Praegu siin. Piiril on Polizei konteinerid ja vilkurid töötavad. Mehitamata. Nii olnud viimane u kuu aega. Saksas käinud vahepeal 2 korda. Saksa poole siit Austriast minnes on Saksa politsei füüsiline kontroll olemas. Mõlemad korrad oli peatatud Rumeenia numbrimärgiga autod. Huvitav, et neid hakkab siin silma tõesti väga palju. 

Hotelli ilma seetifikaadita ei saa. Ka ei saa osta mäele pääsemiseks piletit. Igal pool on vaja läbipõdemise vôi vaktsineerimise sertifikaati. Ka ei löö teenindaja mäe peal sinu toite enamus kordi ennem kassasse, kui sa oma QR koodi neile koos dokumendiga ei näita. Kontroll käib telefoniga.  Toidupood on ainukene koht kus tõendit vaja pole. Ka kõik muud poed/suusarendi kohad ei lase sind ennem tuppa ringi kõndima, kui nende telefonide ekraanidele sinu QR koodist roheline tuluke ei süti. 

Maski peab kandma ka tõstuki järjekorras ja tõstuki peal. Ka kõikjal siseruumides. FFP2 maske. Ilma selleta ei teenindata kuskil ja näidatakse ust. Esimene päev kiirteel soovisin teadmatusest minna kohvi ostma tavalise kirurgi maskiga, ning viisakalt näidati ust. 

Reeglid lihtsad ja konkreetsed. Jääb üle vaid neid jälgida ja mägesi nautida!

Ka endal värske kahe nädalane Maldiivide reis seljataga. Lendasin Qatar Airways’iga Helsingist. Sai ka algusega Tallinnast pileteid vaadatud, aga Helsingist oli odavam. Endal olemas vajalik põhjus Soome sisenemiseks nii, et oli mugav ja odav kasutada Helsingist algusega varianti. Piletid ostsin 2 päeva ennem lendamist. Lennupiletite hind oli koguaeg sama. Ei tahtnud ennem negatiivse testi vastust raha piletite peale kulutada. Reisikindlustuse tegin Bupa Global’is. Neil ilma rahalise piiranguta variant valikus, ja kõik nende tervisekindlustuse tooted reisimiseks peaksid olema covid-19 kaitsega. Valisin kõige laiema kaitsega toote neilt. 

Helsingi-Doha-Male. Mõlemad lennud puupüsti täis. Lennukisse sisenedes ja lennukist väljudes oli vaja kanda maskile lisaks ka läbipaistvat visiiri. Lennukis sees keegi selle visiiri kandmist ei nôudnud. Maski sai ees hoitud koguaeg, kui just hetkel ei söönud/joonud. Pardapersonal oli tohtri kitlites, ja umbes 10 sekundit oli imelik vaadata. Uus reaalsus ju siis on nüüd selline. Ei häiri. Malest lendasin hotelli poolt organiseeritult vesilennukiga nende saare peale. Lend u 30 minutit ja meeldis. Polnud ennem vesilennukiga sõitnud. Ööbisin Iti Maafushivaru hotellis. Üks parimaid hotelli kogemusi terves elus. Pakun, et olen viibinud umbes 500 erinevas hotellis enda elu jooksul. Maitsed on erinevad, ja see minu arvamus pole mingi tõe kuulutamine siin. Hotell ise avatud 3-4 kuud tagasi, ja kõik on uus. Kes troppilises kliimas on elanud/reisinud, see teab kui oluline võib olla seik, et hotell on värskelt valminud/renoveeritud.  Hotellis oli ruumi u 180 inimesele. Kõige rohkem oli kliente neil üks päev vist 30 midagi. Super koht!

Testi tegin Synlabis. Maksad nende kodulehel testi eest ära, ja kohe järgmine päev sai testi andma minna. Vastus oli hommikuks käes. Nende enda lehelt sai ka sertifikaadi välja printida. Mujal maailmas on pitsat/allkiri endiselt väga au sees. Tasub suvaline konks sinna juurde lisada. Küsimusi tekib ehk vähem. Ise prinditud testi tulemus sobis kõikjal. Tasub vôtta kaasa kaks eksemplari. Ühe jättis Qatar Airways endale Helsingi check-in’is. 

