Ilmselt ei ütle selline lennufirma, nagu Meridiana, enamikule inimestest suuremat midagi, olgugi, et tegemist Itaalia suuruselt teise lennufirmaga, mis opereerib nii regulaar- kui tšarterlende mitmest Itaalia lennujaamast. "Itaalia suuruselt teine" ei tähenda siiski, et tegemist oleks suure lennufirmaga, sest Meridiana lennukipargis on kõigest 11 Boeing 767 ja Boeing 737 lennukit, millel kõigil vanust turjal omajagu. Veel eelmine aasta kasutati ka McDonnel Douglase lennukeid, mida noorem reisijate põlvkond pole ilmselt iial näinudki. Ühesõnaga, Meridiana on iganenud lennukipargiga Itaalia nišifirma, millest poleks justkui suurt midagi rääkida.

Kuid hetkel on arengud jõudnud sinnamaale, et Meridianal on ambitsioon pankroti serval kõikuva Alitalia asemel ise kasvada uueks Itaalia rahvuslikuks lennufirmaks. Kuidas võiks see olla võimalik? Olukord on nii mõneski mõttes irooniline, kuid seda pigem Lähis-Ida lennufirmade jaoks. Kuid alustame kõigepealt Alitaliast.

Alitalia

Itaalia senine rahvuslik lennufirma Alitalia läks 2014. aastal 49% ulatuses Etihad Airwaysi omandusse (suuremat osalust ei võimalda EL seadusandlus). Etihad lootis probleemse Alitalia restruktureerida ja kasutada Alitali ulatuslikku liinivõrku reisijate ettevedamiseks Abu Dhabi lennujaama. Nagu Etihadi teiste investeeringute puhul (markantseim näide on vast pankrotistunud Air Berlin), ei suudetud ka Alitalia puhul kuhugi jõuda ning tänaseks on Alitalia pankrotis. Hetkel tegutsetakse edasi ainult tänu Itaalia valitsuse sildfinantseerimisele. Tõsi, pankrotile aitasid hoogsalt kaasa Itaalia ametiühingud, kes ei nõustunud Alitalia restruktureerimisettepanekuga, mis oleks tähendanud palgakärpeid ja töökohtade vähendamist.

Alitalia saatus ei selgu enne 3. märtsil toimuvaid Itaalia üldvalimisi. Huvi Alitalia ostuks on erinevatel aegadel üles näidanud Lufthansa, Air France/KLM, easyJet ja USA investeerimisfirma Cerberus. Samas ei soovi keegi Alitaliat tervikvarana, pigem selle mõningaid osasid ja/või põhjalikku restruktureerimist. Air France on huvitatud Alitalia jäämisest SkyTeami, kuid ei soovi teadaolevalt ise ostupakkumist teha, easyJet sooviks osta mingit osa, Lufthansa Alitalia müügieelset restruktureerimist ja samuti vaid osa lennufirmast.

Ühesõnaga, kõik on äraootaval seisukohal ja mingit suurt trügimist Alitalia ukse taga pole. Põhimõtteliselt pole välistatud ka variant, et ostupakkumisi ei tehta, kuid vaevalt Itaalia poliitikud, kes iganes siis märtsis ka võimule ei tule, saavad nii ebapopulaarset sammu lubada. Üks võimalikest variantidest näib olema see, et mainitud ostuhuviliste ringist moodustatakse Alitalia ostmiseks mingit sorti konsortsium.

Air Italy

Siit jõuame taas Meridiana juurde, mis rebränditi äsja ümber Air Italy’ks. Meridiana jaoks pole Air Italy tegelikult suur kannapööre, sest Meridiana omandas tšarterlende pakkuva Air Italy 2011. aastal ja on seda kaubamärki lendudel ka kasutanud. Vahe on nüüd vaid selles, et senine Meridiana kaubamärk kaob täielikult ja alustatakse Air Italy’na nii-öelda puhtalt lehelt ja täiesti uue strateegiaga.

Air Italy, mille kodulennujaam on muide hoopis Sardiinias Olbias, on välja tulnud ambitsioonika plaaniga kasvada järgmise 5 aasta jooksul 50 lennukiga lennufirmaks, mis teenindab aastas 10 miljonit reisijat ning võtab üle Alitalia koha Itaalia rahvusliku lennufirmana. Kõik see saab teoks tänu teise Lähis-Ida lennufirma Qatar Airwaysi toetusele.

Qatar Airways omandas Meridianas 49% suuruse osaluse ja hiljuti sai tehing lõplikult vormistatud. Niisiis – Qatar Airways proovib teha seda, mis Etihadil ei õnnestunud ning kinnitada kanda Itaalia turul.

