Viimased kommentaarid

Sai siis paari viimase nädala jooksul kah paar korda Poolat läbitud. Alustades lähimast otsast, nii minnes kui tulles üle Białystoki. Ajavõit või kaotus sõltub peamiselt asjaolust, kui pedantselt kiiruspiiranguid järgida. Białystokist nii 50-60km Varssavi suunas on tihedalt või õigemini pea katkematult 100-piirang, mitte 120, nagu ülejäänud trass. Millest keegi muidugi ei hooli. Ka politsei mitte, vahtisid tee ääres 160 liikuvat voolu ega teinud teist nägugi.

Tagasi tulin Katowice poolt Łódźi suunas mööda E75-t. Meil oli Varssavi lähistel öömaja ootamas. GPS üritas küll korduvalt varem meid paremale suunata, aga eirasin seda eelistades külavaheteedel vingerdamisele maksimaalselt magistraali ära kasutada. Mingil hetkel läks GPS lolliks, ta ei suutnud enam meie asukohta E75-l paika panna, ega kulunudki palju aega, kui keelumärk ees, kusagil Piotrków Trybunalski kandis tuli ikkagi paremale ära minna. Jäigi teadmata, mis põhjusel sealt edasi ei saanud ja kui pikalt see tee kinni on. Nii et Łódźi lähistel tasub praegu E75-t vältida. Ilmselt on tegu siiski ajutise olukorraga

See korter näib olevat oma tegevuse lõpetanud, igatahes on sellega midagi mäda. Valin millise kuupäeva iganes, isegi järgmise aasta aprillis nädala keskel on see ikkagi välja müüdud. Kuna hind on kah selline nagu ta on, siis võib oletada, et ehk on keegi selle korteri hoopis pikemaks ajaks põhielamiseks välja üürinud ja seepärast ta enam saadaval polegi. Ütleb ju kirigi bookingus, et Kahjuks ei saa seda majutusasutust meie veebilehel hetkel broneerida Mis vaid kinnitab kahtlusi. Antud juhul on võetud krediitkaardilt juba topeltsumma, sest 1 öö vaid 18 EUR pidigi olema.

Soovitus, tühistada see broneering, aega selleks ju veel on, jääda ootama rahade tagasilaekumist. Võimalik, et nad tegid näpuka ja tagasimaksmise asemel hoopis võtsid sama summa teistkordselt. Kirjuta majutusasutusele ja kui sealt vastust mõistliku aja jooksul ei tule, siis booking.com klienditeenindusse. Nad sebivad ise, bookingusse on vaja esitada ka tõendus, ehk siis konto väljavõte, kus mõlemad mahavõtmised näha.

Kui põhjarannik, siis ühinen eelkõnelejatega. Hundikoopast nõks edasi on veel Święta Lipka klooster, kuhu tasub sisse põigata. Meie olime seal pühapäeval ja sattusime parasjagu algavale kontserdile. Sissepääs ja kontsert olid tasuta, need toimusid iga paari tunni tagant. Kas ainult pühapäeviti, seda ma ei tea. Igatahes oli see päris tore elamus, esitati tuntumaid ooperimeloodiaid jms.

