Kogemusi Filipiinidelt

Tere! Oleme jaanuari lõpus elukaaslasega minemas Filipiinidele 2 nädalaks. Sooviks uurida teie kogemuste ja turvalisuse kohta, kuna googeldades leidsime üsna hirmuäratavaid lugusid inimröövide ja terrorismi poole pealt. 


Algselt planeerisime Manilast sõita Cebusse ning seal saarte vahel ringi reisida. Lugedes postitusi, avastasime, et kohe Cebu saare all Mindanaos ei soovitata minna terrorismi tõttu. 
Kas keegi on käinud seal kandis või oskab soovitada alternatiivseid kohti Filipiinidel? 

Kas keegi oskab ka turvalisuse poole pealt nõu anda, kuna kaalume varianti vahetada lennupiletid Vietnami vastu puhtalt terrorismi ja inimröövide tõttu. 

Filipiinidel tasub jälgida turvanõuandeid ja Mindanao ning Sulu arhipelaage tõesti pigem vältida. Üldiselt turistid sinna ka väga ei kipu - kas teil on mõni konkreetne põhjus just Mindanaole minna? Cebu ja samamoodi sealt veel lõuna pool olevad Bohol ja Siquijor on turistipiirkonnad ja seal terrorismi või inimröövi ohvriks sattumine nõuab tõelist ebaõnne.

Cebus ja ümbruskonna saartel ei märganud küll midagi ebaturvalist. Olen sealkandis peatunud mitu kuud ning valdavalt üksinda ringi liikunud.

Käisin aasta alguses Mindanaol ARMM (autonoomne moslemite regioon, kus katoliiklaste ja moslemite osakaal on ca 50/50) aladel ning tulin sealt ka elusalt tagasi. VM ametnik lausa eraldi helistas mulle ja püüdis mind ümber veenda, kui oli Filipiinide aukonsulilt kuulnud minu plaanist sinnakanti reisida ja katoliiklaste-moslemite vastasest võitlusest ja vastuolude tagamaadest lugu kirjutada. 


Tõenäosus pole suur, et seal midagi juhtub, aga normaalne turist sinna loomulikult ei lähe, ning ise nägin esimesi valgeid alles Davaos, mis on juba ARMM aladelt kaugel. Kui omal kummalisel moel naudid tee ääres raskekuulipildujatega maastikumasinaid, lahinguvalmiduses eriüksusi, linna, mis pannakse ööseks nö lukku ja kus lisaks kehtib ka komandanditund, siis on teine asi. Enne minu kohale jõudmist oli lähedal asuvates linnades plahvatanud üks pomm kirikus ja teine mošees, nii et vahetult enne valimisi seal ikka toimus vähe rohkem kui tavaliselt. Röövimise ohvriks langeda on tegelikult väga väike shanss, kui just ei lähe üksinda Zulu arhipelaagi saartele kolama. Samas paar valget turisti on ka Mindanaolt röövitud ja osad ei jõudnudki ühes tükis koju. Peab olema ka väga palju ebaõnne, et sattuda just pommiplahvatuse hetkel mõnda avalikku kohta, aga see kant jäägu ikka pigem a la ekstreemturistide või vabakutseliste reisikirjade kirjutajatele, nii et ei soovita küll esmakordselt Filipiine külastavatele inimestele Mindanaole närvikõdi otsima minna. Filipiinidel on nii palju teisi lahedaid saari, nii et otsige erinevate võimalike marsruutide ja saarte kohta ning kindlasti leiate, mida otsima lähete!

Mina käisin Mindanaol Filipiinide kõrgeima mäe-  Apo vulkaani- pärast. Osa  aega viibisin ka Davao City-s.

Idapoolne Mindanao olevatki küllalt turvaline ning seal ka liigub rohkem turiste. Asi on ka suuresti selles, et meedias kajastatav on inimesed lääne poolt, eelkõige ARMM territooriumilt, lihtsalt eemale hirmutanud. Statistiliselt ei olegi seal ehk oluliselt ohtlikum kui mõne kolmanda riigi tuntud turismipiirkonnas. Enamustel inimestel seostub moslemite, pommiplahvatuste ja inimröövidega kohe Afganistan, Pakistan, Iraan jt, kuhu ka just paljud vabatahtlikult enda jalga ei tõsta. Samas sellistest paikadest saadav kogemus ja elamus on vast väikest riski ka väärt.

