Maailmapilti avardav teema. Enamus loeb sihtpunkti jõudmisel minuteid ja eurosid....Mõni on vabatahtlikult nõus paaritunnise lennu sooritamiseks kasvõi ümber maailma tiirutama, et taevase teeninduse mõnudest viimast võtta. No miks mitte, kui prioriteedid sellised ja elustiil lubab.
Iseasi, kui mõttekas praegusel ajahetkel mööda karantiinidest ja piirangutest vaevatud maakera ringi kolistada on. "Crew" ei jaksa enam potentsiaalselt nakkusohtlikke itaallaseidki eemale peksta.
Igatahes ma oleks väga pettunud kogu selles HON-induses, kui LH oma auväärseimaid kliente vähemalt korralike kaitsevahenditega ei varustaks. Taoline juveelide ja monogrammidega mask peaks asja ära ajama küll.
http://www.ifitshipitshere.com/post-apocolyptic-couture-designer-gas-masks-by-diddo/#more-3160
Endast lugupidav lennukompanii investeeriks kindlasti ka piirituseakvaariumis hulpivatesse vannipartidesse. Mõtteainet jagub.
Hetkel peaks kuus Baieri sakslast La Gomera saarel karantiinis istuma, ühel neist viirus tuvastatud. Saabusid muidugi Tenerife Lõunalennujaama kaudu. Kohalik meedia paistab optimistlik, sest sakslasel väidetavalt viiruse sümptomid juba kadunud. Ning tema kamraadidelt nakkust ei leitud. Kui kordustestid osutuvad negatiivseks, lastakse ilmselt paari nädala möödudes haiglast välja.
Siin Santa Cruzis pole praegu vast põhjust paanikaks. Tahaks loota, et olukord jääb stabiilseks ka peale 400 000 pidutseja karnevalile saabumist...
https://cadenaser.com/emisora/2020/02/01/radio_club_tenerife/1580569154_095520.html
Playa del Carmen on sisuliselt nagu mini-Cancun, erilist vahet pole. Cancunis ainult suurem randade ja meelelahutuste valik, kohalikud väga sõbralikud. Isegi öösel tuldi äraeksinud turistidele lahkelt abi pakkuma. Käsitööturul hea valik, eriti nahkesemeid ja hilbukraami. Kui oskad veidi hispaania keelt, saab ka hindu alla kaubelda. Samas Tulumis ostad samasuguse võrkkiige või laheda nahast käekoti vähemalt kolmandiku võrra odavamalt.
See pole muidugi ainus põhjus, miks Tulumis pikemalt peatuda. Varemed tuleks kindlasti üle vaadata- vapustavad vaated Kariibi merele. Tulumi kuulsad rannad valmistasid küll pisikese pettumuse, koos oma ülehinnatud cabanadega. Aga kui varemete piirkonnas veidi ringi kolada, leiab enne cabanade tsooni algust tõeliselt paradiisliku, peaaegu privaatse ranna. Ja iseenesest on Tulum mõnus linnake, kus nn ameerika tavaturisti kohtab harvem. Rohkem selline kirju seltskond. Randaminekuks on mõistlik rentida jalgratas või peatada peatänava ääres colectivo, meie mõistes marsruuttakso. Tulumist varemete juurde näiteks pilet ainult 40 peesot.
Kui uuesti läheks, jätaks Playa del Carmeni kindlasti vahele. Hängiks Tulumis nii kaua kui saab ja Isla Mujerese jaoks jätaks vähemalt 2-3 päeva. Playa del Norte on ülimõnus rand ja seal muudki teha kui rannas lesida.
Isla Mujereselt peaks saama ka Contoy saarele. Ise kahjuks sinna ei jõudnud, aga Contoy kohta natuke infot siin:
http://www.islacontoy.org/aboutus.htm
Cozumel tasub ka külastamist, eriti kui sukeldumis-snorgeldamishuviline oled. Mõnes kohas suured kalaparved kohe ranna ääres, nii et huvitav ujumiskogemus. Mõttekas on rentida roller või auto, kuna ühistransport praktiliselt puudub. Randu leidub seal igale maitsele, nii kõigi teenuste ja mugavustega kui päris metsikuid. Isla Mujeres oli siiski minu südamele armsam :)
2013.a. suvel ja sügisel sai tehtud väike 5-kuune tiir Euroopas, vanast rootsi kiirabiautost ümberehitatud MB Sprinteriga. Plussid: piisavalt ruumi eluks vajaliku kraami jaoks ja kahele inimesele magamiseks, normaalne kööginurk gaasipliidi, kraanikausi ja külmkapiga. Olemas ka gaasiahi, mida küll harva vaja läks. Rohkem tuli südasuviste kuumalainete ajal palavusega võidelda. Ilma ventilaatoriteta öösel pea kohal oleks raskeks läinud...
