Käisime 2,5 a tagasi mööda Sabahhi ja Saravakki.Kuna oli esialgne tahtmine Kuchingist Jaava saarele pääseda üle Pontianaci linnakese (asub täpselt ekvaatoril), sai võimaluste piirides uuritud ka sealset elu ning vaatamist.Tundub siiski et Indoneesia pool on täielik arenemata ääremaa, kus võib leida maharaiutud džungleid, supervesiseid looduskaitsealasid ja ka naturaalseid pärismaalasi. Kui te tahate midagi taolist, laske käia, vastasel juhul piirduge Malaisia poolega. Indoneesia poole kohta on eesti keeles ilmunud ca 4 a tagasi reisiraamat (pealkirja ja autorit ei mäleta), kus ekstreemrändaja liigub ümber maailma piki ekvaatorit.Seal on Kalimantani kirjeldus üpris hirmutav- kui Eestimaale jõuate, lugege igal juhul läbi.

...ekstreemsusteks valmis ja kindel plaan Kalimantanisse minna :)Nii et palun veel, jagage infot, kes sinnamaani valja on joudnud ja seal ringi rannanud.

Terale suur aitah! Kus te Sarawakis ja Sabahis kaisite ja mis eriti meeldis, ei meeldinud? Kas orangutange looduses ka nagite? Kas siis olid ka igale poole paasemise hinnad laes (kui tahad eemal olevat rahvusparki kylastada, pead olema kullast tehtud)?

Pääsmete hindade kohta leidub veel hullemaid- näiteks Hiina. Orangutangid olid näha siiski ainult Sepilokis. Käisime veel Sandakanis, Kinabalu pargis, Poringis, Kota Kinabalus, Abdul Rahman Merepargis, Monsopiad kultuurikülas, Niah koobastes, Sibus, Kuchingis, Damai kandis Sarawaki kultuurikülas. Lisaks õige mitu väljasõitu kohalike bussidega ja omal käel läbi maakülade. Kõik oli tore, paduvaimustust ei olnud, samuti õnnestus vältida tänu kodutööle mittemeeldivaid kohti.

Sabah jättis mulle ületsiviliseeritud mulje - tohutud õlipalmiistandused, väga hea teede seisukord võrreldes naaberriikidega. Metsikut loodust on säilinud vaid rahvusparkides. Tunne oli nagu oleks Lõuna-Euroopasse sattunud, mitte Kagu-Aasiasse, mida ma väga armastan. Minu jaoks suur pettumus, kõik on turistide jaoks ette taha ära nämmutatud - nagu konveier.

Indoneesia poole peal teed praktiliselt puuduvad, kui kaarti vaadata. Kui teil on piisavalt aega varuks, siis minge - 2a tagasi oli mul plaan sinna minna, kuid kuna Indoneesias kella ja kalendrit ei tunta, siis ajanappuse tõttu ma Kalimantanile ei jõudnudki.

Tawau iseenesest küll mingi vaatamisväärsus pole, kui on huvi Sempornast edasi väikesaartele snorgeldama-sukelduma minna või sügavale džunglisse matkama, siis on mõtet seda teed minna. Muidu teel Lahad Datust Tawausse peale õlipalmiistanduste küll midagi vaadata pole.

Indoneesia ja Malaisia on nagu öö ja päev - Malaisia elatustase, teedevõrk, turismindus on ikka hoopis midagi muud kui naaberriigis. Mulle isiklikult meeldis Indoneesia kümneid kordi rohkem, kuigi seal oli kohati väga vaevarikas väiksemates kohtades punktist A punkti B jõudmine.

Onneks meil aega on. Lahad Datusse tulime vaid Danum Valley parast, homme asume sinna teele, oobime vihmametsas, teeme koikvoimalikud rajad seal labi, loodame naha ninaahve ja orangutange ja muidugi teisi loomi, taimi, puid, ja siis esmaspaeval Lahad Datusse tagasi. Otsustasime ikka labi Sabahi, Brunei ja Sarawaki Kalimantanile minna, Ida-Kalimantanis ei ole kuuldavasti palju naha ja keskendume Laane-Kalimantani yhele osale rohkem, kuuga ei ole motet suurt ampsu ampsata sest viisa nagunii ju kuuks.

Kus Sa mujal Indoneesias oled kainud ja millisesse paika eriti kiindusid? Kas sealsed hinnad olid vaga erinevad nt Sabahi hindadega, kus tundub, et proovitakse votta turistilt viimast, natuke ylekohtune tundub. Danum Valleys sealses majutuskohas on naiteks oobimine kaheks ooks (soogid hinna sees) 4000-4500 eeki, ehk siis meile moeldamatu. Onneks sebisime end sealsesse teadlastepunti, saame oobida nende telkimisplatsil metsas.

Hinnad tundusid vägagi sõbralikud öö inimesele hotellis sai kergesti 100-120 eek-iga. Kui veel sealkandis oled, mine kindlasti ninaahve vaatama - 3 orangutangiga Sepilokis võrreldes oli seal palju vaadata.

