Viimased kommentaarid

Ma arvan, et ükski riik ei ole tänasel päeval enam teisest ohtlikum ega turvalisem, viirusega elatud perioodi jooksul on see vast võrdlemisi ühtlase kihina üle maailma laiali laotunud. Erinevad numbrid eri riikides tulevad nähtavasti vaid erinevast testimise sagedusest, kui üldse ei testita, on ilus null, kui tehakse padutestimine kõigile, saab ka number suur ja kole.

Probleem seisneb riikide erinevas piiripoliitilises käitumises ja küsimus on pigem selles, kui lahti või kinni mingid väravad broneeritud reisi hetkel olema saavad. Praegusel hetkel on Soome uks lõbureisideks igatahes kinni, kui just ei õnnestu tõestada mõne seal elava pereliikme külastamise vajadust. Sisenemise otsus tehakse Soome poolel, selline reis võib vabalt  kujuneda ka edasi-tagasi laevakruiisiks, suuski ei pea kaasa tassimagi:) See on täna, mis saab homme, ei tea keegi. Asjal ei ole ohtlikkusega vähimatki pistmist.

Asi polegi niivõrd reisi ärajäämises, sellegi elab ehk üle, aga kummitab ettemakstud reisirahast ilmajäämise võimalus, mis on praegusel ajal suhteliselt ettearvamatu. Need summad pole väikesed, igaühel pole sajalisi reisifirmade sponsoreerimiseks loopida.

Minul on järgmiseks suveks paar reisi planeeritud, hotellid broneeritud jne, aga kõik on tasuta tühistamisega ja ettemaksuta. Ma ei ole veel ühtegi ettemaksu eeldavat piletit ära ostnud, enne viimast kella ei osta ka. Seega ei muretse üldse. Kui reis saab toimuma, siis lähen, kui uksed on lukus, jääb minemata ja ma pole punast krossigi kaotanud.

Kõik need sooduspakkumised, mis praegu uksest ja aknast tulevad, näivad kindlasti ahvatlevad, aga no andke andeks, sellele liimile minnes võetakse ju teadlik risk. Pärast pole siis ka midagi halada. Muidugi - jänes šampust ei joo, oma raha, eks igaüks ise tea, millist auku ta sellega lapib. Küsimus taandub ju vaid julgusele, kust mina tean, kui julge küsija on, pärast veel süüdistab mind oma raha kaotamises. Kui ehk mõni selgeltnägija riskiks ennustada, aga ma ei tea, kas neil on oma foorum:)

Vastuseks Tutkaonule ja vast mitte üksi Tenerife kohta, pigem koeraga reisimisest. Arvan, et ilmselt on ka koeri erinevate huvidega, ühele meeldib ahju ääres lesida, teine ajaks metsas jäneseid taga, kolmandal pole midagi reisimise vastu, mõnele võib see ehk suisa meeldidagi.

Näiteks mulle tundub oma koera erinevais oludes jälgides, et talle meeldib uusi kohti avastada. Meie reisime küll autoga. Aga igas jumala peatuspaigas (võõras kohas) tormatakse kohe õhinaga ümbrusega tutvuma, uusi lõhnu avastama või mida iganes ta sealt leiab, aga on kohe näha, et koer on äärmiselt põnevil. Samuti vaadatakse igas järgnevas hotellis kõigepealt koera poolt üle toa sobivus, kontrollitakse voodi pehmust, vajadusel klopitakse padjad üle jne. Samuti meeldib talle restoranides käia, sest ta teab, et midagi pudeneb ka talle.

Muidugi toob koeraga reisimine kaasa ka piiranguid, me ei saa minna temaga teatrisse, kirikutesse, hotelle peab valima. Meie koerale ei meeldi palavus, seega on välistatud ka rannas enese praadimine vms. Viimane ei kuulu ka minu lemmikute hulka, õnneks on meil piisavalt ühiseid huvisid nagu loodus, erinevad matkarajad, hea söök, jäätis on üks tema lemmikutest. Veel meeldib talle ringi kihutada mõne renditõuksiga või rolleriga, teeme seda tavaliselt sel ajal kui naine poode kammib.

