Valloonia - prantsuskeelne Belgia

Kirjutasin oma mitme aasta taguse Valloonia teemalise postituse ajakohasemaks.

Belgia ei ole sugugi mitte ainult Brüssel või uhked ja rikkad Flandria linnad Gent, Brügge ja Antwerpen. Natuke rohkem kui poole Belgia territooriumist moodustab Valloonia - riigi frankofiilne lõunaosa. 17 000 ruutkilomeetril elab 3,4 miljonit elanikku. Kellest 90% räägivad prantsuse keelt. Valloonia pealinn on Namur kuid suurim linn regioonis on 200 000 elanikiga tööstuslinn Charleroi.

Valloonia Saksamaaga piirnevas idaosas elab ka u. 70 000 saksa keelt kõnelevat belglast. Saksa keel on Belgia kolmandaks ametlikuks riigikeeleks ning saksakeelne kogukond omab autonoomset parlamenti ning valitsust mille moodustavad peaminister, haridusminister, kultuuriminister ja perekonnaminister. Saksakeelse kogukonna pealinn on Eupen. Kogu elu-olu, alates politseist ja tänavasiltidest on saksakeelne. Üpris üllatav ja põnev kogemus riigis mida oleme harjunud pidama vaid prantsuse- ja flaamikeelseks.

Looduslikult on Valloonia Belgia kauneim ja mitmekesisem piirkond. Asustus on palju hõredam võrreldes maa hollandikeelse põhjaosa või riiki piiravate Madalmaade ning Saksamaaga. Metsarikkad Ardenni mäed, Meuse ja Lesse jõed, kaljud ja koopad teevad regiooni mõnusaks matkakohaks. Matkaradu nii jalgsimatkajale kui ratturile leidub seal erinevate pikkuste ja raskusastmetega. Reserve naturelle des Hautes Fagnes pakub ka natuke metsikumat looduskeskkonda.

Charleroisse lendab Riiast Ryanair. Samuti pole Hahni lennujaam, millel on otseühendus Tallinnaga, kaugel. Lennates Estonian Airiga Brüsselisse ja sealt edasi mööda maanteed sõites on hea teada et flaamikeelse Belgia liiklusviitadel on olulisemate Valloonias asuvate linnade nimed vaid flaamikeelsed. Liege on Luik ja Namur on Namen. 15 km. lõuna poole muutuvad nimed aga juba prantsuskeelseteks. Saksamaa poolt tulles juhatavad suunaviidad aga Lüttichisse mille Liegei

Valloonia on Eesti reisiseltskondade poolt senimaani üpriski tundmata. Kuna lennuühendused piirkonnaga on head ja autogagi jõuab kiiresti kohale väärib see looduslikult ilus ja kultuuriliselt ning ajalooliselt rikas piirkond kindlasti rohkem tähelepanu.

Allpool valik sihtkohti mida Valloonias kindlasti külastada võiks.

