Ja vaba aega on ju rohkem. Kellel eelnevalt säästetud, see kindlasti kasutab nüüd seda vaba aega reisimiseks. Mõtlen siinkohal just neid "nakatunuid".

vähemalt asutuses, kus meie mehega töötame:( Olime endile siiani selgeks teinud, et me võime võtta laenu/ liisingut vaid tingimusel, et aastas ühe reisi endale lubada saame. Siiani on asi toiminud. Aasta jooksul oleme nii palju suutnud kõrvale panna, et asi toimiks ja nüüd.. puudub kindlustunne tuleviku suhtes. Pidevad osaliselt tasustatud puhkused ja osaline tööaeg on sissetulekud kärpinud selleni, et säästmiseks enam üle ei jää. Ja nüüd olemegi dilemma ees -kas julgeb lennupileteid ära osta? Või tuleks oma sääste hoida veel raskema aja tarbeks? Sest lihtsalt ei ole enam kindel, võib ju veel hullemaks minna... Aga õige on see küll, et kes juba reisipisikust nakatunud, see on kadunud hing:)

Endal tööl kah suhteliselt ebakindlad ajad, aga siiani ei ole oma suurt Lõuna-Ameerika trippi (3 kuud), mis peaks algama oktoobris, veel maha matnud. Ega kavatsegi teha. Jah, on tõesti endal töökoht, kust lastakse mind aastas paariks-kolmeks kuuks minema. Lihtsalt, kui kunagi läksin sinna ettevõttesse tööle, siis oli see minu esmatingimus. See muidugi ei tähenda seda, et tulevik ei oleks ebakindel. Leian siiski, et kui kolm kuud mööda Aasia või Lõuna-Ameerika avarusi ringi rännata, kus elu olulisemalt odavam, kui meil siin, siis hoian sellevõrra raha kokku, mis siin Eestis elades kulutaksin. Ainuke ja kõige suurem kulutus on enne reisi lennupiletid sinna ja tagasi, mida saab ka alati suhteliselt odavalt, kui ei karda ebamugavusi ja kui on natuke viitsimist teha tööd ja vaeva näha, otsides odavamaid pakkumisi. Kõik oleneb muidugi ka inimese rännustiilist. Ise ei pelga magada üliodavates öömajades ja reisida kohaliku traspordiga, mis imeodav. Ja kui ka vaja, siis hääletan ja kui moment ei ole võimalik leida katust peakohale, saab hakkama ka kusagil rannaliival magades. Mõni aeg sattus kõrvu-silma mingi liisingutegelase jutt meedias, kes andis nõu inimestele, mis nad peaksid tegema, kui oma töökohast on ilma jäänud ja autoliising kaelas. Jutu mõte oli siis see, et nad ei tormaks kohe koondamisrahadest kusagile sooja päikese alla, vaid maksaksid ikka paar-kolm kuud kenasti oma liisingut edasi ja vot siis, kui see raha kah otsas, siis tuleks auto liisingusse tagastada. Ühesõnaga, tampige veel oma viimaseid makseid nii kaua, kui teil pappi on ja siis juhtub ikka see paratamatus - autost olete ilma niikuinii. Kogu jutt käis mulle eriti närvidele veel sellepärast, et see toon, millega tegelane rääkis, oli üliülbe. Minu arvamus siiski on see, et loomulikult need inimesed, kellel pere taga ja hulgim kohustusi, ei tormaks oma viimaste rahade ja sms laenudega Egiptusesse, kuid ma ei näe ka põhjust, miks peaksin praegu kükitama stressirohke majanduslanguse ajal Eestis ja kõik oma kenad plaanid pooleli jätma, kartuses, et juhtub veel midagi hullemat. Selgituseks võin öelda, et endal laps täiskasvanuks saanud ja peale autoliisingu õnneks muid kohustusi pankade ees ei ole. Hüva reisi kõigile!

Majanduskriisi ajal on superhea reisida, äriklassi piletid ja kvaliteethotellid on sigaodavad. Singapore Airlinesiga 2000 naela London-Sydney return, no halloo! :)

Ajal, kui paljud reisifirmad (TopTours, Happy Travel jne) on Eestis pankrotti läinud, ei pakutagi enam eriti siit otse tšarterreise. Tuleb sõita kas Riiga või Helsingisse, et üldse kuhugi saada. Kõik see on lisaaeg ja lisakulu.