Viimased kommentaarid

Näiteks üks selline on:

https://www.ventusky.com/

Minu arvates päris lihtne kasutada, valid sind huvitava paiga maailmas, leiad sobiva päeva, kuu ja kellaaja, isegi mitu aastat minevikus, ongi info temperatuuri, sademete, tuule kiiruse, mille iganes kohta käes. Ise otsustad, kuivõrd see tulevikus kehtida võiks.

Näiteks sain ma teada, et 1. juuni keskpäeval olid Tallinnas järgmised temperatuurid: 2016 - 20°. 2017 - 8°, 2018 - 19°, 2019 - 16°, 2020 - arvatakse 16° tulevat, aga kui 2021 seisu tahaks teada, tuleb küll omal riisikol ise ennustamisega tegeleda.

Ah et Dubai kohta, no viimase 4 aasta 1. jaanuaril annab 23, 24, 25 ja 25°, tundub vastavat ka Vikipeedia kliima keskmisele, mis on 23,9°. Pilvitus oli aga samal perioodil 0, 0, 100 ja 90%, seega kahel viimasel aastal päikest võtta pole saanud. Mis seis järgmisel aastal, et tea keegi.

Sama jutt Stasine kohta, väga mõnus hubane kohake, kodused maitsvad söögid normaalse hinna eest. Viimati sai sealt 3 sorti kohapeal pruulitud õlut kojugi kaasa ostetud ja 2 sorti kalja, kõik olid väga head. Kelneri käest küsides selgus, et õlledest eelistaks tema kõige kangemat ja tõesti, koju jõudes osutus ka minu lemmikuks just see õlu. Muidu ma sellistest sarviku laadsetest kangetest hoidun.

Järgnev jutt ei ole mõeldud nõrganärvilistele:)

Pooldan üldiselt piiride avamist, aga mitte suvaliselt, vaid eelduseks oleks piiri ületavatel inimestel mingi koguse mõistlikkuse leidumine. Siinkohal pean silmas nende käitumist, nagu piisav pikivahe, maskid, ohutsoonide vältimine jms minimeerimaks viiruste laialikande võimalust.

Takistuseks igasuguste piirangute leevendamisele oleks need (vähesed) kodanikud, kes valjuhäälselt nõuavad vabadust, samas mistahes viirustesse ja ettevaatusabinõudesse üleolevat suhtumist üles näidates.

Viirused ei reisi omapäi, neid kannavad laiali inimesed. Olgu või nohu, vastutustundlik kodanik suudab ka selle levitamise ohtu vähendada, mis näitabki mõistlikkuse olemasolu.

Ükski haigus pole hea ja kui on teada meetod selle leviku tõkestamiseks,  võiks seda ka kasutada. Vabatahtlikult, sunnivõtted on vaid lollide tõttu vajalikud, tark saab isegi aru.

Tilk tõrva võib aga rikkuda meepoti ja sellele kõik piirangud taanduvadki.

Tooks paralleeli - vanad meremehed teadsid, et merega ei naljatata, see maksab kätte. Ma ütleks sama haiguste kohta.

Piir piiriks, mind turistina ei huvita, millal mingi piir avatakse, et saaks hullunud kevadise vasika kombel saba seljas üle kepsutada, et siis kohapeal leida end ikkagi põhimõtteliselt lõksust. Mind huvitab, millal ma saan sihtkohariigis täiel rinnal ja murevabalt nautida kohalikku elu-olu, kultuuri, istuda kohvikutes, kolada poodides, külastada vaatamisväärsusi, kontserte, matkata looduses, mulistada spa-des jms, lihtsalt olla osa kohalikust melust ja suminast. Ja ammugi ei soovi ma sinna ette, taha ja kõrvale haigeks tegevat bürokraatiamasina toitmist, mis poleks enam puhkus, vaid selge piin.

Seda vabanemise tärminit ei ütle mulle tänasel päeval adekvaatselt keegi. Kuigi ma usun teatud määral selgeltnägijate võimetesse suhtluses teispoolsusega, ei saa ma ometi tõsiselt võtta ühtki seni õhkupaisatud piirangutest vabanemise ennustust.

Piiri avamise ja täiemahulise turismile suunatud teenuste taaskäivitumise vahel laiub teadmata mõõtmetega ajaline kuristik. Panustades oma raha reisile, soovin vastu mingitki katet mulle sihtkohas pakutava näol. Üksi piiriületamise võimalus jääb minemise argumendina igatahes nõrgaks.