Kokkuvõtvalt on Air Italy äriplaan järgmine:

• kasvatada lennukipark aastaks 2020 50 lennukini, neist 20 on Boeing 737 MAX ja 30 Boeing 787 tüüpi lennukid;
• esimesed B737 MAX lennukid jõuavad Air Italy käsutusse aprillis 2018, ülejäänud lähema 3 aasta jooksul. Tegemist on Qatar Airwaysi lennukitellimusega, mis antakse liisinglepinguga Air Italy käsutusse.
• perioodil kuni 2019. aasta maini saab Air Italy Qatar Airwaysilt 5 Airbus A330 lennukit, opereerimaks kauglende. Sealt edasi lisanduvad järk-järgult Qatar Airwaysilt liisitud Boeing 787 lennukid, mis asendavad A330.
• Air Italy põhibaasiks saab Milano Malpensa lennujaam, lennufirma peakorter jääb Olbiasse.
• reisijatele hakatakse pakkuma kõrget teenindustaset, mis Qatar Airwaysi tausta arvestades pole üllatav.
• 20% Air Italy kasumist läheb jaotamisele töötajate vahel.
• esimesteks rahvusvahelisteks lendudeks on Milano – New York ja Milano – Miami alates juunist. Septembris käivitub Milano – Bangkok, 2018. aasta jooksul lisandub veel 3 kauglendu.
• alates 1. maist saab Milano Malpensa ühenduse Rooma, Napoli, Palermo, Catania ja Lamezia Termega.
• aastaks 2020 peaks Air Italy teenindama lende 50 sihtkohta.
• Milano Malpensa kõrval hakkavad osad lennud toimuma ka Milano Linatest, fookuses on ka Milano kolmas, Bergamo lennujaam.

Uus värvikombinatsioon

Air Italy esitles ka uutes värvitoonides lennukeid. Kui ühest küljest räägib Air Italy uue brändi puhul elegantsist ja innovatsioonist, siis lennukite värvilahendusse pole sellest küll midagi jõudnud. Meenutades vägagi Eurowingsilt tuttavaid värve, on Air Italy disainibüroo suutnud latti veel allapoole tirida, kui Joon ja Level seda juba tegid. Räägime veel Itaalia disainist.

Air Italy värvide seas võib ära tunda Qatar Airwaysilt tuttava bordoopunase. Arvestades omandisuhet on see täiesti arusaadav, aga iseasi, kas punakaspruuni-ilmeturohelise säbru kõrval tõesti ühtegi muud võimalust ei eksisteerinud.

Mida Air Italy’st arvata?

Selge on seee, et Itaalia lennundusturgu ootab lähiajal ümberjagamine. Kui suures ulatuses, on hetkel veel raske öelda, kuid Air Italyl ambitsiooni igatahes on. Lisaks on neil olemas ka tugev partner Qatar Airwaysi näol. Kui Air Italyl on strateegia olemas, siis senise lipulaeva Alitalia puhul on kõik otsad väga lahtised. Air Italy saab toimetama hakata enda plaani järgi, Alitalia puhul tuleb kõigepealt selgeks saada ametiühingute roll, Itaalia järgmise valitsuse plaanid ja väga võimalik, et ka Itaalia valitsuse finantseerimise vastavus EL konkurentsireeglitele.

Väga huvitav saab olema näha, missuguseks kujuneb Air Italy tulevane liinivõrk. Nagu mainitud, saab Air Italy baasjaamaks Milano Malpensa. Fookuslennujaamadeks on Rooma Fiumincino (FCO), Olbia Costa Smeralda (OLB) ja huvitaval kombel ka Milano Bergamo (BGY).

Meridianal oli mõningaid päris huvitavaid sihtkohti, näiteks Nosy Be Madagaskaril, Sal Roheneemesaartel ja Brasiilia Atlandi ookeani rannikulinnad. Näis, kas ja kui paljusid neist Air Italy soovib säilitada. Igal juhul kasvab Air Italy juba üsna pea suuremaks, kui oli Meridiana.

Air Italy plaanid mõjutavad kindlasti ka Alitalia saatust. Tänu mahule on Itaalia lennundusturg kõikidele suurematele lennufirmadele ahvatlev pala, kuid hoopis riskantsem on investeerida firmasse, mille tegevust mõjutavad ärivälised tegurid ja mille kõrvale on tekkinud uus ambtsioonikas konkurent. Juhul, kui Alitaliale leitakse vääriline kosilane, võib Itaalias oodata parajat lahingut rahvusliku ja rahvuslikuks pürgiva lennufirma vahel. Kui Air Italy peaks olema Qatar Airwaysi toel edukas, oleks Etihadil silmad igaveseks häbi täis.