Hola!
Kuna resideerun hetkel Kolumbias ja kuna mul hakkab riigi vastu teatav kiindumus tekkima ning kuna eestimaalaste seas see ei ole just k6ige popim sihtkoht, siis m6tlesin, et panen paaris postituses kirja oma kogemused antud riigist.
Bogota - pealinn 8-9 miljoni elanikuga. Turistil jatkub seal tegemist 2-3 paevaks, kui kaia ka Bogota ymbruses, siis ca 4-5 paevaks. Linn on puhas, suur, "tsiviliseeritud". Vahegi reisinud inimesel ei tohiks Bogotas tekkida mingit kultuurishokki. Linnas on palju kohti, kus 6htul valja minna. Eriti soovitan La Candelarias asuva Quiebra Canto pidusid kolmapaeviti ja Galeriases asuva klubi Toni-K pidusid laupaeviti. Bogotast on v6imalik minna day-tripile Zipaquirasse. Seal on vanasse soolakavandusse rajatud maa-aluna katedraal, koopad ja kaigud. Suht omaparane koht. Teine koht on Laguna Guatavita. Tegemist on magedes asuva jarvega, kuhu vanad muisca-indiaanlased kulda olevat uputanud. Laguna Guatavita on kullast linna El Dorado legendi tekkekoht.
Kuna lisaks kokaiinile on Kolumbia kuulus ka oma kohvi poolest, tasub kaia Zona Cafeteras ehk kohviistanduste piirkonnas. Zona Cafetera asub riigi laaneosas, h6lmates selliseid linnu nagu Manizales, Pereira ja Armenia. Ise kaisin Armenia lahistel asuvas vaikeses kylas nimega Salento ja selle lahistel asuvas Valle de Cocora orus. Salentos soovitan 88bimiskohta - http://www.theplantationhousesalento.com/. Dormitory voodikoht maksab 15000 peessot ehk ca 75 eek. Hostelit peab yks briti vanaharra, kellel on laheduses ka vaike kohviistandus, kus ta hea meelega huvilistele tuure teeb. Samuti saab tema kaudu orgunnida ymbruskonnas hobuseretki. Valle de Cocoras kasvavad mystiliselt k6rged palma de cerad ehk wax palm'id (ei teagi, kuidas nende palmide nimi eesti keeles on). Ka seal saab hobuseid rentida ja magedesse minna v6i siis saab lihtsalt omal kael orus ringi jalutada/matkata. Salentos/Valle de Cocoras saab edukalt veeta 3-4 paeva, ilma et igav hakkaks.
Kolumbias on palju kreisisid piirkondi ja yks neist on riigi Vaikse ookeani rannik - nt Buenaventura linna ymbruses. Seal kandis on enamus elanikest mustanahalised - Aafrikast toodud orjade jareltulijad. Buenaventura on raamas, must ja kole, ilmselt ka ohtlik linn. Aga ka vaga vaga huvitav! Buenaventurast v6tsime kiirpaadi rannikukylasse Juanchacosse (ca 250 eek edasi tagasi pilet). Ja sealt traktori (!) (5 eek) veel jargmisesse kylasse Ladrillerosesse. Ladrilleros/Juanchaco oleks nagu taiesti teiselt planeedilt. Elanikud on mustanahalised, salsa ja teist latiinorytmide k6rval austatakse musica pacifico't ehk afrorytme meenutavat kohalikku vaga vitaalset muusikastiili. Ladrillerose lahedal on La Barra - veelgi vaiksem kalurikyla, kus on hea rand. Ka Ladrilleroses on korralik rand, kus on v6imalik lihtsalt Vaikse ookeani lainetega rinda pista v6i surfata v6i kohalikke negritasid imetleda. Samuti saab minna paadireisile laheduses asuvatele j6gedele. Kokkuv6ttes - Vaikse ookeani rannik on taiesti omanaoline Kolumbia.