Niisiis ma julgeks väita, et minu koerale vägagi meeldib reisida ja tema mälestused reisist peaksid olema valdavalt positiivsed, vastasel juhul ta järgmisel korral lihtsalt keelduks autosse tulemast. Võid uskuda, ta oskab väga hästi ka vastumeelsust välja näidata. Seetõttu reisimegi seni koos, kuni ta pole mulle öelnud, et talle see enam ei meeldi. Koer on meie pereliige ja võtab osa pea kõigist meie tegemistest.

Tõsi, meenub ka üks juhus Poola ühes linnakeses, kus nähtavasti ekskursioonil olnud poisikesed olid ostnud paugutajaid ja kogu kambale tegi nalja, kui meie koer nende käristamist kartis - lollid jõmpsikad. Järgmisel päeval koer keeldus sellele tänavale minemast ja me austasime tema soovi, läksime teist kaudu.

Kokkuvõttes - koer oskab enda eest ise väga hästi "rääkida", kui vaid peremees tema kehakeelt mõistab, ei peagi väga kohvipaksu pealt arvama. Ükskõik, kuhu ka minek, on tema alati esimesena ukse juures valmis, ta taipab hoobilt, mis toimuma hakkab, kui kohvreid pakkima asutakse.

Oslo ümbruses võtaks ma ühel päeval näiteks ette pisikese ringi ümber Drammenfjordi ja Oslofjordi, kasutades just kaldaäärsemaid teid. Need ei ole mingid kitserajad, kohati ehk kitsad, aga korraliku asfaldiga tavaautoga kenasti sõidetavad, igal sammul lummavad vaated. Kindlasti keerutaks Drammeni spiraaltunnelit pidi mäe seest tippu, siis Drammenfjordi läänekallast pidi alla, Svelvikist praamiga üle, siis mere alt läbi Oslofjordi tunneli, sealt juba jälle kaldaäärset rada pidi Oslo poole üles tagasi. Kogu ring umbes 150km, puhas sõiduaeg ca 3 tundi, aga koos peatustega võib kena päevaga arvestada. Kui ka Nesoddeni poolsaarele tiir peale teha, lisandub veel 50km. Poolsaare tipust võib Oslo panoraami imetleda, aga autoga sealt praamiga üle minu arust ei saanud, ainult väike laevuke.

Oslos kindlasti Holmenkolleni suusakeskus ja neid loodusradu on Oslo vahetus ümbruses matkamiseks hulgim.

Omale sobivaid teepealseid ja linnasiseseid huvipunkte on hea otsida sellelt kaardilt www.visitnorway.com/maps/

Eks pika reisi puhul ole igaühel oma valem. Ja kui see talle sobib, siis sõitku terviseks. Kelle kogu reis koosnebki vaid pikast otsast, kes tahab rohkem kusagil kohapeal lebotada.

Minu valem on näiteks selline, et sinna- ja tagasisõiduks üle kolmandiku kogu reisile kuluvast ajast ei kuluta, kohapeal liigun vaid minimaalselt. Kasutada olevast ajast sõltub, kui kaugele sihiku sean, näiteks nüüd augustis käisin nädalaga Leedus ära ja sealgi vaid 2 sihtpunkti, kus sai 5 päeva veeta.

Möödunud aastal tegin TerjeKa-ga sarnase ringi vastupidises järjekorras. Ringiks on seda palju nimetada, sest sihiks olid Austria Alpid ja kohapeal olin 10 päeva kilometraažiga 845km selle aja jooksul. Edasi-tagasi kulus veel 2+2 päeva 4297km-ga ja mõnes läbitavas riigis ei pannud jalgagi maha. Isegi koera pissitamised mahtusid normaalsesse ajagraafikusse.

Pikale otsale on vaja taastumiseks lühikese otsa päevi vahele. Ma võin vajadusel küll ka pikemalt uhada, aga puhkus peab minu jaoks lõõgastav olema. Kas sõit ei valmista probleeme (tähendab, et saab hakkama) või kujuneb mõnusaks olemiseks, selles on minu mõõdupuu järgi väike vahe. Päevas üle 10 tunni uhada ei ole enam mõnus, kuigi ei valmista probleeme.  Ja mis seal salata, mida enam päev lõpu poole kaldub, seda sügavamalt jalg pedaali pressima kipub, Saksas pole see probleem, aga kodu poole tulles peab Leedus-Lätis-Eestis vägagi tähelepanelik olema, et jälle siinse uimase liiklusega kohaneda ja mitte kiiruskaameraid liigselt välgutada. Minnes nagu pole probleemi, aga see kodutee viimane lõik Baltikumis on alati Euroopa reiside kõige vaevalisem osa, seepärast olengi järgmised sõidud jälle hoopis Skandinaavia suunale plaaninud.