Meie käisime Hundikoopa lähistel Mazurolandia miniatuuride pargis, mulle erilist muljet ei jätnud, lastele vast meeldiks, kui juba tee sealt niikuinii mööda viib. Poolakatel on neid miniatuuride parke pea iga küla juures, ülejäänud jätsime juba vahele.
Olsztyni vanalinnas võib väikse jalutuskäigu teha, meenutab paljuski Tallinna vanalinna.
Veel pisut edasi Malborki loss, see on võimas ja pea kohustuslik ära käia. Muidugi tehti ta sõjas pea maatasa ja kõik on nullist uuesti üles ehitatud, nagu enamik asju Poolas.
Gdanski-Sopot Gdynia kolmiklinn on pikemat vaatamist väärt, Sopotis võib vaadata kõverat maja(Krzywy domek), käia muulil ja rannas, lihtsalt jalutada, tore suvituslinn. Sopotis on veel kuulus laulufestivalide paik - Opera Leśna, kus tasub minna ka lavale ja katsetada sealse vabaõhulava akustikat.
Järgmine põnev koht oleks Heli maakitsus. Meie käisime küll autoga ja mingit tunglemist ei olnud (see ei olnud nädalavahetus), aga sinna saab Sopotist ka laevaga reisida.
Aivart67 mainitud Łeba oli ka meie reisi kaugeim punkt, väga tore suvituslinnake, meenutab meie Pärnut. Ka seal on dinosauruste park, labürint, lõbustuspark ja palju muud tegevust lisaks rannale, aga kindlasti ei tohiks vahele jätta düünidesse ronimist, mis on elamus nii lastele kui suurtele. Sõita saab sinna elektribussiga või jalgrattaga, jalutamiseks natuke kauge ehk ja oma autoga ei saa.
Ehk oli abiks. Muide üks kohalik, kuuldes, et me Eestist, küsis Łebas me käest, et miks me üldse siia tulime, teil endal ju vähemalt sama ilusad mererannad. Kui ainult mere pärast, siis võis ta jutus tõeteragi olla. Ja veel, me ei kohanud 10 päeva jooksul ühtegi eestlast, ega näinud ühtki Eesti numbrimärgiga autot. Millest me ei lasknud end häirida:)
Täiendan veel pisut sama postitust, üks kena linnake on ka Mikołajki, kui peaks meeldima selline jahisadama melu. Meile igatahes meeldis ja õnnestus hotellis üks päev lisaks kaubelda, sama tuba neil enam pikendada polnud võimalik, aga nad andsid meile tavatoa hinnaga hoopis sviidi mõlemaks päevaks. Seal rida järvi, mis omavahel ühendatud ja laevatada võiks seal päevi. Rannapromenaad ongi see põhiline hängimise koht. Saab ette võtta laevareise, aga osades kohtades oli võimalus rentida juhita mootorpaat, et iseseisvalt neid järvesopikesi avastada. Mingeid laevajuhi pabereid ei nõutud, algul vaid kiire instruktaaž ja olemas, need ei ole küll mingid kiirkaatrid, aga ega seal tiheda veeliikluse tõttu ei tohigi kimada. Tegime meiegi algul tiiru laevaga, hiljem popsutasime ka mootorpaadiga pisut ringi, pean tunnistama, minul esimene mootoriga veesõiduki juhtimise kogemus. Õhtuti seal promenaadi äärsetes kõrtsides elu keeb, aga kõik tundub kuidagi rahulik ja viisakas, kellelgi kuhugi kiiret pole ja võetakse vabalt. Täitsa sobib ka lastega õhtul välja minna. Mingit läbu, röökimist, kaklust ega purupurjus tegelasi ei kohanud, mis meie kandis siin pea kohustuslik pidutsemise koostisosa tundub olevat. Või siis koristati nad õigeaegselt ära, kultuurne värk ikkagi.
Veel 1 väike täiendus, puhkuse aeg ja ega ma nädalapäevi eriti ei lugenud, mingis linnakeses parkisin auto ja toppisin mündid parkimisautomaati. Kohe kargas minu tegu näinud poolakas ligi, et täna pühapäev ja parkimine tasuta, mis sa raha raiskad. Aga automaat oli mu mündid juba alla neelanud, ega see tasuta päevast ei hoolinud:)    

FD62, sinu kirjeldatud viisi nimetatakse mustaks turuks. Ja kui keegi jätab midagi maksmata, saadetakse kohale "kapid" võlga sisse nõudma, nii lihtne see ongi:)

Kui aga rääkida järelmaksust järelmaksu mõistes (mitte arvest tähtajaga tulevikus), siis selleks tehakse leping. Kas selle teeb reisikorraldaja, pank või vant turult, ei mängi rolli. Estravel teeb kindlasti järelmaksuks lepingu. Mis on mõlemapoolsete allkirjadega kinnitatud, seal seisab kindel summa, mis ei paindu enam kliendi soovi kohaselt takkajärgi. Ükski kohus ei vabasta lepinguliste osamaksete tasumisest, kuhu oled ise alla kirjutanud. Jätad tasumata, saad inkasso kraesse, eks ürita siis kohtus oma õigust tõestada. Leping on nagu aamen kirikus, lõplik ja paindumatu.
Tasub ikka enne omale mingi kohustuse võtmist mõelda ja need riskid jäävad igaljuhul Sinu enda kanda, ära üritagi muud väita. Grupijuht reisil pole mingi otsustaja kellegi järelmaksust vabastamiseks või lepingu muutmiseks.
Kaup/teenus ei vastanud ootustele, esitad reklamatsiooni ja nõuad kahjutasu.
Oled ikka ise katsetanud oma meetodit ja töötab või lihtsalt mängid laia lehte?