Riigi laaneosas on Kolumbia suuruselt kolmas linn Cali. Linn ise ei ole eriti muljetavaldav, kuid naised on ilusad ja Cali peod on vaidetavalt Kolumbia parimad.
Vastu Equadori piiri asub vaike piirilinn Ipiales. Tegemist on suht m6ttetu kohaga, kuid Ipialesest 7 km kaugusel on Santuario de Las Lajas- omaparane j6eorgu ehitatud kirik/katedraal, mille alt voolab j6gi labi.
Kolumbia k6ige turistlikumas piirkonnas - Cartagenas ja teistes Kariibi mere aarsetes paikades ma veel kainud ei ole. Kuid kuuldavasti on sealsed rannad vagagi ilusad.
M6ni soovitus veel. Kolumbia on kuulus kodus6ja ja kokaiini poolest. Kokaiini on t6esti lihtne hankida, siinkandis on see odavam kui kanep. Ise seda jama proovinud ei ole ja ei kavatse proovida ka. Gerilladest/s6jast - riigi kaugemates nurkades konflikt endiselt keeb, kuid riigis on palju kohti mis on sama turvalised, kui iga teine Ladina-Ameerika riik. Kui endal m6istus peas on ja esmaseid turvalise reisimise soovitusi jargida, siis ei juhtu siin midagi. Kuid loomulikult v6ib juhtuda, kui 6nne ei ole. Nii nagu v6id r88vitud saada igas teises latiinoriigis.
Kui Kolumbiasse tulla, siis tasub kaasa osta m6ni reisijuht/-raamat. Mis iganes raamatu plaanite osta, palun tehke endale teene ja unustage ara LP Colombia (2006 a valjalase). Olen kasutanud LPd neljas Aasia riigis, Balkanil ja Ecuadoris ja Kolumbia oma on KONKURENTSITULT k6ige shitem selle firma raamat, mida nainud olen. Kvaliteedi puudujaagid avalduvad selles, et raamat ei kata paljusid piirkondi riigist ning piirkondade kohta, mis on kirjas, on info hulk vaga vaike). S6ber kasutab Bradti (http://www.bradt-travelguides.com/) Kolumbia raamatut ja see on kordi parem. Vaidetavalt peaks 2009 a. jooksul valja tulema LP Kolumbia uus versioon, v6ibolla see tuleb parem... aga 2006. a raamat on suht kasutu.
Hindadest. Hetkel paistab hostelites tyypiline hinnatase olevat 10 000-20 000 peessot, ehk 50-100 eek DM koha eest. 15000 peessoga peaks igas linnas 88maja leidma. Bussid s6idavad linnade vahel tihedalt ja masinad on korralikud. Ipialeses Bogotasse s6itsin 22h, pilet oli 450 eek. Cali-Bogota, ca 10 h ja 300 eek. L6unas88gi saab katte ca 25 krooniga, alati on v6imalik rohkem maksta. Keel. Hea tahtmise juures saab siin ringi reisida ka hispaania keelt raakimata. Kuid paljud asjad jaavad nii nagemata v6i jaavad lihtsalt arusaamatuks. Seega tasuks vahemalt yritada endale natuke espanjooli kylge pookida, enne kui siiakanti tulla. V6i osta nt LP v6i RG Latin American Spanish phrasebook- sellest on palju abi.
Miks ma Kolumbiat kiidan? Sest mulle tundub, et JUST PRAEGU on 6ige aeg seda riiki kylastada. Riik on turvalisem, kui nt 3-4 aastat tagasi, paljud piirkonnad mis turisti jaoks olid enne ohtlikud on nyyd ka gringodele turvalised. Samas on riigi maine endiselt suhteliselt kehv, mis tahendab, et siin ei ole nii palju backpackereid kui nt naaberriigis Ecuadoris, kus samuti kaisin. Kolumbialased on aarmiselt s6bralikud ja abivalmid inimesed, k6ik tahavad valismaalastele oma riigist head muljet jatta. M6ned mu s6brad on reisinud labi kogu Kesk-Ameerika ja ka nt Venetsueelas, Peruus, Ecuadoris - k6ik ytlevad, et Kolumbia on parim. See on odavam kui Venetsueela, siin on vahem turiste kui Ecuadoris v6i Peruus ja minu meelest on see riik ka ohutum, kui nt Panama (Panamast ilma r88vitud saamata labi minna paistab suht v6imatu ettev6tmine olevat).
