Veebruari alguses olen Panglaos ja tekkis küsimus, et kas seal on mõni mõistlik autorent, kust võib kindlusega võtta auto, ilma, et hiljem probleeme tekiks? Küsimus tuleb sellest, et sooviks minna Boholile erinevaid vaatamisväärsusi vaatama. Üheks variandiks oleks tuur võtta, kuid siis ei ole võimalik ise enda aega planeerida, kui sooviks kuskil rohkem aega veeta või avastada. Lugesin, et võimalik on võtta auto koos juhiga. Mis on selle eelised/miinused. On need juhid üldse sellised "normaalsed", kes ei hakka vinguma peale 1 tunnist ootamist vms.
Lihtsalt üks hiljutine artikkel, mis võiks aidata suurusjärkude mõistmisel: http://reis.postimees.ee/3585409/tais-on-turistide-surmade-arv-tousnud-hirmutavad-54-protsenti
Punkel - Terve nett on vait? See, et meedia ei pasunda, ei tähenda, et nett vait on. Vastavates gruppides (ka interneti osa), on info täiesti olemas. Tuleb lihtsalt osata otsida.
Leevi, ma saan aru, et raske on oma lollust tunnistada aga kui 5 turisti päevas saab ühel saarel surma, siis sellest ei kirjutaks vaid ajalehed, vaid sellest pasundaks televisioon ja ilmselt tehtaks ka filme. Kas sa kujutaks ette olukorda, kui Saaremaal saaks iga päev avariides surma 3 inimest? Isegi viie turisti hukkumine kuus oleks päris suur number. Aga sul on võimalus neid gruppe ja kohti valgustada.
Sa ei sõima siin mitte ainult mind praegu lolliks, vaid sisuliselt kõiki Panglaol elavaid expate. See jutt pärineb nende suust ja vaadates kui palju inimesi nende seast on viimasel ajal surma saanud, siis viis inimest kuus on juba ainuüksi pisikese Panglao peal vaid hukkunud expate (mitte turistide) kokku lugedes koos. Sa ei ole ikka aru saanud, et Filipiinid ei ole esimene maailm. Seal ei käi asjad nii, nagu sina harjunud oled. Turismist tuleb nende põhisissetulek. Kõik, mis seda ohustab, mätsitakse nii palju kinni kui võimalik. Kui kusagil avalikult Filipiine laimad ja see info mingitpidi kuhugile jõuab, saad automaatselt persona non grataks. Hea, kui sellegagi pääsed. Seal riigis ei maksa ka inimelu midagi kui oma leib kaalul on. Kuu aega tagasi lasti kuul pähe ühele prantslasele, tema naisele ja 4-aastasele pojale. See ei toimunud küll Boholil. Põhjus pidavat olema selles, et ta võitles aktiivselt dünamiidikalastamise vastu.
See konkreetne grupp on "secret group" ja sinna saab vaid siis kui adminni sõbralistis oled ja tema su sinna lisab. Grupp pole turistidele, vaid ainult neile, kes seal pikemalt elanud on.
Kõik mis mul öelda on, olen öelnud. Ongi tobedalt pikaks läinud see vaidlus meil. Arusaadav, miks see meil tekkis iseenesest. Filipiinidega ongi selline huvitav fenomen (ega ma ei tea, võib-olla mõne teise riigiga veel), et esimesed kuud tundub kõik hullult äge. See on selline turistifaas. Edaspidi on ka äge, aga üha rohkem hakkad aru saama, kuidas asjad toimivad seal riigis. Isegi kui tahaks end selles ilusas mullis edasi hoida, siis lihtsalt hakkama saamiseks peab ikkagi mullist välja astuma ja sellesse osaliselt väga lihtsasse ja siirasse ja teiselt poolt nii räpasesse maailma sukelduma. Õppima seal kuidagi ellu jääma ja hakkama saama. Mida rohkem laieneb tutvusringkond, seda rohkem riiki tundma saad. Mida rohkem kõrgema taseme poliitikuid või ametnikke su (lähemas) tutvusringkonnas on, seda kiiremini aru saad kui räpast mängu mängitakse. Õnneks käib kogu selle räpasusega kaasas ka see, mida turistid näevad - sõbralikud inimesed, ilusad rannad, magusad puuviljad, hea kliima jne. Ega muidu tagasi ei kisuks ju.
Kogu see vaidlus oleks ilmselt üldse olemata, kui me sinuga oleksime mõlemad turistid või mõlemad expatid. See 5 inimest päevas ei kajastu kusagil ametlikus statistikas ju. See on number, mis pärineb kohalikest haiglatest. Jah, mina ei saa ka pead anda, et mõni arst midagi juurde ei pannud või kehva inglise keele oskuse tõttu midagi sassi ei ajanud. Selline number lihtsalt öeldi. Ja suures perspektiivis ei olegi vahet, kas 5päevas, nädalas või kuus. Need kõik on surmad, mis oleks võinud olemata olla kui inimesed oleksid lihtsalt selle paganama kiivri pähe pannud. Kõik need 5 expati, kelle profiilid veel endiselt FB-s üleval ripuvad, võiksid veel elus olla kui nad oleks enne sõitma minekut selle väikese liigutuse teinud. Aga noh, oleks poleks...