Maksimum 24 tundi ennem reisi tuleb ära täita Maldiividele sisenemise jaoks vajalil vorm. Vorm on siin: https://imuga.immigration.gov.mv/ethd/create?lang=en

Sealt vaja teha endale lõpuks ette tulevast QR koodist ekraani pilt. Seda oli vaja näidata Helsingi check-in’is. Väga lihtne vorm. 

Samalt lehelt saab ka Maldiividelt lahkumise jaoks selle vajaliku deklaratsiooni teha. 

Hotellis tehti ka tasuta meile 2 päeva ennem lahkumist uus covid-19 test. Kohapeal oli arst koguaeg olemas. Ennem vesilennukiga lahkumist anti testi tulemused paberil kaasa. Male lennujaamas Qatari inimesed neid ka küsisid. Tähtis oli ka omada seda lahkumis deklaratsiooni täitmise järel saadud QR koodiga pilti. 

Male-Doha lend oli täituvusega u 75%. Doha-Helsinki liinil oli lennuki täituvus tugevalt alla 50% 

Terve reis tundsin ennast turvaliselt. Nädal peale tagasi jõudmist sai tehtud ka veel enda jaoks üks covid-19 test. Eneseisolatsiooni lõpetamiseks. Olge negatiivsed. Mina olen ka!

Ka see variant enda peal järele proovitud. Autorendist peab võtma paberi, mis kinnitab, et sul on õigus nende autoga antud kahe riigi piiri ületada. Maksis vist u 40 eurot lisaks. Kui Belize’st Guatemalasse lähed Tikali lähedalt, siis seal sild. Silla otsas Guatemala pool on mingi vormis riides tädi ja onu, kes silla kasutus tasu küsivad. Nendele võib lehvitada ja edasi sôita. Keegi kohalikest seal seisma ei jäänud.

Olen ise sõitnud autoga läbi kõik maismaad mööda läbitavad Kesk-Ameerika riigid.  Piiride ületus ei võtnud kunagi kauem, kui 1,5tundi. Pigem oli norm, et sai kiirelt. Aeglaseim piiripunkd oli Guatemala-Hondurase piir, kus Guatemalast soovisin vaid paariks päevaks Hondurasesse minna. Vaja oli just Guatemala pool ajutiselt auto sissesôidu luba alguses peatada. See vòttis aega. Piire ei tasu karta. Kogi piiridel vaja minev koopiate maht on ilusti olemas iOverland äpis. Vaja vaid läbi lugeda ja piirile saabuda juba eelnevalt vajaliku infoga relvastatult. Politsei jaoks aitab Eesti/Vene keele rääkimine ja rumala inimese mängimine. Ka ei ole paha mòte ”kaotada” ennem sellist reisi juhiluba, et siis seda vana ”kaotatud” juhiluba alati peatades politseile näidata. Pole kahju seda neile jätta, kui sul ühed veel kaasas on. Läbirääkimistel oled kohe algusest paremal positsioonil. Testitud. Toimib. Autot võibolla soovitaks Pan America Overland gruppidest otsida. Ka vôib vaadata:  http://www.drivetheamericas.com/forums/vehicles-salewanted   Paljud reisisellid müüvad Usa numbrimärgiga autosi just Panamas, et ei peaks raha kulutama tagasi koju laevatamise peale, vôi siis ei taha tagasi tuldud teed sôita.  

Machu Picchul sai käidud. Eeldasin, et suund põhja, ehk Kolumbia poole. Selle pärast ka ei hakanud seda pakkuma. Käisime ise hydroelectrica kaudu ja samuti autoga. Machu Picchu otsas käisime pärastlõunase piletiga. Alates kella 13:00 sissepääsuga pilet on vaid 100 solest. Tavalisi pileteid jätkus veel tollel päeval tuhandele inimesele. Pileteid muidugi kindluse mõttes saab osta ette ametlikult kodulehelt ette. Isals Ballestas võta ka kindlasti oma plaani. Mine hommikul esimese paadiga ja siis näed ka väga lähedalt pingviine. Alla 15 euro näed loomi ja linde, mille eest Galapagosel küsitakse vähemalt 120 eurot.

