Lisan siis mõned muljed Tiranast. Ehk kuluvad ära.

Paar päeva on Tiranas tõesti mõistlik ja piisav aeg. Näeb enamiku (mitte küll kõik) vaatamist väärt ära. Kõige huvitava äranägemiseks võib kaaluda ka kolmandat päeva ehkki ma ei ole kindel palju see lõppkokkuvõttes juurde annab.

Tiranas oli lõppkokkuvõttes kõige huvitavam vast see et esmapilgul oli tegu teistest Euroopa maadest üsnagi erineva riigiga - keel ikkagi väga teistmoodi, kohapealne elu-olu peatänavatest eemal samuti - samas kui veidi rohkem ringi vaadata ning ka kohalikega suhelda siis tegelikkuses polnudki need erinevused nii suured. Ja ka kohapealne 20 sajandi ajalugu kõlas meie jaoks (erinevalt lääne -eurooplastest) kohati üsna sarnasena.

Õige oli ka otsus alustada linnaga tutvumist giidiga ekskursiooniga. Need väljuvad iga päev 2x ooperimaja eest ja ehkki teoorias tasuta siis tegelikkuses oodatakse siiski rahalist panustamist. Samas ekskursioon ise oli vägagi väärt võtmist. Rohkemgi kui linnast räägiti Albaania ajaloost ning ajaloolase haridusega poisid kes seda läbiviisid olid nii hea jutuga kui sisu osas pädevad ning oma hinnangutes tasakaalukad. Siiski tasub mõningaid nende soovitusi võtta ettevaatusega - kuulsin hiljem et soovitatud restoran (Oda) oli tegelikkuses üsna keskpärane, kaardiga ikkagi maksta ei saanud jne.

Üldse oli kohti kus kaardimakse võimalust ei olnud rohkem kui eeldanuks. Näiteks Skanderbegi väljalu ääres olev ajaloomuuseum aktsepteeris ainult sularaha (ka eurosid siiski). Muuseum ise oli keskpärane ja üsna väsinud ilmega. Ja kuigi linnaekskursiooni käigus soovitati külastada (parim muuseum linnas) siis erilist ja ülemäära head muljet ei jätnud. Aga tundus et ees seisab vist renoveerimine, nii et mõne aasta pärast ehk juba olukord teine.

Mäe otsa tõstukiga sõit oli pigem ettevötmist väärt. Eks oma rolli mängis ka ilus päikesepaisteline ilm. Päris mõnus oli kabiinis vaateid ja päikesepaistet nautida. Tipus oli mõnus karge ja puhas mägiõhk, mis oli üsnagi erinev all-linnast. Ja ka üldine keskkond oli linnast valitsevast üsna erinev. Eks linn ja maa erinevad igal pool maailmas.

Mis veel. Kohe mäe jalamil ja tõstuki stardipaiga lähedal (teoorias vist isegi otse all), oli punker nr. 1. Tirana üks populaarsemaid vaatamisväärsusi kuhu küll seekord ei jõudnud.

Ja söögi osas - mereande pakuvad restoranid on nii head kui ühed popimad.

Hinnatase oli siiski pigem kõrgem kui eeldanuks. Aga mitte ka liialt kallis.

Sai kevadel pea 2 nädalat Albaanias oldud ja Tiranast lõuna poole enamus kohti läbi käidud. Kohtadena uhkeimad ehk Berati ja Gijorklastra linnad, Pellumbas koobas, Osumi kanjon, Benja soojaveeallikad (+kanjon), rannikul nt Vuno oli armas küla, mis elas veel oma igapäevast elu, mitte turistielu. Enamuse ajast olime ratastega teel, aga ühistranspordiga sai ka enam-vähem hakkama. Pikemalt: https://docs.google.com/document/d/1Q1YelXS2l95WVjPv4StjgqV8LCjnzGGgq-OXryHHVME/edit?usp=sharing.

Põhja poolt soe soovitus minna raftigaTara jõele (Montenegro-Bosnia-Hertsegoviina piiril). No ja Dubrovnik on küll väga turistikas, aga ikka väga ainulaadne ka.

Kotor on kena linn. Selle linnaväraval on palju vappe ja linnal on Guinessi rekord valitsejate omamises, nimelt 12 korda. On olnud Osmanite, Serbia, Prantsuse, Veneetsia ja peaaegu ka venelaste valitsemise all.

Tore on rafting Tara kanjonis. Tahtjaid on palju, eelmisel päeval tehtud tellimus ei pruugi õnnestuda, pigem veidi varem, sest kohtade arv on piiratud. Lisaks saab sellest kanjonist ziplinega üle lennata, kah tore elamus. See ütlemine kehtib suvise aja kohta aga tore on kindlasti alati.

Põhja-Makedonias Ohridis tuleb kindlasti võtta laevareis järve lõunaossa Naumi, sinna need kõik erinevate firmade laevareisud lähevadki ja see ongi selle linna reisumõte. Pileti sai osta eelneval õhtul sadama lähedusest reisipakkujatelt.

Dubrovnikus on rahvast vist aastaringi väga palju aga ühe korra võiks selle vanalinnas ja selle müüridel ära käia.