Kuidas Kolumbiasse saada? Madriidist v6i Barcelonast saab siia ca 6000 eeguga. Air Comet pakkus veebruaris pileteid neist linnadest Bogotasse isegi ca 3400 eeguga (edasi tagasi).
Hetkel k6ik, kui riigis ringi reisides veel tahelepanekuid tekib, panen need siia kirja.
Ma olin 2010 aasta lõpus natuke pealt kahe kuu Kolumbias - Gartagenas, Medellinis, Bogotas ja väikestes rannakülades Bahia Solanaas ja Capurganas. Kirjuta mulle, kui sa soovid nõu kohalike lennuliinide-busside või millegi muu osas. Ma armusin Kolumbiasse väga ära, see on nii mitmekeskine ja ilus riik.
Mul on umbes €50 ringis Kolumbia pesosid, ma vahetakse need sulle hea meelega kaasa kuna Eestis Kolumbia pesosid ei vahetata ja hea on, kui kohe minnes natuke raha taskus on.
ma käisin sõpradega (meid oli 4) kolumbias täpselt aasta tagasi ehk siis 2011 veebruar-märts. olime kaks päeva Bogotas, käisime seal igal pool ringi, kus vähegi sai. huvitav oli päeval ja huvitav oli öösel :) ei tundnud kordagi, et oleks olnud mingit oht. küll aga kohtusime väga paljude hullude kohalikega, kes kõik mingit oma agendat ajasid :) on õige, et ega Bogota peale üle 3-4 päeva pole mõtet raisata (kui reisi aeg lühike).
Edasi võtsime ööbussi, suunaga San Gili. jõudsime sinna öösel millalgi ja vihma sadas pangega. õnneks leidsime ka öösel ühe hosteli, kus ruumi veel oli. pleiss oli küll räige urgas ja räpane (mingi austraalia tüübi oma) aga ajas asja ära. järgmine päev kolisime peaväljaku äärde mõnusasse hotelli, kus toa hind kahe peale ei tulnud sugugi oluliselt kallim kui hostel oli. pluss toad olid mõnusad james bondi 60ndate filmi stiilis :) san gilis tegime kõiki ekstreemspordi asju ja veetsime seal minu mäletamist mööda 3-4 päeva. ühe päeva ootasime nt jõe taseme alanemist ja peale minna ei saanud. ei mäleta küll raftingut pakkunud firma nime aga meil oli mõnus sats paadis- neli eestlast, kaks purjus iirlast, pabinas sakslane ja kaks strickt britti. paadi keerasime kolm korda üle pea ja 1/4 teest viskas juht meid üldse välja ja nii me siis ujusime seal kiires voolus :P
nagu öeldud, sai ära proovitud kõik eelpoolgi nimetatud ekstreemspordiasjad ja tõesti olid odavad. lisaks soovitan san gili (või tegelikult ükskõik kuhu kolumbia linna/asulasse) sattudes küsida kohalike taksojuhtide käest Tejo kohta. see on üks mõnus kohalik mäng. kes teavad, need teavad, kes mitte, guugeldage. ütleme nii, et me jätsime kustumatu mälestuse kohalikus tejo saalis, kus mina isiklikult oleks mitu korda raske raudkuuli kohalikele pähe visanud, lõhkusin ära mitu mänguvahendi seina ja viskasin kuuli lisaks maja katusele :)
kindlasti soovitan võtta kosest alla ronimise ja paraglidingu. need olid tõesti ägedad.
