Piirissaar

Tere

Sai eile Piirissaares ära käidud. Kuna trip.ee'st infi eriti ei leidnud, siis mõtlesin et jagan pisut oma kogemusi.
Piirissaare on naljakas koht Eesti idapiiril. Omapärane on juba selle saare asukoht ülejäänud Eesti suhtes. Kuidagi harjumatu on otsida järvest asustatud saart. Aga see selleks.

Nagu iga reis, on alati midagi positiivset ja negatiivset.
Räägiks kõigepealt negatiivsest.
Kogu saar koosneb keskmises ja hilises keskeas olevatest vene keelt rääkivatest inimestest. Ise enesest pole selles ju midagi halba ja kui siia panna juurde jutud vene külalislahkusest, siis ootused võivad olla päris suured. Tegelikult saad õige pea aru, et kui sul sugulasi saarel ei ole, siis keegi sind sinna ei oota. Kolme küla peale on 1 pood mis on lahti argipäeviti 10:00-13:00 ja laupäeval 10:00-12:00. Pühapäev ja esmaspäev on pood kinni. Rohkem kusagil raha kulutada ei ole võimalik. Võib olla tõesti kui minna mõne aia peale rippuma, siis õnnestub mõni suitsukala saada. (mul isiklikult ei meeldi inimesi omas kodus segada, nii et mulle peab kaupa pakkuma. Aga noh, see on minu probleem).
Piirissaare sadam on korralik ja 2010 aastal renoveeritud. Paadi randumise maksud on vägagi mõistlikud. Hinna sees on magevesi, elekter ja WC. Paraku puudub kohalikul kes sadamas peaks istuma igasugune huvi seda teha. Ei olnud mingit viidet, millal tegelane tagasi tuleb või kuidas saaks kontakti võtta. Sadama hoone on ilusasti lukus ja mingeid võimalusi sadama hüvesi kasutada ei ole. Minu viibimise ajal käis 2 paati sadamas ja kõik nuputasid kellele ja kuhu raha maksta. Alles õhtul kui liinilaev hakkas väljuma tuli sadama kutt jalgrattaga kohale ja tegi töötegemise nägu.
Kolmas asi mis mind vägagi imestama pani, oli prügi. Ootaks, et ikka joodik-turist on põhiline prügitekitaja, kuid tundub et selle saare peal täidab selle rolli kohalik. Turist ei lähe oma olmeprügi Piirissaarde metsa alla mustade kilekottidega viima. Prügi ei ole just nii palju kui Indias, aga Poolale teeb küll hooti silmad ette.

Et ei oleks liiga negatiivne see jutt, siis positiivset ka:
Laevamehed kes sõidavad mandri ja Piirissaare vahet on väga muhedad. Hinnad on ka laeval suht mõistlikud.
Autoga pole sellel saarel midagi teha. Ratastega teeb koos söögi pausidega, poe käiguga ja ohtra pildistamisega u 3 tunniga ringi peale. Nii et võib ka jala vabalt minna.
Vallamaja taga on täitsa normaalne katusealune istumise koht. (Söök peab muidugi kõik omal kaasas olema). Mingil salapärasel põhjusel on Piirissaarlastel arusaam, et jaanitule lõkkes põleb kõik. Klaaspudelitest plekini. Ja arvake ära mis maja taga tehakse tuld? Nii et olge klaasikildudega vallamaja taga ettevaatlikud.
Piirissaare majad on kahte tüüpi: väga kirka värviga, ning luitunud aga selle eest väga kirka värviga. Tundub, et külaelenikud armastavad erinevaid värvigammasid kasutada. Oranž maja koos tumeroheliste aknapiitadega on normaalne nähtus...

Võtame selle jutu siis kokku:
Kas minna? Absoluutselt JAH
Mis kaasa võtta? Ilmastikule vastavad riided ja söök. Sooja kohvi ja ulualust ei paku keegi.
Hea seltskond? ALATI

No seal käiakse ikka rohkem sibulat ostmas praegusel ajal, ja seda pead sa tõesti inimeste käest ise küsimas käima. Eks ta juba peaaegu venemaa ikka on, aga reis sinna on kindlasti väga tore.

Mõni aeg tagasi sigines mõte viia oma tuttav sakslane ka Piirissaarele. Laeva oodates jõudsime vennastuda abielupaariga, kes samuti sinna teel. Mul juhuslikult kaasas ühekordne grill ja nendel ämbritäis marinaadis ahvenaid. Naisterahva vanematel just sel päeval kuldpulma aastapäev. Lõpuks selgus, et laev nii suure lainetusega ei lähegi liikvele. Nemad kutsusid siis enestele järele paadi - jah, paadile polnd laine hirmus, aint laevale... No ja loomulikult kutsuti ka meid lahkelt külla. Nii me siis järgmise paaditretiga teele läksimegi. Paadijuhist noormees pakkus mulle veel istumiseks taburetti - ma eelistasin paadi põhjas lamada ja kui julgemaks läksin, siis ka üle serva ümbrust piiluda. Vastuvõtt ja kogu olustik eht-venelikult sõbralik, südamlik, lihtne ja laud loomulikult lookas. Näidati ümbrust ja tutvustati kohalikke haruldusi. Ausalt, pärast ei leidnud ma kusagilt mingit infot punaste liivakonnade kohta, keda meile seal näidati. Ja suuri müstilisi linde, haigruid - vene keeles tsyplja, neid nägin ma ka esmakordselt. Tagasituleku ajaks läks ka laev liikvele. Selle käigu järgselt sigines hinge mingi eriline rahu, olin nagu puhtamaks ja helgemaks saanud...

Kuidas ikkagi Piirissaarde saada, milliseid võimalusi soovitate? Pean suveaega silmas.

Parvlaev käib Laaksaarest Piirisaarde.
http://www.veeteed.com/index.php?moodul=100&idc=1011054100010001000&l=5&al=6

Praegu jääolude tõttu on sõidud peatunud.

Ja kui kellelgi tekib peale korralikuma jääkatte tekkimist mõte Piirissaarele suuskadega minna, siis seda ideed saab vaid takka kiita.

Kas keegi on seal ka lähiajal käinud ja oskab kommenteerida majutust/toitlustust? Ehk siis kas ja kus pakutakse. Äärmiselt vähe informatsiooni leiab googledades, tänud ette.