Milleks reisida?

Tundub, et sobib siia :) Arvamused oodatud.

"Mida teevad inimesed reisides valesti?
Esiteks vahel juba seda, et lähevad reisile. Inimestel on tunne, et kuna lennukipiletid on nii odavad, siis tuleb minna. Kuskile tasub minna ikkagi siis, kui tead, et tahad just sinna minna, et sul on sinna midagi asja. Võid endalt küsida, kas ma tahaksin sinna jääda. On see koht, kuhu ma tõesti jääda tahaksin? Kui ei, milleks siis üldse minna?" 
Tõnu Õnnepalu "Arter" 14.09.2019

Meenutab kangesti üht hiljutist Tartu Postimehe artiklit, mille autori arvates on ainukene õige suguelu järglaste saamise eesmärgil, kõik muu on homoseksuaalne lõbujanuline tilulilu :-)

Veel samast allikast. "Kui sa lähed võõrasse kohta, siis on kõige tähtsam, et istud seal natuke aega ja vaatad lihtsalt ümberringi, mis seal toimub. Pikali heita on muidugi veel parem, see on veel rahulikum positsioon. /- - -/ Millegipärast inimesed arvavad, et kui nad on läinud reisile, siis nad peavad hästi palju nägema. See on täiesti vale! Üks elamus päevas, üks koht, üks asi päevas. Rohkem ei jõua. Rohkem on vähem. Lihtsalt üks virvarr." : )

Kuna reisisihtkohti on väga palju, raha selleks aga mitte, alustangi odavatest lennupiletitest. Loomulikult ei ole see ainuke kriteerium, sihtkoht peab ikka tõmbama ka. Nende lõppemisel vaatame järgmisi kohti.

Ma jälle karvasejakoledaga risti vastupidi, kuna huvipakkuvaid sihtkohti on väga palju, rohkem kui inimene elu jooksul jõuab ära vaadata, siis tuleb teha valik. Kes valib odavama, mina valin kõige põnevamad paigad enda jaoks, paraku kipuvad just need ka kõige kallimateks kujunema. Siiski pigem vähem kui odav asendus. Tegelikult kehtib sama moto minu puhul ka riietuse, tarbekaupade ja isegi söögi osas. Ma ei otsi sooduspakkumisi, ma ei peagi, sest need ummistavad niigi mu posti ja üritavad uksest-aknast sisse tungides end mulle pähe määrida. Järjest raskemaks osutub selle massi seest kvaliteetse ja mulle päriselt vajaliku kauba leidmine, kehtib absoluutselt ka reiside sooduspakkumiste kohta. Seega minu arvamus näib Tõnu Õnnepalu mõttekäiguga ühtivat küll.

Ka selles osas, et ma ei kappa haige hamstri kombel ringi, üritades võimalikult palju väärtusi "põske toppida", pigem istun rahulikult kohalikus kohvikus, kõnnin linna peal või looduses ja lihtsalt naudin elu jälgides kohalike tegemisi kõrvalt.

OK, ma väljendasin ennast natuke valesti, esemeses järjekorras valin huvitavatest sihtkohtadest odavamad. Kuna isegi väga huvipakkuvatesse kohtadesse on soodukaid väga palju, olen nendest alustanud.

"On see koht, kuhu ma tõesti jääda tahaksin? Kui ei, milleks siis üldse minna?" 

Aga kuidas ilma minemata üldse teada, et sinna tõesti tahaksin jääda?


Mõned nädalad tagasi nägin suht-koht normaalseid lennukipileteid Tallinn - Constanta, Rumeenia Musta mere rannik. Hind 293 kahele. Otselend. Kuna suvi oli töiselt möödunud, puhkuseks ainult Soome ralli, jäin mõttesse: kas mul on sinna Mamaia randa asja? Kui ei lähe, ei saa teada. Odavaimaid pileteid osta ei õnnestunud, sest BudgetAir keeldus raha võtmisest, ei kõlvanud minu ega abikaasa pangakaart. Tekkis "õnnetupalulik" kius ja ostsin Nordicast kallimad. Lennukitega lendan tihti, aga Nordicaga kogemus puudus, Eesti Õhuga sõit ka pikkade aastate taga. Toetame siis oma rahvusliku lennunduse uhkust oma väikese panusega. Lendu broneerides kasutasin võimalust istekohad valida, kõik toimis. Aga johtus see siis sellest, et lennufirmas vahetus juhtkond, ehk oli veel mingit segadust, lennukis leidsin end viimasest istmereast. Poleks reisile läinud, ei teaks iial, et lennukimootorid sellist müra võivad teha, 2,5 tundi ei kuulnud ega näinud midagi (tagumises reas aken puudus). Kui mul naine mingi vinguja oleks, siis ehk oleks asi korras olnud, ma poleks essugi aru saanud, mida ta räägib. Kohale jõudsime varasel hommikul, hotelli veel ei lastud, läksime randa. Naine võttis rahuliku positsiooni, heitis pikali. Mina istusin kaua-kaua ja piidlesin ümberringi. Ja tuli selgus: siia ma tõesti ei taha elama jääda. Aga olen väga rahul, et siin on käidud.