Olen Jyrkaga üsna päri, omalt poolt alpinismi spordina võtmise toetamiseks arutlen: (a) Et Munamägi on vaid 318 m kõrge, et siis alpinism, st. mujal mägedes käimine on Eesti jaoks kuidagi väga võõras tegevus või nii? ("miks nad peavad sinna kaugele minema - järelikult oma hobi!") - Aga olümpiamänge ja MM-e pole ka eriti Eestis toimunud, ikka käiakse mujal maailmas võistlemas. Nii et koht pole oluline. Miks on eri liiki maadlused, suusahüppamine, allveekabe jne jne Eestile kuidagi omasemad spordialad? Näiteks Käärikule mitmekümnemiljoniline suusahüppemägi? Maadlussaal? (Jne). Kui palju meil peale Levandit ja Markvarti neid tuntud suusahüppajaid on olnud, kui lai on ala kandepind? Ja kui lai on matkamise kandepind? Ikkagi tuhandeid. Ja tippmatkaja läheb lõpuks Everestile, nii nagu tipphüppaja või maadleja olümpiale. Eesti väiksuse tõttu käib spordialade hindamine kampaaniatena: Levandi ajal oli maailma tähtsaim sport kahevõistlus, Parve ajal laskesuusatamine, siis murdmaasuusatamine, üksvahe olime NSVLi meistrid korvpallis, nüüd ralli... (b) Et Everestil on käidud üle 1000 korra, siis eestlase minek polegi enam saavutus? Aga kui palju kordi on staadioniringi jookstud? Palli staadionil taga aetud? Miks seal ühest korrast ei piisa? Et alpinismis puudub mees-mehe vastu või mõõdetava tulemuse peale võistlus? Mingil määral on see ju olemas, on nii kiirus-, noorus-, ilu jms rekordeid. Everestile minekut võib kujutada ka kui ühel nii raskel jooksudistantsil peetavat võistlust, kus finishisse jõudmine juba ongi medalit väärt. Kujutage näiteks 100 m finaali, kus peaagu keegi finishisse ei jõua - kõik kukuvad enne kokku. Ja see kes jõuab, ongi võitja. Mõnel aastal ei jõua keegi finishisse. Eestis pole kunagi varem selle võistluse finishisse jõutud! (c) miks ikka mõned "veidrused" on kõrgesti koteeritud ja riigi poolt hinnatud-toetatud "spordialad", teised aga harrastaja "enda hobi"? Olgem ausad, mingi üksiku nüri liigutuse lõputu aja- või pikkuse peale kordamine on ikka üks ääretult tobe tegevus! Boring! Mäe otsa ronimine sisaldab ikka palju enamat. Alpinism ja matkamine olid omal ajal muide järgualad, kus peeti ka simultaanseid meistrivõistlusi. Ilmselt üks faktor, millest raha ja kuulsus sõltub, on publiku juuresoleku võimalus staadionil, TV ülekanne, jms efektitsemine, mille kaudu saab reklaami müüa. Reklaami hulka võib pidada ka "rahvusvahelises telepildis" sinimustvalge vilksamise. Kui TV-s on suurele publikule lippu näidatud, siis on ka poliitikud helded. Arvesse tuleb ka lobitöö, oma spordialaliitude ja organisatsioonide juhtkondadesse poliitikust maskoti värbamine jne.
Sellist spordi piire defineerida püüdvat arutelu võiks pikalt jätkata, aga tint lõppes otsa...
Sama probleemiga, millest Lumeleopold rääkis, on iga TÕSISE ekspeditsiooni või alpinismireisi finantseerimisel pidevalt kokku põrganud kõik tegijad. No ega ikka ei ole lihtne leida toetajaid spordialale, kuhu ei saa fännidele ja publikule pileteid müüa ja teleülekandeid teha. Ise ka mitu korda selle kadalipu läbi teinud. .. ja ega Lumeleopoldi asjalikule ja tõsisele analüüsile polegi miskit rohkem lisada. Kõik on öeldud. Nagu rusikas silmaauku ...
teemapüstitusest. eesti piires maailmakuulsaks saada on ju suht lihtne. Kas tõesti peab kohe milli pihku pistma, et kõik aru saaksid, kui kõva mees keegi on. Ja veel. Mitte peaminister ei maksa raha vaid jaotab kodanike raha. Rõõm näha kui ta sellega kokkuhoidlikult ümber käib. Kui kellelegi midagi maksta, siis leedukale kes eesti mehe üles tassis.
Mine käi kuskil 7-8 km kõrgusel mägedes ära, siis hakkad pihta saama, mida tähendab mägedes tippu ronimine.
Või võtame näiteks analoogi, kui esimene eestlane käiks näiteks kosmoses ära ja siis peaminister talle taevalaotuse tähekaardi kingiks. Oleks ikka naljakas küll.
