Mõigu KEK jääb vastuse võlgu .-)

Loodetavasti oled tugev merehunt ega karda merehaigust, soovitaksin siiski lennata.

2 tundi avamere lainetel.

Edit: Guadeloupe-le kauemgi.

2 päeva Guadeloupel on muidugi naljanumber, 2 suurt saart. Basse Terrel kulub juba 2-4 päeva kui midagi näha tahad, vulkaani otsa ronida ja koskede juurde matkata jne.

2 päeva Guadeloupel on muidugi naljanumber

Nõus, aga kui just Dominica-le soovida minna, siis Guadeloupe tundub suht loogiline koht, kuhu Euroopast lennata. Võibolla võtta edasi-tagasi piletid Guadeloupe-le ning jätta Martinieque välja, siis kasvõi veidi on seda aega Guadeloupe-l rohkem.

Eks sa pead hindade järgi vaatama. Enne covidi sain Tallinnast Guadeloupele 425 euroga AB+AF, täna võib sellistest hindadest ainult und näha.

Lihtsalt mainin, et soovitud ajal algab ka orkaanide hooaeg Atlandil. Ise olen päris jõulise "nätsu" saanud septembri alguses. Martiniquel kõrgub eelmisel sajandil hävitavalt pursanud vulkaan Pelee, kus mitmed põnevad matkarajad.

Käisin 2016. aasta veebruaris, samuti natuke alla 2 nädalat - see oli Erika ja Maria vahelisel perioodil. Erika oli ilma tuuleta ja uputas, isegi lehed jäid puudele aga juba siis oli järelmõjusid tunda; Maria aga teatavasti laastas metsa täielikult ja kindlasti on palju muutunud. Aga panen siia mõned jutupunktid, vb on kasu.

Lendasin Pointe-a-Pitre'isse, telkisin lennujaama ümbruses suvalises metsases kohas (ei soovita muidugi, aga oli väga hilja öösel), järgmisel hommikul läksin sadamast Dominicale, see toimis hästi.

Kohaliku lennufirma LIAT kohta muide öeldakse "Late In All Trips", nii et Express des îles laevaühendus ei ole halb mõte.

Kui sihtkohaks on Dominica, ma vist jätaksin Gwada vahele nagu pahurik viitas. Gwadasse või Martinique'i saab alati teinekord eraldi pakettreisiga vms.

Autot ei rentinud, liikusin marsruuttaksodega ja muidugi jala. Olin 4 päeva Roseau-Wotten Waveni jne kandis, tegin Boiling Lake'i matka "soojenduseks" (kuigi see on üsna nõudlik rada ja järgmine päev tuleb ilmselt lebo), siis u 4 päeva kõndisin seljakotiga saare lõunatipust Waitukubuli riiklikul matkarajal idarannikule (Dominica Oandu-Ikla analoog, ei tea, kas on täielikult taastatud). Rouseaust käisin ka ühel päeval marsaga Soufriere'is (kuumaveeallikas mererannas, korall), Lõpuks u 3 päeva Marigot's (tuulele avatum Atlandi pool).

Peatusin väikses armsas airbnb'is Roseaust 5 km kaugusel, Firefly Cottage (ka hävinud, aga midagi on asemele ehitatud), käisin edasi-tagasi kohalike marsadega, üks kord kõndisin ka. Võõrustaja oli Honychurchi suguvõsast, see on väga vana kohalik perekond, temalt sai igasugust head infot.

Boiling Lake'i matka tegin ise, ilma giidita. Küsisin üle ka võõrustaja käest, kas tohib. Sara ütles, et kindlasti ei ole vaja - ei seaduse ega turvalisuse mõttes. Tuleb jääda endale kindlaks, et kui mingid kohalikud mehed pakuvad giiditeenuseid, mitte välja teha. Sara viis autoga matkaraja algusesse, aga põhimõtteliselt oleks saanud ka teed mööda kõndida. Teel järve poole ma kedagi ei kohanud. Tagasiteel tuli üks giid vastu koos kliendiga, giid noomis, et miks olen üksi, aga tagantjärele see tundus rohkem nagu enda kliendile korraldatud jutt. Tund hiljem möödus sama seltskond minust (vedelesin parajasti kuumaveeallikas matkaraja kõrval) ja giid naeratas ja tervitas soojalt, nagu oleksin nüüd oma inimene ja polnud varem mingit ütlemist meie vahel olnud.

Pühapäeval jääb ühistranspordiga hätta. Just pühapäeval pidin Marigot'sse ümber kolima. Erataksojuht nõudis poolel teel raha juurde. Kuna ma ei nõustunud, ta jättis mind tee äärde, in the middle of nowhere. Umbes viie minuti pärast tuli esimene auto ja võttis peale - leedu abielupaar rendiautoga!

Tore reis oli. Mulle meenutas La Palma saart rohkem kui Madeirat. Roseaus oli pisut sellist kahtlast elementi - ma ei tahaks öelda reverse racism aga midagi sellist oli õhus - aga kohalikud olid erakordselt abivalmis ja hoolivad.