Montenegros Kotoris on suht palju venelasi, väga palju venekeelt on kuulda poodides ja palju venekeelseid plakateid on näha tänavatel kinnisvara ostuks/müügiks. Supermarketis oligi kuulda peamiselt vene keelt. Palju ilusaid merekaatreid on end ehtinud vene lippudega. See on koht, kuhu venelastel meeldib oma raha paigutada.

Kotori kohal kõrgub kindlus, mille müürid ulatuvad alla linnani. Nii kena riiki on aja jooksul tahtnud vallutada igasugu tegelased kui ka turistid. Viimati mõned aastad tagasi üritasid venelased siin riigipööret korraldada. Õnneks ei õnnestunud.

Barokses Perastis, mis asub Kotorist lahe põhjakaldal, mille paleedes veetsid kunagi aega nii Vene tsaarid kui Veneetsia printsid on lahes on kaks saart. Ühel on 1166. aastal rajatud St. George’i klooster.

Budva saarele on võõrastele sissepääs täiesti suletud. Seal on kalleimaid hotelle maailmas, kus tuba maksab ligi 6000 dollarit öö. Lamamistool 10m kaugusel rannast maksab 50$, 5m kaugusel 100$. Vanasti käisid seal puhkamas vene kosmonaudid ja kuulsad näitlejad, nüüd ka näitlejad ja lihtsalt rikkurid, hiljuti oli seal puhkamas Abramovitš.

Riiki tuli sisse palju vene kapitali, alustati hoonete ja hotellide ehitust, kuid ei ühegi valemiga ei lasta raha riigist väljaviia. See on tekitanud palju pankrotte ja ehitiste mittelõpetamisi. Ja mitte ainult venelastel, investeerinud on ka muud välismaalased. Näitena toodi USA ja Hollandi tegijad, kes samuti hävisid.

Riigi ja linna juhtkond on väga korrumpteerunud, raha eest antakse katteta lubadusi, mida hiljem ei täideta. Eelmine linnavalitsus istub kinni. (A.Zukerman, Subboteja 2017)

Aga merevesi ja rand on seal mõnusad ja linn on ilus.

Montenegro rahvusköögis on olemas Proscintto sink. Selle tegemiseks hoitakse liha 15 päeva soolas, siis 15päeva raskuse all, 4 kuud ööpäev läbi suitsus ja siis veel 2 kuud kuivatamisel ning valmis ta ongi. Ise ei ole proovinud.

Njeguši juust on montenegrolaste kuulus lehmapiimast tehtud juust. Olen proovinud.

Reis tehtud ja jagan siis ka kogemusi. Kuna esimesed 2 nädalat oli suht nigel ilm, siis loodusesse ei kippunud. Räägin väga üldiselt.

Kõige suurem pettumus: Montenegro
Ka kõige tavalisemad asjad poes maksavad nii 20% rohkem, kui Eestis (kehtib euro).
Kotor on ilus, aga üleuputatud kruiisituristidega, mis tähendab, et 15€ eest saad restoranis mikrolaine ahjust tulnud prae. Ja sorri, osa inimesi Montenegros on kuidagi imelikud.

Budva: koleda rannaga ilmetu koht, mis on paksult venelasi täis.

Ulcinj: kogu nauding seisneb selles, et kõnniteedeta vanalinna ja ranna ümbruse tänavatel mitte jääda kihutavate autode ja motikate alla.

Kõige ootamatum üllatus: Albaania
Üsna turistivaba, toidumõjud Kreekast ja Bulgaariast Serbia ja Itaaliani, kaugelt odavam, kui Montenegro. Enamik inimesi oskab inglise keelt, küllalt sageli ka itaalia keelt. Isegi turistikohtades ei pingutata hindadega liiga üle ja vahest on isegi odavam, kui mujal.

Juuni esimeses pooles sai väga korraliku stuudiokorteri 20€ eest.

Pigem tarbida valget veini (1,5 l 3,25€), sest punane võib olla päris hea, aga enamasti seda siiski pole.

Tiranas soovitan ööbida Blloku boheemlikus linnaosas kesklinna kõrval. Hästi roheline, paaril ruutkilomeetril sadu söögikohti ja baare. Lahe kant.

Ksamil lõunas Kreeka piiri lähedal on täielikult suveturismile orienteeritud, aga lahe sellegipoolest. Leiab nii häid kui halbu söögikohti, väga ilusa läbipaistva veega rannad, kus paraku eeldatakse, et sa neilt nii 10€/päev lamamistooli üürid. Aga leiab ka kohti, kus saab rätiku maha visata.

Ja Albaanias aktsepteeritakse pea igal pool eurosid. Ööbimisel ise otsustad, kas maksad eurodes või lekkides. Poed, restoranid, bussid, kuskil ei tehta teist nägu ka, kui eurosid pakud.

Põhja-Makedoonia: ei jätnud erilist muljet. Ohrid. Tore. Nojah.
Skopje: linn, kuhu on lahti lastud 200 Tauno Kangrot ja öeldud, et nikerdage see linn kujusid täis. Kreisi eklektiline arhitektuur, mida mujal Euroopas ei näe.