Igaühe kannatusel on omad piirid, väga individuaalne värk.

Inešise järv ise on soiste ja kõrkjaste kallastega, metsiku telkimiskoha ehk isegi leiaks, aga ei midagi vaimustavat, sääskede toitmise koht, suplemine problemaatiline. Sealt linnulennult umbes 6km põhjas asub Alauksts järv, kus on puhkekompleks Chillup (järve kagunurgas), seal on kämping ja ka telkimisvõimalused, põnevad batuutide ja liumägedega sillakesed vettekargamiseks jne. Vaata chillup.lv, ehk sobib ka teile, meile seal meeldis. Telkimise hinnaks on 5€/in. Mõned neile järvedele suunduvad teeotsad on aga tõkkepuude ja keelumärkidega, eramaad teadagi.

Jõudsime 9.augustil koju. Piiridel kedagi meie nähes ei peatatud, aga mõnel pool oli piiril näha politseivärvides sõidukeid passimas, mida tavaolukorras pole nii täheldanud. Tõenäoliselt võidakse vahel ka küsitluseks kinni pidada, vaevalt nad seal päevade viisi midagi tegemata lihtsalt aega surnuks löövad. Kasvõi igavuse peletamiseks, kui paremat mõtet pähe ei tule.

Mõnel pool söögikohtades mõõdeti uksel temperatuuri, mina selle au osaliseks ei saanud, kontroll samuti pisteline. Leedust sinnapoole on kõikjal siseruumides maski kohustus ja seda ka järgitakse. Mis ongi normaalne.

Siinkohal jääbki arusaamatuks, miks meil siin turvameetmeid sageli naeruvääristatakse, kas oma tervise eest hoolitsemine on siis tõesti irvitamist väärt? Haigestumiste hulga poolest oleme me seejuures isegi Leedust halvemas seisus, aga nii pohhuistlikku suhtumist, kui siin, ei kohanud kusagil mujal. Siit tekibki küsimus, et kas oma tervise pärast muretsejal on üldse Eestis arukas viibida, parem oleks ehk hoopis sõita kuhugi, kus elementaarseid turvameetmeid tõepoolest järgitakse. See ei murra konti, selline saabki vähemalt lähiaastatel me tulevik olema –siseruumides mask pähe ja pisut distantsi. Ei ole keeruline täita, miks pea kogu Euroopa on sellise käitumise juba suutnud omandada, aga põikpäine eestlane mitte? Ei peaks ju kõike alati seadustesse raiuma ja trahvidega ähvardama, võiks omalgi midagi peas olla.

Ma ei ole absoluutselt see tüüp, kes pooldaks karme käske ja ettekirjutusi, jälitamist ega "koputamist", aga kui SOOVITUS tundub põhjendatuna, ei näe ma ka probleemi selle täitmisel. Pisut nagu liikluskorralduse moodi, kus vaja, hoian täitsa oma aruga kiirust mõistlikuna, piiravad märgid seevastu on sageli totrates kohtades ja põhjendamata. Arusaamatud ja kontrollimatud nõuded ongi selleks faktoriks, mis sunnib sageli inimesi kehtestatud reeglitele vilistama. Vähem nõudeid, rohkem võiks panustada mõistlikkusele! Ma kohe kuidagi ei tahaks uskuda, et meie inimesed need kõige lollimad on, kes ettekirjutusteta nagu ei oskagi elada.

Põhimõtteliselt reisimisele praegu piiranguid pole, turistide horde on kõikjal harjumuspärasest palju hõredamalt ja ongi hea end vabamalt tunda, minus isiklikult pole see üksteise kukil elamine kunagi vaimustust tekitanud. Kohalike suhtumine turistidesse on normaalne ja sõbralik, kui vaid austad neid, teisisõnu kirjutatud või kirjutamata käitumisnorme. Eelkõige maski pähetõmbamist siseruumidesse laekumisel pean silmas. Mis seal salata, vahel kippus see ununema, aga personali iseloomulik liigutus nina ees tuletas maski vajadust jälle meelde. Piisava koguse maskidega oleks arukas end juba siin varustada, ei saa loota, et neid iga ukse peal sulle jagatakse, desovahendid on küll kõikjal olemas.

