Okinawa soovitusi

Tere! Okinawa kohta on foorumis üsna vähe infot. Otsin seal käinud eestlaste soovitusi, kogemusi, kontakte. Minek aprilli alguses 5 päevaks põhisaarele.

Millised rannad on parimad? Mida põnevat seal veel asub lisaks randadele, akvaariumile ja muuseumile? Millega ringi liikuda tasub (kas ühistransport ok)? Kas põhisaarelt tasuks liikuda ka  väiksematele naabersaartele ja eelistadagi pigem sealseid randu?
Sobivad kõik põnevad soovitused kogenud reisijatelt, kes lisaks troopikasaare nautimisele ka  kohaliku elu-oluga tutvust teinud. Olen aru saanud, et inglise keelele ei saa Jaapanis eriti lootma jääda, siis eriti tore oleks leida mõni kohalik ingl keelt rääkiv kontakt. Aitäh juba ette :)

Enam-vähem saab ikka hakkama ka inglise keelega. Ühistransport on väga algeline, kindlasti ei saa sellega külastada randu, küll aga pääseb Nahast bussiga akvaariumisse (see oli mingi 2-3 tundi sõitu mälu järgi).
Randade mõttes Nahas ööbides ilma autota pole midagi teha, seega tasub uurida, mis seis Eesti juhilubade tunnustamisega on.
Küll on võimalik otse lennujaamast transfeerida ööbima kuskile saare põhjaossa akvaariumi lähistele, siis ehk on rohkem võimalusi randade vahet liikuda, aga igal juhul auto oleks kasulik.
Muidu randade osas ei oska kaasa rääkida, olin seal lühemat aega mitterannahooajal. Pulli pärast mõtlesin, et võiks kuskilt rannast läbi põigata, aga sai kiiresti selgeks, et ilma autot pole mõtet üritadagi.

Sai Okinawal käidud 2016. a aprillis, temperatuur selleks ajaks oli juba päris soe.

Mõningad soovitused:

1. Churaumi akvaarium oli päris lahe kogemus, soovitan seal kindlasti käia. Me broneerisime kohad bussil läbi hotelli ning kahetsema ei pidanud. Küll ma ütlen, et  lisaks akvaariumile külastasime sama tuuri käigus ka ananassiparki (Nago) ning ka see jättis meeldiva mulje, sai kohalikku veini isegi mekkida. PS! Tuur oli siiski jaapanikeelne, aga siin tuli abiks meie reisikaaslane, kes natuke aitas tõlkida.

2. Nahas ise on tegelikult ka piisavalt palju avastamist ning ühe päeva peale kõike pole mõtet mahutada. Meil õnnestus ka ujumas käia, aga eriline kogemus see nüüd polnud. Kulinaarne maailm - vot see oli samas super!

3. Shuri loss on samuti midagi kohustuslikku (http://oki-park.jp/shurijo/en/) koos ümbritseva pargiga. Sõitsime kesklinnast sinna monorailiga ning igati tore päevake oli.

Suur tänu vastajatele! Kui kellelgi veel kogemusi, siis ootan põnevusega :)

Olen kaks korda käinud Okinawal. Olin juba lapsest saati Jaapanist unistanud ja selles mõttes on minu emotsioonid tugevalt kallutatud ja saan Jaapanist rääkida vaid positiivses võtmes. Nautisin seal igat hetke ja üritasin proovidakõike mida sai süüa, vaadata, kuulata jne. Oli külm märtsi algus ja ma pealinnast kaugemale ei läinudki. Tutvusin seal paari kohalikuga ja jäin kuidagi kinni, kuigi mõte oli alguses kaugemale ka sõita. Samas oli kogu aeg tihedalt sisustatud. Käisin isegi keraamikaklassis, kus voolisin meistri juhendamisel selle koer-lõvi, keda shisaks kutsutakse ja kes nende kodusid valvab. See jäi sinna kaheks kuuks kuivama ja saadeti pärast postiga koju. Väga ilus mälestus. Läks küll umbes 60-70 € maksma, aga emotsioon on seda väärt. Kui huvi on, siis seal on üks niiöelda keraamikaküla, kuigi iseenesest asub see pealinnas sees. See on reklaamitud kõigis reisijuhtides ja lihtne leida. Keraamikaklasse pakuvad mitmed töökojad-poed minu mälu järgi. 