Tuline Peruust ära just 3 päeva tagasi. Limas tasub külastada ja ööbida Barranco linnaosas. Kõige ilusam osa Limast. Kui kõige koledamat osa Peruust tahad näha, siis Lima põhja osa kuni 20km ulatuses on just selline koht. Peruus on rannad, nagu ka ülejäänud loodus, täis prügi. Vähem on prügi vaid Andide piirkonnas. Peruus soovitakski veel Limast põhja poole liikudes (Kolumbia põhjas) vaid mägesi. Cordillere Blanca oli meie jaoks kuu aja jooksul viibides parim osa Peruust. Järved 69 ja Paron. Sellest vaid veidi põhja poole jäävad teed läbi Canyon del Pato ja kohe peale seda Canyon del Tablachaca. Viimane on kohe eriti põnev tee oma kitsuse ja vaadete poolest. Veel põhja poole liikudes on vaatamist ja väikest matka väärt Yumbilla juga. Limast veidi lõuna poole jääb Husccachina, kus saab kõrbe tuuri teha ja selle tuuri sees on ka korduv ”sandboarding”. Meie liikusime Peruus oma sõidukiha, aga kindlasti saab kõiki neid kohti külastada ühistransporti kasutades. Kui mööda maad minna Kolumbia poole, siis suure tõenäosusega jääb ka Ecuador ennem ette?

Hei. Sõidame ringi praegu Mehhikos. Veebruari lòpus, vòi märtsi alguses ületame Belize piiri. Siin pool siht ka Panama. Äkki jôuame järgi ja saame küüti pakkuda :) Kui Eestlasi kuskilt veel vòimalik tee peal kohata, siis kindlasti astume läbi!

Oleme just praegu Baja California Sur piirkonnas ja raha tasub kindlasti välja võtta just pangaaparaadist. Ise kasutasime põhjaliku eeltöö järel Santader panga atm-i. Korraga sai välja vótta 6000 peesot. Pangas näitab väljavõte 292,21 eurot. Sularaha pakutakse vahetada sellise kursiga, et heal juhul võidab eurosi kaasa vedades 3-5 eurot 300 euro kohta.

Vana kaevandus linn Jiufen, ning kindlasti Taroko mäeahelik (gorge) tasuvad külastamist. Tegime ratastega ringi Taiwanile peale ja need kaks kohta on siiani eredalt meeles.

Euroopast ühe otsa pilet ja sellel lisaks Bangkoki lennujaamast suvaline pilet (viisa kehtivuse sisse jääva kuupäeval) näiteks Kuala Lumpurisse. Siis on Taisse sisenemisel ette näidata ka lahkumist tôendav pilet. Sellisel marsuidil leiab Airasia pileti kuskil 30-40 euro eest. Võibolla on kuhugi teise riiki veel odavam lennata ja ega lend ei pea hakkama ka Bangkokist. Peaasi, et on riigist lahkumise tõestuseks mingi pilet ette näidata

Prantsusmaal Orange operaatoril on "Lets Go" admeside sim kaart selle jaoks. Maksab paar senti alla 15 euro ja kaasa saab sellega 2 gigabaiti mahtu 4G (ka 3G ja 2G) võrgus. Sim kaardi saab panna wifi ruuterisse, tahvel arvutisse jne. Orange poes küsitakse vaid dokumenti (id-kaart, pass) ja elukohta. Suvalise hotelli andmed sobivad suurepäraselt. Lisa saab laadida andmemahtu 20eurot-2Giga (kehtib 1 kuu), 10eurot-1Giga (kehtib 1 kuu)

Võta kaasa eurosi ja vaheta neid. Euro kurss praegu siin 15 700.- Ma arvan, et sellist kurssi keegi Eestis ei paku ja seal vahetamine pole mõtekas. Praegune kurss IDR'i (Indoneesia ruupia) nõrkuse tõttu väga hea. Pole mingit vajadust ega majanduslikku mõtet dollariteks eurosi ennem vahetada. Muidugi kui dollarid juba kodus niisama kuskil vedelevad siis on teine lugu ja tuleb kaasa võtta mis on. 25 dollarit on vaja vaid viisa jaoks piiril ja näiteks 20 eurot ka Eestis vahetada, et lennujaamast esialgu hotelli saaks. Seda saab ka loomulikult lennujaamas teha ja vist ka parema kursiga kui Eestis pakutakse.