Kui vaja, istun ka nõutud 2 nädalat karantiinis, aga ma pole ilmselt õige inimene sellest rääkima, sest pensionäri kogu elu on niigi suhteliselt karantiinilaadne:) Praegu näiteks istun juba teist päeva arvuti taga oma reisivideot kokku pannes ja pea see 2 nädalakest sedasi täis ei saa.

PS. Tulin kodu poole pühapäeva õhtupoolikul ja sellist ummikut pole minu silmad varem veel kohanud, vastassuunaline seisak oli Adazist alates pea 80km pikkune, koosnes valdavalt Läti numbrimärkidega autodest. Palav suveilm, eks nad randadest kodu poole teel olid, Eesti suunal saime siiski normaalselt liikuda.

Olgu vastutustundlikkuse tagajärjel kehtestatavad piirangud kellelegi vastukarva või mitte, see ei muuda FAKTI, et piirangute kehtestamisega haigestumised vähenevad ja piirangute leevendamisega jälle suurenevad. Nagu praegugi, me olime praktiliselt nullis juba, aga niipea kui pisut järgi anti, leidus kohe neid, keda enam miski absoluutselt ei morjendanud. Selline mõtteviis üksi ON juba kuritegu ja kas kurjategijat peab jälgima, ta raudu panema või leitakse muu viis tema süüdimatu käitumise ohjeldamiseks, mind isiklikult ei huvita. Aga mina ei taha, et keegi selline minu õuele köhima tuleb, olgu ta haiguseks või vistrik ninal, punkt.

Kõik on meie endi teha, kaasa arvatud kontroll oma lähedaste, sõprade, naabrite ja kolleegide üle, kas me aktsepteerime lollust ja kiidame kaasa või anname neile selgelt teada, et meile selline käitumine ei sobi. Ja siis ei ole vaja nutta ka meie põhiseaduslike õiguste riivamiste pärast, sest keegi ei kehtesta neid oma lõbuks, vaid sinu enda huvides lõppude-lõpuks, kui sa ka neist sel hetkel ise aru ei saa.

Paisutatud või mitte paisutatud, jälle teemast mööda. Mõtlesin hulk aega, kas võtta ses lahmivaks moondunud teemas sõna või mitte, aga ei saa enam vaiki olla.

Teema oli kodaniku vastutustundest, mitte piirangute jaburusest jm jurast, mille taha oma ebaadekvaatse käitumise õigustamiseks pugeda. Tuleb aru saada lihtsast asjast, haigused levivad inimeselt inimesele ja üksnes kodanike pohhuistlik käitumine toob kaasa haigestumiste arvu kasvu, mitte riigi poliitika. Piirangud (jaburad või mitte jaburad) on üksnes vastutustunde puudumise TAGAJÄRG. Isegi kui elementaarseid nõudeid eiravad vaid üksikud, mõjutab nende rumal käitumine märksa suuremat auditooriumi, et mitte öelda, pea kõiki meist.

Olgu tegu "ülepaisutatud" koroonaga, gripiga, nohuga või tripperiga, vastutustundlik kodanik lihtsalt EI LEVITA seda ja ta ei vaja selleks mingeid piiranguid ega erinõudeid, see kõik on tema sisemise intelligentsi küsimus. Temas kas on vastutustunnet kasvatatud või mitte.

Meetodid iseenesest ei ole ju kontimurdvad, hoiad piisavat distantsi, ülerahvastatud kohtades tõmbad maski pähe ja ongi vast kõik. Reisimine pole mingil moel piiratud, pole ju vahet, kas levitad oma haigust siin riigis või mujal, levitamine ise ongi see pattude patt. Haigustunnustega või kahtluse korral järgid neid reegleid veel erilise hoolega, vajadusel kasvõi end isoleerides mõneks ajaks. Elementaarne hoolimine enda ja oma lähedaste suhtes. Raske, võimatu, ahistav, absurdne? No kuulge, kui keegi tõepoolest nii arvab, siis mul pole temaga enam millestki rääkida.

Ka mina jätsin ühe oma suveks planeeritud reisi ära. Nüüd paari päeva pärast aga lähen siiski reisile mõnevõrra kärbitud kujul. Selles mõttes, et jätsin ära hullemad rahva kogunemise kohad, kolan pigem looduses jne. Ma olen testitult terve, ostsin kaasa paki maske ega roni reisil kellelegi selga, ei köhi kellelegi näkku, hoian kõikjal piisavat distantsi, pesen käsi jne. Täiesti teostatav ja ma ei tunne end vähimalgi moel ahistatuna. Saan aru, et see ongi uutmoodi reaalsus ja ma kas harjun sellega ära või lepin tagajärgedega.