Belgia suurim, kuulsaim jne. looduslik vaatamisväärsus on HAN-SUR-LESSEi koobastik. Need on võimsad paekoopad mida osaliselt läbib Lesse jõe maa-alune osa. 13 eurone pilet tasub end kindlasti kuhjaga ära. Külastuskeskus koos piletikassaga asub väikeses Han-sur Lesse külakeses. Suveperioodil on asulas parkimine tasuline ning külas on mitu suurt parklat kuhu saab jätta nii auto kui ka matkabussi. Parkimine maksab 2-3 eurot päev. Et Hani koopad on üks Belgia oluliseim vaatamisväärsus siis külastab aastas seda kohta ligi 2 miljonit turisti. Tähendab see seda et suveperioodil võivad ees oodata pikad kassasabad. Külastuskeskuse nurgas seisab küll piletiautomaat ja kui õnnestub saab oma piletid kätte sealt kuid minu kolme külastuskorra jooksul on aparaat töökorras olnud vaid kord. Suveperioodil soovitan kohale tulla mitte hommikul vaid lõuna paiku. Siis on rahvast juba vähem. Koobastiku sissepääs asub külast mõne kilomeetri kaugusel ja sinna viib iga 15 minuti järel 100 aasta vanune tramm millega sõitmine on elamus omaette. Sõitu on u. 10 minutit. Lõpp-peatuses ootab giid kes kogub grupi kokku ja siis on minek. Giidid on prantsuse ja flaamikeelsed kuid viimasel korral oli lisandunud ka ingliskeelne. Koobastesse pääseb ainult giidiga, tuur kestab u. 90 min ning kulmineerub musikaalse valgusmänguga suures koobassaalis jõe kaldal. Suurimad koobassaalid on üle 60 meetri kõrged ning kõrguste vahest tingituna on koobastes u. 400 trepiastet. Ratastoolis seal liikuma ei pääse ja inimesed kellele ronimine raskusi valmistab peaksid koobastesse mitte sisenema sest tagasiteed pole. Tuuri lõppedes peab jala asulasse minema kuid see pole kaugel. Pileti hinna sisse kuulub veel Speleogame nimeline interaktiivne atraktsioon väiksematele lastele. Lisaks koobaste külastamisele saab eraldi piletiga käia ka loomasafaril et autokastist jälgida Eesti looduses tavalisi metsloomi.
Soojad riided kindlasti kaasa sest nagu ikka, koobastes on külm ja rõske.
Kui aega üle jääb soovitan astuda läbi ka peatänava ääres asuvast "Unustatud ametite muuseumist".

Kellel Hani koobastest veel küllalt pole siis Lesse jõe ääres leidub teisigi, kuigi väiksemaid, koobastikke kus ringi kolada.

LIEGE.Valloonia uhkeim, 187 000 elanikuga linn kus leiab on palju esindusliku hooned milledest õhkub Belgia impeeriumi kunagist hõngu. Põhiline vaatamisväärsus on vanalinn. Mitte küll nii uhke kui Flaamimaa linnad kuid avastamisrõõmu sealt leiab.
Liege`s on sündinud krimiautor Georges Simenon, komissar Maigret lugude autor. Tema majamuuseum on külalistele avatud. Muuseumitest tasub käia veel looduslomuuseumis ja akvaariumis
www.aquarium-museum.ulg.ac.be Meenutab see nii oma hoone kui ka ekspositsiooni poolest meie Tartu Ülikooli Loodusloomuuseumit. Kõik kõrged saalid vanu kopitanud topiseid täis :-) Aga väljapanek on rikkalik ja huvitav ning eriti hästi on esindatud igasugu selgrootud, koorikloomad ja molluskid. Ka paelusse on mitmes suuruses :-)
Uskumatul kombel on keldrisse surutud akvaarium kus haid, raid ja igasugu muud mereelajad ringi hulbivad. Mitte küll eriti uhke aga siiski vaatamist väärt.

NAMUR. Valloonia pealinn, 107 000 elanikku. Namuri tähtsaim vaatamisväärsus on linna kohal kõrguv tsitadell.

SPA on üks huvitavaima ajalooga linn Valloonias. Linna järgi on oma nime saanud kõik tänapäeva spaad. 17. ja 18. sajandil viibisid siinsetel tervisevetel peaaegu kõik Euroopa kroonitud pead, riigijuhid ja kultuuritegelased kelle nimed on jäädvustatud ka kesklinnas asuvale kuulsuste seinale. Alates Casanovast lõpetatdes Einsteiniga.
Spa oli tänapäevase maailma esimene kuurort ja oma hiilgeajal ajal ka maailma tähtsaim kuurort. 19. sajandil aga hakkas tema olulisus kiiresti kahanema ning tänapäeval on Spa tavaline väike unine Valloonia linnake kus elab 10 000 inimest ja mille omaaegset hiilgust meenutavad vaid imposantsed, pisut räämas sajandivanused hooned ning pargid kesklinnas.
Spas on sündinud detektiiv Poirot`i kuid kahjuks ei ole siin oma kuulsat kodanikku kuidagi meeles peetud.
Kasiinosõltlastele teadmiseks et Spas alustas 1763 tegevust maailma esimene kasiino mis töötab samas hoones tänaseni.