San gilist võtsime me taas bussi ja sõitsime Bucamarangasse, kust võtsime uue bussi ja sealt öö läbi Santa Martasse. seal sai samuti läbi käidud eelpoolnimetatud kalurihipijne külad ja need olid tõesti ägedad. lisaks olime paar päeva Tyrona pargis, mis oli superilusa loodusega. ööbimine võrkkiiges seal.
Santa Martast panime edasi Baranquillasse ja sealt Cartagenasse, kus viibisime reisi jooksul kõige rohkem ühe koha peal- vist isegi 4 päeva. Sealt rentisime auto, mida olime tegelikult juba Bogotas teha tahtnud aga kahjuks on autorent seal veel lapsekingades. Ehk siis sa ei saa rentida autot Bogotas ja anda see ära Cartagenas. õigemini vist isegi saad aga maksad ennast lolliks, sest keegi peab selle auto sealt tagasi tooma, mitte et järgmine sõitja toob. eniveis, sai siis renditud väike Chevrolet Spark, mis on seal suht põhiline takso auto. meie algne plaan nägi ette sõitu Cartagenast Medellini (ja sealt Bogotasse) aga kahjuks jäi see eelpool nimetatud põhjusel).
Cartagenast võtsime me suuna Tolu poole, mis on siis kena rannikuasula Panama piiri poole sõites ja väidetavalt kohalike üks armastatumaid suvituskohti. autoga sõites nägime kohalikku loodust kõvasti rohkem ja saime iga piimapuki juures ka kinni pidada. teed on muidu korralikud aga vahel ikka oli üllatusi kui 120 km/h peal hüppas järsku teele mõni auk ja sealt läbi sõitsime :) tee äärest sai osta arbuusi ja muud värsket kraami, mis oli eriti mõnus.
teeäärsed on muidugi sõjaväe-politsei patrulle täis (nii iga 30 km tagant või nii) ja meid peatati tihti kinni. autot kunagi läbi ei otsitud aga passe küll vaadati. eriti suva oli neil siis kui nad taipasid, et ainuke lause, mida me oskame hispaania keeles, oli Dos Aguila Lights, por favor. Tolu-sse me kahjuks ei jõudnudki esimese raksuga, sest mingi lolli kaardi tõttu eksisime ära ja jõudsime Kolumbia põllumajanduspealinna (mingi kohaliku teatmiku kohaselt, mille cartagenast kaasa krabasime kaardi pärast). jõudsime sinna öösel ja seal oli küll kohati tunne, et peaks ruttu öömaja otsima :)
hommikul põrutasime siis kohe Tolu-sse ja kuna plaan oli autoga sõita Turboni ja tagasi siis esialgu plaanisime jääda Tolusse paariks päevaks. Kuid kuna seal oli tõesti tsill, skuutrid, megasoe merevesi, hea toit ja super ööbimine (saime suht odavalt ühe suure majutusasutuse ülemise korruse, kus oli nii palju tube, et ei viitsinud isegi läbi käia neid). seal sai siis tsillitud 3 päeva, misjärel sõitsime tagasi Cartagenasse.
Sealt lendasime Bogotasse ja sealt kohe Medellini, kus olime samuti 3-4 päeva. Minule jättis Medellin kõige parema mulje ja sinna tahaks alati tagasi minna. eestlase jaoks ilmselt parim kliima- aastaringselt 24 kraadi sooja ja niiskus-kuivus ka paigas.
Medellinist võtsime taas ööbussi ja panime sealt Bogotasse, kust meil läks hommikul ka lend tagasi Euroopasse.
Minu soovitused Kolumbia reisile:
-võta kaasa mingi mõistlik raamat, Brandti või lonely planeti oma. mõlemad ok. meie kaotasime omad kahjuks ära juba Santa Martas, edasi panime puusalt.
-autot võib julgelt rentida. sellega on väga mugav ringi trippida aga kahjuks pole rent kuigi odav.