Miinused: suur kütusekulu, kuigi enamus aega sai gaasiga sõidetud. Mägiteedel jäi ilma turbota mootor nii jõuetuks, et pidevalt oli tahtmine jalaga hoogu juurde anda....kohati kuumenes üle jms. jamad. Remonditöökodade külastused kahandasid eelarvet tublisti. Aga puksiiriga veeti ära ainult üks kord, Firenzes, kus olin sunnitud kiirtee väravasse suunduvat mitmerealist tihedat liiklust kätega vehkides ümber suunama. Kuna meie tubli Sprinter oli lihtsalt otsustanud mitte paigast liikuda- ühe üsna tühise vea tõttu nagu hiljem töökojas selgus. Meeldejääv pooltund sellegipoolest:p
Kaubiku kõrgus 2.58 oli väga mugav seismiseks ja söögitegemiseks. Parklatesse sissesõit paljudes riikides aga kuni 2,1 või 2,25 m kõrgustele autodele, nii et enamasti toimus alati meeleheitlik parkimiskoha otsimine täispargitud kitsastel tänavatel.
Dušši ega tualetti polnud, kuigi alguses planeerisime auto tagumiste uste vahele midagi välidušši-laadset tekitada. Paljudes kiirteeparklates on pesemisvõimalus õnneks olemas, näiteks Itaalias igal pool tasuta korralikud dušširuumid. Väiksemat pesu sai autos pesta ja kusagile kahe palmi vahele pesunöör üles tõmmata. Umbes viis korda nende kuude jooksul ööbisime kämpingutes kui tuli tahtmine veidi luksust nautida. Ülejäänud ööd sai metsikult pargitud suvalistes kiirteeparklates, mererannas, mägedes või lihtsalt linnatänaval. Kõige komplitseeritum on automatkaja elu Šveitsis, kus kohusetundlikud politseinikud ei pea paljuks keset ööd prožektorid autoakendesse suunata ja põhjalikku passikontrolli teostada...Horvaatias aga on väljaspool kämpinguid üldse ööbimine keelatud.
Kui uuesti hakkaks matkaautot ehitama, valiks ilmselt madalama ja võimsama mootoriga masina ja püsikiirusehoidja paneks peale. Aga külmkapist ei loobuks, kraanikausist ka ilmselt mitte. Ilma konditsioneeri ja ventilaatoriteta oleks ilmselt väga piinarikas. Ja päikesepaneelid katusel osutusid täitsa tõhusateks.
See jutt siis Euroopa kohta. Vaadates kaugemale ja lähtudes hr. Tarmo Tammingu Aafrika-sõidu kogemusest, tundub nelikveoline maastur igati mõistlik valik.
Miks mitte ka selline ratastel kindlus. Kui juba fantaseerimiseks läks...
https://www.flickr.com/photos/massimofoti/9756096866/in/pool-600529@N23-50450677@N05
Ju siis meil vedas lihtsalt või polnud detsembrist märtsini sääskede hooaeg. Tulumis ja selle ümbruses kolme nädala jooksul putukatõrjet igatahes ei vajanud. Meie hostelis polnud basseini, ehk selles asi. Meeldiva üllatusena ei kogenud sääserünnakuid ka Cobas maiade varemeid külastades, kuigi need üsna paksu metsa sees ja rannikust eemal.
Akumalis nägime paari õnnetut turisti, kel jalad üleni punaste kupladega kaetud. Aga need olid hoopis Belize'i salakavalate liivakärbeste poolt tekitatud nagu selgus. Umbes selline vaatepilt: http://sandfleas.org/wp-content/uploads/2011/05/sand-fly-bites.jpg
Belize's oli ühel Kanada vanaproual hea nipp nende tillukeste õelate putukatega võitlemiseks: määris end üleni paksult beebiõliga kokku ja nahale maandunud liivakärbsed n.-ö. uppusid õlikihi sisse ära.
Ei näinud mitme kuu jooksul sääsepoegagi. Muid putukaid peale sipelgate ka näha polnud. Rannikupiirkonnas ilmselt putukaprobleemi polegi, aga isegi sisemaa linnades ja paaril džungliretkel ei läinud sääsetõrjet vaja. Näiteks osades Mehhiko piirkondades malaariaoht täiesti eksisteerib, aga Yucatan vist sääskede arust juba liiga tsiviliseeritud paik.
Mingi ülevaate saab siit kaardilt:
http://cdc-malaria.ncsa.uiuc.edu/
Kui paned kohanime otsingusse selle kaardi kõrval, saad täpsemat infot.
Rändasin selle aasta alguses mõned kuud sealkandis, täpsemalt Mehhikos ja Belizes. Kuna enamuse ajast veetsin Kariibi mere ääres ja saartel, tegin arsti soovitusel vaktsineerimise ainult A-hepatiidi vastu. Kui kuhugi džungliküladesse pole plaanis minna, peaks sellest piisama.
Vaktsineerimissoovitused kõikide riikide kohta:
http://www.terviseamet.ee/nakkushaigused/reisimine-ja-tervis/soovitused.html