siin üks võimalik seletus, millal, miks ja kuidas asi alguse sai Photographing people jumping has been a huge trend in photography recently, from wedding parties, to actors, to political figures, but it isn’t anything new to the photography world. In fact it was a photographer in the ’40s and ’50s that made it popular. His name was Philippe Halsman. Halsman said, "When you ask a person to jump, his attention is mostly directed toward the act of jumping and the mask falls so that the real person appears." He photographed many unbreakable subjects this way in order to show their true personalities, and he coined the term “jumpology” as an explanation for his approach. https://abeautifulmess.com/2014/03/9-tips-for-better-jumping-photos.html aga nüüdseks on sellest saanud lihtsalt üks lõbus viis pilti teha. Veigo, ära vaeva oma pead selliste jamadega :) Keskendu hoopis oma novembriks lubatud Maldiivide kokkuvõttele ;)

Küsimusele küsimusega pole muidu ilus vastata, aga küsiks vastu, et kas peab siis koguaeg pildi peal seisma? Mulle näiteks ei meeldi sellised nö. kohustuslikud poseeritud turistipildid, kus taustal on mingi kauge maa vaatamisväärsus ja siis pildi keskel või ääres on inimene. See siis justkui tõendab, et ma olen seal kohas käinud. Ma isiklikult neid viimaseid pilte proovin vältida ja püüda kaadrisse situatsioone, kus käib mingi tegevus ja inimesed ei poseeri. Seega, las nad siis hüppavad vahepeal ja väljendavad oma emotsioone, enamasti rõõmsaid. Muidugi piisab paarist-kolmest sellisest pildist, mitte et kõik oleksid hüppavaid inimesi täis.

Eks see on samasugune hype nagu nt. peegli ees telefoniga pildistamine nii, et välk ja telefon jäävad pildile. Või pardi huultega selfid. Kui mina hüppamisest saan veel aru, siis nendest viimatinimetatutest mitte. A ma olen juba vana generatsioon kah :)

Seega, eks pildistamises on ka omad kombed, mis tulevad ja lähevad.

Mulle väga meeldisid näiteks Apeksi Kamtšatka pildid. Nii vaated kui ka inimesed. https://trip.ee/foorum/uldfoorum/kamchatka-2017-pildid

Fotograafile poseerimine (taustaga) on ilmselt sama vana kui fotograafia, olgu reisil või kodus, aga kas üks põhjus ei võiks olla lihtne fakt, et tänapäeval on telefonid/kaamerad, mis selle hüppe fookusesse saavad kõigile kättesaadavad - vanema (laiatarbe) riistvaraga ei oleks see lihtsalt võimalik olnud? Halsmani idee on loomulikult väga huvitav.