Soov Aasia tripi ajal Timor Lestes käija, kuna tundus väga pönev ja ilus koht olevat. Kas keegi on üldse sinna oma jalga tõstnud ja oskab muljeid jagada? Viisa kohta pole samuti kodulehel midagi kirjutatud, samas reklaamitakse, et üks turvalisemaid paiku üldse. Teine probleem tundub olevat lennud, üks lende tegevatest lennukompaniidest on ikka väga mustas nimekirjas. Kas sinna saab kuidagi ka veeteed pidi? On kellegil kogemusi? T
Kas on äkki kellelgi eestlastest ka mõnd värskemat infokildu Ida-Timori kohta. Viisad ja lennuinfo suutsin enam vähem omal käel üles leida. Kuid riigiinfo on üsna lünklik. (ÖÖbimine, ringi liikumine, isegi sinna ümberasumise võimalikkus jne.?
Võib-olla tuleb kellelgi kasuks natuke uuemat infot Timor Leste kohta.
Praeguseks on ka VM kodulehel lõpuks uuenenud info, et Timor Leste on eestlastele viisavaba (kuigi internetis olev info on endiselt üsna vastukäiv). Ei ole vaja maksta ka 30 dollarit enam, lüüakse piiril tempel passi ja kärab küll. Timor Leste enda kodulehel oli veel nädal tagasi info et ikkagi on vaja viisat, kuid seda võib vabalt ignoreerida.
Võimalik on saada Timor Lestesse ka mööda maismaapiiri Indoneesiast (kohati on info, et piiripunkt on avatud ainult indoneeslastele ja portugaallastele). Sai ka mööda maad kenasti ilma probleemideta üle piiri.
Olin paar päeva Dilis, rohkem väga ringi ei käinud. Vaikne linn, turiste hakkab vaikselt juurde tekkima. Peamiselt kohtasin inimesi, kes Indoneesiast on viisajooksu tegemas, niisama turiste oli üsna vähe ja turisti infrastruktuur ka kesine. On mõningad hotellid ja hostelid, hinnad aga on Aasia kohta julmalt kõrged.
ATMidega oli mul probleem kus ei saanud ühestki ATMist raha välja võtta kuna Swedbanki Maestrot kirjade järgi aktsepteerib vaid üks pank ning see sülitas mu kaardi kogu aeg välja. Visa töötas ning lõpuks sain teada et hoopis Swedbank oli mu kaardi ära blokeerinud. Kohalikud ütlesid ka et on sagedane probleem et ATMid ei tööta, nii et oleks mõistlik varuda rohkem sularaha kaasa (kasutatakse USD), kaardimakseid ei aktsepteerita peaaegu kusagil.
Lihtsamaid variante Dilisse saada on vast lennata Balilt NAM Airiga. Mööda maad Lääne-Timorist Soe linnakesest põhjakeeratud tümpsuga bussis Dilisse sõit maksis 180 000 ruupiat.
Olime Ida-Timoris 8 päeva juulikuus. Kohale lendasime Darwinist lennufirma Air North lennuga, hinnaks ca 200 eur per inimene. Riiki sisenemine viisavabalt. Piirikontrollil moodustus kaks järjekorda, traditsiooniliselt võtsime koos teiste valgetega kohta pikemasse järjekorda. Lähemalt uurides selgus, et pikem on hoopis ""visa on arrival" järjekord ja kuivõrd meile teadaolevalt peaksime me saama maale ilma viisata, läksime lühemasse sappa. Ees oli ainult paar inimest ja tundus suhteliselt uskumatu, et meie Eesti passiga seal peaksime olema. Piirivalvur keerutas passi mitu korda ja küsis, kas ma olen ikka kindel, et ma peaksin ilma viisata maale saama. Kinnitasin seda ja palusin tal kontrollida - Eesti on viisavabastusega riikide nimekirjas. Ametnik kehitas õlgu ja lõi meile templid passi. Olimegi riiki lubatud. Lennujaam on imepisike ja teha pole seal mitte kui midagi. Taksojuhtide hord ümbritses meid kohe kui turvaalast välja tulime ja kõigepealt hakati nõudma midagi 15 USDi kanti. Netist leitud info kohaselt on õige hind siiski nii 6-8 USDi ja pika kauplemise peale saime diili 6-7 USDi peale (täpselt enam ei meenu).