Olen korra ööbinud Laagna hotellis, see Narva-Jõesuust 9km. Olemas ka karavanikohad. Ei midagi erilist, aga lihtne ja suuremast kärast kõrval asuv kohake. Sisebassein ja saunad olid peale pikka matkapäeva asjaks ja söök oli mäletamist mööda päris hea. Naljakas on see, et nende veeb pakub küll igasuguseid keelevariante, aga mitte eesti keelt. Ei meenu, mis keeles me kohapeal personaliga suhtlesime.

Sel aastal, kui mina Ida-Virumaal matkasin, tahtsid vaid sääsed meid elusalt nahka panna, ümbruskond näikse nende sigimist soosivat. Mujal Eestis säärast sääseuputust samal ajal ei olnud, me isegi ei tulnud selle peale, et peaks end kaitsevahenditega varustama.

FD62 päris nii nüüd asjad ei käi, et kui mul on vaba raha, hakkan oma suva järgi ise rahvale järelmaksu, krediiti või laenu pakkuma. Selleks tuleb taotleda finantsinspektsioonilt krediidiandja tegevusluba, mille saamise eelduseks on mitmetele finantsasutustele kehtestatud nõuetele vastavus.

Vaatasin just järgi, Eestis on praegu üldse 49 aktiivset krediidiandjat, tõepoolest Estravel kah nende seas. Rohkem krediidiõigusega reisifirmasid seal silma ei hakanud, poodidest figureerib veel Aare Autopood, ON24, Stokker ja Telia, ülejäänud näivad (vähemalt nime järgi otsustades) puhtalt laenudele ja liisingutele spetsialiseerunud olema.
Ja kui Sa oled juba järelmaksu lepingu alla kirjutanud, pakutud summa, intresside ja maksegraafikuga nõustunud, siis ma tahaks küll näha, mis valemiga Sa peale reisi otsustad mitte kogu summat maksta:) Leping on finantsiline kohustus ja kellegi subjektiivne tagantjärgi hinnang reisi kvaliteedile ei muuda seda enam kehtetuks. Küll on võimalus tarbijakaitse vm sarnase teemaga üritada reisifirmalt mingi kompensatsiooni taotlemine avastatud puuduste eest, aga see on täiesti järelmaksust eraldi teema juba, lihtne see igatahes ei saa olema.

Minu teada ei anna ükski pood ega firma ise järelmaksu selle sõna otseses mõistes. Nad kõik teevad koostööd mingite pankadega, pank tasub su eest antud juhul reisifirmale kogu summa ja hiljem tasud ise pangale koos intressidega. Mis teeb kokkuvõttes reisi või kauba omajagu kallimaks.

Sama edukalt võib küsida ka pangast otse laenu ja siis kasutada millist reisifirmat iganes. Sisuliselt ongi ju tegu pangalaenuga, mida saab mõnel juhul ka reisifirma vahendusel vormistada, vastuse annab ikkagi pank ja laenuleping koostatakse samuti pangaga, mitte reisifirmaga. Kaldun arvama, et tavalisel kaupmehel või teenusepakkujal isegi pole õigust oma nimel finantseerimisteenust pakkuda, selleks peaksid nad endale panga õigused vormistama.
Nagu näiteks Liisi, kellel oli kah kunagi järelmaksu nime all finantseerimisteenus, aga see muutus hiljaaegu Holm pangaks ja nad pakkusid näiteks mulle hoopis krediitkaarti, millega saab suvalise teenuse või kauba eest tasuda, vajamata iga kord eraldi järelmaksu/laenu/misiganes nimega finantseerimise vormistamist. Põhimõtteliselt toimib samadel alustel ka igasuguse panga krediitkaart, lihtsalt hakkad kulutatud osa eest intresse tasuma.
Osadena maksmine käib aga ikka nii, et enne reisi maksad varakult mingi(d) osa(d) ära, aga reisi alguseks või mingiks määratud kuupäevaks peab kõik tervikuna makstud olema, vastasel juhul reisile ei pääse.

