Seišellid

Plaanis minna märtsis Seišellidele kas keegi on hiljuti käinud ja kas oleks nõus jagama olukorda?  Tänud ette. Aalik.

Jaanuaris sai käidud, enamus ajast küll resortis veedetud, kuid siiski paar ringi rendiautoga Mahe saarele ka peale tehtud. Mõned tähelepanekud:

1. Korralik paberimajandus tuleb täita enne minekut: https://seychelles.govtas.com/

2. Mahe lennujaamas on uus fancy biomeetriline koridor: https://www.internationalairportreview.com/news/172395/worlds-first-health-biometric-corridor-welcomed-at-seychelles-airport/ (teeb automaatset kehatemperatuuri mõõtmist, näotuvastust jne)

3. Koroonateste kohapeal näitama ega tegema ei pidanud (ainus kohustuslik test oli kuni 72h enne lendu).

4. Maske kantakse igal pool usinalt ka välitingimustes (nt Victoria tänavatel), v.a. randades. Ametlikult on mask kohustuslik "in all public areas" (nii sees kui väljas).

5. Väga paljudes kohtades kontrollitakse kehatemperatuuri, et üldse uksest sisse saaks nt restorani, muuseumi, botaanikaaeda jne (randme piirkonnast peamiselt).

6. Turiste oli pigem vähe - vähemalt tundus nii, et masse kuskil ei olnud.

7. Muidu kohalik elu tundus toimivat, poed ja muuseumid avatud.

1
0

Käisime novembris. Praslini saarel maske väljas praktiliselt ei kantud, siseruumides küll. Mahe saarel pealinnas Victorias kanti ka tänaval. Muidu nagu Marek_S siin kirjeldab.

Victorias ühes restoranis oli vihikusse kirjutatud eelmise külastaja temperatuuriks +27,6. Küsisin teenindajalt, et kas olukord juba nii nutune, et ka kadunukesi teenindatakse.

0
0

Plaanin majutust Mahe kandis ja tekkis mõte end sisse seada Ile Au Cerf saarele. Kuigi seal on siseveed ja vesi ei ole nii sinine, kui mujal, on pakutav hea.
Sellega seoses tekkis huvi, kuidas külastada läheduses asuvaid Long ja Ile Moyenne saari. Mulle näib, et Peaks olema enamuses jalutatav, tõusu ja mõõna jälgides võib ehk lausa kuiva jalaga üle saada. Vahemaad max 300m, kui hoovuseid ei ole, siis ka ujutav. Eesmärgiks ei ole ökotada, vaid end korralikult varustades omal käel turistivabamalt liikuda.
Näib, er erasaartega tegu ei ole, aga Moyenne paistab olevat rahvuspark - kas sinna omal käel üldse liikuda võib?

Pikad liivased atollid on vist rohkem Maldiivide teema - kas midagi sarnast siit ka leida võib?

0
0

Kui lähed kohapeale, siis uuri mõnest Victoria peatänava turismibüroost kas nad praegu Moyenne saarele viivad. Nad ei hakka sulle midagi pähe määrima, kõik on sõbralikud ja aitavad niisama. Kirjalikult nad ei viitsi vastata või on neil viis vahendajat vahel ja info läheb kaotsi. Küsi kala müüvate meeste käest, need kes tee ääres müüvad, nemad teavad samuti kuidas mõnele saarele saab. Me käisime kümmekond aastat tagasi kohaliku kalamehega kes tegi meile saarel lõuna ja tõi tagasi. 

Kui tahad pikka liivast randa ja helesinist merd, siis leiad neid enam Praslini saarelt, Anze Lazio ja Cote d`Or ning sealt on hea minna Curiese saarele, seal käisime samuti kalamehega, samuti huvitav saar, suured kilpkonnad elavad vabalt, loodus on metsik ja ilus. Seishellidel on palju huvitavaid kohti, natuke turismipiirkonnas väljudes leiab imetlemistväärt loodust igalt poolt. Tore, et neil on metsad endiselt alles ja tegemist on rahuliku riigiga kus elavad toredad ja head inimesed. Malediividega on Seishelle raske võrrelda, Malediividel ei ole midagi eriti teha, aga Seishellidel võib käia palju kordi, igav ei hakka.