Olen ise kah seda mäge vaid eemalt vaadanud, aga kui googeldada "Kazbekile ronimine", tuleb ridamisi kümneid eestikeelseidki reisikirju, kus lahatakse sinna ronimist detailideni reaalselt selle läbiteinute kogemuste põhjal.

Ajakadu on umbes 3 minutit kahe linna peale, need ju nii väiksed linnakesed. Ajakadu ei ole määrav, kui linnas veel soov einestada, seina seest raha võtta vms ja niikuinii otsapidi juba sees oled. Ma ise käin näiteks Suwalkis alati raha võtmas, see nagu esimene koht Poola sisenemise järel. Augustowi võin ka vahele jätta, sõltuvalt tujust.

GPS juhatab ka siis tagurpidi tagasi kui vahe peaks tema rehkenduse järgi vaid pool sekundit olema. Ja teinekord on ka hoopis nii, et kui geps on kord juba midagi pähe võtnud, siis ta naljalt oma esimesest pakutud ideest ei loobu, lolli järjekindlusega üritab algsele variandile tagasi suunata, isegi kui selle variandi otstarbekus on juba ammu selja taha jäänud. Siin on see asi, et usalda, aga säilita inimlik kontroll.

Hehee, mul on tunne, et siin hakkab jälle kahte lehte kiskuma - kodumajutus vs suurlinna hotell. Ja nagu ikka sellistel puhkudel, võetakse asja oma mätta otsast. Ütleme siis selguse mõttes nii, inimene valib puhkuseks reeglina igapäevasest võimalikult erineva keskkonna. Puhkus ei olegi midagi muud, kui eemaldumine argimuredest ja -olukorrast.

Näiteks kui mina elan maal, lambad vahivad mul niigi igal hommikul aknast sisse ning linnud karjuvad hommikust õhtuni kõrva, siis eelistan puhkuse ajal hoopis imetleda avaraid vaateid pilvelõhkuja ülakorruse vaiksest toast ja rõdule minnes alt kostev autode mürin on mu kõrvadele puhkuseks. Uskuge mind, ma ei lähe puhkama tallu. Aga kui teine elab suurlinnas, leiab ta puhkamiseks parima paiga tükkis lammastega ja kõige juurdekuuluvaga just minu maamajas olevat.

Teinekord piisab sellestki, kui vahetame lihtsalt mõneks ajaks oma kodud ära ja mõlemad on rahul, odavalt pealegi.

Sama siin, mina planeerin kah erinevaid reise, muud ma praegu ei teegi. Tõenäoliselt on mul juba "sahtlisse" kogunenud rohkem reisiplaane, kui selles elus sooritada jõuan, aga seegi etapp on huvitavam ajaviide kodus niisama lakke vahtimisest. Kui midagi mingis suunas avaneb, siis kohe hea varnast võtta.

Millal avaneb ja kui suures ulatuses, selle peale praegu ei mõtlegi, mul selgeltnägemise võime puudub. Loodan parimat kartes halvimat, elan päev korraga ja eks me näe, mis homne toob.

Igatahes selge on see, et reisile lähen siis ja sinna, kus juba enamvähem vabalt toimetada saab. Pressida esimesest pilust jooksuga läbi ja siis kohapeal avastada, et suur osa võimalustest on ikka veel lukus, ei tundu kuigi ahvatleva mõttena. Üksi piiride avamine pole veel näitaja, see alles esimene sammuke.

Eks selle esimese pika otsaga ole nüüd selline lugu küll, et kui siin veel vaatamisväärsusi otsima hakata, ega siis kaugemale ei jõuagi. Kui ma tahan Tallinna-Kaunase vahel midagi vaadata, vaatamist leidub ju alati ja igal pool, siis tulebki Läti-Leedu reis, ei enamat. Tegelikult võiks juba Pärnus varbad likku panna ja iga järgminegi riik vääriks omaette reisi või mitutki.

Kui aga siiski ketserlik soov teinekord kuhugi kaugemale vaadata, on paratamatu, et see esimene pikem ots tegeliku sihtkohani tuleb võimalikult kiirelt ära teha, mis tähendab lähemate vaatamisväärsuste täiega eiramist, on nad siis varem 1000× nähtud või üldse mitte. Tegelikult sama asi lennukiga minnes, ega ma ka ju ei lenda Pariisi vahemaandumistega Riias, Vilniuses, Varssavis, Berliinis, Brüsselis, igas linnas veel linnatiiru tehes.

