Lähis-Ida lennufirmade kasvumootorid streigivad

Kolm Lähis-Ida lennufirmat, Emirates, Etihad Airways ja Qatar Airways on viimasel paaril kümnendil olnud maailma lennunduses suunanäitajad, kellest on väga raske mööda vaadata. Nad on igal aastal suutnud reisijate arvu pidevalt kasvatada ja nii 10-15 aastat järjest. Kolme lennufirma, kelle kohta ingliskeelses maailmas kasutatakse kokkuvõtvat lühendit ME3, teated uutest sihtpunktide avamisest muutusid ajapikku vaat’ et rutiiniks.

Olles ise üsnagi piiratud turumahuga, ehitas Lähis-Ida kolmik oma ärimudeli üles oma geograafilise asukoha ärakasutamisele. Ligemale 2/3 maailma rahvastikust elab Pärsia lahe äärest vähem kui 8 lennutunni kaugusel, mis teeb selle piirkonna suurepäraseks ümberistumiskohaks. ME3 seni pidurdamatuna näiv areng ongi tuginenud mugavate ühenduste pakkumises Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika vahel. Lisame siia lennufirmade kõrge kvaliteedi (seda eriti premium klassides), suurepärase teeninduse ja konkurentsivõimelised piletihinnad ning pole ime, et nad on enda klientideks meelitanud suure hulga reisijaid.

Iga Lähis-Ida lennufirma on endale valinud siiski veidi erineva strateegia. Emirates püüab ära kasutada mastaabiefekti, lennates ainult suurte ja väga suurte Boeing B777 ja Airbus A380 lennukitega. Etihad investeeris suuri summasid osalustesse teistes lennufirmades, mis toimiksid ettevedajatena Etihadi lendudele. Qatar Airways on olnud kolmest kõige paindlikum, rõhudes sihtkohtade rohkusele, kasutades seejuures eri liinidel ära nii suurte, kahe vahekäiguga lennukite, kui väiksemate, ühe vahekäiguga lennukite eelised.

Kuid 2017. aasta jooksul on senine suhteliselt pilvituna tundunud taevas muutunud kõigi kolme mainitud lennufirma jaoks äkki üsnagi turbulentseks ja seda näiliselt üsna lühikese aja jooksul. Ühtäkki on saanud selgeks, et üldine majanduslik kliima, tõmbetuuled poliitikas ja küsitavad ärilised otsused võivad avaldada küllaltki ohtlikku mõju ka seni näiliselt haavamatutele rikaste naftariikide omanduses olevatele lennufirmadele. Puutumatuna pole jäänud kolmest ükski, kuigi osaliselt kattuvate probleemide kõrval on igale lennufirmal oma spetsiifiline mure.

Sarnased mured

Kõiki kolme Lähis-Ida lennufirmat on mõjutanud nafta jätkuvalt madal hind. See on alandanud majanduskasvu ja oluliselt kahandanud regionaalset nõudlust lendamise järele. Kolmikust kahe lennufirma (Qatar Airways ja Emirates) hoo sisse saanud laienemisele USA-sse andis selge tagasilöögi ajutine elektroonikakeeld ja täiendavad turvameetmed pluss üldine negatiivne poliitiline meelestatus Araabia riikide suhtes. Teatud liinidel Euroopa ja Aasia vahel on mõju avaldanud ka odavlennufirmade nagu Norwegian, Scoot ja Eurowings, soodsad pakkumised.

Emirates

Emirates, kelle senine strateegia on olnud suur linn -> Dubai -> suur linn, kasutades suuri ja väga suuri lennukeid, on hädas lennukite täituvusega. Suured lennukid on suurepärased headel aegadel, kuid nõudluse kahanedes tuleb lennukite täitmiseks hinda alandada. Seda on Emirates ka teinud ning see peegeldub majandustulemustes: eelmise majandusaasta kasum vähenes üle 80%.