Spast u. 10 km. kaugusel asuvas FRANCORCHRAMPSI külas asub Spa F1 ringrada kus igal aastal augusti lõpul toimub Belgia Grand Prix.

BOUILLON`i KINDLUS. Kui kogu Valloonia on täis suuri ja väikeseid kindlusi siis Prantsusmaa piiri ääres Bouillonis asub Belgia suurim ja võimsaim. 988 aastal asutatud kindlus kuulus ristirüütlitele ning tema valitsejaks oli Esimese Ristisõja juht ja hilisem Jeruusalemma kuningriigi esimene kuningas Godfrey de Bouillon. Talvehooajal on kindlus avatud loetud päevadel alates lõunast, suvel pikemalt lahti. Isegi kui sisse ei pääse on vaated all linnast mäel kõrguvale kindlusele ja kindlusest all linnale vaatamist väärt. Suvehooajal toimuvad kindluses etendused dresseeritud lindudega. Jõeäärsel promenaadil leiab ka mitmeid toredaid söögikohti.

BASTOGNE ja MARDASSON. II Maailmasõja suurima lahingu – Ardennide, Bastogne või siis Bulge lahingu otsustavaimad heitlused toimusid Bastogne linna lähistel. Lahing algas sakslaste pealetungiga Luxembourgile ja Belgiale 16.12.1944 ja lõppes liitlasvägede võiduga 25.01.1945. Lahingust võttis osa üle miljoni mehe ja üle 1000 tanki. Belgia, Luxembourgi ja Prantsusmaa piirialad on tihedalt täis liitlasvägedele pühendatud mälestusmärke ja memoriaale. Bastogne külje all Mardassonis asub neist tähtsaim ja suurim. Mardassonis paikneb lisaks The Bastogne Historical Center – lahingule pühendatud muuseum ja külastuskeskus. Bastogne linnast leiab veel ühe sõjamuuseumi, keskväljakul seisab ameeriklaste tank, nagu paljudes ümbruskonna asulates, sõjaaegsete dziipidega saab teha väljasõite lahinguväljale. Bastogne keskväljakult leiab turismiinfopunkti ning paar poodi kust osta militaarnänni. Bastognest on ümbruskonna parima toidukohtade valik. Nagu paljudes Prantsusmaa, Luxembourgi ja Belgia väikestes linnades on lõuna ajal parkimine tasuta.

DINANT. Kindlasti üks maalilisemaid Valloonia linnu. Läbi linna voolava Meuse jõe ühel kaldal kõrguvad hiiglaslikud kaljud millede tipus kroonib Dinanti tsitadell. Ilmtingimata tasub osta üpriski kallis (7.50) pilet et sõita köisraudteega üles kindlusesse sest sealt avanevad vaated on seda raha väärt. Kes läheneb kindlusele aga ülevalt saab auto parkida kindluse parklasse ning peale vaadete nautimist köisraudteega alla sõita. Kindlus on küll lihtsalt hulkujale osas suletud kuid pileti hinna sisse kuulub giidiga tuur. Isegi kui prantsuse keelest aru ei saa tasub sinna ikkagi minna sest giidiga saate ligipääsu ka muidu suletud vaateplatvormidele. All asuva Dinanti Notre Dame katedraali vitraaz on üks Euroopa suurimaid. 1814 aastal sündis Dinantis saksofoni leiutaja Adolphe Sax. Kesklinnas asuvas majamuuseumis on väike külastuskeskus ning tänaval asub tema skulptuur mille kõrval pingil istudes võib end pildistada.

STAVELOT`i linnas olevas vanas kloostris on esinduslik kunstimuuseum, 12 961 elanikuga MALMEDY linnas uhke 1777 aastal ehitatud katedraal ning mitmed arhitektuuriliselt huvitavad villad eelmise sajandi algusest. ARLONis väikelinna kohta pompöösne neogooti stiilis 97m kõrguse torniga St. Martini kirik mille lasi ehitada kuningas Leopold II aastatel 1907-1914 ja mis pidi Belgia piirilinnas kõigile riiki sisenejatele näitama Belgia riigi võimsust ja vägevust.

Ühepäevase toreda ringreisi idee mööda Lõuna-Valloonia (õlle)kloostreid.