Turg meeldis väga. Seal oli selline kalalett. kust valisid kala välja ja üleval korrusel küpsetati kohe ära. Alguses olin üksi ja nii tulevad seal inimesed ise ligi ja tahavad suhelda. Palju lahedaid elamusi tänu sellele. Väga ausad ja siirad inimesed. Alguses ehmatasin ära, sest olen palju Indias olnud, kus ei saa neid üldse usaldada, kes ise ligi tikuvad. Lasin omale mõned laused paberile kirja panna ja nii ma siis sotsialiseerusin seal, paberipakk tagataskus. Neile meeldib eriti see kui öelda jaapani keeles, et sulle meeldib Jaapan ja tahad keelt õppida. Selle peale tehti mulle vahel terve õhtu välja. Päris piinlik oli lõpuks nende külalislahkust ära kasutada, aga nad keeldusid raha vastu võtmast. Korra oli isegi nii, et sattusin pubis lauanaabriga (seal on vähe ruumi ja tihti tuleb võõrastega külg-külje kõrval istuda) jutustama. Mingil hetkel läks ta koju ära ja kui ma hiljem tahtsin arvet maksta, oli ta juba kõik ette ära organiseerinud. Ma ei pidanud midagi maksma ja ta oli ühe teenindaja ära rääkinud, et see järgneks mulle terve öö kuni ma hotelli lähen. Nii ta siis vedas mind mööda linna ringi. See juhtus juba Kyushu saarel. See pole küll otseselt Okinawaga seotud, aga kirjutan lihtsalt selleks, et näidata kui meeldivaid inimesi Jaapanis kohtasin. Kui aega jätkub, siis soovitan küll vähemalt ühes linnas käia Kyushul või Onshul. Lennud ei olnud vähemalt sel ajal üldse kallid.

Mida aga Okinawa miinuseks öelda on see, et alguses nautisin seal seda täiel rinnal, arvatest, et selline see Jaapan ongi. Kui sealt edasi Nagasakisse lendasin, sain aru, et Okinawa on vaid ääremaa ja seal saad vaid Jaapani hõngu tunda. Samas on Okinawal ka omaette võlu. Kokku reisisin kaks kuud, Okinawalt kuni Hokkaidoni. Peamiselt 2 päeva ühes linnas. Okinawal ja Tokyos olid pisut pikemad peatused ja Osakasse sattusin kaks korda. Siiani kõige elamusterohkem reis. Kirjutan mingil hetkel mõned lood Postimehele, kui järg Jaapanini jõuab. Nendest lugudest saaks vabalt raamatu kokku. Kusjuures poole reisi peal oli olukord, kus jagasime muljeid ühes hostelis teiste reisijatega läänest ja nad tõesti olid kõik siiralt üllatunud, kuidas mul sellised asjad juhtuvad. Nad soovisid, et saaksid edasisel reisil kogeda kasvõi pooltki seda. See kõik on tänu sellele kui reisid üksi ja suhtled inimestega. Siis hakkavad asjad juhtuma. Eks juhtub ka mitmekesi reisides, aga see on pisut teine asi. Siis on ikka omavahel omas keeles palju rääkimist ja ka kohalikud ei taha vahele segada. Üksi piisab sellest kui tänaval korra nõutu näoga ringi vaatad.

PS! Okinawalasi ei tohi jaapanlasteks kutsuda. Nad on okinawalased. 

Ahjaa, kontakt. Jagan siia ühe facebooki kontakti. See on äärmiselt lõbus tüüp, kes suhtleb absoluutselt kõigiga. Üks lahedamaid tegelasi keda ma üldse tunnen. Kui tema on seltskonnas, siis läheb elu käima. Ta on ema poolt okinawalane ja isa poolt poolakas. Sündinud ja kasvanud USA's, hiljem kolis Okinawale. Ta räägib vabalt inglise ja jaapani keelt ja oskab rääkida nii jaapanlastest kui okinawalastest, nende kultuurist ja veidrustest lääne inimese vaatenurgast, kuna ta ju ka pooleldi ameeriklane.  https://www.facebook.com/wayne.gagola
Temalt sain hea koolituse kogu edasiseks reisiks. Küsisin juba üle, kas võin kontakti jagada. Ta ei ela enam Nahas ja vaatasin kaardilt, et see koht on poole tunni autosõidu kaugusel pealinnast. Kui otsite google mapist Blue Lagoon Bar Okinawa, siis tuleb välja. Kutsus teid sinna ja ütles, et kõik on seal odav ;)


Saarel mugavam ikka rendiautoga sôita,  alates aprillist 2018 ka eestlastel lubatud, aga kindlasti vaja Tokyo suursaatkonnast vôi autoklubist tellida ametlik juhilubade tôlge, maksis vist välisministeeriumile ettemaksuga 30 eur. Kuna olin ilmselt üks esimesi, kes tôlgitud lubadega proovis autot laenutada, läks omajagu aega ja vaeva ja kônesid, et nad rendiauto eestlasele ikka annaks. Kui lôpuks auto käes, siis vasakpoolne liiklus, igal ristmikul ja ringil suunda näidates käivituvad klaasipuhastajad ning hieroglûüfides auto navi juba kökimöki.

Aitäh Siddharta, hea info eest!

Tom, kas saatkonnaga suhtlesid meili teel lubade asjus?
Kas keegi on Okinawalt teistele saartele ka trippinud?