Tere, täna juhtus minuga selline lugu: Reisin üksinda mööda Aasiat ringi, juba 4,5kuud, mille jooksul olen eestlasi vaid paaril vähesel korral Indias, Goas kohanud. Praegu olen Bangkokis ja täna eskalaatoril sõites tundus mulle järsku, justkui oleksin selja tagant armsat emakeelt kuulnud. Pöörasin ringi ja ütlesin "tere". Mu taga seisva keskeale läheneva paarikese nägude ilme ei muutunud, kuid ütlesid tuima näoga "tere" vastu. Mina, ikka veel mitte päriselt kindel olles(äkki ma kuulsin valesti, äkki nad olid soomlased...), küsisin üle, kas ikka tegu eestlastega - jah oli küll. Jällegi jäid nende näod kivistunuks, justkui oleks tegu maailma kõige loogilisema asjaga, et Bangkoki metroojaamas sulle keegi "tere" ütleb. Kuna nad ise mingit huvi üles ei näidanud, ei viitsinud nendega kauem jamada ja läksin oma teed. Kuid mind absoluutselt hämmastab oma kaasmaalaste ebasõbralikkus! Nad nägid välja küll sedasi, justkui olid Eestist ja eestlastest eemale, nädalaks-paariks pakku tulnud, kuid kas siis pole üllatav/meeldiv, kui keegi pea teisel pool maakera emakeeles teretab!? Selline ebasõbralikkus ja omadest eemalehoidmine on mulle ennegi 1-2korral ette tulnud. Õnneks on enamik eestlasi välismaal siiski toredad ja sõbralikud(niipalju kui neid üldse kohtab). Vabandage, kas ma olen millestki valesti aru saanud?
Tais olles olen ka ise eesti keelt kuuldes suuna mujale võtnud, ei ole olnud tahtmist kaasmaalastega suhelda, seevastu Nepaali mägikülas juhuslikult eestlastega kokku sattudes hoopis teine asi. Erinevad keskkonnad lihtsalt sünnitavad erinevaid käitumismalle.
Üldiselt ise ei tunne reisil teistest kaasmaalastest puudust ja ei kipu ka väga lihtsalt kontakteeruma. Ühel pikasaba paaditripil rahvusvahelise seltskonnaga Phi-Phi läheduses hüüdsin juba vette hüpanud kaaslasele midagi taolist eesti keeles: "Tule siia, oota mind ka !" Mõni hetk hiljem pöördus üks paar meie poole, et kas olete eestlased. Tegemist kunagi Austraaliasse pagenud eestlaste järeltulijatega, kes oma lapsepõlvest vanaema-vanaisa kõige lihtsamaid eestikeelseid fraase mäletasid. Käinud ka siinmail juuri otsimas. Kus siis läks muljetamiseks ja sõnade meeldetuletamiseks, nii südamlik ja soe tunne tekkis...maailm on ikka paganama väike.
Mina isiklikult ei tunne samuti välismaal olles kaasmaalastest puudust. Aga siiski arvan, et kui keegi kaasmaalane või ka keegi välismaalane ütleb "tere", siis on ikkagi viisakas öelda vastu "tere" ja naeratada. See on lihtsalt viisakas ja mina kuulun nende inimeste hulka, kes ütlevad, et need, kes ei ütle "tere", on ebaviisakad. Lihtsalt minule on viisakus tähtis ja ma arvan, et see ei võta nüüd kellegil tükki küljest, kui ta ütleb "tere" ja naeratab. See on ju elementaarne viisakusreegel. Teistes maades on minu arust seda teretamist hulga rohkem kui Eestis. Ja kui tõesti ei tahteta kaasmaalast näha, tahetakse pigem olla kaasmaalastest eemal, siis võib ju ühe naeratuse ja ühe "tere" siiski talle öelda. Näiteks - see näide pole küll Aasiast, aga siiski maailmast - Prantsusmaal kui sõidan rattaga kõik, kes vastu tulevad, ütlevad "tere".
Kokkuvõttes mina arvan, et oleme ikka viisakad oma kaasmaalaste kui ka välismaalaste vastu ja ütleme "tere" ja naeratame!
Seekord siis öeldi tere vastu aga naeratus jäi puudu...ai kui "ebaviiskas" paarike oli:)