Leevi, ma usuks su juttu, siis kui tegemist oleks Põhja-Koreaga. Vahet pole kuidas keegi seal Boholil surma saab, kuid see number 5 turisti päevas on absurd. Kui keegi isegi selle suudaks kinni mätsida, siis kindlasti mitte internetti ja ajakirjandust tervikuna. Kas sa kujutaks, ette kui isegi 100 turisti jääks Boholil kadunuks(sinu kinnimätsimine), see oleks selline vesi ajakirjanikele ja igasugu organisatsioonidele, et anna aga olla. Kui sulle öeldi selline number, siis sellist asja ütleks nad ka teistele huvitatutele, kuidas see kinnimätsimine siis välja näeks, kui igale ühele pasundakse. Ja miks liiklusõnnetused mätsitakse kinni aga terrorism mitte? Sinu dünamiidi juttu ma eriti ei usu, pigem on tegu kaevandusvaldkonnaga(kui sellel jutul tõepõhja on). Kaevandusvaldkonnaga on jah seal igasugu kahtlast asja liikvel. Ma ei saa aru kuidas sa saad rääkida inimeste surmast vahet pole võtmes? Väga suur vahe on, kas hukkub 1800 inimest aastas või 5 inimest aastas. Tulles tagasi kiivri juurde, siis kiiver ei ole elupäästja vaid selle kiivri sees olev pea, mis otsuseid vastu võtab. Kiiver võib mõningal määral pehmendada lolle otsuseid.
Moogeldasin natuke ringi ja ega mu kartused valeks ei osutunud. http://davaotoday.com/main/environment/french-environmentalist-found-dead-in-palawan/
Natuke teemasse ka.
Sai kohapeal käidud ja võtsime 400PHP eest grupisõidu ning käisime vaatamas Tarsiere, šokolaadimägesid, liblikafarmi, võimalik oli sõita paadiga veepeal ning trossiga üle jõe. Grupiga minnes oli bussis meid umbes 12 ja kuigi hind on odav, siis peab arvestama ootamisega, kui just ei soovi kõiki kohti külastada. Hommikul 9 minek, taga jõudsime 18. Kogu sõidu liiklust jälgides võiks öelda, et liiklusel pole hullu midagi ja kannatab ka rolleriga käia. Vahepeal on suuremad mäkketõusud ja langused, seega päris algajatel ei soovita rolleriga sinna ronida. Kogu selle tuuri käigus meeldis mulle endale: Trossisõit ja tarsierid, šokolaadimäed olid liiga ülerahvastatud ja muud kohad olid sellised, mida võib külastada kuid ei jää millestki ilma, kui ei külasta.
Aa, nüüd tahad veel prantslase teemal vaidlema hakata? Uskumatu vend! :D Ma ei viitsi tuuleveskitega võitlemisele oma aega raisata, tõepoolest. 6 päeva pärast läheb lend ja vaja pakkida. ;)
Olen seda teemat siin jälginud ja paraku on punkelil õigus, 1800 turisti surm ainult 1 saarel kajaks üle maailma vastu. Filipiinid võivad ju surmasi kinni mätsida, aga mitte nende surud turistide kodumaad. Kogu teema muudab koomiliseks see, et Leevi on kahestunud isiksus, ühelt poolt räägib ta kui vastikud ja sallimatud inimesed on eestlased ja Eesti riik ning et Filipiinidel on jälk korruptsioon ja inimelu ei maksa midagi, teine Leevi samal ajal kolib väikse lapsega sinna elama, saa siis aru :D
Leevi, kas sa selle prantslase teema läbi ka lugesid? Sinu grupp on puhas tõde ja ajakirjandus kirjutab jama?
Norsu, kus ma midagi eestlaste kohta ütlesin? Ma pole mitte sõnagagi maininud eestlaste sallimatust ja vastikust mitte üheski lauses. Filipiinide kohta kirjutasin üsna selgelt, miks sinna siiski minna otsustasime. On üsna ilmne, et igal riigil on oma plussid ja omad miinused. Täielikku paradiisi ei leia mitte kusagilt. Tuleb lihtsalt plusse-miinuseid vaagida ning teha otsus sellest lähtuvalt. Meie jaoks ilmselgelt kaalusid plussid miinused üle, nagu ma ka juba korra kirjutasin. ;) Ja ma ei koli sinna ühe väikese lapse, vaid elukaaslase ja kahe väikese lapsega lausa.
Punkel, sinu provokatsioonidele ma ei vasta. Nagu ütlesin, ei viitsi oma aega raisata kellegi peale, kes lihtsalt vaidlemise pärast vaielda tahab. Leia omale muud meelelahutust. :)
Kogemused siis hetkel sellised, et rentisime auto Tagbilaranist (U-Drive Bohol - väga positiivne kogemus, mõistlikud ja vastutulelikud inimesed), suundusime Andasse hotelli ning sealt tegime siis tiiru Šokolaadimägedesse, kasutades väiksemaid mägiteid. Liiklus tundub võrreldes Sri Lanka või Vietnami või ka Manila enda liiklusega päris rahumeelne, mägiteedel ei kohanud vahel mitukümmend kilomeetrit ühtegi vastutulevat autot. Kuid rolleriga oleks seal mägistel üles alla keerutamistel ka veidi keerulisem olnud.
Kogu Aasia liikluses ellujäämise võti on selles, et sul on silmad igal pool, sest roolis (noh, ka mujal) on nad kui väikesed lapsed: tahan keeran, tahan pidurdan, sellest märku nad kuidagi ei anna.