Bieszczadzki rahvuspark

Selle suve automatkal käisime Bieszczadzki rahvuspargis ühel sealsel ilusal matkarajal. Koht ise asub Poola kagunurgas Ukraina ja Slovakkia piiride ühinemise läheduses Bieszczady mäestikus, mis on ka UNESCO pärandite nimekirjas. Sellesse kaugesse maanurka niisama juhuslikult ei satuta ning erilist ülerahvastatust seal ei olnud. Rahvusparki minnes võiksühtlasi läbi sõita Zamoscist, mille vanalinn on kantud Poola seitsme ime hulka. Juba Bieszczadzkisse sõitmine mööda Ukraina piirilähedasi pisikesi teid oli ilus ja huvitav.

Bieszczadzki rahvuspargile lähenedes muutuvad vaated tasapisi avaramateks ja mägisemateks. Esmast põhjalikumat infot ja kaarte piirkonna kohta saime Sanoki linna turu- ehk keskväljaku äärsest turismiinfopunktist ning samasuguseid nõuandeid jagas ka matkaradade lähedal Cisna infopunkt.

See piirkond on kaetud lamedate, umbes kilomeetri kõrguste mägedega ja selles rahvuspargis käiakse piki mäeharju kulgevatelt matkaradadelt avanevate vaadete pärast, mis ongi selle looduspargi ilu ja võlu. Puht autoturistina ringisõites seda näha pole võimalik ning sellest osasaamiseks tuleb teha mägedes mingi jalgsimatk.

Platoosi, kus mägedeharjadel matkata on kolm: Wetlinska, Carynska ja Bukowska. Matkarajad algavad Cisna lähedalt Smerekist ja kulgevad läbi Wetlina, U Gorala ning Ustrzyki Gorne Bieszczadzki kaugeimasse soppi kõrgeima 1346 m Tarnica mäe ümbrusesse Bukowskas. Kõiki neid külasid ühendavad 4 – 6 tunnised matkarajad. Radadele minek oli tasuline ja maksis 6 zlotti inimese kohta.  Me käisime Wetlinska platool U Gorala – Wetlina vahelisel, kirjade järgi kuuetunnisel teekonnal ja kiirustamata ning pause tehes umbes nii ka tegelikult aega kulus. Tegime sealt enne laskumist tiiru veel Smerekile ning siis alla tagasi Wetlinasse. Wetlinska platool käiguga jäime väga rahule, vaated olid just sellised, mida reklaamitakse ning kui sinna kanti kunagi veelkord läheks, siis vaataks üle ka Tarnica piirkonna.

Teeservades ja matkaradadel oli plakateid, mis hoiatavad ilveste ja karude eest. Need viimased tühjendavad aegajalt öösiti prügikaste ja otsivad ka kõike muud head-paremat ning mägedes telgiga ööbimist ei soovitata. Et hetkel oli piirkonnas kuumalaine, alustasime mäkkeronimisega kella kuue paiku hommikul ning mägedest laskumine keskpäevases, rohkem kui 35 kraadises lõõsas, jäi puudevahel vilus jalutamiseks.

Kämpinguid, nagu rahvastki ei ole piirkonnas palju. Võõramaiste numbrimärkidega autosid oli mõni üksik, enamus mägedes käijatest olid poolakad ja nad väitsid, et kasvõi kord elujooksul üritatakse Bieszczasdzkis ärakäia. Esimese ööbimise tegime looduskaitseala piiril Sanoki lähedal Sani jõe ääres Diabla Gora kämpingus, järgmise matkaraja lähedal Wetlinas, hotell Gorski juures olevas kämpingus.

Mägijõed olid suvel madalad, nii paari-kolmekümne sentimeetrise veetasemega ja ujuda saab Solina paisjärves, mida läbib San`i jõgi. Sanist veel niipalju, et jõgi oli aastatel 1939 – 41 pärast MRP sõlmimist Saksamaa ja NL-i piiriks.

Meie sõit Wetlinast Solinasse ei õnnestunud. Tahtsime sinna minna huvitavamaid pisikesi kruusateid teid pidi, tegelikult selgus aga, et sild üle jõe Zatwarnica kaudu oli suletud ning üle Sani pääseb siiski ainult Lutowiska kaudu. Samas saime ka rehvile augu ja tagavara peenikese rattaga kulgesime igaksjuhuks ruttu tagasi Cisna poole ennast remontima ning siis sõitsime juba edasi Slovakkia ja Ungari suunas. Tarnica ja Solina jäävad kunagi hiljemaks.

7
0

Tänud info eest, endal oli samuti see aasta sama Beskii'de nurgakese plaan, aga lükkus järgmiste kordade peale. Kunagised Ukraina vanad kirikud peaksid ka veel seal alles olema, ukraina rahvakild lemko'd (ka lemki) küüditati peale II M.S, süüdistatuna UPA toetamises Poola teistesse osadesse laiali, suuresti Poolaga liidetud Saksamaa aladele: Poolale jäänud Ida-Preisimaa ja ka Wroclaw (Sileesia) ning põhja Poola.

2
0

Üritasin ühel aastal sinna jõuda, aga ei osanud või ei saanud! Ööbisime Brzozowis, et kohe hommikul sõitu alustada, peale Sanoki enam edasiminek õiges suunas ei õnnestunud. Küsisin kohalike käest ühe tee kohta, millel oli tupiku märk 5km pärast (GPS suunas) ning selgitati, et sealt läbi küll ei saa. Lõpuks peale tiirutamisi olin Slovakkias suurel teel. Svidnikust püüdsin veel korra sinna suunda tüürida, kuid reis kulges lõpuks läbi Humenne ja Michalovce  ikkagi Ungarisse. Sinna oligi mu tolle päeva reisisiht. 

1
0

Julgelt soovitan 

2
0

834:Teine kord ehk õnnestub. Tuleb minna ikka Cisna ja Wetlina poole ja vaated neilt mägedelt on tõeliselt ilusad. Hea vanaaja paberatlas tasub ikka kaasas hoida:) 

1
0
Lennupakkumised
Reisikaaslased