Kõhkeln ja kahtlen, kas minna üksi reisima või mitte. Tööst oleks hädasti puhkust vaja aga hetkel ei ole kedagi kes kaasa saaks tulla. Kellel pole raha, kes tööl, kes hakkab sünnitama. Elukaaslane ei ole ka reisihuviline. Reisi pikkus oleks nädal ja sihtkoht euroopapärane. Türgis käinuna tean, et üksikul naisterahval oleks seal üsna tüütu ja ega Egiptuski vist parem poleks. Kes on üksi reisinud, kuidad tagantjärgi muljed on? Ise kardan, et äkki hakkab üksindustunne vaevama, kuigi ma muidu erti suhtlemisaldis inimene ei ole. Aga nädala vist peab ikka vastu. Kuidas on muljed, kes üksi rännanud?
Reisikaaslase otsimiseks on siin olemas eraldi rubriik, kõik kontaktid palun sinna jätta!!!
Ei ole jah ullu miskit. Sai siin noorena 15 a. tagasi pool L-Ameerikat läbi käidud. Leiad päris palju enda suguseid. Ainuke pahupool on see, et hiljem pole kellegiga koos heietada vanu mälestusi...
Lisaks veel, et matkamisel võõral alal Eestist kaasa võetud reisikaaslasest suurt tolku olla ei pruugi. Mägedes, kõrbes või džunglis liikumiseks on arukas palgata kohalik teejuht. Proff, kes olusid, ohtusid ja maastikkku tunneb. Tähistatud matkarajad ehk siis sisuliselt jalutusrajad on midagi muud ja pole vahet, kas läbida neid üksi või mitmekesi.
Aga miks ka mitte üksinda! Terve maailm inimesi täis. Minu soovitus olekski just üksi minna maailma avastama küll siis sealt sõpru ja kaaslasi leiad.