-kui olete nt kolmekesi siis tasuks mõelda juba korteri rendi peale. tuleb kõvasti kõvasti mõnusam ja pole ka oluliselt kallim hostelist. suuremates linnades märkad neid rendikortereid kohe tänaval passivate siltidega tüüpide järgi. nende käest pole mõtet küsida, nad tahavad ainult vahelt võtta pisut. lenda kohe majja sisse ja küsi admini käest. korterid olid meil alati ilusad suured ning puhtad. kõigi mugavustega ja nt ka rõdudega. enamasti paljudes kohtades ka tasuta wifi.
-võta kaasa minimaalselt asju. suur kott on ebamugav ja tüütu
-hispaania keel on tõesti optional, ´me saime ära käidud absoluutselt igal pool ja suheldud kõigiga ka puhtalt lause pealt una cerveza, por favor. kehakeel ja kohalikega bondimine :)
-ära karda abi küsida kohalikelt, nad tõesti soovivad südamest sind aidata, ilma midagi vastu ootamata. kui neid tänad või nt õlle välja teed või midagi väikest kingid tänutäheks siis on nad eriti tänulikud.
-politseiga on lihtne asju ajada. nagu lätiski- mängi täiesti umbkeelset, mida sa ilmelt ka oled :) meid ei otsitud kordagi läbi ega tüüdatud kuidagi muudmoodi.
-peod on üsna mõnusad ja kohalik naps hea. kindlasti tasub proovida kõiki kohalikke kangeid ja ka lahjasid napse.
-erilist söögielamust kolumbiast oodata pole, friikad ja liha põhimõtteliselt ainult. aga liha nad isegi oskavad suht hästi grillida, portsjonid on suured.
-kui su jalanumber ületab 43 siis see siin on sulle tähtis- VÕTA OMAD JALANÕUD KAASA! sest ega sa kohalikest poodidest ei saa plätusid ega ka muid jalanõusid.
-joo palju õlut. seal on selline õlle nagu Aguila Light, mis on vist ca 2,5 prossa. mõnus värskendus igasse päeva. meil läks neid kuuma ilmaga ikka palju :))
-proovi kindlasti randades ringituiavate tüüpide värskeid mereande (mitte suurte linnade omades). seal on austreid ja vähki ja krevette, mida nad siis oma süsteemi järgi serveerivad. kõik näeb välja ülimalt räpane jne aga kurat kui hästi ka kõik maitseb. värsked austrid ja värskelt pigistatud sidrun peal ja taustaks kohalik, kes siis näitab demonstratiivselt käega, et kuidas ikka riist seisab peale nende söömist :)
-ühine couchsurfinguga ja tee tutvusi enne kui kohale jõuad. võid säästa ööbimise pealt, saada uusi häid tutvusi ja külastada pleisse, mida turistid tavaliselt ei näe.