Kuni mõni kõigele vilistav isend jälle massilise haigestumise "ülepaisutatud" haigusega valla päästab ja riigi sundseisu seab. Asi ei ole ometi koroonas, gripis ega köhas. Asi ei ole ka numbrites, isegi 1 haigestunu on palju, kui seda saanuks vaid normaalse vastutustundliku käitumise abil vältida. Kui keegi oma gonorröad hakkaks samal viisil massiliselt levitama, siis poleks me kaugel olukorrast, kus aktiveeruks inimkonna kastreerimise pooldajaskond:)

Aga selles ei ole riik, valitsus ega mingi erakond süüdi, nemad ei levita haigusi, haukuda tuleb õige puu all. Kokkuvõte - vastutustunde puudumisele ega lollusele ei saa olla õigustust. Kuigi ühiskonnas leidub nii üht kui teist piisavalt ja ülearugi, ei hakka ma ometi neile aplodeerima. Jääb üle vaid soovida, et selle "lahingu" võidab kunagi kaine ja mõistlik meel.

Jätkan söögikohtade kiitmisega, siit minnes kohe enne Riiat vasakut kätt "Vistinas Karbonades Steiki" - https://www.google.ee/maps/place/Visti%C5%86as+Karbonades+Steiki/@57.0438386,24.3159484,17z/data=!4m5!3m4!1s0x0:0x6b58b95c3d7b1bd1!8m2!3d57.0444755!4d24.3165408?hl=et

Välimuselt suhteliselt ilmetu, aga söögid head. Kuigi nimetus viitab pigem lihale, sai seal ka kala ja kana. Koera- ja inimesesõbralik koht, hakkasime menüüde hulgast inglise või venekeelset otsima, tüüp leti taga mainis, et neil on tegelikult ka eestikeelne olemas. Pikalt reisilt tagasi tulles tegi eestikeelne menüü kohe südame soojaks, nagu oleks juba koju jõudnud. Koerale toodi veekauss.

Noh, ujula mõõtu see 8,5m pikkune vannike paari veejoaga nüüd küll välja ei anna, lisaks on seal 1 mullivann, soome saun ja aurusaun. Ongi vist kõik ja võrdlemisi pisikesse ruumi topitud, nagu kõik muugi seal majas. Paras kuni 20-le inimesele. Lisaks saab mõningaid SPA-protseduure, nagu massaaž ja vast veel midagi, aga kuna kõik on nii kitsas, siis külastus ainult etteregistreerimisega. Seega jah, kuidas võtta, pealegi pole SPA külastus just odavamate killast. SPA pärast ma sinna ei läheks.

Aivart67, ei ole tõesti palju koeraga reisinud, koer alles 3-aastane, erinevaid hotelle vast 30 ringis ette tulnud. Seni on minul jah nii olnud, nagu ma ütlesin, aga eks maailm olegi mitmepalgeline. Nüüd saan siis teistsugust kogeda, ega ma nurise, nemad pakuvad omad tingimused, mina otsustan, kas see mulle sobib või mitte, normaalne.

Tasuta koerahotellide otsimine võib seevastu üpris vaevaliseks ja aeganõudvaks protsessiks osutuda, Booking ütleb, et lemmikloomad lubatud, broneerin ära, saan kinnituse, et minu lisasoovidega (märkustes mainitud koera olemasolu) mingeid lisatasusid ei kaasne, päev hiljem tuleb majutusasutuselt kiri, et soovivad koera eest nii ja naa palju lisaks. Hakkan kogu ringi otsast peale või?

Niikuinii on koer üks odavamaid subjekte, meil läheb reisidel lõviosa väljaminekutest hoopis enda söökidele-jookidele.

PS. Koer tellib restoranis tavaliselt jäätist, tal ei ole väga kallis maitse:)

Ühekordne SPA külastus on hotelli külalisele toa hinnas, muidu sissepääs 1,5 tunniks 20€, Centrum hotelli külalisele 12€, lapsele 7-12a 7€. 