Teadupärast pruulitakse Belgias üle 500 õllesordi. Need omakorda jagunevad paljudeks eri nimetusteks. Kloostriõlled, millede ajalugu ulatub varasesse Keskaega on neist kuulsaimad. Belgias loetakse tänapäeval ligi sada kloostrit kus muu tegevuse kõrval ka õlut pruulitakse. Suur osa neist asub Belgia prantsuskeelses osas - Valloonias.

Erilisel kohal kloostriõllede hulgas on omakorda trappist tüüpi õlu. Kuus trappist kloostrit asuvad Belgias üks Hollandis ja üks Austrias. Trappist on pinnakääritusel valmistatud õlu, mis tavaliselt laagerdatakse pudelites. Kanguse järgi eristatakse single, double ja triple-tüüpi (hollandi keeles vastavalt Enkel, Dubbel ja Tripel), mille alkoholisisaldus kõigub 3,5-11,3 mahuprotsendi vahel. Single ja double on tumedad, triple hele, aga kange õlu. Oluline on et trappist õlu peab olema valmistatud kloostris range kloostri järelvalve all ja enamus kasumist peab minema sotsiaalprojektide rahastamiseks. Nii tootmisprotsessi kui ka kõike muud trapistinduse juurde kuuluvat kontrollitakse pidevalt äärmise rangusega vastava komisjoni poolt.

Nagu öeldud on Trappist kloostreid maailmas kaheksa ning neist kolm asuvad Valloonias - Chimay, Orval ja Rochefort. Teised kloostrid, Antwerpeni ligidal asuv Westmalle, samuti Hollandi piiri ligidal olev Achel, Westvleteren Põhja-Belgias ja Koningshoeveni klooster Hollandis asuvad kaugemal. Alates 2012 aastast lisandus trappistide hulka ka üks uus klooster, Trappistenbrauerei Engelzell Austrias.

Kolm Valloonia trappistkloostrit pluss veel Belgia kuulsaima õllemargi - Leffe kodukloostri külastamine mahub kenasti päevase autotuuri sisse. Aega jääb parajalt veel üle Dinanti kindluse külastamiseks ning Rocheforti või Dinanti linnas söömiseks.

Natuke nimetatud kloostritest ka lähemalt.

ROCHEFORTi linna külje alla asuv Abbaye Notre-Dame de Saint-Remy, 13. sajandist tegutsev tsistertslaste klooster on üks kaheksast trappist õlut pruulivast. Sealne aastatoodang ulatub 18 000 hektoliitrini. Tehas asub nagu trappistide puhul kohustuslik, kloostri territooriumil. Lahjeim Rochefort on 7,5% ja kangeim 11,3%. Belgia õlled ongi üldiselt kangemad kui eestlase maitseharjumused, 6-7%. Välja arvatud muidugi mainstream Stella Artois. Kahjuks nagu enamus tegutsevaid kloostreid on ka Rochefort külastajatele suletud.

Väikeses BAILEUX külas asub Abbaye Notre-Dame de Scourmont kus valmib tuntuim trappist õlu, Chimay mis müügil Eestiski. Viimase põhjuseks kindlasti see et Chimay toodang on kloostris pruulitava õlle kohta päris suur - 123 000 hektoliitrit aastas. (1 hektoliiter = 100 liitrit). Chimay kloostri territoorium ja kirik on osaliselt ja tasuta avatud ka külalistele.

Prantsuse piiri ääres ORVALi külas asub 1132 asutatud tsistertslaste klooster L'Abbaye Notre-Dame d'Orval. Orvali peamine bränd on 6,2 protsendine mille kohta kuulus õllekriitik Michael Jackson (loomulikult mitte see varalahkunud laulja:) on öelnud et tegu on "imepärase aperatiivi" ja "maailma klassikaga". Ning kahtlemata on tal järjekordselt õigus. Orvali kloostri osaliselt külalistele avatud hoonetesse ja vana kloostri varemetesse saab piletiga. Pruulikotta ringkäigule pääseb kahel päeval aastas. Infot lahtiste uste päevade kohta jagab Orvali pruulikoja netileht http://www.orval.be/. Lisaks õllele valmistatakse siin kloostritele kohaselt ka juustu. Orvali õlu aga ei jõua Eestisse tõenäoliselt kunagi kuna klooster toodab vaid 45 000 hl aastas. Mulle isiklikult maitseb trappistidest just Orval kõige rohkem.