Täitsa maitse asi, keda miski sõiduvahend, riik või linn kurguauguni ära tüüdanud on.

Ma ilmselt liiga sageli sellistel reisidel ei käi, ükskõik kuhu ma ka sihiku olen seadnud, on see alati uus ja huvitav. Väike reisipalavik tuleb enne väljasõitu kah sisse ja esimene ots on seni läinud õhinaga kui lennates. Isegi lennu kannataks eesolevale põnevale sihtpunktile mõeldes ära.

Loomulikult tunduks parem, odavam, kiirem kõikjale jõuda, kui elukoht oleks keset Euroopat, aga see oleks vaid oma mätta otsast vaatenurk. Kui ma päriselt elaks, ütleme Dresdenis, siis ma võib-olla tahaks hoopis Eestisse reisida, olen enam kui kindel, et kõik sealsed sihtkohad oleks sel juhul sadu kordi läbi käidud. Seega polegi vahet, kus elada, lähemad kohad on alati lähemal ja kauged jäävad kaugemateks. Ja kui lähemad enam ei sümpatiseeri, siis hakkad kaugemale pressima, isegi kui see mõnevõrra tüütum on. Nii lihtsalt on.

Ma arvan, et improved tegi nalja. Muidu inimesed on erinevad, 100 km on mu keskmine jalgrattamatka päevadistants olnud, nii mõnuga võttes ja mitte liialt kiirustades:)

Oma eelmise postituse selgituseks lisan, et 1000+ teekonnad on siiski paari esimese sõidupäeva teema, nii-öelda kiire kohalesõit. Sihtkohas kukub tempo oluliselt, esineb isegi 0 päevasid. Just praegu vaatasin oma mullusuvise autoreisi päevateekondi, sinna- ja tagasisõit 2+2 päeva 4350 km, kohapeal 10 päeva 845 km, mis teeb keskmiselt 85 km/päevas. Saab üpriski lõdvalt ja mõnuga võtta, palju sai lihtsalt mägedes jalgsi turnitud.

Oletades teoreetiliselt, et oleks teinud kohalesõidu lennukiga, lähim lennujaam minu kodust 80 ja sihtkohast 240 km kaugusel, otselendu ei ole, ümberistumisega lennu kestvus (alustades kodust lahkumisest kuni sihtkohas rendiauto kättesaamiseni) minimaalselt 9,5 tundi. Millest puhas lendamine ise 2 h, ülejäänu on vältimatult kaasnev "müra". Muide, sama ajaga olen ma autoga Varssavis, kus toimubki juhuslikult lennu ümberistumine, põhimõtteliselt Varssavisse saabudes jõuan veel järgmise lennuki "tagatulesid" näha:) Tegu lühima lennuvariandiga, järgmised oleks pikema jobutamisega. Nüüd siia otsa 4 tundi autosõitu, eesmärk polnud ometi mingisse lennujaama jõudmine. Ülipikk ja tüütu päev kokkuvõttes seegi, tõenäoliselt tuleks aru säilitamiseks siiagi vahele 1 ööbimine lisada. Lennukitel paraku pole kombeks uksest ukseni lendamine, isikliku helikopteri peale võiks sellistel puhkudel vast isegi mõelda.

Tegelikult on asi minu puhul hoopis selles, et meiega reisib kaasa alati ka meie koer ja teda ma ei pane lennuki pakiruumi isegi püssi ähvardusel mitte. Siia võikski põhimõtteliselt jutu lõpetada. Aga lisaks 2 võrdlemisi mahukat kohvrit minu video ja fototehnikaga + naise garderoob + tagasiteeks kodustele kaasaostetav teadmata mahu ja kaaluga nänn. Viimati oli koduteel auto suveniiride ja reisilt ostetud kauba arvelt üle 200 kg raskem ja see ei olnud üldse mingi mure. Kogu selle kola vedamine läbi terminalide - mõeldamatu. Isegi mu jalgrattamatka pagas on 60 kg kanti, teeb lennuki võimaldatavale pika puuga:) Sest unustasin öelda, et minu reisisihtkohta viivad lennud olid ainult käsipagasiga, esimene äraantavaga pagasiga lend oleks ilge ringiga läinud ja kestnud üksi juba 14 tundi, absurdne. Selle ajaga jõuan jalgrattagagi Riiga välja. Siia lõpebki kogu jutt.