Mina küll ei nimetaks enda elu ohtu seadmist oluliselt väiksema väärtusega kogemuse või elamuse saamise nimel "väikeseks riskiks".
Selline teguviis võib lõppeda sellega, et polegi enam  mitte kunagi võimalik neid elamusi kellegagi jagada.
Loomulikult saan aru, et on olemas väljapääsmatuid olukordi ja ka töökohustusi, kuid vabatahtlikult suurt riski elule võtta on minu meelest vastutustundetu nii enda kui ka oma lähedaste suhtes.
Milleks küll peaks minema turistina kuhugi kriisikoldesse, sõjategevuse piirkonda või muu kõrge ohutasemega piirkondadesse kui maailmas on olemas veel palju ja palju ilusaid, huvitavaid ja palju ohutumaid kohti.
Konkreetselt Filipiinidel pole ma veel käinud kuid plaanis on. Ning kindlasti teen enne seda reisi palju eeltööd eelkõige piirkondade turvalisuse osas nagu ka siin teema algataja.

Arvan, et seda ei ole mõtet siin väga põhjalikult lahkama hakata, miks mõni inimene läheb vabatahtlikult nö kriisikoldesse ja miks mõni peatub vaid 5-tärni hotellides. 


Olen korduvalt Filipiinidel käinud ja ühel hetkel jääb nö tavalistest sihtkohtadest lihtsalt väheks, ning teisalt tahtsin nii endale kui ka teistele tõestada, et tegelikkus pole nii hull kui seda laiemale avalikkusele mõista antakse. Lisaks oli ka soov saada ainest senisest põnevamate ja sisukamate reisikirjade kirjutamiseks. 

Meenuta näiteks terrorirünnakuid Pariisis või kolmandates suurlinnades. Ei ütleks, et negatiivse stsenaariumi tõenäosuse käärid nii väga suured, ja antud juhul Mindanao kahjuks on. Jah, seal on alasid, kuhu minemist kaaluksin isegi kordades rohkem kui seekordset kaugeimat sihtkohta Cotabato City`t. Kusjuures Cotabato oli veel aastaid tagasi kõige kõrgema kuritegevuse tasemega linn Filipiinidel, aga komandanditund ja ööseks linna viivate teede sulgemine ja sõjaväeüksustega valvamine ning patrullimine on vähemalt selle probleemi praktiliselt likvideerinud.

VM ametniku mainitud Vahur Laiapea lugu oli muidugi omal kohal, ehk et 5 korda kompad riski piire ja 6ndal korral ei lähe enam asjad nii hästi. Loomulikult, nii võib minna. Seetõttu ei ütlegi siin kellelegi, et minge julgelt Mindanaole, et minuga ei juhtunud ju seekord midagi. Lihtsalt rääkisin enda kogemustest, sest inimene soovis konkreetselt Mindanaol toimuva kohta lisainfot saada.

Parandaksin iseennast, et plaan pole mindanosse minna vaid kuna Mindano asetseb Cebule väga lähedal, siis põhiline küsimus oli, et kuidas turvalisusega Cebu saarel ning seal läheduses on. :)

