Belovežie/Bialoweski rahvuspark

Tripi otsing tulemusi ei andnud. Kas on keegi käinud Poolas Belovežie rahvuspargis? Kuidas on seal kohapeal lood majutusega ja ringi liikumisega? Kuidas tähistatud matkarajad? Kas euroopa piisonite nägemiseks peab võtma giidiga tuuri või saab nendega kohtuda iseseisvalt nagu Põhja-Ameerikas?

Poola vaatamisväärsuste puhul on pigem reegel, et enamik materjali Internetis on ainult poola keeles. Soovitan kasutada Google translate, poola keelest inglise keelde tõlgib päris arusaadavalt. Gondvana Reiside veebilehel on reiside hulgas Belovežie ürgmetsa külastus, võib-olla saab neilt täiendavat infot.

Käidud u 5 aastat tagasi suvel. Väga super elamus- soovitan!
Kohapeal vaba tuba leida, oli suht keeruline. Soovitan kindlasti ette broneerida omale sobiva majutuse. Loodusradadele sai minna ainult koos giidiga. Piisonite nägemiseks nn loomaaias ei pidanud giidiga tuuri võtma, sai iseseisvalt käidud neid vaatamas.

Läbi Poola reisides vaatame vahel üle mõne sealse rahvuspargi ja sel aastal olime paar päeva Bialowieza rahvuspargis. Lähenesime Bialowiezale mööda pisikesi riigi Valgevenepoolseid äärealateid ja nägime seal seda erisugust taluarhitektuuri, mis omane just Poola idaaladele.

Sõitsime sinna läbi Ape, kus Raganu Klintises oli lühike ja veidi isesugusem-lõbusam matkarada ning läbi Aluksne, kus pargis oli laulev sild. Gulbene kitsarööpmelise raudtee depoos käisime Karl Vainole kuulunud rongivagunis, leidsime suht juhuslikult Cervaine muinasjutu väljanägemisega lossi ja kulgesime Vilniuse ja Trakai kaudu Bialowieza RP suunas.

1941. aastal plaanisid sakslased Bialowieza ja Augustowa kanti rajada suur Saksa ürgmets, et elustada iidsed Germaani metsad iidsete loomadega. Kogu Kirde-Poolast pidi saama üks suur ürgmets kuni mereni välja.

Bialowieza ürgmetsa rajamise tegi oma südameasjaks zooloog Lutz Heck, kes tol ajal oli Berliini loomaaia direktor. Projekti rahastasid Göring ja Himmler ning küüditamiste ja partisanidega tegelesid Göringi Luftwaffe eriüksuslased. Göring jahimehena oli metsade rajamistest vägagi huvitatud ning territooriumile asustati karusid, piisoneid ja metsikuid hobuseid.

Praegu on seal Poola ja Valgevene ühine looduskaitseala, kus elavad ühest vähestest paikadest euroopa piisonid. Lutz Heck üritas sinna taasaretada ka iidseid tarvaid, kuid kes aretamistulemusena osutusid endisaegsetega välimuselt sarnasteks kuid DNA poolest üldsegi mitte. Neid loomi kutsuti sõjaaastail ka Hitleri lehmadeks. Praegu neid seal enam pole. Aretatud tarvad söödi ära pärast II MS lõppu.

Ürgmetsa tsooni pääseb rahvuspargis vaid koos akrediteeritud giidiga kas jalgsi või hobusega. Me tellisime hobukaarikuga reisu. Metsas tehakse paari-kolme kilomeetrine jalgsimatk ja meil oli sinna mõnekilomeetrine minek/tulek lihtsalt kaarikuga. Hobuvankri pehmel istmel loksudes oli hulga aega küsida ja arutada Poola ajaloo kohta. Ei paigutaks seda loodusala Poola vaatamisväärsete seas just esimeste hulka aga toredat vaatamist seal oli.

Pealtnäha tavapärases metsas, milliseid justnagu meil Eestiski hulga leida võiks, oskas giid uskumatult palju näidata ja huvitavat rääkida. Matkarajal oli tal iga langenud või veel mittelangenud puu kohta oma lugu rääkida.  Sellest ürgmetsast ei tohi keegi midagi murda ega saagida ega mahakukkunud puid puudutada. See on nii kaitstud, et isegi küttepuid tuuakse kohalikele kusagilt 150 km kauguselt, kuigi lähedal on suured metsad.

Bialowiezas töötasid giididena vabatahtlikke ka Hispaaniast ja Prantsusmaalt, nii et ka need keeled olid kasutusel.

Kõige muuhulgas näidati metsas matmispaika, kuhu olid maetud II MS ajal hukkunud kohalikud elanikud. Kokku on neid matmispaiku 13 ja hukkunud elanikke ehk Göringi tagaaetud nn partisane vähemalt 269.  

Päeva esimesel poolel käisime ürgmetsas ja õhtu poole laenutasime jalgrattad ja tegime paarikümne kilomeetrise sõidu lähedaste metsade vahel, kuhu ilma giidita tohtis minna. Käisime metsas, kus Poola kuningatele on istutatud nimelised tammed. Neist mitmed olid üle neljasaja aasta vanused.

Hommikul vara, kella nelja ajal koos giidiga, on võimalik kliendi transpordiga sõita elusloodusesse piisoneid vaatama. Selleks oleks vaja mittesahisevat riietust ja binoklit, kuid piisonite nägemine ei ole garanteeritud. Lähedal on avar loomaaed, me hommikuses metsas ei käinud, vaatasime neid suuri loomi seal. 

Umbes nelja kilomeetri kaugusel oleva Grudki piiripunkti kaudu saaks rahvuspargi viisavabas tsoonis ka Valgevenes käia. Piiripunkt on ainult jalgsi- või jalgrattagaminejatele. Kui on suuremad grupid, saab Valgevenest tasuta bussi viimiseks/toomiseks kohale tellida. 

Väga lihtne see siiski ei ole. Minek tuleb varem neti teel või siis kohapealse turismibüroo kaudu ette tellida ja tuleb täpselt paikka panna kuhu lähed, millal tuled või kus täpselt ehk ettetellitult ööbid ning Valgevene pool seda ööbimise broneerimist ka kontrollib, reisikindlustuse saab paari euro eest kohapeal. Sooviavaldusele vastatakse meili teel hiljemalt 48 tunni jooksul, kuid enamasti palju kiiremini.

Meile anti lootust, et kui lõunapaiku tellida, võib luba järgmisel päeval ennelõunat juba olemas olla. Vaatasime piiripunkti siiski vaid autoga ja Valgevenesse minekust loobusime, sest looduse mõttes olevat giidi väitel Poola poolel rohkem vaadata ja lihtsalt niisama sinna minek oli tülikas ja ajakulukas.   

Edasi kulgesime Slovakkia ja Rumeenia suunas.