Ma ei ürita kellegi orientatsiooni muutma asuda, nagu ma juba varemgi ütlesin, on see mõttetu. Aga sobib ehk näitena, et põhjenduste leidmine millisele stiilile iganes ei ole raske.

Ahjaa, lennuk vs auto ajakulu teemast. Mina mõõdan aega nii, et kell läheb käima koduuksest välja astumisel ja aeg lukustub sihtkohas hotellituppa sisenemisel. Kuna ma ei ela enam Tallinnas, siis Kesk-Eestist startides olen juba Lätist läbi kui lennuk ükskord Tallinnast oma rattad maast lahti rebib. Lennuki maandumise hetkel loen tõenäoliselt poolakeelseid silte ja arvestama peab ka faktiga, et sihtkoht ei paikne alati lennujaama kõrval. Sageli tuleb sihtriigis veel kohaliku transpordiga tunde seigelda, et päriselt soovitud kohta jõuda.

Minu hinnangul on ajaline piir kusagil 1000 km juures, kust edasi võib lendamine mõnevõrra ajavõitu anda. Eeldusel, et lennud toimuvad graafiku alusel. Minu terminalis molutamise rekord oma pidevalt edasilükatavat lendu oodates on 36 tundi, see ei ole kaugeltki lõbus.

Mulle tundub, et teemas püstitatud küsimusele sai Verso juba vastuse kätte - mitte keegi ei ole valmis oma usku muutma isegi kaose tingimustes. Lennureisijad lendavad ja autosõitjad veerevad, igaüks leiab enda seni harrastatud viisile sadu õigustusi, mis vastasleerile jälle hoopis hirmutavana tunduvad. Ehk nagu  Jaanus tabavalt ütles, kellele ema, kellele tütar, nende vahetamise üritus lõpeb niikuinii suuremat või vähemat sorti katastroofiga eelkõige osalejate endi jaoks, üle oma varju ei hüppa:)

Aitäh Alar, vastus on ammendav, tegelikult sellist vastust ma oletasingi.

Lisaksin siia pulmaisana sellise ääremärkuse, et lisaks peole võib abiellumise tseremooniagi kus iganes uuesti läbi mängida. Kasutatakse sageli Eesti piireski, ametlikult registreeritakse omaette suurema kisa-kärata ära ja külaliste juuresolekul tehakse pidulik "paaripanemine" kas uhkes mõisas, kenas looduses, kellegi kodutalus, miks mitte ka välismaal. Need ei pea tingimata isegi omavahel seotud olema, tean ka juhust, kus pulm peeti aasta peale ametlikku registreerimist. Võimaldab tseremooniat huvitavamaks teha ametliku kõigile pähekulunud, ehk isegi pisut  kuivavõitu standardprotseduuri asemel.

Maailmas on ju nii palju erinevaid, kohati isegi veidraid, pulmakombeid, miks mitte vürtsi lisamiseks neid kasutada, kui oma rahva traditsioonid tunduvad järgimiseks liiga lihtsad. Näiteks teemakohases Tais toidab pruutpaar pulmapäeva hommikul vaeseid munki ja pulmaööl peab sängi jagama isase kassiga. Usun, et mõne toitmist vajava munga ja kõutsi leiaks ka siitmailt:)

Vahva plaan Alar, mul just vastupidine seis, möödunud aastal käisin Austria Alpides, Dolomiidid on ootel. Aga huvi pärast küsin, miks üle Rootsi ja laevadega, see ei anna ju sõidukilomeetrites võitu, ajaliselt pigem kaotab?

Infoks mainin, et Austria Alpidesse on eurorahadega ehitatud mitmeid uusi mägiteelõike ja tunneleid, mida isegi kaardil veel polnud, aga need on kõik peale rekonstrueerimist maksuliseks muutunud ja vinjett neis ei kehti. Naljakas on see, et osad neist olid tasulised vaid ühes suunas ja alati selles, kus meie sõitsime. Võimalik, et teise otsa polnud jõutud veel tolliputkat ehitada. Vähemalt kolm sellist plaanivälist teemaksu tuli ette, summa 9-13 EUR igaühest ei ole küll sellise reisi puhul määrav, aga kohati tekkis tunne, et milleks mulle vinjett üldse, kui kõik jupid omaette maksu all. Saab maksta ka kaardiga. Vinjetti läks esimest korda vaja alles kodu poole suuna võtmisel Salzburgist siiapoole. Alpid ja need mägikülakesed on nii ilusad, iga kell läheks uuesti tagasi, ka mu naine ja koer on sama meelt. Just suvel, siis pole sellist "laulupidu" nagu suusahooajal, aga paadunud huviline saab mõned suusanõksud isegi suvel ära teha, on aastaringselt toimivaid suusakeskusi. Austria ongi hakanud viimasel ajal panustama suusatamise kõrval ka suveturismile, kõikjal on igale maitsele matkaradu jne.

