Valgesse Majja valitud oranži mehe soleerimine kõikides võimalikes valdkondades pole jätnud puudutamata ka lennundust. Trumpi ähvardused kehtestada kõrged tollimaksud USA-sse imporditavale kaubale mõjutab paratamatult ka suuri lennukitootjaid Airbusi ja Boeingut.

Üks lennufirma, mida USA tollimaksud eriliselt puudutaks, on Ryanair, mis kasutab ainult Boeingu toodangut (kui Laudalt saadud Airbusid välja arvata) ja millel on sees hiigeltellimus Boeingu lennukitele. Ryanairi üheks konkurentsieeliseks on olnud just väga soodsalt soetatud lennukid, sest Ryanair on tellides osavalt ära kasutanud turu madalseise. Nüüd on silmapiiril täpselt vastupidine stsenaarium, kus Boeingult tellitud lennukid võivad üleöö muutuda oluliselt kallimaks ja Euroopas saavad eelise need lennufirmad, mis kasutavad Airbusi toodangut. Nii Wizz Air kui easyJet on teatavasti Airbusi kliendid.

Seetõttu pole üllatav, et Ryanairi alati häälekas tegevjuht Michael O’Leary on ähvardanud tellimused Boeingu lennukitele üldse tühistada. Jutt on hinnakirjajärgselt umbes 30 miljardist dollarist, sest Ryanair peaks 2026. aasta märtsiks kätte saama 29 Boeing 737 MAX lennukit, lisaks on neil tellimus sees 150 suuremale MAX 10 lennukile ning optsioon veel 150 sama tüüpi lennukile.

O’Leary on öelnud, et kaalumisel on Boeing asendada Airbusidega, aga võimalus on ka minna üle Hiinas toodetud Comac-i lennukitele, kui need oleks Airbusidest 10 – 20 % odavamad. Paraku pole Ryanairil antud juhul Boeinguga vaidlemiseks käes kõige tugevamad kaardid.

• Kuna Airbusil tellimusi jagub, pole nad just liiga huvitatud O’Leary sugustest tingijatest. Ühtlasi on Airbusil A320 lennukite tootmine juba selle kümnendi lõpuni enam-vähem ära planeeritud, nii et Ryanairi tellimuse täitmine jääks ajaliselt kaugemasse tulevikku.

• Hiinlaste Comac C919 lennukid pole Euroopas veel sertifitseeritud ja Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) on hoiatanud, et C919 tüübikinnitusprotsess Euroopas kasutamiseks võib kesta kuni kuus aastat.

• Comac C919 lennukid mahutavad 150 – 190 reisijat ning on seega väiksemad, kui Ryaniairi praegused ja tulevikuks planeeritud lennukid. Vahe kuni 230 reisijat mahutavate 737 Max 10 lennukitega on eriti märkimisväärne, mis viib lendude ökonoomika alla.

• Isegi, kui Comaci lennukid saavad Euroopas lennuloa, pole selge nende töökindlus. A320 ja B737 lastehaigused on kümnete aastate jooksul loodetavasti välja ravitud, Comaci puhul ei saa aga sama öelda. Mis juhtub siis, kui Comaci lennukiga juhtub mõni tõsisem intsident? Halvimal juhul võidakse Euroopas peatada kõik lennud seda tüüpi lennukitega, mis oleks Ryanairile halvav. Mainekahju oleks ilmselt veel hullem, kui Max-ide puhul.

• Lennukite ostmine Hiina sõjatööstusega seotud ettevõttelt ja sellega seotud potentsiaalne julgeolekuoht on veel eraldi teema.

• Lennukid vajavad teatavasti ka piloote ja hooldust. Kui B737 on üldlevinud lennukitüüp, siis Comaci piloote tuleks Euroopas alles koolitama hakata. Samuti pole selge Comaci lennukite hooldusega seotu.

Kokkuvõttes oleks Ryanairi panus Hiina lennukitele seotud väga suurte riskidega ja üsna kahtlase tulususega. Aga läbirääkimistel see võimalus lauale käia on muidugi arusaadav.

Oluliselt realistlikum on see stsenaarium, et Ryanair lükkab mõneks ajaks Boeingu uute lennukite saabumist edasi, lootes, et vahepeal potentsiaalne tollideoht mingil moel laheneb. O’Leary on juba maininud, et 25 lennukit, mis pidid saabuma selle aasta augustis, pole reaalselt vaja enne 2026. aasta kevadet. Kindlasti käivad ka Boeinguga läbirääkimised, kes tollidest tingitud kallinemise peaks kinni maksma, sest lepingutes seda sees pole, kuna ajalooliselt pole lennukite lõpphinda mõjutavad tollimaksud teemaks olnud.

Kokkuvõtteks

Nagu näha, võib üks väga suure mõjuvõimuga stabiilne geenius globaalses rütmis toimiva majanduse päris kiiresti pea peale pöörata. Kuigi Trumpi "America First" poliitika puhul näeb võitjaid ehk ainult tema ise, muudab see aktuaalseks teemad, millest veel paar kuud tagasi juttugi polnud. Paratamatult sunnib see lennufirmasid hindama Boeingu lennukite tellimusega seotud võimalikke riske. Üks on aga selge – igasuguste tollimaksude kehtestamisel maksab need kokkuvõttes kinni lõpptarbija.