-proovi värskeid puuvilju ja külasta igal võimalusel kohalikke turge. nt san gilis on mitu turgu ja isegi kala ja lihaturg oli elamus omaette. aga puuvilja oma oli ikka eriti tsill oma smuutidega ja värskete puuviljadega, millest meie saame aimu mõnda lolli magusat nätsu närides :)
bon voyage :)
Kuu lendas kiirelt, pool aega Kolumbias, pool aega Ecuadoris.To Spiidi: aitäh peesosid pakkumast, aga paraku vahetult ennem reisi siia trippi ei vaadanud. Loomulikult Kolumbia meeldis, nagu vist kõigile, kes seal käinud. Oma puise espanoli´ga sain hakkama, päris keeletuna on vist raske.Enamik gringosid räägib sel kontinendil rännates kohalikku keelt,maso-menos.Kolumbianod kõnelevad aeglaselt ja sõbraliku hääletooniga,mitte nii kiirelt nagu hispaanlased.Täiesti võimalik on aru saada. Bogotas ööbisin saabudes, peale mida lendasin kohe Santa Martasse(83USD Avianca).Santa Marta lennujaamast kohe Tagangasse minibussiga. Tagangas ja Tayrona rahvuspargis Kariibi mere ääres veetsin ca 5 päeva,siis minibussiga Gartagenasse. Korjati hostelist peale ja puistati Getsemanis maha järgmise hosteli ees. Väga mugav. Gartagena sobis mulle hästi, aga sain päiksepõletuse ja oli aeg jahedamasse kanti liikuda. Ööbuss Medellini ei sõitnudki öö läbi, vaid keset ööd peatuti kuskil pärapõrgus ja kõik magasid seisvas bussis.Varavalges teekond jätkus.Seega mitte lubatud 12h vaid 16. Aga edaspidi mind need ebatäpsused enam ei häirinud, mis seal ikka. Esta Suramerica. Medellin,narkoparun Pablo Escobari kodulinn, on konkurentsitult minu lemmiklinn. Palju extranjerosid on endale just sinna pesa teinud ja ma saan aru miks. Fernando Butero, hea kliima,euroopalikult mugav ja turvaline.Jäin plaanitust kauemaks. Edasi Manizales, Salento, Valle de Cocora. Palmide org mulle mingit erilist muljet ei jätnud, Manizalese fincad ja loodus oli eelnevalt sama. Vihma hakkas ka kallama nagu ämbrist ja matkarajast sai hobusesitane muda-auk.Salento ise meeldis küll, aga vihma eest oli vaja põgeneda.Ecuadori poole muidugi. Väikses valges Popayanis vahepeatus, siis 12 h busssiga piirile. Piiriületus sujus kiirelt, siis järgmine buss ja 5 h Ecuadori pealinn Quito.Vaatamata varakult teele asumisele, jõudsime sinna südaööl. Pime, udune, külm ja õõvastav. Taksoga kihutasime Mariscoli, hostelite rajooni ja saime peale mõningast otsimist lõpuks ikka öömajale ka. Hommikul selgus, et pole nii kole linn midagi. Quitost sõitsin bussiga Tenasse , et teha paaripäevane jungle-trip.See linnake oli mõnus, turvaline, vahva olemisega. Peale Tenat ja selvat taas läbi Quito Vaikse ookeani äärde.Canoa beachile.Quitost käib sinna väga korralikult ööbuss, otse ja ei mingeid peatusi,7h. Bussikompanii on Reina del Camina, nende tilluke bussiterminal on kesklinnas. Canoa on väiksem kui Montanita, aga väga vahva koht, kus kõik käivad paljajalu.On gringosid, surfareid-surfistasid, hipisid jne.Kes tahab õlle eest rohkem maksta, istub teiste gringodega gringobaaris, kes ei taha leiab ise omad kohad.Kes tahab suitsetada, leiab playalt palju pakkumisi.Aga ka siin sai vihm mu kätte. Õhtuti kallas nagu pangest.Ja vahel läks elekter ka ära. Siis käis melu generaatori abil. Ajataju kadus ja mingi aeg avastasin, et tagasilend on ju varsti! Taas Canoa-Quito-piiriületus. Kolumbia poolel võtsin bussi Ipialesest Popayani. Kuna sõidu lõpp jäi pimeda peale, siis moodustati karavan 5 bussist ja eskorditi armee kaitse all viimased 2h. Bandidosed pidid pimedas varitsema , aga sündmuste keerisesse ei sattunud siiski. Popayani jäin 2 päevaks taastuma, käisin ka Silvia indigenious marketil.Siis otsustasin, et enam bussiga ei sõida. Popayany kesklinnas, kohe bussijaama taga asub lennujaamake.Ostsin Pileti Bogotasse (73 USD). Selle asemel et 14 h( kindlasti rohkem, nagu alati)mööda mägesid tiirutada, lendasin pisikese laperdava lennukikesegaga 1 h. Bogotas veetsin taas Fatima hostalis öö, käisin Butero muuseumites ja kohtusin kohalike sõpradega ennem kui Lufthansa Euroopasse lennutas.