Kogu reisi vältel ei kohanud Poolast edasi ühtki Eesti numbrimärgiga autot, mis muidugi ei tähenda, et eestlast mõnes rendiautos ei võinud olla. Siiski näib, et automatkamine ei ole meie rahva hulgas reisistiilina kuigi populaarne. Vaevalt see nüüdki väga massiliseks muutub, sest autoreis kujuneb odavast lennu-paketireisist ikkagi palju kallimaks.

Igal juhul autoga, kuhu iganes ratastel mõistlikult saab. Lennuk pole mu esimeseks valikuks kunagi olnud, tüütud tunde kestvad terminaliprotseduurid ja kaos lennunduses ei ole kriisiga tekkinud, see on juba aastakümneid jama olnud ja mugavamaks ei lähe seal enam miski. Väldin võimalusel lennureise, teinekord pole pääsu, eks siis tuleb ära kannatada.

Rail Balticu valmimisel on minu isiku näol tõenäoline klient olemas, Euroopa piires arvestatav konkurent lennukile, palju mugavam kindlasti.

Hetkel on mul juba 5 järgnevat autoreisi kellaajaliselt ja rahaliselt valmis planeeritud, eriolukorra tõttu aga "sisse soolatud".

Kui piirid lahti lähevad, keeran autonina esimesena Soome järvistu poole, järgmisena on ootel Kesk-Norra, sealt edasi Põhja-Itaalia, Lõuna-Saksa, Ahvenamaa, Taani, mõtteid on veel vähemalt paarikümne reisi jagu, kõik lennuvabad ja auto tegevusraadiuses. Jätkub aastateks. Kõige selle vahele kindlasti ka Eestit, puhkuse pärast ei pea tingimata maakera taha lendama.

Soomes on hotellid augustiks broneeritud, kõik tasuta tühistamisega, ma nende pärast veel ei muretse. Nagu ma tegelikult üldse ei muretse, sest mul on alati ka plaan B, C, D ja E varnast võtta, täpsemalt arvutist. Tekib tunne, et läheks hoopis teises suunas, valin siit oma koostatud sobiva plaani ja võiks päevapealt jeehat tõmmata. Nüüd on kodus istudes aega plaani pidada, seegi omaette huvitav tegevus, mõttes nagu reisikski juba.

1991 kaameraks Canon iON RC-251. Pilt 640x480px, andmekandjaks 3,5" flopiketas. Sama resoga olid ka tolleaegsed monitorid ja telekad, paberile ei olnud sest passipildi mõõtu kaadrist midagi panna, aga oli kaabel telekaga ühendamiseks ja sai omi klõpse kohe telekast vaadata, mis oli tol ajal vau mänguasi. Ei ole neist ühtegi kaadrit säilinud, flopid kõik minema visatud ja ega mul praegu polekski enam selliste lugemiseks tehnikat.

Vahel läheb mingi periood elust kaduma, nagu mul läks kaotsi kolimise käigus ka paarikümneaastane vahemik fotomaterjali paberil, slaidid ja negatiivid. Mis läinud, see läinud, kadunud noorust ja pilte võta enam kusagilt tagasi, nagu poleks olnudki. Noorust ei nuta taga, fotodest on küll  kahju, kui jälle meelde tuleb. Isegi need esimesed digipildid oleks võinud paremini arhiveerida, enda hoolimatus maksab hiljem kätte.

Olen korraldanud paljude aastakümnete jooksul erinevaid üritusi: pidusid, kokkutulekuid, seminare, matku, reise jpm. On üks asi, mis on mulle selgeks saanud - inimesed on üldiselt vastutustundetud. See tundub ajas süvenev protsess olema, ei ole enam sellist õlg-õla tunnet, et üks kõigi - kõik ühe eest.

Ja ongi selline seis, et kuulutad mingi ürituse välja, registreerid soovijad, rehkendad osamaksu suuruse välja, broneerid kõik ära, maksad kinni ja ....  ürituse toimumise päeval inimest ei ole. Isegi ette hoiatamata, keegi jätab lihtsalt tulemata ja teda ei huvita, et keegi teda kusagil ootab, et keegi peab tema osa kinni plekkima vms. Hakkad otsima, kuhu tegelane jääb, selgub, et ta ikkagi ei saa/soovi tulla, vaevumata isegi põhjendusi otsida. Ja loomulikult ta ei pea oma kohuseks enda osa kinnimaksmist. Nii läheb, kui inimene ise oma rahaga ei vastuta.