...kaerahelbe kommentaari: Dþomolungma otsa roninuid on ca 1000, olümpiavõitjaid ca 22 000...
Räägi täpsemalt, kuidas see leedukas eestlast tassis? Sellest pole kuulda olnud. Aga nii või teisiti, preeiat väärib ikkagi tiim. Meeskondlik ala või nii...
Jyrka
Pets kirjutas, et "... kuidas leedukas Alarit tassis ..." Vahendan teema kohta seda, mida saabumispressikal meeste enda suust kuulsin. Alar oli leedukast 10- kond min hiljem tippu jõudnud, mis iseenesest sealsete mastaapide juures ei tähenda mitte halligi ja ükski tõsine alpinist ega mägironija sellistele asjadele tähelepanu ei pööra (küll aga ajakirjanikud), sest alpinism, kui protsess on enamasti tiimitöö. Tipus lõppes Alaril hapnik, sest 2 astangu all järjekorras külmetades jäi hapnikukulu kahjuks maha keeramata (teadvus ei taha seal millegi muuga peale iseenda elushoidmisega tegeleda), varuballoon oli ports maad allpool. Alari sõnul oli ta kustumas. Tänu leeduka hapnikule ja inimlikule suhtumisele on ta nüüd tagasi kodus. Saulius toetas Alarit füüsiliselt ja jagas oma hapnikku. Selline tegu 8- 9 km kõrgusel on juba iseenesest kangelastegu. Omal küll 8K kogemus puudub, küll aga 7K peal, kus olnud olen, on vaid mõnevõrra kergem. Vähe on võimalusi 8- 9K kõrguselt elusana alla saada, kui sul selline probleem tekib ja sõpra kõrval pole. Sest praktika näitab et harva suudab ja tahab inimene kedagi teist aidata seal, kui omagi teadvus ja organism kasutab ja kulutab 101 % oma väheseid allesjäänud ressursse ainult iseenda elushoidmiseks. Kui keegi suudab seda siiski teha siis au sellele mehele. Võib leida hulgaliselt dokumenteeritud fakte 8 tuhandelistel, kus inimesed on jäetud üles marsruudile surema, sest kui keegi ulatab abistava käe, võib ja on ka hulgaliselt jäänud ühe sügavkülmunud laiba asemel rajale või nõlva alla 2 laipa ... Rahast. ... kellegile kuradile neist pole seda raha enam vaja selle halvamaigulise ja - haisulise vahutamise järel, mille ajakirjandus on valla päästnud. Alarit väga hästi ja ka teisi vendi ammu tundes, ütlen, et nad ei käi neil mägedel raha pärast. Keegi meist ei käi mägedes ja tegele alpinismiga kuulsusjanu või ego kergitamise vajaduse pärast. See on hobi, elustiil, mida alustanult ei ole enamasti tahet ja soovi seda maha jätta. Elatakse ja töötatakse selleks, et vähemalt 1- 2 korda aastas mägedesse minna ja teha seda, mille järele hing januneb (nagu trip.ee mitmed püsielanikudki) - kes ronib väga kõrgetele mägedele, kes aga madalamatele, kuid tehniliselt oluliselt raskematele ja kes madalatele ja lihtsatele.
...ehk siis samal teemal veel natukene vot siit:
"RAHVAS VAJAB KANGELASI!"
er-draug ehk MARKO
Ja kui ma ka peaksin unustama või kahetsema kõike, mis ma olen kunagi teinud, mäletaksin ma ikka, et nägin kord lohede lendu läänesaarte loojangutuules, ning sellest oleks mulle küll
Vabanda, er-draug, aga viidatud artikkel on väga ühekülgne ja lahmiv. Kahjuks ei kuulu hea tooni juurde allolevad väljendid ja asja sisu asemel teiste mahategemine kuulub demagoogia võtete hulka.
Mõned näited:
"Kümnevõistlejast olümpiavõitja Erki Nool ja tema võidud hakkavad rahvast juba tüütama, sama lugu on suusaõdede
...
Boriss Slepikovski: ''Täitsime Everestil oma ülesande''
Soovitan lugeda viimast lõiku...
er-draug ehk MARKO
Ja kui ma ka peaksin unustama või kahetsema kõike, mis ma olen kunagi teinud, mäletaksin ma ikka, et nägin kord lohede lendu läänesaarte loojangutuules, ning sellest oleks mulle küll
Lõpplahendus siis selline - Vabariigi aastapäeval autasustati Alar Sikku 150 000-kroonise spordipreemiaga. Täpsemalt vt. 25. veebruari ajalehtedest.
Veel seda - soovitaks kõigil soojalt mõne hea Everesti-raamatu, nt "Hõredasse õhku" läbi lugeda. Elamus garanteeritud, ja hakkate aimama, millest jutt käib.
Ülevaade eestikeelsetest raamatutest: http://www.jkalpiklubi.ee/kool/raamatud.htm