika riikidesse nagu Keenia, Tansaania, LAV justkui miskit ületamatut.

Seda on kurb vaadata, mis Koh Lipega tehtud on. Kolme reggaebaariga saarekesest on saanud turistilöks.

India ruupiatest: vööramaalasatel on keelatud ruupiaid riigist välja viia. Kohalikud võivad riigist välja viia 25 000 ruupiat. https://wise.com/gb/blog/taking-cash-in-or-out-of-india

Kerala ja Goa osariigid on ühed India puhtamad. Tamil Nadus hakkab päris elu jälle pihta.

Tavid vahetab ka nimekirjas mitteolevaid valuutasid vastavalt kokkuleppele ja võimalustele. Kunagi õnnestus see Bosnia BAM-ga, kirjuta neile.

Ma ei saa seda päris pettumuse alla lahterdada, aga ebameeldivusi tuli aknast ja uksest. 15 aastat tagasi läksime abikaasaga esmakordselt Phuketile puhkama. Broneeritud hotelli jõudes istusime toas hetkeks maha, vaatasime teineteisele otsa ja oli selge, et selles punkris, isegi kui ainult magamas käia, kahte nädalat välja ei vea. Õnneks leidsime paar kvartalit edasi korraliku hotelli. Järgmisel päeval randa minnes nägime, et suht ülerahvastatud, aga mingite puude all oli ruumi vabalt, seal polnud kedagi. Mulle meeldibki, et vahepeal saab varjus olla. Aga kui meres pesime pead, nägu, keha ja päikeseprille linnusitast, mis meile sealt puuokstelt ohtralt pudenes, oli selge, miks antud puudealune territoorium vabalt saadaval oli. Mingitel järgnevatel päevadel suutsin seljakotist ära kaotada laste kingitud käekella, mis just kõige odavam ei olnud. Ühel õhtul tänaval patseerides lendasid mind kallistama 3 kohalikku neiut, suutsin nad siiski endast eemale peletada, abikaasa ikkagi kõrval. Järgmisel päeval avastasin, et koos kallistustega kadus kaelast ka kuldkett. Positiivne asja juures, et kuldkett kella hinnaga tunduvalt lahjem. Aga see pole veel kõik. Mingil õhtul läksime randa istuma tuttava paariga. Teel randa pakuti tänaval lilli müügiks, ostsin abikaasale. Rannas istudes tuli mingi hetk jälle kohalik lillemüüja, teise paari mees ostis oma naisele samuti kimbu, ei saanud mulle alla jääda. Hiljem hakkas abikaasa oma lilli otsima, aga neid polnud enam. Arvatavasti olid teisele paarile edasi müüdud. Vist oli neid jamasid sellel esimesel Phuketi reisil veel, õnneks on mu organism selline, et reeglina ebameeldivused ja muud jurad ununevad. Phuketil oleme veel käinud, aga millegipärast Tais meeldib igal pool mujal palju rohkem. Reeglina olen oma reisidega ülivõrdes rahul, aga see Phuketi reis oli tõeliselt ekstreemne.