Arvan, et mõne teemaksu pärast ei pea pika teekonna puhul ülearu pead vaevama. Tuleb mõni sillakene, tunnelikene või praamikene ette, maksad see mõni eurot ära ja sõidad rahulikult edasi. Lõppkokkuvõttes kujuneb maksuliste lõikude läbimine reeglina ka soodsamaks kui kitsaste kõrvalteede kaudu maksuliste lõikude vältimiseks vingerdamine, puhtalt kütusekulu arvelt, ajavõidust rääkimata. Eriti, kui eesmärgiks on ka kuhugi välja jõuda. Sihtkohas võib juba igasuguseid kitseradu avastada, küllap on neid kõikjal piisavalt, aga kogu teekonda ma tervikuna sedasi ikkagi ei planeeriks.

Peale tunneli-, silla- ja praamimaksu esineb veel rahvusparkidesse, linnadesse või muudesse turismipiirkondadesse sisenemise makse, mis ilmselgelt ei kvalifitseeru kiirteedeks, aga tavalisel külavaheteel pole küll kohanud.

Eestis väljastatud parkimiskaart kehtib kogu EL-is, aga riigiti on selle kasutamise tingimused mõnevõrra erinevad
https://europa.eu/youreurope/citizens/travel/transport-disability/parking-card-disabilities-people/index_et.htm
Antud lingilt leiad ka eraldi iga riigi kohta soovitud vastuse. Kaart ise peab olema uue ühtse EL vormi kohane ja selle tagaküljel on muide sõna-sõnalt kirjas, et see kehtib terves Euroopa Liidus.

Siis on veel matkasuvilad ja välismaa keeles motorhome-ks kutsutud asjandused, mis on tegelikult kõik üks ja sama asi, kõik nad on B-kategooria sõidukid ja bussist ikka valgusaasta kaugusel. Liiklusvahendi mõistes kuuluvad nad hoopis mahtuniversaalide kategooriasse. Kasutajate ja nende rentijategi seas on terminid segi nagu Kört-Pärtli särk ja kasutatakse kordamööda kõiki nimevariante, millest ei maksa end häirida lasta. Ahjah, mõni kasutab veel karavani nimetust, aga selle all mõistetakse tavaliselt siiski järelveetavat haagissuvilat. Aga ka mitte alati.

Ookeani taga seevastu on juba järjest laiemalt kasutusel väheke tummisemad isendid, nagu näiteks järgmine:
See on juba küll bussi moodi, aga siinpool suurt vett pole ma sellist isegi eemalt näinud:)

Meelis, praegu on matkabussi maksuks suvehooajal 30€, kuni 30-kohalisel bussil, sõiduautol ja kuni 5,5t veokil aga 20€, seega kõik muud ongi odavamad. Vaid suured bussid ja rekkad on sest veel kallimad. Arvan, et asi ei ole sõiduki mõõdus, pigem arvestuslikus koormuses keskkonnale.

Üleüldse näib paljudes riikides matkabuss rahvavaenlaseks nr 1 olema, küll on neile piirangud parkimisel ja linnadesse sissesõidul, no ei meeldi need riistapuud ametimeestele. Seevastu meeldivad aga pikanäpumeestele.

Tsiklitel on Nida sissepääs aastaringselt 5€, autodel on 20€ ainult 20.06-20.08, ülejäänud aastal on ka autodel vaid 5€. Kaliningradi poolelt Nidasse ja vastupidi pääseb transiidina mööda maanteid läbi keelutsooni vabalt erilubasid vajamata, keelutsooni ei tohi vaid töllerdama jääda.

Transiidiks kasutatavatel maanteedel siiski mingeid erilubasid tsooni läbimiseks vaja pole.

No ma läksin nüüd hoogu, terjekas kirjutas veel kapsapõllust. See meenutas kohe üht järjekordset seika, seekord siis olime autoga teel Leningradi ja ööbimine teadagi jälle telgis. Eks see Leningradi ümbrus selline soisevõtu ja võsastunud on, kah otsisime pikalt sobivat telkimispaika, lõpuks seadsime end ühe männituka veerde kapsapõllu äärde. Kapsaid me ei varastanud, meil olid omad produktid olemas, priimusel supp juba podises kui ühtäkki seisis me ees mitte just sõbraliku moega püssimees. Et mida me sealt otsime jne. Eks me siis seletasime, et turistid Eestist ja ei leidnud paremat kohta telkimiseks. Kuuldes et Eestist, muutus mehe toon kohe sõbralikuks, soovis lahkudes head ööd jne. Enne veel jõudis kiruda, et varganägusid on palju ja ta peab oma kapsapõldu niiviisi valvama, muidu varastatakse tühjaks. See oli aeg, kui eestlased viisid omi kapsaid Leningradi turule, õige meil nende omi vaja virutada:)