Ja nüüd LEFFE. Abbey Notre-dame de Leffe norbertiinide klooster paikneb väikese maalilise Dinanti linna külje all Maasi jõe kaldal. Klooster rajati 1152 aastal ja esmased teated sealsest õllepruulimisest pärinevad aastast 1240. Leffe õlu ei kuulu küll trappistõllede hulka ja õlut selles kloostris ka ammu enam ei pruulita kuid Leffe klooster on ühe Belgia tuntuma ja paljude meelest parima õllesordi sünnikoht.
Leffe kloostri kellatorni kujutise leiab Leffe logolt ja etikettidelt. Ka see, nagu enamus tegutsevaid kloostreid Belgias on ka see suletud tavakülastajatele va. mõned giidiga ringkäigud ettetellimisel. Leffe õlled aga valmivad tänapäeval hoopis Põhja-Belgias Flandrias, Leuvenis, Stella Artois`i tehases.

Nimetatud kloostritest jooke kaasa osta ei saa (v.a. lahtiste uste päevad Orvalis) kuid kogu eelpoolmainitud pruulikodade toodang on täies koosseisus olemas teele jäävates kauplustes. Vähemalt kindlasti Belgia suurimas kodumaises kaubandusketis Delhaizes.
Kes soovib mõningaid pilte näha siis neid näeb siit:

www.facebook.com/euroopasyda

(kui ma tehnoloogilise protsessi kirjeldamisega väga puusse panin siis parandage mind palun:)

Tänud hea ülevaate eest. Olen ka Orvali õllekloostris käinud lahtiste uste päeval. Kogu tootmisprotsess on seal tegelikult väga kaasaegne. Ei mingeid pikkades hõlstides munkasid õllevaatide vahel ega muud müstilist, mida seal millegipärast kasvõi show mõttes kohata lootsin. Sel hetkel töötas tehases 32 inimest, neist kaks kloostris elavad mungad, kelledest piisab Trappisti nime hoidmiseks. Tehases oli kõik särav ja puhas, LCD touchscreenid automaatika juhtimiseks jms. kaasaegsesse õlletehasesse kuuluvad seadmed.

Samas pakuti palju kloostri ajaloolist infot ning kokkuvõttes oli huvitav küll. Ei olnud giidiga ekskursioon, vaid sai ise mööda tehasesse seatud rada mööda käia ja peatuda huvipakkuvates kohtades nii palju kui ise tahtsid. Kindlasti tasub külastada inimesel, kes varem õlletootmist lähedalt näinud ei ole.

Veel lisan, et Orvali õlut saab Tallinnas Drink Baarist või seal kõrval asuvast Drink Shopist. On tõesti proovimist väärt.

Canal du Central hüdraulilised laevaliftid

Üks põnev ala Valloonias on Hainaut regiooni tööstuspiirkond Monsi, Charleroi ja prantsuse linna Lille`i ümbruses. Tööstusrevolutsiooni ajast kuni 20. sajandi keskpaigani asusid seal ühed Euroopa suurimad söekaevandused. Eelmise sajandi keskel aga kaevandamine senises mahus lõppes, kadusid töökohad ja praegu on tegu Belgia ja ka Kesk-Euroopa vaeseima piirkonnaga. Kuna seal elab palju ka sisserändajatest kaevandustööliste järeltulijaid võib tõmmata mitmeid paralleele meie Ida-Virumaaga.

Vaatamata vaesusele ja tööstusmaastikule on Lääne-Valloonia rikas kultuurimälestiste, eriti põnevate tööstusmälestiste poolest. Üheks kuulsaimaks nendest on UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kantud Canal du Central laevatõstukid.