3
0

On ka atolle, need kaugemal. Nt Aldabra atoll on suuruselt teine maailmas. Nn graniidisaartel on palju häid liivarandu, nende seas ka üks maailma pildistatuim- Anse Source d'Argent La Digue saarel. Aga ka need, millest Lilian kirjutas.

2
0

Seišellid 30.11-9.12.2022.

Bussid. Sinised TATAd (India toode). Masinad on päevi näinud ja vanad. Ilmselt on kõike peale sisu ja kere juba kümneid kordi vahetatud. Aga toimivad kitsastel käänuliselt mägiteedel laitmatult. Igal juhul on busside istmed kitsamad kui Eestis nagu ka vahekäik. Suurte seljakottidega bussi trügimine on proovikivi, kuid tehtav. Soovitus on panna seljakottide puusarihmad eelnevalt kinni, et vähegi kitsam olla. Kohvreid bussi ei lubata ja see on täiesti arusaadav. Arvestama peaks ka faktiga, et kohalikud prouad (valdavalt) võivad olla väga laia istumisosaga, mis võtab vahel 1,5 istet ja teile jääb kotiga jagamiseks pool.

**Busside täpsus.**Mis puudutab busside plaanijärgsesse täpsusesse, siis siin tasub olla loominguline. Buss võib tulla varem aga ka hiljem. Meie märkasime, et algpeatusest läks buss välja 4 minutit varem ja kui juhtub vähe sõitjaid olema, siis 10ndas peatuses võib ta olla juba 20 minutit varem. Seetõttu jäime mõnel korral ilmselt ka bussist maha. Seetõttu õppisime olema bussipeatuses ca 15 min enne bussiplaanis märgitud aega ja see näis töötavat. Busside hilinemine probleeme nii palju ei tekita.

Bussipeatused on selgesti märgatavad: on kas putkad või siis on asfaltile kirjutatud BUS STOP. Seega seal mingit raketiteadust pole. Tegelikult võeti meid bussile ka väljaspool bussipeatusi, kui me käe üles tõstsime ja lehvitasime. Bussilt mahasaamiseks on vaja STOP nuppu vajutada. Siin on kahte tüüpi kogemust ja see sõltub ilmselt bussijuhist. Algul me vajutasime varuga (lähtudes Google Mapsi pandud sihtpunktist), andes bussijuhile aega reageerida. Mõni bussijuht sõitiski bussipeatusesse, teine aga peatas bussi kohe ja meil tuli viisakusest liiga vara välja minna. Komme enne peatust püsti tõusta ja bussijuhi selja taha minna puudub ja see oleks kohalikke teid arvestades ka väga ohtlik. Kohalikud tõusevad siis, kui buss peatub ja buss hakkab liikuma, kui viimane pealetulija on istunud. Bussis seisjaid meil näha ei õnnestunudki, seega pole bussid ülerahvastatud.

Bussipilet on 12 SCRi (0,8 €) inimese kohta ja pole vahet kas teed ringi saarele või sõidad ühe peatuse. Suurte rahadega võib bussis raskusi tekkida. Kohalikud tulevad enamasti täpse rahaga, kui meie saime kahe peale ka 50ga hakkama. Suuremate kupüüride olemasolul käisime enne minimarketis kokat ostmas, et peenemat bussi jaoks saada. Hiljem oskasime juba hästi arvestada.

