Pole sellist olukorda küll täheldanud, kuigi 5-6 korda sellel lennuväljal maandunud. Pole vaja karta.

Pole ka Gran Canarial seda täheldanud. Aga viimane Madeira maandumine oli küll päris lõbus.Tunne oli, et nüüd paneb tiiva maha :))) Asi ununes sekundiga, kui rattad maas ja lõbu laialt...

Olen ka paar korda olnud nö kukkuva maandumisega lennukis, eriti mõnus ei ole :) Viimati oli Aafrikas. 3-4 nö kukkumist ja maapind all. Eks see vist oleneb lennuliiklusest, millal kellelegi antakse luba lennukõrgust muuta. Mõnusam on muidugi lauge langemine. Mulle väga meeldib kuulata, kuidas lennuki mootorid tuure maha võtavad ja tunda, et vaikselt kõrgus väiksemaks muutub - selge märk, et varsti on sihtpunkti jõutud. Madeira on aga omaette ooper. Sealne maandumisrada on vaiadel minu teada :) Küljetuulega võtab loperdama küll. Aga hiljuti loperdasime Lufthansaga Frankfurti maandudes ka ja mitte ainult meie. Pole see lendamine hull ühti. Ja maandumine on vähemalt minu jaoks kergendus, mitte piin, olgu ta siis nö kukkumine, loperdamine või kena lauge ja sujuv. Kui on probleeme, siis soovitan nii tõusmise kui maandumise ajal otsida kõrvaltegevust. Kui muud ei ole, siis "julgem" võiks kaaslasega arendada vestlust, millest teab, et teine väga huvitatud on. Ise lahendan õhku tõustes alati ristsõnu :P

Kuna selle saare liiklus käibki läbi 1 lennujaama, on seal ikka vahepeal trügimist. Mu laps, kes istus akna all, ütles küll, et lennuk tiirutas kaua-kaua ümber saare, enne kui alustas maandumist. Kõik oli ok. Väga pehme mu meelest. Aga reisi viimane kolmandik - all mäestikud ja ookean - raputas palju ja pidevalt kästi rihmad kinni hoida. Tagasiteel päevasel ajal oli rahulik.

Lendasin kaks nädalat tagasi viie aastase lapsega, ka laps esimest korda ei midagi hullu, aga sõit iseenesest lapse jaoks väga pikk, tüdinevad ja väsivad, peab kogu aeg tegevust leidma.

Aitäh vastajatele, vast lähebki kõik kenasti!