Indoneesias, põhiliselt Jaaval ja Sumatral käisime mõnda aega tagasi – jaanuaris-veebruaris 2007. Aga võib-olla on minu infost kellelegi kasu. Seljakotireisile minnes teeme küll plaane, kuid ikkagi on suur osa juhusel. Rändamise käigus sattusime Padang-i linna Sumatral. Tõsiselt kuum koht. Ei mäletagi täpselt kuidas Man Equator meie teele sattus, sest ajutegevus oli praktiliselt lakanud – hallollus sulas tasapisi. Oli kuidas selle kohtumisega oli, igatahes oli see mees hea leid, korraldas meile mitmeid huvitavaid retki. Näiteks. Tekkis mõte minna mõneks päevaks asustamata saarele (nime ei teagi). Mõeldud-tehtud. Korraldas nii bussitranspordi, kui ka paadid ja paadimehed, söögi ja joogid, telgid ja madratsid, isegi koka võttis kampa, kes meile ka söögivaheaegadel magusat saia praadis, et me kõhnaks ei jääks. Oli väga romantiline. Snorgeldada sai ka nii palju, kui süda lustis.
Tekkis tahtmine sõita Siberuti saarele, kiviaega vaatama. Pole probleemi! Söögid, joogid, sääsekaitsekreem, kingitused pärismaalastele jmt ning transport. Väga kiiresti korraldas ära. Kuigi teekond polnud kergete killast, käisime ja nägime, 4 päeva olime nende pikkmajas külalisteks. Jäime väga rahule. Selliseid kohti tänapäeval enam naljalt ei leia. Hea raamat on sealsete hõimude kohta: Charles Lindsay „Mentawai Shaman”. Internetist leiab ka infot ja toredaid pilte vaatamiseks. LP peab kohta liiga mudaseks ja teid peaaegu läbimatuks. Kui meiesuguste vanurite kamp hakkama sai, siis noorematel ei peaks küll midagi kontimurdvat olema. Normaalne koormus. Soovitan soojalt - minge enne kui ajad muutuvad ja need inimesed minevikku kaovad. Järgmiseks tekkis vulkaani isu. Kuigi ise kaasa ei tulnud, korraldas sõidu Kerinci Rahvusparki, kus turnisime vulkaanil ning käisime ja ühes plahvatusega õhku lennanud vulkaanikraatrisse tekkinud järve ääres. Jällegi hästi huvitav reis. Eriti huvitav siis, kui keegi faunat-floorat tunneb ja asju seletab. Ümberkaudsetes külades oli ka uudistamist küllaga. Vaatasime kuidas käib kaneelipuudelt koore eemaldamine, nelgi, pipra, tubaka jms kasvatamine ja töötlemine. Suured teeistandused, kaunid maastikud, imemaitsvad durianid. Olen duriane mitmel pool söönud, aga Indoneesia omad on kõige, kõige. Mõtlesime, et sõidaks õige Bukittingi ja vaataks, mis seal näidatakse. Jälle korraldatud! Soovitan Bukittingi kandis võtta päevaseid ekskursioone, kus veetakse mööda külasid, näidatakse meie pilgule primitiivseid tootmisprotsesse, külastatakse mitmeid oma ala meister-käsitöölisi ja palju muud. Näeb ajalugu ja olmet. Hästi uhked vanavara poed on ka. Tõsiselt hariv ettevõtmine oli. Hinda toona üles ei kirjutanud, seetõttu ei mäleta, kuid mäletan, et tingida sai päris hästi ja kui rahamaksmise aeg käes oli, siis keegi ei porisenud. Kallis see olla ei saanud, sest kulukaid ettevõtmisi me üldiselt ei harrasta.
Minu teada Man Equator ikka veel tegutseb sealkandis. Kontakti saab Facebooki kaudu, kus tal konto täitsa olemas http://facebook.com/man.equator. Usaldusväärne ja suurte kogemustega reisikorraldaja. Mõned pildid reisist ja natuke viiteid minu kodulehel: http://www.elumuster.ee/galerii/indoneesia-saared-jaava-sumatra-siberut
Paar aastat tagasi. 4 nädala jooksul jõudsin umbes poole saarega tutvuda. Mis sind täpsemalt huvitab?