Fond Ferdinand või Valle de Mai. Head võrdlusalust pole, sest Valle de Mais me ei käinud. Fond Ferdinandi saab mina coco de mere vaatama bussiga ja pilet parki maksab 150 SCRi inimese kohta. Sissepääs vaid giidiga kindlatel aegadel ja grupis. Kulub umbes 2,5 tundi ja saab päris hea kohaliku eripärase flora ja fauna tutvustuse. Lisaks ilusad vaated Praslinilt. Soovitame.

**Gringo pass.**Valge nahavärv annab eeliseid. Me käisime paaril korral piilumas roppkallites resortides. Ja mõtlesime, kas läheks ja sööks nt oligarhi õhtusöögi ära? Viisakas on siiski oma gringo passi mitte liialt ära kasutada.

Hommikusöök. Kolm majutust oli hommikusöögiga ja neist ühes rootsi laud. Hommikusöök oli rikkalik ja suurem kui suutsime tarbida. Tavaliselt alustati puuvijavaagnaga ning mahlaga. Siis toodi tee või kohv. Seejärel kaerapuder või mingi munaroog. Lisaks veel röstitud sai või ja moosiga. Muna selles kliimas süüa oli meile liiga palju. Saia reeglina ei jõudnud ka tarbida. Seega, kui pole just patoloogilist isu või erivajadusi, siis hommikusööki pakutavas majutuse hinnas enam kui küll.

**Hääletamine.**Põhimõtteliselt on võimalik Seišellidel ka hääletamine. Meie ise seda ei teinud, kuid me nägime kohalikke seda tegemas ning sama olid teinud ka ühed Kanada turistid, kellega juhus kokku viis.

Ilm. Võib sadada ja võib kõvasti sadada. Aga ei sadanud väga pikalt. Kokkuvõttes saime ühe korra 10 päeva jooksul päris märjaks. Sadas enamasti öösel. Meil vedas, kui oli pilvine, siis on lihtsalt kergem. Mõni päev oli ka pilvitu ja siis on palav.

Internet. Kuna plaan oli omal käel bussidega majutuskohta seigelda otsustasime osta kohe lennujaamast kohaliku internetiga SIM kaardi. Valikus on kaks ettevõtet Cable & Wireless ja Airtel. Meie valisime esimese, kuna teise putka juures oli millegipärast palju pikem järjekord. Ostsime 2GB interneti mahuga kaardi. Tegelikkuses kulutasime 10 päevaga ära 512 MB internetti. Seega, kui kasutad internetti peamiselt navigeerimiseks, on kaheks nädalaks 1 GB maa ja ilm. Muud asjad tegime majutuskohtade wifis. Interneti kiirus Mahel, Praslinil ja La Digue’l oli hea.

**Jala liikumine.**Foorumite järgi on see väljaspool linnu justkui võimatu missioon. Meie käisime päris palju. Kohalikud teevad ka seda. Tõsi, liikusime hästi teeäärel ja kui võimalik, siis ka teepeenral ning võimalusel sõidureas, kus auto tuli vastu. Tehtav.

Joogivesi. Meie kasutasime kraanivett. Kõht pidas vastu ja plasti tootsime minimaalselt. Maitse oli, aga mitte nii hull kui Tallinnas.

Kauaks minna. 14 päeva kohapeal oleks ok. 10 oli veidi vähe. Oleks tahtnud rohkem kolistada mööda peateelt eemale jäävaid randu ning vallutada mäetippe. Kui tahaks veel rohkem saari külastada, siis tuleks aega juurde võtta. NB! Võrdlus Maldiividega ei kanna kuidagi välja. Ehkki ka Seišelli saared on väiksed, on seal teha ja vaadata tohutult.

**Kaubandus.**Minimarketid. Hinnad kallimad kui Eestis (kuid kindlasti mitte 100%). Valik üsna kitsas, kuid elementaarse leiab. Puuvilju ostsime pigem turult või teeäärsetelt laudadelt. Banaani kilo kuskil 30 SCR, mango 50 SCR, papaya, melon 60 SCRi. Kookos (joogiks) odavaim 30 SCR ja kõige kallim (rannas, mõnikord ka lilledega) 75 SCRi. Kohalikud pole oma kaubandusega pealetükkivad va üks juhus, kus üks poiss serveeris meile juba kookost enne ei või jah vastuse saamist. Tegemist oli talendiga müügialal, kellelt oli au õppida ja 3-kordne kauba hind koolirahaks kirjutada.