Eraldi hotelli parkimist ei ole, parkimine Riia vanalinna parklates 10€/päev kella 14 kuni järgmise päeva kella 14-ni, sellest üle 3€/h. Sobivate parklate skeem hotelli veebis olemas, 4 erinevat parklat mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel.

Restorani söögid on maitsvad ja kenasti serveeritud, hinnatase meie restoranidega võrreldav. Hotelli hommikusöök rikkalik, aga hommikusöögi ruum on kitsavõitu, tippajal probleemid lauas koha leidmisega.

Palanga lähistel, mõni km Klaipeda poole, on kohe spetsiaalne koerte rand, kavatseme seda külastada, polegi varem taolist nähtust kohanud. Ma loodan, et kahejalgsel lubatakse ka seal sulistada:)

Üleeile broneerisin hotelli Klaipeda lähistel. Eile tuli majutusasutuselt teade, et soovivad koera eest 10EUR/öö lisaks. Selline juhus oli mul esmakordne, et iga öö eest võetakse, tavaliselt on koeramaks ühekordne kogu perioodi kohta, vahemikus 5-15 EUR, kui üldse. Muidugi kui iga öö ise kohas veeta, siis pole vahet, pikemal peatumisel on erinevus sees. Mitte et see midagi muudaks ja ma selle lisa tõttu reisi ära jätaks, aga lihtsalt infoks, et on erinevaid suhtumisi.

Üldiselt näib seis nadi olevat, 90% hotellidest on juba kuu varem täis broneeritud ja valik üpriski kitsaks jäänud. Rahvas on nähtavasti reisipisikust hullunud ja teevad kõik tagantjärele, mis varem tegemata jäi.

Ristimäe künka otsa pole koera kaasa vedanud, jalamil tiiru oleme teinud, siis jääb autosse ootele, aknad muidugi lahti. Hakkab veel mõne risti peale jalga kergitama, ei tundu viisaka mõttena.

Koeraga olen veel käinud Lätis Münchauseni loodusrajal, Sigulda looduspargis koos Turaida lossiga ja Tervete looduspargis, Leedus pole koeraga varem käinud, aga nüüd plaanin põigata Neringasse. Kui kuhugi sisse tahan astuda, läheb koer kotti või ootab autos. Pikalt ma tal oodata ei lase, tundideks ära ei kao.

Söögikohtadega on nii ja naa, suvel tarvitan nii ehk naa enamasti vabaõhurestosid ja -kohvikuid, aga on ka nendegi hulgas leidunud koerakeeluga kohti. Õnneks on söögikohti kõikjal piisavalt ja lähen lihtsalt  järgmisse, enamasti ollakse ikka koerasõbralikud.

Kui öömajadest jutt, siis on asi lihtne, bookingu valikutes on ka lemmiklooma lubatavuse kohta võimalik märge teha, nagu päike juba ütles, aga enamasti küsivad looma eest suurusest olenemata ühesugust lisatasu, nii chihuahua kui rotveileri eest sama hind. Meil on pomeranian, see ka nagu taskukoera mõõtu rohkem, aga mingit hinnaalandust küll kusagilt ei ole täheldanud. Isegi juhul, kui broneerimisel öeldakse mingeid lisatasusid mitte kaasnevat, tuleb majutusasutuselt ikkagi peatselt teade, et loom läheb maksu alla.

Muude atraktsioonidega on nii ja naa. Kirikusse ja spaasse koeraga ei üritagi, kontserdile ja teatrisse vist ka mitte. Mõnel juhul saab koera paariks tunniks ka hotellituppa jätta, eeldusel, et ta seal omapäi karjuma ei hakka ja toateenindajat nahka ei pista. Sellisel juhul oleks viisakas toa uksele jätta vastav teade, paljudes hotellides on ukselingi külge riputatav infolipik olemas. Näiteks spa protseduuri ajaks. Me ei ole koera ka hommikusöögile kaasa võtnud, seal ta hakkab lunima, aga toas istub omapäi rahulikult, pärast saab hea käitumise eest preemiat.

Muuseumites esineb erinevaid suhtumisi, isegi mõnda vabaõhumuuseumi ei taheta koera lubada. Loomaaed peaks vist kah olema arusaadavalt keelu all. On olnud ka nii, et muidu koera ei lubata, aga pistan ta kõhukotti, siis pole probleemi. Näiteks ühistranspordis või mõnes muuseumis.