Sajandeid vajasid Belgia inimesed ühendusteed Meuse ja Scheldti jõe vahel, sest laevatatav kanal andnuks võimaluse veeühendusteks Prantsusmaa ja Saksamaaga. Söe ja muude ümbruskonnas valmistatud tööstusproduktide transport maad mööda oli aeganõudev, kallis ja vähemahukas.

Kuna kahe jõe kõrgusevahe ulatub 96 meetrini ei piisanud laevatatava kanali rajamiseks tavalistest lüüsidest, sest neid oleks tarvis ehitada olnud tervelt 32 tükki. 1879 aastal andis Belgia valitsus inglise hüdraulikainsenerile Edwin Clark`ile ülesandeks projekteerida neli, selle aja kohta unikaalset hüdraulilist laevatõstukit.

Esimese tõstuki ehitamist alustati 1885 ja 04. juulil 1888 avas selle pidulikult Belgia kuningas Leopold II. Edasine ehitus aga jäi toppama. 1894-1911 pandi rajatava kanali majanduslik kasulikkus suure küsimärgi alla. 1914 aastal, kui liftid olid peaaegu valmis käikuandmiseks, algas 1. maailmasõda. 1917 aastal said kolm ülejäänud laevalifti siiski valmisning nad alustasid tööd 1919 astal. Üks, 350 tonnise tõstejõuga lift võimaldas tõsta või langetada aluseid vertikaalselt 17 meetrit.

Canal du Centre La Louvière ja Le Roeulxi vahelisel lõigul asuvad neli hüdraulilist laevatõstukit koos ümbruskonnaga on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. 19. sajandil maailmas ehitatud kaheksast hüdraulilisest laevatõstukist on need neli ainsad, mis püsinud algses tööseisundis. Koos kanali enda ja sellega seotud rajatistega on need 19. sajandi lõpu tööstusmaastiku täielik ja tähelepanuväärselt hästi säilinud osa.

1957 aastal võttis Belgia parlament vastu otsuse mis lubas kanalitel laevatatavate aluste maksimumtonnaažiks 1350 tonni. Mõne aja möödudes alustatigi vana kanali süvendamist ning laiendamist ja uue osa ehitamist.

Uue kanaliosa märkimisväärseim ehitis on üks maailma insenerikunsti tippsaavutusi - Strepy-Thieux laevalift mille kaks lifti võimaldavad kuni 1350 tonnise aluse tõsta või langetada 7 minutiga 73,15 meetrit.

Lifti ehitamist alustati 1982 ja see anti töösse 20 aastat hiljem. Kogu kompleksi ehitusmaksumus oli 160 miljonit eurot ning tema majandusliku tasuvuse lootmisest ollakse juba loobunud. Küll aga on Canal du Centre uued ja vanad konstruktsioonid tähelepanuväärseks turismiatraktsiooniks mis meelitavad külastajaid Belgia vaeseimasse piirkonda Hainaut`i Lääne-Valloonias.

Strepy-Thieux laevalift on praegu maailmas nii tõstejõult kui ka vertikaalse tõstekõrguse osas teisel kohal. Esikohta hoiab 1982 aastal käiku antud Krasnojarski tammi laevalift Venemaal, mis tõstab kuni 1500 tonnise aluse 104 meeetri kõrgusele, kuid seda 90 minutiga (Strepy-Thieux 73,15 m ja 7 minutit). 2014 peaks plaanide järgi peaks aga Hiinas valmima Three Gorges Dam`i laevalift tõstejõuga 3000 tonni ja vertikaalse tõstekõrgusega 113 m.

Teine tähelepanuväärne ehitis Canal du Central`i kompleksis on Sart kanali sild mis juhib laevad üle Thiriau oru ja liiklissõlmede. Mööda maanteed selle alt läbi sõites on hea meeles pidada et see 560 meetri pikkune, 36 meetri kõrgune ja 46 meetri laiune ehitis hoiab autojuhi pea kohal 80000 tonni vett. Silla ehitusega alustati 1998 aastal ning see valmis 2003. Maksumuseks kujunes 29 miljonit eurot (ei sisalda käibemaksu).

Ainuüksi Canal du Centre ümbruse põhjalikuks uurimiseks jaoks tasuks varuda mitu päeva. Lisaks leidub ümbruskonnas veel palju põnevat millest aga edaspidi.