Majutus. Meie võtsime majutused Bookingu kaudu arvestades hinda (soodsam) ja asukohta. Kokku oli 4 erinevat majutust: 2 korda Mahel, üks kord Praslilnil ja üks La Digue’l. Keskmine öö hind tuli ca 90 € kahele. Toad olid üle ootuste – suured, puhtad, konditsioneeriga, kolmel juhul neljast ka mere vaatega. Koristamas käidi iga päev. Ühes kohas oli tuba tulles lilledega ehitud. Kahes kohas pakuti tervitusjooki.

Maksumus. Palju maksab 10 päeva Seišellidel? Meie puhul 1600 € nina. Hinnas kõik, sh suveniirid kodustele. Me ei jätnud raha pärast ühtki asja tegemata. Pigem oleks saanud 10-20% kokkuhoidlikum olla.

Morne Blanc ja Tea Factory. Meie sinna ei jõudnud, sest polnud ette nähtud. Kord vedas ilm alt, siis jälle jäime ilmselt bussilt maha või arvasime koha mujal olevat. Põhimõtteliselt on koht San Souci tee ääres San Souci külast 6 km Port Launai suunas. Pane Mapsi sisse Morne Blanc. Morne Blanc pole kõrgeim tipp, vaid selleks on Morne Seychellois (905 m). Matkarada algab San Souci külast ja minekuks tuleks osta pilet ja võtta giid. Meie rikkusime reegleid ja läksime ilma pileti ja giidita peale piletiputka lahtioleku aega. Tippu me ei jõudnud, sest rada on 2000 m pikk ja raske. Tunniga ei jõudnud 1000 m käia ja kuna polnud soovi pimedaks džunglisse jääda, tulime 17 alla. U 500 m peal vastu tulnud paar ütles, et nemad olid teel olnud 6 tundi. Kohati oli libe ja pidi nööri abil ronima. Matkarajal olid infotahvleid eriliste liikide kohta.

PraamipiletidMahe-Praslin-La Digue osta pikemalt ette. Meie hakkasime tegelema 3-4 päeva varem ja La Digue’lt tagasi Mahele ei saanud soovitud ajal väljuvale praamile. Muidu näisid praamid pigem tühjad aga võibolla just see ainus oli erand, kui kõik La Digue turistid tahtsid saarelt punnu panna. Kotid-kohvrid lähevad eraldi. Sadamas tuleks olla vähemalt pool tundi enne laeva väljumist. Katamaraanid on kiired ja veidi loksutavad. Meie otsustasime väljas istuda laeva ninas ning suutsime nii iiveldust vältida. Mõnel teisel näis paha.

Putukad. Sääski seal on. Hüperallergiline võtab sääsepeleti kaasa. Ja sääsed võivad kanda ka haigusi. Meil õnnestus tuua koju … ja olla nädal aega rajalt maas. Sümptomid: väike palavik, paistes ja ülivalusad lüfisõlmed ning kogu keha oleks nagu nõgesepõõsast läbi tõmmatud. Punaseid süglev-kipitavaid täppe täis.

Raha. Mahel, Praslinil ja La Diguel saab enamasti kaardiga maksta. Kaardimakse võimalust polnud mõnes minimarketis ja turul ning bussipiletid. Meie vahetasime raha kolmel korral ja kokku 300 € ja 80 $ ning sellest piisas kahele inimesele 10 päevaks. Samas oleks kindlasti ka vähemaga hakkama saanud.