Siim ja siimsusi ei ole üks ja sama asi:) Sabahile tegime tiiru peale, parimad mälestused on Kinabalu pargist ja Kinabalu mäe otsast avanenud vaatest. Terve sealne park on loomulikult samuti paras kirves. Hinnad on sõbralikud seal, kus pole eriti huvitav. Need oaasid (e rahvuspargid), kus tükikestena Borneo loodust oli säilinud, meeldisid väga, aga need lõputud istandused kunagise džungli asemel tekitasid minus pikapeale masendust. Sepilok on ülituristikas, puudus väga vähe, et orangutangid oleksid "tere päevast" öelnud, meie nägime küll tervet karja, mitte 3. Ninaahve vaadates oli palju ehedam elamus, aga jõuate mõlemad poole päevaga üle vaadata.

Indoneesias oli fiiling hoopis teine - inimesed tundusid palju avatumad ja mõnusamad, vulkaanid jätsid kustumatu mulje, elu parimad sukeldumised jne. - minu jaoks siiani parim Kagu-Aasia riik. Malaisia on sealse piirkonna kõige arenenum ja kallim maa, Indoneesias võid ennast ka vähese rahaga tunda nagu kunn. Samas pead pidevalt arvestama, et ühegi transpordivahendi või ajagraafiku peale ei saa kindel olla. Mobiililevi kord on, kord pole, internetti võid näiteks Balil nautida, mitte kuskil kolkas. Igal pool, kus LP järgi võiks olla ATM, ei pruugi seda enam olla. Sama kehtib lennuliinide ja kõige muu kohta. Siin üks stiilinäide vägagi popist lennujaamast: http://sites.google.com/site/ibumarx/kanawasaar,komodorahvusparkjaflores

...kohtasin veel peale Sepiloki variandi Kinabatangani harujogede kallaste puudel rippumas, lisaks muidugi ninaahvid.

Indoneesia poolt, täpsemalt Kota Tarakanist-Malaisiasse Tawausse saamine oli küll üsna lihtne. Infot internetist selle liini kohta ei leidnud, ainult ühe inglisekeelse reisikirja, mis just positiivsust ei süstinud. Kiirpaadid käivad igal hommikul. See Kota Tarakan just unistuste linnake ei olnud.Kaheks tunniks saime rolleri kaubelda, sõitsime mööda vaiküla kitsaid laudteid ja üks moslemist mees kleepis end vahepeal rolleriga kaasa. Vaatamisväärsusi väga pole, meie neile olime, linnas on üks naftakogumisjaam, milles kohapeal kütust ei valmista. Kiirlaeva pileti hind oli 300 eeku suund näo peale, aega võttis 3,5h. Väikesed paberi täitmised ühel- ja teiselpool. Mingit Indoneesiast lahkumise maksu ei pidanud ka maksma. Asjalood kujunesid sedamoodi, et reedel said lennupiletid ostetud ja teisipäeval seljakott selga ja naisega kahekesi väikesele kuu-ajasele tiirule(10.nov-10.dets), marsuut oli selline:Helsinki-Istanbul-Singapur-Bali saar(12päeva)-lend Florese saarele Labuhanbajo linna, sealt paadiga Rinca ja Komodo saartele Komoodo varaane vaatama kaheks päevaks ööbimisega merel)lend Balile-Bali saarelt kolme siselennuga Surabaya-Balikpapan-Kota Tarakani-järgmine hommik kiirpaadiga Tawau linna Sabahisse Malaisias-sealt ööbussiga ca 700km Kota Kinabalusse-kohe hommikul bussiga Mirisse Sarawakis(500km,12h,10 templit passi+paberitäitmised, Sabah välja, Sarawak sisse, Sarawak välja, Brunei sisse, Brunei välja, Sarawak sisse, Sarawak välja, Brunei sisse, Brunei välja, Sarawak sisse)-siis lend Mulusse 3 päevaks koobastega tutvuma k.a maailma kõrgeima laega koobas-lend Mirisse-sealt erataksoga Brunei pealinna Bandar Seri Begawani 2 päevaks-laevaga Labuani saarele ja kiirlaevaga Kota Kinabalusse-järgmine hommik minibussiga Kinabalu parki ja Mt. Kinabalu tipu vallutamine ühe päevaga, kella 11-16 täiesti üksinda üles, kuna giid jäi juba esimesel km maha ja ta ei teadnud, et ma tippu lähen, võimas tunne olla ihuüksi Kagu-Aasia katusel ja vaatepilt mis avanes, tipus paistis päike ning olin seal kuni loojanguni,(teised alustasid öösel kella 2-st et päikesetõusuks kohal olla), ööbimine 3200 peal-hommikul taksoga Ranausse Poring Hot Springs-i(jättis külmaks, ülerahvastatud ja olid paremad elamused Mulu Canopi walk-ist ja Bali erinevatest hot springs-idest)Raffleesiat ja kanntaimi nägime ka-õhtul takso ja bussiga Kota-Kinabalusse paariks päevaks-sealt lend Singapuri 3 päevaks-lend Istanbuli,4h lendudevahe sai tutvuda linnaga-siis Helsinki ja Linda Line-ga põrra-põrra Tallinna. Madalhooaeg igal pool, kohalikud räägivad, et detsember-jaanuar kõige vihmasemad kuud aga meie saime küll kuiva nahaga. Ainult Bruneis sadas ühel päeval terve päev, mäe otsas sain ka ilma vihmata käidud.