Peatusime Dive Timor Lorosae hostelis kahekohalises toas (http://divetimor.com/, hinnaks 45 USD/öö). Dili ise on tolmune ja alles (taas)arengujärgus olev pealinn. Inimesed on sõbralikud, turiste just ülemäära palju pole. Vaadata pole ka just eriti palju - pigem on huvitav niisama ringi kolada selles turistide poolt veel pigem avastamata kohas. Käisime sukeldumas ka - kahjuks ei saanud minna Atauro saarele, mis pidi olema väga vinge sukeldumispaik. Aga sukeldumispaat oli katki ja seega ei saanudki minna. Dive Timor Lorosae seltskond oli väga tore ja minu hinnangul oli see üks professionaalsemaid sukeldumiskeskusi, kellega seni sukeldunud. Iga esmaspäeva õhtuti läheb kogu keskuse seltskond, sekka huvilised külalised, kohalikku randa prügi korjama. Ja prügi on Ida-Timoris väga suur probleem. Imekaunid rannad on prügist üle ujutatud. Prügikorjamine võtab aega kuni paar tundi, iga nädal võetakse ette erinev rannajoone jupike. Ida-Timorisse minnes oli meil plaanis külastada kahte kohta - Atauro ja Jaco saared. Atauro külastamine ei ole iseenesest enam midagi ülimalt keerulist, Dilist läheb sinna laupäeviti ja pühapäeviti kiirpaat (1 tund), üheotsa hind sõltuvalt klassist 10-30 USD. Lisaks sellele on miski aeglane paat, mis käib neljapäeviti ja aega kulub 3 tundi. Selle kohta me infot eraldi ei küsinud. Jaco saar on aga riigi idatipus asub paaradiisisaar, mida kohalikud peavad pühaks ja seetõttu ei ole saarel võimalik peatuda. Küll aga on võimalik peal päeva veeta. Jaco saarele saamine on väga suur ettevõtmine ja ajal, kui me Dilis olime, ei olnud seda kohta külastanud veel ükski sukeldumiskeskuse töötaja. Jaco saarele pääsemiseks peab eelkõige saama Tutuala külla saare idarannikul, ca 250 km Dilist. Vahemaa tundub küll lühike ja uurime, kuidas kohale saada. Paraku tuleb selle vahemaa läbimiseks kas rentida auto (ja seda eelkõige allroad, sest osa teest on tavasõidukiga läbimata) koos autojuhiga (hind ca 150+ USD / päev), sest niisama ilma juhita kas ei rendita üldse või siis äärmiselt kalli hinna eest (hind 100+ USD/ päev). Ilma juhita rentimist keegi kindlasti ei soovita, sest teeolud olla kohutavad. Teine variant on liikuda kohaliku transpordiga, aga see võtvat ülikaua aega. Otsustasime siiski just viimase variandi kasuks. Saabudes Dili bussijaama küsisime, kui kaugele on meil võimalik kohe liikuma hakata - kas kohe idaranniku suunas või tuleb kuskil bussi vahetada. Saime kohe kiiresti bussi peale, mis liikus Baucau linna - Dilist ca 130 km eemal. Buss oli pungil rahvast täis, suur osa meesreisijatest vahetpidamata suitsetas, tee kulges piki mereäärt ja mägedest üles-alla. Mitme pöörde peal kohalikud lõid risti ette ja palusid jumalal neid hoida. Arvestades bussi üldist seisukorda tundus selline lähenemine asjale täitsa asjakohane, sest pidurite seisukorras ei saanud 100% kindel olla, kuid see ei takistanud bussijuhil sooritada väga julgeid manöövreid. Umbes pooltel bussis olijatel läks süda ka veel tagatippu pahaks ja kogu see värk oli kenasti bussis põrandal. Kui me ca 4-5 tundi hiljem Baucausse jõudsime, ei olnud enam mõtteiski proovida kohe edasi sõita ja jäime Baucausse ööseks. Tegemist on koloniaallinnaga, kus peaaegu mitte keegi inglise keelt ei räägi ja kuigi seal on paar majutuskohta, ei satu sinna turistid vist kuigi tihti. Baucaus on üks ülimalt uhke majutuskoht Pousada de Baucau, kus öö maksab ca 70 USDi. Seal me siiski ei peatunud ja valisime