**Raha vahetamine.**Meil oli eelteadmine, et kaardimaksevõimalusi on vähe ja siis on kaks võimalust: 1) kas võtta raha välja ATMidest või 2) võtta sulas eurosid kaasa. Kuna me ei saanud eelnevalt aru, kui palju raha väljavõtmine ATMist meile maksab, siis panustasime sula vahetamisele valuutavahetuspunktides. Viimaseid on Seišellidel päris palju ning üldmulje järgi ka kurss põhimõtteliset sama. Esimese rahavahetuse tegime lennujaamas. Seal tuleb arvestada, et nemad võtavad iga vahetuse pealt 50 SCR (3,5 €) teenustasu (see info on olemas, aga kohe silma ei paista). Seega, kas vahetada kohe rohkem või kui pole hädavajadust, siis vältida. Hiljem kasutasime Cash Plusi teenuseid ja seal mingit teenustasu polnud. Rahavahetusel on pass tarvilik ning teada tuleks ka peatumiskoha (hotelli) nime.

Rannad. Käisime vast 10-15 rannas. Meie topp: 1. koht (la-la-laa) Anze Lazio (Praslin). Põhjendus: maaliline, keset loodust, vesi läks ruttu sügavaks ja oli pigem värskendav. Paremal kivide juures oivaline snorgeldamise koht. Nägime selliseid kalu ja merekilpkonna, kelle vaatamiseks tuleb enamasti võtta kallis paaditripp. 2. koht (la-la-laa) La Soleil (Mahe). Põhjendus: pisike ja maaliline, keset loodust, vesi läks ruttu sügavaks ja oli pigem värskendav. Hea snorgeldamiseks. Kilpkonna ei näinud ja sellest 2. koht. 3. koht (la-la-laa) Port Launai rand (Mahe). Lai rand, maaliline, vesi pigem madal ja soe. Värvilisimad korallid. Võimalus luurata (või enesekindlalt astuda, ehkki illegaalselt) Epheli resorti (5* - miljonäridele) dušši alla mereveest ja liivast pesema. Kasutasime seda võimalust enne lennukile minemist. Omaette kategooriast on La Digue Gran Anze rand. Lähed randa läbi džungli. Maalilised vaated. Samas ujumisega tasub olla ettevaatlik, sest laine ja tõmme merre on tugev. Hea koht lainetes hüppamiseks.

Rattarent. La Digue’l on võimalik rentida ratas päevahinnaga 100 SCR (7 €). Rattarenti nägime ka Praslinil, kuid arvestades sealseid teid (mägised, kitsad, autod, bussid) pole see soovituslik tegevus. La Digue’l, kus autosid on vähe, on ratas mõnus liikumisvahend. Arvestada tasub siiski, et saar on mägine ja vahel tuleb sõita lõõskava päikese all.

Rendikas. Otsene kogemus puudub, sest me ei rentinud. Kaudne kogemus ütleb, et autojuhtimine nendel teedel (asfalt üldjuhul hea) oleks stressirikas olnud nagu ka parkimine. Lisaks vasakpoolne liiklus. Tegelikult kui jalad terved, on raske mõista rendiautode võtmise vajadust, sest vahed on lühikesed ja kui vähegi viitsid endale bussiliikluse selgeks teha, siis saad põhimõtteliselt kõikjale. Lisaboonuseks on võimalus viibida kohalike seas ja neid jälgida. Samas kui aus olla, siis turiste bussides pigem ei näe, mistõttu võib arvata, et rendikas on turistide seas eelistatuim transavahend.

Restoranid. Kolme õhtusöögi kogemus. Kõik olid meeldivad ja maitsvad. Kõht sai väga täis. Õhtusöögi hind kahele tuli umbes 75 €. Ehkki see on kallim kui Eestis, tasuks kohalikku kööki proovida. Hispaania vintske kaheksajala kõrval oli Seišellidel pakutud kaheksajala karri võrratu ning grillitud kollase-uimelise tuuni liha koos Wente valge veiniga viis keele alla.