Pildimaterjali laevatõstukitest leiab minu "Euroopa südame" leheküljelt Facebookis: www.facebook.com/euroopasyda

Dinant.

Belgias Meuse (Maasi) jõe ääres asuv 13 000 elanikuga Dinanti linn on üks fotogeenilisemaid Valloonias. Linnal on kuulsusrikas ajalugu ning seal on sündinud mitmed maailma kultuurilugu mõjutanud inimesed.
Praegusel Dinanti territooriumil pärinevad esimesed märgid inimasustusest neoliitikumi aegadest, seal on elanud keldid, käis tegevus ka Vana-Rooma ajal kuid esimest korda mainiti Dinanti 7. sajandil.

Linna ajalugu on olnud traagiline ja verine. 1466 karistas Burgundia hertsog Philip Hea Dinanti ülestõusnud elanikke 800 linnakodaniku hukkamise ja linna mahapõletamisega. 16. ja 17. sajandi Hispaania ja Prantsusmaa vahelistes sõdades kannatas linn hävituse, näljahädade ja epideemiate küüsis. 1675 okupeerisid linna prantslased, 18. sajandi lõpul austerlased. Esimeses maailmasõjas, 23. august 1914, hukkasid Saksa väed 674 linnakodanikku, ning kuu aja jooksu hukati veel viis tuhat prantsuse ja belgia tsiviilisikut. Nende sündmuste käigus sai Dinantis haavata ka leitnant Charles de Gaulle.
Teise maailmasõja lõpul, aastavahetusel 1944/1945 jõudsid sakslased Ardennide pealetungi käigus peaaegu Dinantini mis jäi nende rünnaku läänepoolseimaks punktiks.

Dinanti põhiliseim vaatamisväärsus ongi linn ise, see kuidas on ta end mugandanud Meusi jõe ja kõrgete kaljukallastega. Linnale avanevad hingematvad vaated ülevalt tsitadellist. Esimesed teated kindlusest pärinevad 11. sajandist kuid erinevate sõdade käigus on see ehitis tugevalt kannatada saanud ning praegusel kujul ehitati see üles 1821. Pilet maksab 9 eurot ja selle raha eest saab giidiga ringkäigu ning köisraudteega üles ja alla sõita. Üleval kindluse juures on parkla ja väike väljapanek raskerelvadest. Kes tahab ihurammu kasutada siis tsitadellist all-linna ja vastupidi viib 408 astmega trepp.

Vastaskaldaltki avanevad kesklinnale, kaljudele, kindlusele ja sibulkuplitega 13. saj. Notre-Dame kirikule ilusad vaated. Kirikus asub Belgia suurim vitraažaken.

Dinantis on 1814 aastal sündinud saksofoni leiutaja Adolphe Sax. Kesklinnas lon tema väike muuseum mille ees pingil saab koos Adolphega istuda. 1910 sündis Dinantis dominikaani munk Dominique Pire kes 1958 aastal sai Nobeli rahupreemia. Dinant on olnud koduks maalikunstnikele Joachim Patenierile (1485-1524) ja Antoine Wiertzile (1806-1865).

Linna külje all asub praegu tegutsev 1152 aastal asutatud Leffe klooster kus alates 1240 alustati Belgia ühe kuulsaima ja parima õlle Leffe pruulimist. Õlut ei pruulita seal küll enam ammu kuid kloostri kellatorn on endiselt Leffe etikettidel. Kloostris peaks olema ka Leffe muuseum kuid sinna sisse pole mul õnnestunud pääseda.

Kohe linna kõrval, mööda N936 sõites, leiab Grotte la Merveilleuse koopad kus asuvad Belgia ühed kauneimad stalaktiidid.

Adolphe Sax.