Meie käisime kuuese seltskonnaga Filipiinidel 2018. aasta veebruaris, olime seal umbes 3 nädalat. Alustasime ja lõpetasime oma reisi Manilas. Manila ise on nagu üks suur linn ikka - kaootiline. Seal viibisime ühe öö, edasi läksime Boracayle, kus olid väga ilusad rannad ja elu kees. Sealt edasi lendasime Cebule ja sõitsime Panglao saarele, Bohol on lähedal ja sellel saarel leiab igasugu tegevust, Panglao ise ei jätnud kustumatut muljet. Reisi jätkasime lennates Puerto Princessasse Palawani saarel, kus meid ootas 6tunnine bussisõit EL Nidosse, rentisime endale eraldi bussi, hind oli hea, teeolud okeid, aga käänulised, vaated merele olid ilusad J. See sõit tasus end igati ära, sest El Nidost saab teha island hoppinguid ja sealsed laguunid on väga väga ilusad. El Nido ise veidi räämas, aga tasuks võtta roller ja seal ümbruskonnas ringi vaadata. Soovitaks ka läheduses olevat MareMegMeg baari/söögikohta, väga meeldiv teenindus, maitsev söök ja ilus vaade. Palawanile saab lähenda ka ülevalt poolt Coroni kaudu (kus pidid ka kaunid helesinised laguunid olema), siis ei pea seda pikka bussisõitu ette võtma. Käisime ka snorgeldamas ja see oli täiesti fantastiline, kaunis puutumatu loodus. Meile kõigile Filipiinidel väga meeldis ja turvalisuse osas polnud küll mingeid probleeme. Söök ja jook on odav, aga maitseelamusi sealt oodata ei tasu. Ma olen käinud ka Tais erinevatel saartel ja looduse poolest on nad väga sarnased (veealune maailm oli Filipiinidel ilusam) aga Filipiinid on palju odavam. Tasub igaljuhul külastamist :)

Info austraalia turistidele: https://smartraveller.gov.au/Countries/asia/south-east/Pages/philippines.aspx#


Käisin olukorda kontrollimas 2019 alguses, olin peamiselt Cebu ümbruses. Tundus turvaline. Manila-Dumaquete-Apo-Siquior-Panglao (Alona Beach)-Bohol-Cebu-Manila. Lastega reisimiseks suht ok trajektoor, varateismeliste ving oli minimaalne. Kõrvalisemas kohas oli hotelli müür klaasikildudega 'kindlustatud' ja turvamees tatsas pidevalt ringi. Turvamehed seal suht igal pool, tundub rahvuslik omapära. Alona Beachi hotellis aitas relvastatud turvamees musti nõusid tassida (baar oli hotelli fassaadiks) ja oli muidu tore vunts. Siquijoril nägin maanteel sõjaväelaste kontrollpunkte, turiste vedav bling-bling bussike lasti peatamata läbi. Rolleripoistel vaadata ka sadula alla.

Just tulime Cebu's tagasi: 24 august kuni 06 september. 

Kaks asja, mida peab silmas pidama:
a) cash only
b) kui lennupiletid on ostetud enne 1 septemberist, lisandub lennujaama maks (v.a kui lendad Manilast).
Läksime Cebu City'st kohaliku bussiga Malapascua saarele. Ilus saar, kuid meil ei vedanud ilmaga ja tegevust ei olnud väga palju. 
Järgmine koht oli Moalboal, mis on väga hea koht (hotell oli Love's Dive resort). Rand oli natukene kaugel, aga seevastu said käidud Kawasan Fall'il, snorkeldamas ja tegime ka Discover Scuba Diving. 

Cebust Mayani sõitsime Rough Riders kohaliku bussiga, kus väga kitsad 3 istet on pigem mõeldud 1,5 inimesele.  Cebust Moalboali sõitsime veel "kohalikuma" bussiga ja kõik oli OK.
Mõlemad sõidud olid pimedal ajal. 

Üldiselt tundus ohutu, petta ei saanud ja käest keegi ei haaranud.  

Oleme Boholil praegu, Cebult tulime, Siquijorile, Bantayanile ja cebu lähisaartele läheme. Uus aasta vastuvõetud Panglaol ja no väga turvaline ja sõbralik õhkkond ja sotsiaalne keskkond ka kohalike mõttes. Ohutundest on asi sama kaugel kui kuust, turiste pole üleliia, kohalikud samas väga ootavad neid et turism saaks areneda. Väga palju uusareendusi uute hotellide ja resortide näol, mida alles ehitatakse ja arendatakse. Need "turismipiirkonnad" meie mõistes jäävad turistiderohkuselt kõvasti alla Tai ja Bali turismipiirkondadele. Seega ehedat värki on ka. Toredat reisi teile!