Üldiselt tuleb endale aru anda, et koeraga reisimisega kaasnevad teatud piirangud, aga loodusmatkad, vabaõhuüritused ei tekita probleemi. Eelkõige tuleks loomaga reisi planeerida selliselt, et see ka koerale midagi pakuks. Koer pole tundetu rekvisiit, ikkagi hingeke oma soovide ja vajadustega. Meie kutsale on uute loodusradade avastamine alati väga põnev olnud, seetõttu me sobime koos reisima. Muude planeeritud huviväärsuste kohta saab eelinfot nende veebidest.

rollerirent.ee/

või

www.e-velo.ee/

või

https://autolevi.ee/autorent/volly-elektriroller-1200w-eh03-2019/

Minu teada rendivad tsikleid ja rollereid ka enamik motopoode, kuigi nad avalikult seda ei pruugi välja kuulutada, siis teatud tingimustel küsimise ehk saab. Meil oli kunagi üleilmne motomatkajate kokkutulek, kus osales motomatkajaid erinevate merede tagant, need said omale kõik tsiklid Tallinnast istumise alla renditud, ei hakanud nad enda omi üle mere kaasa vedama. Tasub uurida, renditsiklite pakkujatel võiks ehk ka mõni roller varuks olla, kui esimesest ei saa, siis nad on ehk pädevamad vastama, kust saaks.

Üldiselt on sarnased reeglid kui meil. Tehakse vahet hobi- ja kommertseesmärgil lennutamistel, neile erinevad reeglid. Hobidroonidel on erinevusi on linna- ja maapiirkondade vahel, linnas ei tohi droon olla raskem kui 3kg, aga maal võib lausa kuni 25kg-st lennutada. Droonile peab olema kleebitud piloodi nimi, aadress ja telefoninumber, eraldi registreerimist ei peeta vajalikuks. Lennukõrgus kuni 120m (meil 150m), majadest peab eemale hoidma, samuti loomulikult lennuväljadest, inimeste kohal ei tohi lennata, ka igasugune liiklus (ka laevad) tabu. Nõutav on otsene silmside juhitava drooniga, kuigi see on kuidas võtta. Lasen drooni otse miski 500m kaugusele, ega seda täpikest ikka ei näe sellelt kauguselt taevas küll, aga teoreetiliselt on silmside olemas:)

Kuna kohapeal hobilennutamine keelatud ei ole, ei tohiks ka lennujaamas sellega mingit teemat tekkida.

Täpsemalt siin: https://uavcoach.com/drone-laws-in-iceland/

Miks peab riskima ettemaksuga majutusega, kui ettemaksuta ja tasuta tühistamisega majutusi on juuliks näiteks samasse Viini (või kuhu iganes) sadu saadaval? Kindlasti on mul miski oluline moment kahe silma vahele on jäänud, või me vaatame erinevaid asju.

Ettemaksuga ja tühistamisvõimaluseta variant Viini kesklinnas kahele 86€/öö, ettemaksuta ja tasuta tühistamisega samas toas 94€/öö, kas tõesti käib kogu trall selle 8€ vahe nimel?

Näiteks üks selline on:

https://www.ventusky.com/

Minu arvates päris lihtne kasutada, valid sind huvitava paiga maailmas, leiad sobiva päeva, kuu ja kellaaja, isegi mitu aastat minevikus, ongi info temperatuuri, sademete, tuule kiiruse, mille iganes kohta käes. Ise otsustad, kuivõrd see tulevikus kehtida võiks.

Näiteks sain ma teada, et 1. juuni keskpäeval olid Tallinnas järgmised temperatuurid: 2016 - 20°. 2017 - 8°, 2018 - 19°, 2019 - 16°, 2020 - arvatakse 16° tulevat, aga kui 2021 seisu tahaks teada, tuleb küll omal riisikol ise ennustamisega tegeleda.

Ah et Dubai kohta, no viimase 4 aasta 1. jaanuaril annab 23, 24, 25 ja 25°, tundub vastavat ka Vikipeedia kliima keskmisele, mis on 23,9°. Pilvitus oli aga samal perioodil 0, 0, 100 ja 90%, seega kahel viimasel aastal päikest võtta pole saanud. Mis seis järgmisel aastal, et tea keegi.