Otsin lihtsalt järgmist reisisihtkohta. Kuidas seal ringi liikumine on? Kas saab omal käel hakkama või peab võtma mõne tuuri või auto koos autojuhiga. Loodus on huvitav ja Siberuti saar tundus ka külastamist väärt olevat. Tulin äsja Borneo saarelt 3-nädalaselt tuurilt ja jäin väga rahule. Nüüd käivadki mõtted järgmise tuuri ümber. Uurisin ka Tri Jaya travel lehekülge.
Ikka saab omal käel hakkama! Lennukiga tee pikemad vahemaad, bussidega lühemad. Bussid on mugavad - ise valid kui pikad otsad teed. Alati võib sõita ka kohalike lennuliinidega, kuid bussireis (16h=10 €) on ahvatlevalt soodne. Pileteid müüvad kõik hotellid-võõrastemajad.
Küll aga sai võetud mõnes kohas (autoga) giid - nii öelda linnaümbruse ekskursioonide jaoks. Näiteks Bukittinggis sai võetud päevane kulutuurituur (u 18 € nägu) Minangkabau inimeste, arhidektuuri ja elu-oluga tutvumiseks. Enamus hotelle pakub samu tuure. Antropoloogide arvates on Minangkabaud ühed esimesed Lääne- Sumatra asukad ning kuigi olles ametlikult moslemid, on minangakabaud säilitanud oma matriharaadi- rikkus ja vara jaotatakse vaid emaliini pidi. Klanni moodustavad lisaks matriarhile tema tütred ja lapselapsed ning väimehed. Majade arhidektuur meenutab pisut Sulawesi sarvillisi majasid, aga pole nii kaunis.
Mentawai saartelt (sh Siberuti saar) saad kindlasti võimsa kulutuurikogemuse! Meil ei õnnestunud seal käia, kuna praam käis ainult 2 korda nädalas, saarele tuli kogu varustus ise kaasa võtta ning organiseeritud trip läks ka üsna kalliks. Kuid usun, et kogemus on seda väärt- kes käinud räägivad, et olustiku hoomamiseks võiks nädalakese paigal olla. Lihtsatele rannapuhkajatele Mentawai metsikuid saari ei soovitata, kuna elamistingimused on askeetlikud. Ja kohalikele tuleb külakostiks süüa ja suitsu viia- pidavat seda eeldama. Lonely Planetis on kõik info olemas.
Rannapuhkuseks sobivad ka saared teistes ilmakaartes: lõunas Lampungis Kiluan Bay, idas Jaava suunal Belitung Island ning põhjas Indoneesia agipelaagi tipp - Pulau Weh. Vähem adventurous-tüüpidele sobib suurepäraselt ka Sumatra keskel asuv Lake Toba, täpsemalt järvel asuv saar TukTuk. Järve vesi on ujumiseks mõnus, öömajad ja toit turistidele sobiv (pensinonäridest eurooplased on end pooleks aastaks mõnusalt sisse seadnud)- tänu järve ümbritsevatele mägedele temperatuur enamasti 25 kraadi, sääski ei ole jne. Saare põlisasukad on batakid- saarel jalgratastega ringi uidates saab tutvuda nende küladega.