Lisan siis ka selle auto pildi, millega pool NSVL-i läbi sõidetud sai:

Nagu terjekas kirjutas, on ka sarnastel bussieksursioonidel osaletud. Ööbimine telkides oli sellisel juhul päris tavaline:


Siit lõuna poole minnes on meie jaoks harjumatu, et läheb väga järsku pimedaks. Kord oli kah kusagil teel Karpaatide poole, kas Valgevenes või Ukrainas, muudkui otsisime sobivat telkimiskohta, aga kõikjal vaid risu. Lõpuks oligi täis pime käes ja keerasime esimesest ettejuhtuvast teeotsast võsa vahele sisse, leidsime isegi ühe lagedama platsi. Bussi tulede valguses saime telgid püsti ja magama. Hommikul ärkasime suure mürina ja kolina peale, meie telkide ümber askeldasid igat mõõtu traktorid ja kallurid. Olime maandunud otse keset prügimäge. Siis polnud enam jorutamist, kibekiiresti piinlikkusest nõretades telgid bussi ja jeehat.

Tekkis probleem pildi lisamisega, väikse pusimisega sain sellele lõpuks pihta, aga nüüd uus mure, ei saa enam seda mittevajalikku postitust kustutada.

Nagu siin varemgi öeldud, organiseeriti igal aastal erinevaid reise töökohtade poolt töötajatele ja nende peredele sümboolse hinna eest või suisa tasuta. Mõned seigad jäävad meelde, mõned ähmastuvad ajaga, mõned ununevad täiesti.
Esimese reisina on mul lapsepõlvest meeles ekskursioon Moskvasse, mina olin siis 8-9-aastane. Pea igal asutusel oli sõsarasutus ka mõnes teises NL linnas, minu vanemad olid sel ajal trammijuhid, seega kohapeal ööbisime Moskva trammipargi ühikas. Ilmselt on järgmine pilt sellest või mõnest teisest tolle aja tüüpilisest hotellist/ühikast, pildil mu ema ja isa:

Palju ma sest reisist ei mäleta, aga meeles on VDNH ehk rahvamajanduse saavutuste näitus, kus igal liiduvabariigil oli oma paviljon ja ekspositsioon. Seal sai sõita sellise autorongiga, mis oli poisikeste jaoks huvitav. Pildil olen mina see kõige pisem tegelane:

Meeles on veel, et Eestit esindas seal suur siga, tõenäoliselt oli muud veel, aga siga on meelde jäänud. Tal oli oma hooldaja, kes teda ja ta puuri muudkui kasis, ma pole nii puhast siga varem ega hiljem näinudki. Kunagi hilisemast ajast mäletan, et meie vabariiki esindasid ka suitsuvorstid, erinevad konservid, kommid ja šokolaad jms, mida poelettidel naljalt enam ei kohanud. Aga selle esimese reisi ajal 62 või 63 olid need asjad kõik ka poes vabalt saadaval, seega ei olnud "delikatesside" muuseumist vaatamisel mingit jumet. Pealegi suitsuvorst mulle lapsena üldse ei maitsenud, sihuke kõva ja vastik junn.
Siis oli seal veel kosmosepaviljon, kus esimesed sputnikud üleval. Mis valmistasid pettumuse, nagu mingid lömmis romud. Ma ei tea, mida ma eeldasin, aga kujutelmas oli sputnik ikka mingi läikiv ja ulmeline asi. Pole teada, kas need olidki päris, vist hoopis mingid maketid.
Siis oli seal veel 360° panoraamkino, mis kah erilist muljet ei jätnud, vaatasin ära ja konstanteerisin fakti, et ahah, pilt on ümberringi. See polnud ruumiline pilt ju, mis tuli märksa hiljem.
Veel on sest Moskva reisist meeles metroo, vaat see oli poisikese jaoks põnev elamus. Samas on ebameeldivusena meeles lõputud kappamised mööda erinevaid vaatamisväärsusi, jalad olid sest täitsa villis. Mingil hetkel, kui siht mingile järjekordsele muuseumile võeti, ajasin mina jalad harki ja teatasin, et mina sinna ei tule ja kõik. Mis ma neist piltidest ikka vahin, ma juba mitut näinud:) Isa küsis, et mida ma sel ajal siis teen, kui nemad muuseumis on. Vastus oli ilmselge, ma lähen metroosse. Ja nii saingi oma tahtmise, isa andis 5 kopikat sissepääsuks ja oma käekella, leppisime kokku, mis kellaks ma teatud metroojaama ukse juures pean neid ootama. Nii ma maa alla sukeldusingi ja sõitsin selle paari tunniga pea kõik Moskva metroojaamad läbi, vaat need olid uhked. Lisaks sai igas jaamas ka eskalaatoriga üles-alla sõidetud. Liinide skeem oli suhteliselt lihtne, mina jagasin süsteemi kiiremini lahti kui täiskasvanud ja olingi peamiselt teejuhiks-suunanäitajaks, kui taheti metrooga kuhugi jõuda. Vene keele õpe oli juba koolis alanud, oskasin tõenäoliselt mitut sõna. Igatahes metroojaamade nimetuste lugemisega raskusi ei tekkinud ja olin lõpuks õigel ajal kokkulepitud kohas. Tegelikult käisid vanemad sel ajal hoopis relvapalatis, mis oleks tegelikult ka poisikesele päris põnev vaatamine olnud, aga seekord ja see mul siis vahele.
Eks neid hetki tuli hiljem veel ridamisi, aga selline oli siis minu esimene tõsisem reis, ikkagi vabariigist välja.