Mis siis teha, kes kahjud kannab? On ju arvestatud kindla hulga inimestega, minuti pealt puuduvale asendust võimatu leida. Jagada kulunud summa ülejäänud seltskonna liikmete vahel osamaksu suurendades või kirjutada kahjum enda kontole?

Olen sellest õppinud, mitte kunagi ei maksa ma kellegi osa omast taskust. Osamaks on kindel suurus, kogun soovijatelt ettemaksud ja alles seejärel tegelen broneeringute tasumisega.

Ühtlasi maksjatele teada andes, et mitteilmumise korral misiganes põhjusel nad minult midagi tagasi ei saa. Isegi haiguse või muu mõjuva põhjuse puhul mitte, mina pole haigekassa ega kindlustusfirma.  Parem leidku ise asendus enda puuduvale kehale. Või kui tahab riske maandada, vaadaku ise, kuidas ja mis selgituse abil hüvitise kindlustuselt välja võlub. Ei saa inimesi usaldada, no ei saa. Miks see korraldaja mure peaks olema, et tema pea panti pannakse?

Kuna küsimus oligi hüpoteetiline, siis selline oli minu praktikast lähtuv vastus, ei tasu riske ise enda kraesse koguda, keegi sulle selle eest aitäh ei ütle.

On ka teine variant - tehagi selline hind, mis kataks võimaliku mittesaabuja kulud varuga, osamaks koosnekski sel juhul põhi- ja kindlustusosakust. Mis tõstaks ürituse hinda loomulikult kõigi jaoks. Kas ja miks aga teised kohusetundlikud liikmed peaksid üksiku vastutusvõimetust kinni plekkima - selles on tegelikult küsimus?

Heakene küll, olgu see seadus milline tahes, aga kui Sulle on trahv sisse soolatud, mis Sa selle tarkusega enam peale hakkad? Fakt on, poolakatele naastud ei meeldi, nad ei lase selliste rehvidega kedagi kolmandatest riikidest sisse või kui teelt tabavad, pead ei silita. Üldteada on ka, et ametnikuga vaidlemine on nagu vastu tuult ..., märjaks saad ikkagi lõpuks ise.

Samavõrra, kui ebausaldusväärseks pidada Poola politseiniku seadusetundmist, ei võtaks ma ka iga meie ametniku väljaöeldut puhta kullana, telekas võib rääkida muidugi kõike. Tegelik elu on sageli midagi sootuks muud, kui nööri mööda seadustähe järgi käimine ja parem oleks oma tegemistes reaalse maailma oludega arvestada. Lähed Poola politseinikule seletama, et meie telekas keegi rääkis midagi?

Ma ise sellist riikideülest seadust ei tea, mis lubaks naastrehvi keelu ajal sellega ikkagi ringi paarutada, küll aga on olemas vastupidine seadusepügal meie liiklusseaduses, mis lubab talverehvi kohustuse perioodil sõita ka suverehviga oma sihtpunktini, kui saabutakse talverehvi kohustuseta riigist transiidina. Näiteks Saksast autot tuues. Kas on kindel, et see jutt hoopis sedapidi polnud? Ma nagu hästi ei usu, et meie politseiametnikul on üldse pädevust ja põhjust kommenteerida teiste riikide liiklusseadusi, mis on igas riigis erinevad.

mees80

Poolas ei olegi talverehvi kohustust ja Poola ning Saksamaa on 2 Euroopa riiki, kus naastrehvi kasutamine on ühemõtteliselt keelatud. Mis sai selgeks ka VäikeLottile, kui ta piiripunktist tagasi kupatati ja naastusid välja pidi rookima. Mingit Euroopa Liidu ülest liiklusseadust ei ole olemas, kohalikud seadused on alati kõrgemal. Naastudega krõbistamise eest saad Poolas trahvi nii, et välgub, lisaks hakkad kraavipervel omi naastusid välja koukima, sest edasi nendega sõita ei lubata. Kui see pole Sinu jaoks probleem, siis nõustun Su väitega probleemi puudumisest.