Emirates on pidurit tõmmanud uutele lennukitellimustele. Ilmselt lähevad nii Airbus kui Boeing varsti algavalt Dubai lennundusnäituselt tagasi tühjade pihkudega. Kuid sellegipoolest saab Emirates järgmistel aastatel kätte hulga uusi varem tellitud B777 ja A380 lennukeid. Neile kõigile tuleb leida rakendus ja reisijad.

Võimalik, et Emirates vaatab oma strateegia ümber ja lisab tulevikus lennukiparki jälle väiksemaid lennukeid. Igal juhul proovitakse juba praegu väiksematest lennukitest kasu saada läbi koostöö odavlennufirmaga Flydubai.

Etihad Airways

Etihadi tänaseks juba endine tegevjuht James Hogan ehitas üles strateegia, mis proovis leida sünergiat läbi osaluse väiksemates või hädasolevates lennufirmades, kes plaani kohaselt pidid pakkuma Etihadile ettevedamisteenust. Etihad investeeris sellistesse lennufirmadesse nagu Jet Airways, Air Serbia, Darwin Airline, Air Berlin, Air Seychelles, Alitalia ja Virgin Australia. Tänaseks on Alitalia ja Air Berlin pankrotis ning Etihad oma investeeringud korstnasse kirjutanud. Etihadi ja Emiratesi ühinemisest on aastaid spekuleeritud, kuid selle tõenäosus on pigem madal. Igal šeigil on oma huvid. Igal juhul on Etihadi kohal kõige rohkem küsimärke ja järgmiselt tegevjuhilt oodatakse palju.

Qatar Airways

Qatar Airwaysi strateegia tundus kolmest lennufirmast kõige paremini toimima. Kombinatsioon suurematest ja väiksematest lennukitest ning lennundusallianssi Oneworld liikmelisus töötas hästi hetkeni, kui terrorismisüüdistused tõid kaasa naaberriikide embargo ja ühe hoobiga kadus ära Saudi Arabia, Araabia Ühendemiraatide, Bahreini ja Egiptuse turg. Kuidas pikemad lennumarsruudid ja tulusate broneeringute kadumine Qatar Airwaysi majandustulemusi mõjutavad, alles näeb.

Mis saab edasi?

Lähis-Ida lennufirmad on olukorrale väikeste sammudega juba reageerinud, kuid ilmselt kuuleb tulevikus ka suurematest muutustest. Üks näib olema selge – odavlennufirmade algatatud trend, kus iga teenuse eest tuleb eraldi maksta, hakkab tasapisi jõudma ka seni kvaliteetse täisteenuse lipulaevadeks peetud Lähis-Ida lennufirmadesse (loe ka: Norwegiani efekt).

Emirates juba küsib odavamates piletiklassides eraldi tasu istekoha valimise võimaluse eest ja nii Emirates kui Etihad võimaldavad sissepääsu äriklassi ootesaali kõigile, kes selle eest maksavad. Kuid Emiratesi tegevjuht Tim Clark tuli välja ka sellise infoga, et Emirates kaalub lennukitesse veel ühe lisaklassi loomist. See oleks kardinaga eraldatud sektsioon neile hinnatundlikele reisijatele (n.ö. odavam turistiklass), kes odavama pileti nimel on valmis loobuma kaasavõetavast pagasist, istekoha eelvaliku võimalusest ja võimalik, et muudest tavalistest turistiklassi teenustest. Tasuta toitlustamine peaks siiski säilima. Kas ka joogid, pole kindel.

Lühiajalises perspektiivis ootab meid ees ilmselt märkimisväärne hulk soodsaid hinnapakkumisi kõigilt kolmelt lennufirmalt. Pikemas plaanis ei pruugi ME3 lennufirmade harjumuspärane turistiklassi kvaliteet enam päris sama olla, püsikliendiprogrammide tingimused halvenevad ja ka ärireisijad peavad nii mõnestki senisest "nice to have" luksusest loobuma.