Huvitav, mis teeb Kiievi ebaturvaliseks? Tulin hiljuti sealt, midagi ebaturvalist küll ei kohanud, vastupidi, päris turvaline tundus kõik. Sõjategevus, kui see ka kusagil Ukrainas on, siis Kiievisse see kindlasti ei ulatu. Mis maffia, selleks peab ikka eriline kuju olema, et maffiale jalgu jääda, mingi 15 aastane poisike pole küll nende sihtgrupp.

Odavuse suhtes ei tea, meie skaalast on ta muidugi odavam, aga näiteks Poola tundus veel odavam. Ega ma muidugi kõiki hindu võrdlema ka ei hakanud.
Hotellides jah registreeritakse külastajad, aga see on meilgi palju aastaid nii olnud, vaid mõned viimased aastad mitte, seega ei tohiks ühe blanketi täitmine küll kedagi kohutada.
Inglise keelega võib kuidagi hakkama saada turismist elatuvates kohtades (hotellid, restoranid, muuseumid), aga tänaval ja poodides enamasti mitte. põhiline on ikka vene keel. Muidugi käsi, jalgu ja miimikat appi võttes saab alati ka keelebarjäärist üle.
Pinnapealse transpordi asemel, taksod sealhulgas, kasutaks ma linnas liikumiseks pigem metrood, palju kiirem ja turvalisem. Neid metroo plastikust žetoone võib tasku täis toppida, siis iga kell võtta, nad ei maksa peaaegu midagi. Tänavaliiklus on suhteliselt tihe, tipptundidel on ummikud ja edenemine on vaevaline. Taksojuhid võivad noorel ja kogenematul naha üle kõrvade tõmmata, see oht on alati ja kõikjal.
Mingi linna kaart võiks nutitelefonis või paberkujul orienteerumisel abiks olla, kuigi tegu pole eriti keeruka linnaga. Kõik põhiline on koondunud peatänava (Khreshchatyk) lähistele, ütleks isegi jalutuskäigu piiresse, transporti läheb vaja põhimõtteliselt vaid hotelliga ühendumiseks kui see ise keskuses ei asu. Äärelinna uusmagalates ei ole minu hinnangul midagi vaadata ega teha.
Kui üldse linnast välja minna, võiks külastada Janukovitši residentsi Mežigorjes, samuti korraldatakse päevaseid ekskursioone Tšernobõli. Viimasele väljasõidule on vaja eelmisel päeval ette registreerida, loata ja uitmõtte ajel sinna ei pääse.
Kokkuvõttes, midagi hirmutavat ei ole, täiesti normaalne linn, olgu siis noorele või vanale.