Ma ei tea küll kedagi nimetada, kes oleks Poolas seesuguse asja eest trahvi saanud, sest enamik reisiselle suvatsevad enne võõrasse riiki sisenemist mingi kodutöö ära teha, ega hakka külla minnes omi seadusi kehtestama. Kui siit mõni ongi krõbinal läbi Poola läinud, tuleb see lugeda siiski vedamiseks, millest ei pea oma tulevaste reiside planeerimisel tingimata lähtuma.

Eks see olegi sügavalt individuaalne otsus, millise tasemeni keegi soovib riskida, teine suhtub jälle loominguliselt kiiruspiirangutesse ja võib seegi õnneks minna. Sama põhimõtte kohaselt võiks näiteks britt siia tulles õigustada 0,8‰-stes aurudes sõitmist, sest tuleb ju riigist, kus selline piir on seaduslik.

Et nagu mäkke teejuhiks võetud "kogemusega" oma poiss paneb kogu vinge tehnikaga eest minema ja jätab kaaslase, igasuguste orienteerumis- ja sidevahenditeta, lumetuisus, laviiniohuga, 0-nähtavusega, sobiva varustuseta, lihtsalt maha! No andke andeks.

Esimene asi, mis mäkke minejale pealuu sisse taotakse, mitte kedagi ei jäeta mitte mingitel tingimustel maha - kehtib mäekoodeks! Mägedes juhtuvad asjad kiiresti, muutub paugust ilm, sammuke rajalt kõrvale, väänab keegi jala, mis iganes. Kas VäikeLotti suudab endale adekvaatselt aru anda, kaugele ta kohalike "samuraide" toeta oleks üldse jõudnud ja millest seekord pääses? Mäed ei ole naljategemise koht.

Ise käisin Goverlal 73-ndal, kuigi ilm oli ilus ja tipp paistis, püsis grupp lõpuni koos, ka laskumisel ei lubatud lahknemist. See oligi mu elu esimene mäe moodi mägi, kus tegin oma esimesed sammud viltusel maal, kus õppisin esimesed mägimatka põhitõed. Senised kõrgemad piirdusid vast Haanja küngastega. Tore on teada, et seal kõik ikka samamoodi.

Lapsega või lastega reisimisel tuleks suuta isiklik ego kõrvale lükata ja esitada endale vaid üks küsimus: Mida see lapsele pakub?

Ma oma titeeast reisimisi ei mäleta, autot me peres tollal polnud ja tõenäoliselt veeti siis mingi ühistranspordiga kuhugi kaasa. Ma ei oska öelda, mida ma sest sain või mitte, küllap ta üks piin oli. Mäletan aga aegu 5-7 eluaastani ja seda iseloomustab ammendavalt väljend: vastik-vastik-vastik. Ei mingit lõbu, ainult üks piin ja viletsus. Isegi maale vanaema juurde 2-tunnine rongisõit tähendas lõputuna näivat õudust. Ja ma vist ikka vingusin kah omajagu.

Mõne üksiku jäätisega või karusellitiiruga ei õnnestu last ära osta, kui selle lõbu eest lasub lapsel kohustus pikki kilomeetreid vanema sabas mööda surmigavaid muuseume vms lohiseda, transpordivahendis ahistavat tunnet kogeda. Mis nullib kogu hetkelise rõõmu hoobilt ja meelde jääb vaid ebameeldivam osa. Reisimine hakkas mingit huvi pakkuma alles 8-9 aastaselt. Esimesed vanemateta matkad ja ekskursioonid 12-aastaselt omavanuste seltskonnas, täitsa põnev oli juba. Lapsega lastereisile, mitte laps kaasa täiskasvanute reisile, nii lihtne see ongi.

Reisile minnes peaks ju seltskonna komplekteerima võimalikult sarnaste huvidega indiviididest, seda teab ometi iga matka- või reisikorraldaja. Isegi iga täiskasvanu ei sobi teisega, rääkimata lastest. Kes soovib kultuuri, kes huvitub arhitektuurist, kes ihaleb ürgloodust, kes  otsib reisilt lõbu ja meelelahutust. Erinevate huvidega inimesed ühes pundis tähendab varem või hiljem lahkarvamusi ja vältimatuid tülisid. Laps on ka inimene, ei maksaks vast lapse huvidest üle sõita, eriti kui tegu veel oma lapsega/lastega.