oluliselt tagasihoidlikuma versiooni, kus kahese toa saime 25 USDiga. Baucaus on täitsa toredad söögikohad ja sisustasime seal nn vanalinnas kolades pool päeva kenasti ära. Hommikul hakkasime aga edasi liikuma ning küsisime soovitusi Tutualasse jõudmiseks. Otse Tutualasse Baucaust midagi ei sõida, valida saab Lospalose või Lautemi vahel. Kumbki pole tegelikult päris see koht, kuhu me minna tahaks. Aga kogutud info kohaselt saab Tutualasse bussiga ainult Lospalosest, seda ainult kord päevas varahommikul. Kui see variant ei peaks sobima, tasub igal juhul hüpata Lospalose poole liikuva sõiduki peale ja loota, et ehk õnnestub Fuiloro ristmiku pealt saada küüti edasi Tutualasse. Hakkasime kohe hommikul "hääletama" Lospalose suunas liikuva bussi või marsa peale. Paar tükki olid juba pungil täis, aga umbes kolmas või neljas võttis meid peale. Baucaust Fuiloro ristmikuni on teoreetiliselt 80 km. Tegelikkuses võttis see sõit aega aga ca 7 tundi. Kõigepealt läks in the middle of nowhere rehv kati, selle vahetamine võttis pea tunni. Kuivõrd aga ilma varurehvita Ida-Timoris liikuda kindlasti ei tasu, siis hiljem kulus pea tund aega sellele, et rehvitöökojas katki läinud rehv parandada - nii oli meil taas varu olemas. Sekka mitmed söögi- ja joogipeatused, mutta kinnijäämine ning üldine kiirus 30-40 km/h. Fuiloro ristmikule jõudsime juba kl 4 paiku õhtul ja olime selleks ajaks ainukesed bussi jäänud reisijad. Algne plaan hakata Fuilorost hääletama Tutualasse (või siis vajadusel jala minna) tundus juba kahtlane, sest kell oli palju. Kokkuvõttes leppisime marsajuhiga, et ta ei sõidagi Lospalosesse, vaid viskab meid otse Tutualasse. Kl 5 paiku õhtul olimegi Tutualas. Seejuures ma arvasin, et see marsarent hõlmab ka selle, et mind viiakse otse rannikule, kus hommikul saaksin Jaco saarele minna. Nii see aga pole - Tutualasse jõudes selgus, et rannik on sootuks eemal ja sinna ei sõida mittemidagi. Rannikuni on Tutualast ca 8 km läbi džungli. Kuivõrd olime siiski seadnud sihiks samal päeval mere äärde jõuda, hakkasime jala ranniku suunas liikuma. Seal oli isegi miski teelaadne asi, mis oli aga nii lagunenud ja nii järskude tõusude ja langustega, et ma kahtlesin, kas üldse mingi sõiduvahend suudab seda läbida. Kõmpisime hämaras ligi 2 tundi, päris imelik oli - inimesi nägime umbes esimese 2 km jooksul, seejärel olime ainult meie kaks õhtuhämaruses keset džunglit. Suundumas mere äärde teadmata, mis seal ees täpsemalt on. Lonely Planeti ja internetist leitud info kohaselt pidi rannas olema kaks majutuskohta - lootsime, et need jätkuvalt eksisteerivad ja et vast mingi magamisase meile ikka leitakse. Mere äärde jõudes avastasime ennast Euroopa Liidu rahalisest toetusest teavitava plakati ees - ja kahes suunas metsa kaduva tee ristil. Paremal pool tundus valgus olevat, läksime sinna. Nägime maju ja paaris kohas põles ka tuli. Olime õnnest juba hüppamas kui selgus, et tegemist polegi hotelliga, vaid hoopis kalurite majakestega. Majutuskohad olla hoopist ristmikult vasakul pool. Ja oligi! Pilkases pimeduses metsas kõndides sõitis meist muuhulgas ka auto! Tundus, et midagi seal peaks siiski olema. Esimesena leidsime Valu Sere Guesthouse´i - kohaliku pere poolt ehitatud majutusasutus, kus külalised ööbivad puuhüttides. 