Kosovo. Jälle pigem positiivne üllatus, kuigi ei suuda sellest mitte midagi meenutada.

Albaania osas - kuhu muidu jõudsid peale Tirana? Ehk kui palju nägid lõunat ja põhja, st paiku mis Tiranast kaugemal eemal ning ka soovitaksid?

Montenegros soovitaks pigem viibida kaugemal sisemaal. Kuna käisin seal teisel koroonasuvel, siis oli ka rannik inimlik ja põhiliselt kohalike puhkajate käes. Muidu sinna eriti ei kipuks. Sisemaa on oluliselt mõnusam ja balkanlikum. Kõige toredam peatuspaik oli Plavis, mis oli ka enamike kohalike jaoks tundmatu mägipiirkond. Rannikult eemal olid ka hinnad inimlikumad. Rannikul pidi teadma kindlaid kohti, kus normaalse hinnaga normaalset sööki saab. Neid kohti oli lõpuks kaks :) Üks Kotoris ja üks Sutomores. 15 minutit naaberlinna autoga sööma sõita oli kasulikum, kui peatuspaigas jubedate hindadega jubedat sööki süüa.

Põhja-Makedoonias suutis Ohrid natuke mujet jätta üheks päevaks. Muidu pigem väiksemad kohad Ohridist ja Skopjest kaugemal. Mida kaugemale keskmise turisti teest minna, seda ägedamaks läks.

Albaania oli tervenisti äge aastaid tagasi. Rannik eriti ei huvita, aga oli vähemalt siis üllatavalt turismist puutumata. Sisemaa linnad ja mägipiirkonnad olid super. Osa riigist on veel vaatamata ja plaanis mõne kokkuvõtva Balkani tuuriga koos teiste külastatud riikide jupikestega ära vaadata.

Hetkel teist nädalat Bosnia ja Hertsegoviinas. Kuna peale Mostari, Sarajevo ja suvalise transiidi meil sellest nagu eriti ei teata midagi, siis loodan pärast väikse tutvustava kokkuvõtte teha. Hetkel kipub Balkani riikidest sinna kõrgemale kohale Albaania ja Kosovo juurde.

Tegin vist Albaanias seda, mida tavaliselt Albaanias ei tehta. Oli aega ja elasin nädala lõunas Ksamilis. Suvel täiesti turistikas, aga mulle kuidagi meeldis.

Berat ja Gjörkaster muidugi ka, eriti elamine Beratis vanas elamises.

Aga Montengro oli ühest küljest lahe, teisalt polnud väga asja, mis mulle meeldinud oleks. Kotor? Budva?

@mrky Albaanias sai käidud nendes turistikamates kohtades, Berat ja Gjirokastër. Mul kuidagi joppas mõlemas kohas öömajaga. Väga äge elamus oli.

Siis olin paar ööd Sarandes lõunas ja nädala Ksamilis.

Tänud, selge pilt! Käisin ka ise suht hiljuti Beratis. Küll lühikest aega. Ja sealt jäi kuidagi tunne (ehkki ka Berat ise oli ok), et tahaks minna sinna päris põhja (Valbona ja seased lähiorud), see tundub ülejäänud Albaaniast võrdlemisi erinev paik. Ehkki need albaanlased keda tunnen soovitavad ise kõik hoopis enamasti Lõuna-Albaaniat (lisaks Sarandele ka teisi rannikulinnasid). Seepärast uurisingi.

Põhjaalbaanlased ja lõunaalbaanlased on ajalooliselt suht erinevad. Seda mitte usu vaid murraku, mõtteviiside jms poolest. Põhjas on samuti moslemeid ja katoliiklasi segamini. Aga vastastikku on põhja ja lõuna vahel jätkuvalt kerge usaldamatus. Seega Berati elanikud soovitavad pigem teisi Lõuna-Albaania paiku jne ning pole tõenäoliselt eriti Põhja-Albaania mägedesse ise tikkunud.

Põhjaosa kolm kuulsamat orgu on nüüd kõik korralike teedega ja tavalise autoga ligipääsetavad. Lisaks loomulikult Komani praam, mis on sõitu Põhja-Albaaniasse väärt.

Meil õnnestus Kosovo parimad palad kohalikuga läbi käia. Samuti veetsime 1,5 päeva Albaanias. Ja kui keegi veel Albaania, Kosovo reisile minemas, siis soovitan paari kohta (restorani), mis on imeilusate vaadetega ja süüa saab olematu raha eest.

Kosovo - Rugova Canyon ja sealt edasi mööda mägiteed restorani HANI

Albaania - Kosovo-Albaania piiri lähistel baar-restoran Lugina e Drinit

Kas keegi lähiajal Kosovos on käinud, kas on mõtet sinna minna? Uudistes silma jäänud, et seal sõda ägestunud!?

Kosovos toimub aeg-ajalt midagi ainult põhja pool Serbia piiri ääres ja seda lokaalselt. Riik tervikuna on rahulik. Kui võimalust on, tasub ikka minna. Kuna enamus on albaanlased, räägitakse enamasti ka inglise keelt.