Snorgeldamine. Võta kaasa ujumissussid ja snorgeldamisvarustus. Sussid on vajalikud, kuna mere põhjas on kive ja päris palju siilikuid. Snorgeldusvarstust oli meil kahe peale üks ja mõte oli osta üks juurde. Tegelikult neid ostmis- ja rentimiskohti peale Victoria eriti pole. Seega võta parem kaasa.

Takamaka. Kui kavatsed kaasa osta ja liiter rummi ei tundu palju, siis tee seda lennujaamas lahkudes. Hinnad soodsamad kui kohalikes poodides. Liiter tumedat rummi lennujaamas 325 SCRi, aga poes oli 0,75 l u 385 SCRi.

**Take away’d.**Enamik söögikordi ostsime lihtsalt paberkarbis kaasa. Toitu oli palju ja see oli maitsev. Hind portsjoni kohta oli u 70 SCRi ehk alla 5 €. Kohalik eelistab ka sealt osta. Kohati tuleb putkast valmis tänavatoitu osta soodsam kui poest kompunnida.

Takso on Seišellidel kallis. Kasutasime seda ühe korral lennujaama minemisel, kuna lennuk läks busside jaoks liiga hilja ning liiga kaua ei tahtnud ka lennujaamas oodata. Distants on vast 15 km ja maksa läks see 500 SCRi (35 €). Tegelikult polnud meie kasutatav takso ka ametlik takso, vaid hotelli korraldatud. Hinna olime varem kokku leppinud. Tuginedes eelteadmistele, tundus see enamvähem ok hind.

Tegevused. Mitte ainult rannad. Seišellid on palju rohkemat kui vaid rannad. Suurepärane on nende floora ja fauna, vaatamist ja õppimist on küllaga nii maal kui meres. Sealjuures on kogu maa üldiselt väga puhas. Nägime ka inimesi, kes puhastasid randu. Ilmselt omaalgatuslikult. Andsime ka oma väikse panuse, et see Inda ookeani paradiis säiliks.

Transport. Põhimõtteliselt saab kõik liikumised teha bussiga. Bussid on nii Mahel kui Praslinil. Bussid liiguvad ca 6-18ni. Mõned liinid alustavad ka varem ja lõpetavad hiljem, kuid palju peale 19 bussid enam ei sõida. Aega tasub pühendada bussiplaanide uurimisele – mis kuhu sõidab ja millal. Väga ei tasu loota kohalikele, bussijuhile või inimestele. Nad on väga abivalmid, kuid saamata täpselt vajadusest aru, võivad tekitada teile ebamugavust. Näiteks juba esimesel bussil soovitas bussijuht meil maha minna ühes peatuses teist bussi ootama. Võit vast 200 m, aga aega kulus ootamiseks vähemalt pool tundi. Ootamine pole kohalikele probleem nagu meile. Nad teavad, et buss tuleb, ja kui ei tule, siis saavad nad ka sellega hakkama.

**Turistide hordid.**Kui rääkida vähegi hordidest, siis äkki oli midagi sellesarnast La Diguel. Hord tähendab siin seda, et peatänaval näed 30-40 inimest liikumas. Randades oli vast 100 m peale maksimaalselt 10-15 inimest. Mingit probleemi polnud leida puualust varjulist kohta. Kui siia kõrvale panna Hispaania rannad, kus on raske leida rätikule liival kohta, siis võib öelda, et Seišellidel on detsembri algul ülirahulik. Turistidest domineerisid: sakslased, prantslased ja venelased. Keskmise turisti vanus hinnanguliselt 45+. Kohalik tuleb randa päikese loojangul.

Turvalisus. Ühtki korda polnud turvalisuse pärast hirmu. Isegi kui ootasime kottpimedas peale 19 Takamaka rannas bussi. Kohalikud võtsid meid peale ja viisid majutuskohta tehes ise mõnekilomeetrise ringi. Väga külalislahke rahvas.

13
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased