mrky - Sri Lankal ei ole küll kunagi probleeme olnud, isegi kui turumüüja näpuvahelt põlveotsas viilutatud puuvilju proovida või külma mereandidega lehtsalatit süüa.

Lugedes teemat ja eeldades, et lisaks niisama kogemusi jagavatele foorumlastele loevad ka seda inimesed, kellel reis ees ning vaja otsustada kuidas käituda erinevas olukorras jagaks subjektiivset arvamust.

Kogemused põhinevad alates aastast 1995, mille jooksul satutud nii Lõuna-Ameerikasse, Aafrikasse kui ka Aasiasse. Peab küll ütlema, et kui nooruspõlves eriti tähelepanu ei pööranud ja igalpool sai valimatult söödud kõike, mis huvitav tundus, kas oli tänavalt või otse puu otsast, siis nüüdseks on elu, vanus ja vastutus järelekasvu ees korrektuure teinud.

1. Muretu reisimise aluseks on toimiv immunsussüsteem. See tuleb kodusest kasvatusest ja kui laps on ikkagi ka kodumaal "oma kilo mulda" lapsepõlves ära söönud ning organism tuttav kohalike bakteritega, siis suudab see ka uute bakteritega tutvudes paremini toime tulla. Kui aga vanemad elavad elustiili, kus iga puuvili pestakse kümnekordselt ja kontrollitakse, et ei oleks puuviljal ühtegi tumedamat laigukest, siis nii nende enda kui laste reisi on juba kohustuslik topelttähelepanu "sisse kirjutatud". Lahti seletatult tänavalt ostetud smuuti (silme all purustatakse mango, draakonivili või muu mille välimus enam lõigatud puuviljatükkidena müüa ei sobi ning kuhu lisatakse suhkruroost otse pressitud mahla ja jääd) ei tee hea immunsusega inimesele midagi, aga kelle organism ei kannata/ei ole tuttav puuvilja muljumiskohas tekkiva bakteriga ja töötlemata toorainega saab sellestsamast topsist esimese pikema tutvuse WC potiga.

2. Enamus maad riigi tasemel Aasias on palju teinud, et kraanivesi vastaks minimaalsetele hügeeninõuetele, nii et kui riik deklareerib selle ohutust siis vähemalt sealt ei saa midagi hambaid pestes või isegi kui suvalises kohas ostetud joogis on jääd sellest kraaniveest tehtud. See ei tähenda et sa seda jooma peaks pidevalt organismi tarbeks aga paanilselt pole enam vaja karta. Samuti vastab enamvähem tõele, et kui riigis on teatud nakkushaigus kontrolli alla siis nii see on aga see ei välista siis ajutist puhangut ühes või teises kandis.

3. Söö seal kus paljud inimesed söövad ja nagu eelnevalt teemas kirjeldatud, mida rohkem kohalikke seda parem, sest toorainel on pidev vahetumine ja kohalikule halba/halvaks läinud toorainest toitu müüa ei saa. Ega siis toidu valikul kuumutatud/fritüüritud jne. toit annab teatud kindluse (osad kahjulikud bakterid/viirused hävivad mis toores toidus säiliksid) aga roiskumisel tekkivad mürgid kuhugi ei kao. Toorainet siiani Aasias säilitada/transportida ei osata ja 02.2026 ikkagi Tais nähtud, kus saare toitlustuskohtadele kanaliha transportiv "longtail" oli lihtsalt rannas, täis kanaliha kastidega otse 35 kraadise kuumuse ja päikese käes, nii esmakordselt mööda minnes kui poole tunni pärast naastes.

Minu jaoks on alati osalise heaolu taganud surnud ringi vältimine: Näiliselt kallim/eksklusiivsem, mitte kohalikku toitu pakkuv koht- vähem rahvast- tooraine seisab kauem-probleemid on kergemad tekkima. Ja siinkohal NB kõigile : Mereannid roiskuvad kõikidest muudest toorainetest kõige kiiremini ja sealt tekkivad mürgid on Eurooplase organismile kõige "ägedamate tagajärgedega".

02.2026 näitel Tais Krabi piirkonna ja Bangkoki tase siis jõudnud sinna, et kui sööd kohalike poolt hallatavas kohas ja kohalikud söövad koos sinuga, siis võta kõike mis menüüs (kalad, krevetid kanalihad jne.). Kui tegemist on Indialaste poolt hallatava kohaga ja rahvast jagub (Euroopa turistid, India turistid) siis seal on toiduvalik India, Tai, Itaalia toitudeni vastavalt menüüle. Söö siis India toitu, Tai oma saab keskpärast aga ohutut, Itaalia toitude nimekirja minevat nn "pitsat" võid isegi väga head saada, kuigi tandooriahjus värskelt tehtud lavassi või naani taigna põhal ese ei ole pitsa. See sissekäigu juures jää peal olev terve kala, krabi, lobster, krevett on siiski ühe vennasvabariigi tegelase meelitamiseks ja enne seda oli ta kuskil tagahoovis kausis pikemat aega ning see jää peal värskus on näiline. Las ta jääb nii nagu jääb ka sealiharibi või burger loomalihakotletiga sealsamas Indialase toidukohas.

Kui tahad mereandi, leia see mereandide koht, kus kohalikud söövad ja telli see terve kala Tai päraselt või krevettidest midagi ning ära huvitu tegelikult, et see kala ei võetud restorani eest jää pealt või kuskohast see krevett tuli. Igal juhul saad üllatavalt hea maitseelamuse ja null probleemi kõhule. Aga ole kursis, mis on kohalik mereand seal kandis, ehk siis söö seda mis ka reaalselt on võimalik, et alles hommikul kuskilt lähedusest püütud.

Sama kehtib ka liha kohta (kohalik kasutatav loomne või linnuliha), nii et näiteks arvesta, et sealiha Lõuna-Tais on toode, millest on küll mõned toidud traditsioonides ja loomaliha üldse moslemi pärusmaa ja oskus käidelda alles kasvab ning risk, et midagi nihu on läinud säilitamisel on suurem tavalisest.

4. Puhka muretult aga tunnista probleemi juba selle tekkimisel ja anna sellele õige hinnang koos vastumeetmega.

a) Vürtsise toidu söömine (eriti kui on organismile tundmatu vürts) tekitab "tundeid kõhus" ja erinevat reaktsiooni ning selle vastu aitab pipraviin (platseebo) ning peale lõpuks vabanevate kõhutuulte sealt midagi rohkemat tavaliselt ei tule kui vürtsid muid toorainete puudusi ei peitnud.

b) Immunsussüsteemi tutvumine tundmatu bakteriga (tihti seotud 1 punktiga) lõppeb lühiajaliselt tihedama vetsu külastamisega ning "looduslik savi" parandab probleemi. "Meditsiiniline abi" pole vajalik ning organismi temperatuuritõusu tavaliselt ei järgne.

c) Tooraine roiskumisest organismi sattunud mürk kindlustab veidi pikema vetsus pideva viibimise ning mõistlikus koguses "looduslik savi" ja ühekordne "Meditsiiniline abi" tagab reisi jätkumise probleemideta.

d) Organismi sattunud nakkushaigus (koolera, kõhudüüfus jne) on organismi võidelda ja pakkuda saab ainult toetavat abi "looduslik savi" või "Meditsiiniline abi" näol. Kehatemperatuuri saab kontrollida palavikualandajate abil ja vajadusel ei pea häbenema meditsiinilise abi otsimist, kuigi sinna pole vaja minna kui on ettekujutus et kõige suurem probleem on vedelikupuudus tegelikult ja seda saab vältida.

Looduslik savi on siis meil "smecta" nime all müüdav kaup ja toimeks siis tegelikult see et savi seob endaga mürgid mis toiduga sisse söödi ning need ei ründa organismi. Sõetabletid on sarnane mõju aga jube palju peab neid kaasas vedama et tegelikult kasu oleks (kui üks leht on 10tbl ehk 2,6 g siis mürgistuse ravis peab ühe korraga võtma 20-30g klaasitäie veega ehk igaüks arvestab ise mitu lehte korraga)

Käepärane meditsiiniline abi on loperamiidvesinikkloriid 2mg, mis on siiski ravim ja mõjutab kuidagi sooltes olevate ainete imendumist organismi vahet pole kas seda müüakse Imodium, Loperamid, Lopacut või muu nime all. Võtke kaasa tabletid ja arvestage et alla 12a ei sobi pakendi infolehe järgi.

Palavik on organismi normaalne reaktsioon organismis olevate viiruste jne. võitluseks (ise ka kuumutame aineid, et kahjulikke baktereid hävitada ) ning selle kontrolliks vahendid vastavalt sobivusele vahet pole mis nimi aga ibuprofeen ja paratsetamool on toimeained.

Ja vedeliku,- ning mineraalainete puudus on see mis tegelikult lõpuks kõhulahtisuse puhul kõik haiglasse saadab tilgutite (organismi vedeliku ja mineraalide normaalse taseme taastamine soolvee abil) alla. Palavik veel omakorda kiirendab seda protsessi. Nii et vedelik koos mineraalidega kogu aeg ülevalt sisse ja mis siis, et alt välja tuleb sööme "looduslik savi" tekitame punni ja ikka valame ülevalt juurde on reegel mitte soovitus. Vedeliku joomise kohustus koos mineraalidega kehtib ka juhul kui pole isegi kõhuhäda soojas kliimas. Vastasel juhul imestame ikka miks laps nii loid ja osavõtmatu on keset soojamaa puhkust.

Kuna ma ise pole Indias käinud, siis toetun jällegi Kahe kange reisile Indiasse, mida taaskord näidati. Seal siis moment, kus Jõekalda seletab, kuidas Indialased üksteist tervitavad. Et siis parema käega. Mitte kunagi vasakuga, sest seda loetakse roojaseks. Miks. Sest Indialased, peale oma kükitamist, pühivad vasakukäega ja veega oma tagumiku puhtaks. Ja sealt tekkis mul küsimus. Kas nad köögis teevad kõik toimingud ka ainult ühe käega?

Parema käega tervitamine on kultuurinorm, mis põhineb jah suures osas Indias ja reas teistes riikides sellel, et vasak käsi on hügieenitoiminguteks ja nö privaatne, parem käsi siis sotsiaalseks funktsioonideks. Meie kultuuriruumis kusjuures tervitatakse ju ka parema käega, ent sellel normil on teistsugune ajalooline põhjus, see demonstreeris, et sa ei kavatse rünnata, näitad, et relvakäsi on vaba.

Arusaadavalt ei ole neil normidel vastuolu kätepesuga.