Julgematele, kultuurihuvilistele soovitan Pulau Wehi, see on saare põhajaosas Banda Acehi piirkonnas asuv tilluke saar. Sumatra üks jõukamaid piirkondi- Aceh on saanud Indoneesia keskvalitsuselt eriloa ning tegutseb rangelt šaria seaduste kohaselt ning on ühtlasi Kagu-Aasia üks kõige usklikum piirkond. Acehi linnas tuleb kindlasti liikuda ringi kohalikke kombeid austavas riietuses ning käituda vastavalt. Masjid Raya Baiturrahman/Grand Mosque on imeline vaatamisväärsus- juba pühakoja territooriumile tuleb siseneda pealaest jalatallani kaetuna; kohalikud hakkavad sisistama isegi siis kui su pahkluud natuke näha on. Meestel muidugi pikad püksid, elementaarne. Avalik häbistamine/peksmine halva käitumise eest Indoneesia elanikele on tavaline https://coconuts.co/jakarta/news/what-its-watch-public-caning-banda-aceh/
Acehist 2h praamisõidu kaugusel asuv Pualu Wehil on mõned eraldatud rannad, kuhu kohalikke, kes seal ei tööta, ei lubata ja kus turistid võivad päevitusriiete väel olla. Kohalikega semmides on võimalik öövarjus saada väga kalli hinna eest õlut. Seda tuleb mõistagi juua varjatult, kui ei soovi, et mõni pealekaebaja su heategijale šariaadipolitsei kaela saadab. Kõige backpäkerlikumas rannas- Ibohis on vaid 150m mitte eriti puhast liivariba, päevitada on mugavam saare lõpus asva võõrastemaja terassidel. Küll saab Ibohil kayakiga aerutada vastas olevale Rubia saarele (ettevaatust, tugevad hoovused). Bangalote vahelistel teerajal võib kohata madusid. Pulau Weh on tuntud Sumatra parimate sukeldusmis- ja snorgeldamise võimaluste poolest- täiesti kindla peale näete hiigelmureene, isegi snorgeldades. Parimaid liivarandu otsi Lonely Planetist või googelda.
Bukit Lawanag- kui Borneol ahvide vaatamisest isu täis ei ole Bukit Lawang on selles sobiv paik. Sumatra orangutanid, keda on looduses Borneo omadest 3x vähem ellu jäänud, on väga suures väljasuremisohus: Maailma Loodusfond prognoosis nende väljasuremise lähima 20 aasta jooksul juba enam kui kümmekond aastat tagasi. https://www.actforwildlife.org.uk/conservation-news/bornean-or-sumatran-orangutan-whats-the-difference/ Ahve saab raha eest vaadelda paariks tunniks vaatlusplatvormidel, või teha nende vaatlemiseks päevamatk džunglis, ööbimisega jõe kaldal telkides. Ööbimisega matk maksis paar aastat tagasi 60 eurot nägu ja see on Bukit Lawangi suurim turismiatraktsioon.
Muuhulgas sai ronitud ka Indoneesia kõrgeima (3805m) vulkaani Mount Kerinci otsa mis kujunes unustamatuks elamuseks, eelkõige oma raskete tingimuste tõttu ning kohtutud sügaval džunglis vibude-ja kirkade ajastus elavate metsikute nomaadihõimudega.
Soovitan keskenduda ühele piirkonnale ja seal pikemalt aega veeta. Sumatra rannad ei ole muu Indoneesiaga võrreldes suurem asi, turiste liigub Borneoga võrreldes mitu korda vähem, toit on päris huvitav, et mitte öelda harjumatu (Bali austajad saaks Sumatral kindla peale kreepsu) ja ehk just seetõttu sai sellest reisist üks meeldejäävamaid Kagu-Aasia trippe. Soovitan!
Aitähh! Väga kasulik info. Tundub, et Siberut peab plaanist välja jääma. Selleks kulub rohkem aega. Meil on 15 päeva Sumatra jsoks. Kuidas on seal rahavahetusega? Kas krediitkaardid toimivad igalpool või ainult suuremates linnades.
Igal pool sai ikka rahaautomaadist raha (ka Swedpanga deebetkaardiga). Krediitkaardiga maksta saab peenemates hotellides, ise seda eriti ei praktiseerinud. Kui väiksematesse külakestesse, džunglisse minek või mõnda metsikumasse randa minna, siis tasub ikka viimasest linnast ATMist ruupiaid välja võtta. Lake Tobal saarel, Tuk-tukil näiteks ATMi polnud, aga et turg ja kogu söögikraam toodi mandrilt ja ühendus sellega oli hea (1,5 € ots; praam kord tunnis), siis käisid nii kõik turistid kui ka kohalikud mandri ATMist (Parapatilt) aeg-ajalt värsket raha toomas.