Sama jutt Stasine kohta, väga mõnus hubane kohake, kodused maitsvad söögid normaalse hinna eest. Viimati sai sealt 3 sorti kohapeal pruulitud õlut kojugi kaasa ostetud ja 2 sorti kalja, kõik olid väga head. Kelneri käest küsides selgus, et õlledest eelistaks tema kõige kangemat ja tõesti, koju jõudes osutus ka minu lemmikuks just see õlu. Muidu ma sellistest sarviku laadsetest kangetest hoidun.

Järgnev jutt ei ole mõeldud nõrganärvilistele:)

Pooldan üldiselt piiride avamist, aga mitte suvaliselt, vaid eelduseks oleks piiri ületavatel inimestel mingi koguse mõistlikkuse leidumine. Siinkohal pean silmas nende käitumist, nagu piisav pikivahe, maskid, ohutsoonide vältimine jms minimeerimaks viiruste laialikande võimalust.

Takistuseks igasuguste piirangute leevendamisele oleks need (vähesed) kodanikud, kes valjuhäälselt nõuavad vabadust, samas mistahes viirustesse ja ettevaatusabinõudesse üleolevat suhtumist üles näidates.

Viirused ei reisi omapäi, neid kannavad laiali inimesed. Olgu või nohu, vastutustundlik kodanik suudab ka selle levitamise ohtu vähendada, mis näitabki mõistlikkuse olemasolu.

Ükski haigus pole hea ja kui on teada meetod selle leviku tõkestamiseks,  võiks seda ka kasutada. Vabatahtlikult, sunnivõtted on vaid lollide tõttu vajalikud, tark saab isegi aru.

Tilk tõrva võib aga rikkuda meepoti ja sellele kõik piirangud taanduvadki.

Tooks paralleeli - vanad meremehed teadsid, et merega ei naljatata, see maksab kätte. Ma ütleks sama haiguste kohta.

Piir piiriks, mind turistina ei huvita, millal mingi piir avatakse, et saaks hullunud kevadise vasika kombel saba seljas üle kepsutada, et siis kohapeal leida end ikkagi põhimõtteliselt lõksust. Mind huvitab, millal ma saan sihtkohariigis täiel rinnal ja murevabalt nautida kohalikku elu-olu, kultuuri, istuda kohvikutes, kolada poodides, külastada vaatamisväärsusi, kontserte, matkata looduses, mulistada spa-des jms, lihtsalt olla osa kohalikust melust ja suminast. Ja ammugi ei soovi ma sinna ette, taha ja kõrvale haigeks tegevat bürokraatiamasina toitmist, mis poleks enam puhkus, vaid selge piin.

Seda vabanemise tärminit ei ütle mulle tänasel päeval adekvaatselt keegi. Kuigi ma usun teatud määral selgeltnägijate võimetesse suhtluses teispoolsusega, ei saa ma ometi tõsiselt võtta ühtki seni õhkupaisatud piirangutest vabanemise ennustust.

Piiri avamise ja täiemahulise turismile suunatud teenuste taaskäivitumise vahel laiub teadmata mõõtmetega ajaline kuristik. Panustades oma raha reisile, soovin vastu mingitki katet mulle sihtkohas pakutava näol. Üksi piiriületamise võimalus jääb minemise argumendina igatahes nõrgaks.

Olen ise kah seda mäge vaid eemalt vaadanud, aga kui googeldada "Kazbekile ronimine", tuleb ridamisi kümneid eestikeelseidki reisikirju, kus lahatakse sinna ronimist detailideni reaalselt selle läbiteinute kogemuste põhjal.

Ajakadu on umbes 3 minutit kahe linna peale, need ju nii väiksed linnakesed. Ajakadu ei ole määrav, kui linnas veel soov einestada, seina seest raha võtta vms ja niikuinii otsapidi juba sees oled. Ma ise käin näiteks Suwalkis alati raha võtmas, see nagu esimene koht Poola sisenemise järel. Augustowi võin ka vahele jätta, sõltuvalt tujust.

GPS juhatab ka siis tagurpidi tagasi kui vahe peaks tema rehkenduse järgi vaid pool sekundit olema. Ja teinekord on ka hoopis nii, et kui geps on kord juba midagi pähe võtnud, siis ta naljalt oma esimesest pakutud ideest ei loobu, lolli järjekindlusega üritab algsele variandile tagasi suunata, isegi kui selle variandi otstarbekus on juba ammu selja taha jäänud. Siin on see asi, et usalda, aga säilita inimlik kontroll.