Dinanti kuulsaim kodanik Adolphe Sax istumas oma muuseumi ees.
Belgia muusik ja leiutaja Adolphe Sax sündis Dinantis 6.11.1814. Oma esimesed puhkpillid, kaks flööti ja klarneti valmistas ta ise endale viieteistkümne aastaselt. Neid pille tudeeris ta ka Belgia Kuninglikus konservatooriumis kuni 1841 aastal Pariisi kolides hakkas edasi arendama erinevaid puhkpille. Arendustegevus kulmineerus 1846 saksofoni patenteerimisega ning 1867 aastal avati Pariisi konservatooriumis saksofoni õppetool mida juhatama hakkas saksofoni leiutaja isiklikult.

Konkureerivad pillivalmistajad tegid omalt poolt kõik, et Adolphele kaikaid kodaratesse loopida. Seetõttu läks Saxi pille valmistav ettevõte kahel korral, 1856 ja 1873 panktotti.

Iroonilisel kombel haigestus Adolphe Sax 1853 ja 1858 aasta vahel huulevähki kuid paranes sellest täielikult.

Adolphe Sax suri Pariisis 1894 aastal ja on maetud Montmatre kalmistule.
Dinantis asuv muuseum on eriline selle poolest, et eksponaatideks on seal helid. Saksofonist on valmistatud palju erinevaid modifikatsioone ning nende kõla saab seal kuulata ja võrrelda. Muuseum on tasuta.

Pildimaterjali Dinanti, Adolphe Saxi ning Valloonia kohta näeb endiselt minu FB lehelt: https://www.facebook.com/euroopasyda

Käisin ja ööbisin Bouillonis,kellele huvitav võin muljeid jagada!

Muidugi huvitab! Tore oleks kui sa siin kõigile natuke muljetaks. Mis sind üldse sinna pärapõrgusse viis? :)

Mis ta siis nüüd nii pärapõrgu on,aga kuna ülemine Belgia osa on risti rästi läbi kammitud siis vaatasin alumist,muuseas eeltööks lugesin ka sinu postitusi õlle kohta!Sõidan igal sügisel autoga läbi kogu euroopa Hispaaniasse ja et oleks lõbusam lasen rahulikult ja üritan maksimaalselt uusi kohtasid pildi peale saada!Bouillonis on kaks tänavat,üks ühel ja teine teisel pool jõge,mõned on muidugi veel!Kindlus hakkab vaikselt lagunema,kriis!Aga muidugi kõige vingemad on sealsed musseli restoranid,käisime restos kus menüüs muud polnudki!Mõnus vaikne väike linnake!Ja kõige parem oli kui õhtul, istusin hotellis fuajees ja jõin Trappisti tuli vanem 70 aastates hotelliomanik ja kiitis kõvasti Tallinnat ja andis mulle 160 EEK,vahetamiseks,isegi kurssi teadis!

Kui tulla Eestist ja võtta Bouilloni kui kohta kaardil mis teele jääb ei saa sellest muidugi aru kuid kohalikest tõmbekeskustest, Brüsselist ja Luksemburgist vaadatuna asub Bouillon kuskil kaugel pärapõrgus metsade ja mägede vahel :)
Aga jah, nii nagu sinul, nii ka enamikel eestlastel on hollandikeelne Flandria see mis Belgiaga seostub ja läbi käidud on. Brüssel, Brügge, Gent, Antwerpen, Oostende on tavaeestlase ettekujutus Belgiast ning inimesed ei oska arvatagi, et on olemas ka hoopis teistsugune Belgia. Maalähedane, metsane ja mägine, hõredalt asustatud ja ka tunduvalt vähem glamuursem aga minu meelest palju põnevam kui sätendav ja rikas põhi.

Täpselt nii ta on ja loomulikult on argument ka õlu aga loomulikult sai ring sisse tehtud ja enamasti selleks et oleks mingit vaheldust,tankimiseks põikasin ka Luxi ja ka Andorrast kolistsin läbi!
Seal kütus veel odavam!Tee sinna muidugi veidi mägisevõitu aga samas väga ilus!Sain Huelvas kokku Venelastega, Narvast ,kes Tenerifele sõitsid,olid tulnud 4 päevaga,mina võtan rahulikult, kulgen 2 nädalat!

Vaatasin pilte ning selgus, et olen ka Bouillonist läbi, kui Brüsseli ja Luxembourgi vahel kolasin. Ega ei osanud sellist linna oodata küll.