Boholi saart on uudiste kohaselt tabamas või vähemalt tugevalt riivamas(ei tea kas selline iseloomustus just täpne on) 2013 aasta kõige marulisem taifuun nimega Yolanda. 240km\tunnis tuultega taifuun koos rohke vihmaga jõuab kohale Filipiinide saartele kohaliku aja järgi arvatavasti reede hommikul. Uudiste järgi on ka Boracay saar taifuuni tee peale jäämas ja turistid saarelt lahkumas. Eelmise super taifuun käigus 2012 aasta detsembris sai surma umbkaudselt 1900 inimest. Paistab nii, et Filipiinidel tuleb aastast aastasse nende tormidega kahjuks järjest tihedamini tegemist teha.

Odavlennufirmad lähevad pea kõik terminalist number 3 ja kõikide terminalide vahel sõidab tänaseks iga mõne minuti tagant väike rong. Selle ajaga peaks jõudma päris ilusti eeldusel, et su esimene lend ei hiline palju

Ööbisime ise ka selles samases Nice Guesthousis. Tegu vàga lihtsa külalistemajaga. Magamiseks tàiesti piisav. Öösel oli mais vaid 14kraadi tollel ööl ka oli pàris jahe. Soojendust loomulikult ei ole. Samas oli "siga" odav. Maksime isegi alla 10 eurot kahe eest broneerimis süsteemi kaudu ja selle eest oli külalistemaja rohkem kui küll. Vàidetavalt pidavat vastuvôtus kohe hakatama tuure pàhe mààrima, aga kuna me liikusime oma autoga, siis pakkumine algas ja lôppes ûhe lausega vaid.

Me peatusime augustis Greenyard Inn nimelises majas ja tegu oli tàitsa uue ja korraliku kohaga. Boat station 3 juures asub. Teise korruse toas oli suur elutuba, magamistuba ja kôige vajalikuga ka köök. Kuna uus koht, siis kôik ka oli ilusti korras ja puhas. Boat station 3 tunduvalt rahulikuma rannaga, aga "möll" vàikse jalutuskàigu kaugusel. Maksime 27eurot kahe inimese eest làbi Agoda. Kolmanda inimese maksime kohapeal juurde 500peesot öö/pàev. Selle eest veeti suurde tuppa eraldi voodi. Hommikusöögiga oli see hind.

Plain of Jars esimene plats on Phonsavani linnale vàga làhedal. Ise kàisime küll isikliku autoga mai kuus, aga tee peal oli nàha turiste sinna/sealt jalutamas. Rattaga tàitsa sôidetav koht ka kohapeal. Samas jalgsi platsi teerada làbi tuiata vôtab ehk pool tunnikest kuni tund aega. Iseasi kas sinna platsile rattaga lastakse. Kohapeal teerada ilusti miinidest oihastatud rada selgelt màrgistatud. Otsi kaapinnalt vaid poolenisti valgeks vàrvitud betoon kuubikuid.

Peab kodanik Punkel'iga selles osa vähemalt nõustuma, et Singapuri majutus on vähemalt samas mugavusklassis kõrval oleva Malaisiaga topelt kallim. Majutus just tihtilugu moodustab suure osa reisi kulutustest. Singapuri vaatamisväärsused on ka krõbedama hinnaga kui naabruses Malaisias.

Sukeldumise kohta infot sulle ei oska anda. Vist isegi Sandakanis ei näinud yhtegi spetsiaalselt sukeldumisele orienteeritud firmat. Oli küll mitu turismi kontorit, mida me kordagi ise ei külastanud. Ise me tegime vabatahtliku tööd Sandakanis ja selle aja jooksul käisime renditud motikaga vaatamas ka Proboscis(nina) ahve ning orangutange. Need olid küll väga toredad kohad. Sandakanist alustades on neisse lihtne ise kohale sõita. Kui mälu ei peta, siis ise sõites võttis mõlemasse kohta jõudmine 45 minutit. Kindlasti tasub ennem järgi uurida, et millal toitmise aeg ja just selleks ajaks kohal olla. Me olime alati ka varem ja vaatasime ka tutvustava filmi ennem ära orangutanide juures. Pärast sai sealses kohvikus juhuslikult telekast vaadata ninaahvide filmi ka. Hea on olla ennem rohkem kursis, kui päris ahve lähed vaatama. Muidu vaatad sina ahvi ning ahv sind, ning kumbki ei tea kumbagi kohta eriti midagi. Küsimus jääb siis, et kumb rohkem ahv on :)