Ma oma pere järelkasvust võin veel öelda, et mõni talus autosõitu enamvähem, teiste jaoks oli isegi Tallinn-Pärnu ots liiga pikk. Põhiküsimused peale esimest 30 minutit vanusest olenemata (2-16a): "Kas me juba kohale ei hakka jõudma?", "Kas läheb veel kaua?" jne. Lõpuks muutus sõit ka endale ebameeldivaks kohustuseks. Esimesed vabatahtlikud reisid tegid need lapsed 18+ vanuses, kus virisemine asendus huviga. Nüüd reisivad nad kõik ja on ise juba lapsevanemad. Neistki osad veavad omi tittesid kaasa. Ei tea, pole kaasas käinud (erinevad huvid), pole kõrvalt näinud, kuidas nende tited seal end tunnevad või mida näiteks Colosseumist arvavad, ju siis neile sobib nii. Või ehk nad vähemalt arvavad teadvat, ma loodan. Millegipärast minu autos needsamad tited väga rahulikuna ei püsi ja kohalikud sõidud planeeritakse hoolega tittede lõunauinaku ajale. Kas pikal reisil sellest piisab?

Nagu täiskasvanud, on ka lapsed erinevate huvidega ja taluvuspiiridega. Alustada oleks vast sobiv oma lapsepõlve meenutamisega. Eeldades, et käbi ei kuku kännust kaugele, nagu ma ka oma pere eri põlvkondade näitel võin kinnitada. Mõeldes tagasi neile aegadele, mis meeldis, mis mitte. Kui reisimine ei meeldi mürsikule, miks peaks titele meeldima? Vastus võib juba selles peituda ja polegi vaja võhivõõraste nõu küsida, mida, nagu me siin juba veendusime, leidub seinast-seina ja küsija pole sest tõenäoliselt targemaks saanudki.

Ma ei tea, kas olen erand, aga nõukaajal reisisin kordi rohkem, kui täna see võimalik on. Kilomeetrites või päevades mõõdetuna. Tõsi, sihtkohad jäid teadagi suletud territooriumi piiresse, aga see ala oli ikkagi kuuendik maailmast, kus leidus kõike, mägedest palmideni, kõrbest igikeltsani. Läbitavad vahemaad olid 2x pikemad, kui Euroopa tervikuna võimaldaks. Mida näitab ehedalt ka mu auto odomeeter, tollal sõitsin keskmiselt 40000km/aastas, nüüd tuleb heal aastal napilt 20000km kokku. Ka lennu-, bussi-, rongi-, suusa-, laevareise; jalgsi-, süsta-, mägi- ja jalgrattamatku oli vanasti rohkem, igav juba ei hakanud, vahelduse üle kurta polnud põhjust.

Tõsi, annan endale aru, et praegu pakutavaid odavpakette kasutades saaks endise taseme kilometraažilt kätte küll. Paraku kõik need kuumad, kauged ja odavad kohad, mille järgi suur osa rahvast õhkab, mida unes näeb, mida reisi kvaliteedi näitajaks peab, ei ole absoluutselt minu teema. Aga mulle sobiva normaalse kliimaga paikadesse reis omal käel läheb üpris kalliks, selliseid sutsakaid saab minusugune pensionär vast korra aastas endale lubada. Venemaale enam väga ei kipu, omal ajal sai see risti-põiki läbi käidud, siinpool aga on käimata paiku küllaga, jätkub minu eluajaks ja jääb ülegi.

Nii need reisipikkused kokku kuivavadki, kuigi reisipisik ise pole kuhugi kadunud, küll läheks, teeks ja oleks, aega ju maailm käes. Nagu paljudes paikades kohatud saksa pensionärid, üürivad oma kodumaja välja ja kolistavad aastaid jutti mööda ilma ringi. See teeb kadedaks, et nende pension seda võimaldab.

Aga võib-olla ongi parem, iga asi, mida jaopärast saab, tundub sellevõrra väärtuslikum. Kui reisimisest saab igapäevane rutiin, kaotab see suure osa oma väärtusest. Olen seda omal ajal paljudel tööreisidel kogenud, reisiväsimust nimelt ja sageli oleks eelistanud hoopis rahulikult kodus olla järjekordse tüütu hotelli asemel. Igal reisil on 2 head otsa: kodunt lahkumine ja koju tagasi saabumine:)

Aitäh, dante, ma ei tea, miks ma varem selle peale tulnud pole, et seda nuppu pressida. Lisaks märkasin nüüd ka nuppu pealkirjaga: "Mine uusima kommentaari juurde", mingil põhjusel on ka see mul varem kahe silma vahele jäänud. Igatahes on mu mure nüüd tõesti lahenenud.