1 tuba = 1 hütt. Aknaklaase ees pole, voodi asemel põrandal madrats, aksessuaariks sääsevõrk. Hind 25 USD / öö. Küsisime endale kohe süüa ja õlut ning vajusime merekohina taustal magama. Hommikul ärgates oli vaade uskumatu - türkiissinine vesi, valmis ja valge liivarand. Taamal paistis imekaunis Jaco saar. Selgus, et Valu Serest edasi on kohe ka teine majutuskoht, oluliselt peenem (ja kallim) Lakumorre Guesthouse. Meile muidugi igal juhul sobisid soojale meretuulele avatud hütid paremini kui konditsioneeritud toad, nii et kolima ei pidanud. Jaco saarele pääsemiseks tuleb teha diil kohaliku kalamehega, kes 20 USD eest (inimese kohta) üle kitsa väina saarele viib ja kokkulepitud ajal järgi tuleb. Püüdsime ka kaubelda, aga see kohe üldse ei töötanud - hind on fikseeritud ja alla ei anta ainsatki dollarit. Aga saar on imeline. Esimest korda läksime sinna reede hommikul ja olime terve päeva vist ainukesed inimesed tervel saarel. Ilus-ilus-ilus! Laupäevaks oli kohaele tulnud mitu Dilis töötavat eurooplaste seltskonda ja siis tuli saart "jagada" mõne paarikesega. Tagasi Dilisse minek eeldas eelkõige taas Tutualasse saamist. Uurisime Lakumorre´st, ega neilt mõned külalised sel päeval ära ei lähe või äkki saab mingi tasu eest külasse sõita. Omanik ütles, et läheb küll lõuna paiku Tutualasse, hind oleks 25 USD inimese kohta. Tundus ikka liigne ja nii läksime tagasi samal viisil nagu tulime - jala. 8 km pole midagi erilist iseenesest, ainult palav oli. Olime juba peaaegu külasse jõudnud kui kuulsime taga autohäält ja üks puhkajate paar, keda rannas nägime, pakkus meile küüti - otse Dilisse. Rootsist pärit naine töötab rahvusvahelise organisatsiooni juures ja portugallasest mees on Timori riigiametnik. Selgus, et randa saab autoga sõita küll, aga see peab olema väga kõrge vedrustusega neliveoga off-road sõiduks mõeldud vahend. Tee Dilisse kulges hoopis rahulikumalt, mõnusamalt, aga ka kiiremalt - nägime samas tee peal ka mitmeid kohti, mida poleks ise kindlasti leidnud. Tagatippu pakkus rootslanna meile peatumiseks oma korteri - temal oli puhkus ja ta oli hoopis peigmehe pool ööbimas. Põtkisime alguses vastu, aga lõpuks võtsime pakkumise vastu ja saime paar ööd kohaliku standardi järgi luksuslikus korteris puhata, enne kui järjekordse oksetripi bussiga ette võtsime - Dilist Indoneesiasse Kupangi. Kuigi Jaco saarele jõudmine oli vaevarikas ja väsitav, oli see ikka igat higipiiska väärt. Väga väga ilus koht, kus aeg peatub ja tundub, nagu oled täiesti maailmalõpus.
Ida-Timorist veel nii palju, et hinnad on Aasia kohta keskmisest oluliselt kõrgemad. Tegemist ei ole budget sihtkohaga - isegi väga koonerdades ei ole seal võimalik läbi ajada sama summaga, nagu näiteks Indoneesias. Teenuste tase on alles lapskingades, sest massturism pole veel kohale jõudnud. Aga minu meelest see tegigi seda paika nii eriliseks - justkui avastaks midagi täiesti uut ja teistmoodi. Keeruliseks teeb reisimise kahtlemata asjaolu, et inglise keel ei ole kuigi räägitav. Meile oli tohutult kasu minu algelisest hispaania keele oskusest, sest see on portugali keelega veidi sarnane ja nii õnnestus ennast väljendada. Keeleoskusega saaks kindlasti oluliselt rohkem kohalikega suhelda, sest nad tahtsid väga rääkida - aga portugali keele oskamatus tegi oma töö. Igal juhul jättis Ida-Timor äärmiselt positiivse mulje ja tahaks seal veel ringi sõita.
Tere.Sooviksin infot Ida -Timoris käinutelt.Kas nõuti ka mingeid vaktsineerimistunnistusi riiki sisenedes?Samuti pakub huvi transport Ataurole.Leidsin ainult varahommikused väljumised.Kas on ka midagi muud?Tänud ette.