Olime aprilli lõpp 2013 Sandakani linnas 8 päeva. Linnas oli näha sõjaväelasi ja teedel kohati oli teesulgusi kus kontrolliti dokumente. Filipiini islamistid aegajalt aerutavad ennast Malaisiasse ja siis nad omavahel natukene madistavad. Ennem meie jõudmist oli väidetavalt 200 Filipiinot just saabunud, aga meie mingit ohtu ei näinud ega tunnetanud. Turiste imevähe ka sõdur-onud hästi sõbralikud valgete suhtes.

Karoni rand oli mais võrreldes Patongiga väga rahulik. Nagu ikka olid peamised lõõgastujad vene rahvusest. Rand oli ise puhas ja väga palju meile asju müüa ei pakutud. Oli täitsa ok. Kohalikud söögi kohad põhja poolses otsas sellel rannal. Kata rannas ei käinud peesitamas, aga tundus läbi sõites veel rahulikum. Võis ka olla petlik arusaam.

Balil saab kindlasti niisama ka rannas snorgeldada Amed külas peatudes. Tasub kindlasti mõned ööd seal veeta. Ida ranniku tee Amedist edasi on väga maalilisi vaateid pakkuv ja on pea olematu liiklusega.

1. Lennujaamas sisenemisel pead vaid täitma sisenemise kaardi ja tolli paberi. Sinna vaja ka kirjutada kus majutada ennast kavatsed. Sisenesime Kalibo lennujaama kaudu nädal aega tagasi ja kirjutasime suvalise hotelli nime Boracayl. Kõlbas. Tollis küsiti vaid, et mis riik see Eesti on ja mis kotis on. Väha meeldiv ja naeratusega teenindus.
2. Filipiinid viisavabad 21 päeva mitte 30 päeva. Lennujaamas Filipiinidele suunduva lennu check-in'i tehes võidakse küsida lahkumise piletit. Meilt ei küsitud, aga väidetavalt on selline olukord viimasel ajal pigem erand kui tavaline nähtus. Viisavabaduse üks kriteeriume on ka ametlikult, et peab olema olemas sisenemisek ka Filipiinidelt lahkumise pilet. Kõige lihtsam on osta Airasia 30 eurone ühe otsa pilet näiteks Clark'ist Singapuri, või kuhu iganes kõige odavama pileti leiad. Saad sellega ka garantii ja südamerahu, et Filipiinidele selle tõttu saamine ära võiks jääda. Kohati on ka ilma pagasita võimalik saada piketeid alla 10 euro. Tähtis ei ole selle pileti kasutamine vaid selle olemasolu.
3. Viisat saab pikendada esialgu kaks kuud ja nii mitu korda põhimõtteliselt järjest, kui palju sul raha selleks jätkub. Esimene pikendus peaks olema ise immigratsiooni büroos maksma kuskil 55 euro kanti.

KLM'i pakkumist moment kasutada ja Kuala Lumpurisse lennata, siis saab sealt edasi-tagasi pileti Kalibole(Boracay saare külastamiseks) kuskil 150-200 euro eest olenevalt kuupäevadest. Cebule ja Manila/Clark otsad tulebad vähe odavamalt kätte. Singapurist lendab Tiger Airways 3X nädalas otse Kalibole. Üks ots 90 eurot koos 20kilose ära antava pagasiga. Suht uus marsuut see neile ja täiesti uus lennuk oli nädal aega tagasi peaaegu tühi. Filipiini sisesed lennud on 17-21 eurot Philippine Air'iga. Paistab, et paari päevasest ette ostmisest täiesti piisab ja odavaid pileteid kerge leida. Skyscanner aitab kuupäevasi leida ja lennufirma kodulehelt kõige odavam osta.