Kui Eilatis on väljas söömine kallis, siis mida öelda Eesti kohta, minu hinnangul keskmiselt sama hinnatase. On kallimaid, on odavamaid söögikohti, aga ka kodus ei kannata igapäevaselt restoranis söömas käia, pensist ei mängi välja. Aga reisiks on vast pisut kogutud ja nädala-paar elab kuidagi tavapärasest suuremad reisikulud üle. Kui see ei sobi, siis on veel küllaga odavamaid riike, kus meie keskmist palka teeniv inimene end rikkurina tunda ja laia lehte mängida võib.

Veealuse maailma observatooriumis tasub küll ära käia, samuti delfiinide rannas. Viimases ei pea tingimata delfiinidega ujuma minema, see on kallivõitu lõbu, delfiine näeb sama edukalt ka kai peal istudes, nad tulevad ise end näitama, kui neil selline tuju tekib. Need delfiinid ei ole vabad, see osa on avamerest võrguga eraldatud ja nad on põhimõtteliselt puuris, kuigi avaras sellises.

Tänud totole vinjettide e-müügi lingi eest, ma seda ei teadnudki, olen seni iga riigi vinjetid eraldi hankinud või kohapealt otsinud. Nüüd tellisin kohe Saksa, Austria ja Tšehhi omad korraga, lubavad nädalaga kõik kohale saata, postikuluks lisandus 2.40€, kleepsud ikka oma hinnaga.

Mul on telefon esiaknal ja põhiliselt jookseb seal navi. Kuna üks okulaaridest vahib aga sellisel juhul niikuinii esiaknast välja, siis ma mõnikord klõpsan ka mõne foto või videolõigukese. Suhtlusvõrgustikus ma ei kola ega levita midagi, teiste autode ja võõraste nägude jäädvustamisel ei näe ma pointi. Huvitav, kuidas Austria politsei küll esikaasile iminapaga kinnitatud telefoni suhtub? Mul varsti minek ja pidasin just plaani seal erinevaid maastikke jäädvustada, nii autost sõidu ajal kui jalgsi kolades. Puhtalt enda jaoks, et oleks mida hiljem meenutada. Täitsa põnev, mis nad siis veel ütlevad, kui ma mütsile seikluskaamera kinnitan? Nii võiks ju üldse kõik reisivideod ja pildid keelu alla panna, täitsa imelik.

Ma käisin viimati lendamas grupiga ja kuidagi oli juhtunud nii, et grupijuht oli mu perenime täiesti valesti kirjutanud, jutt pole vaid täppidest. Esimene ehmatus oli Tallinna lennujaamas äralennul, kus minu isikut grupipileti nimekirjast ei tuvastatud. Õigemini arvuti ei tuvastanud. Õnneks oli grupijuht ise veel silmapiiril ja selgus sai majja, et ma pole mitte x vaid hoopis y, Tagasilennul juba teadsin seletada, millise nime all ma reisin ja et minu esitatud passis pole mitte ainus võimalik nimekuju. Kuidas iganes, mul läks õnneks, aga sellest ei maksa ometi kaugeleulatuvauid järeldusi teha, sest kõik sõltub lennujaama letis olevast inimesest.

Nagu öeldud, tegu vahendajaga. Tegin huvi pärast katse, märkisin rendikohaks Tallinna lennujaama ja peale autovalikut järgmise astme juures (kus juhi andmeid küsitakse), näidatakse juba, millisest firmast valitud auto saadakse. Erinevate sõidukite puhul olid mõistetavalt ka erinevad rendifirmad esindatud. Kindlasti pidi see märge ka kinnituskirjal olema. Kardan, et algsõnumi autoril on midagi kahe silma vahele jäänud.

See on nagu booking.com hotellide puhul, ei ole ju sügavat mõtet võõras linnas bookingu nimelist öömaja otsida.

Jah, kui aga võrrelda hindu, siis enamasti kipuvad need apartmendid olema samas hinnaklassis või isegi kallimad kui tavaline hotellituba koos hommikusöögiga. Mõte sobivuse osas võiks seega käia umbes taolist rada, kas eelistatakse reisil ise turult või poest produkte hankida ja  "kodus" süüa teha või pigem lasta end hellitada juba valmis serveeritud söökidega. Me naisega veel  70 pole, aga reisiaega me kokkamisele ei viitsi kulutada, üleüldse viibime hotellides nii vähe kui vähegi võimalik, praktiliselt ainult magame seal. No veekeetja võiks igaks juhuks olla, aga täismahulist kööki me lihtsalt ei vaja. Reisilt koju jõudes ongi esimeseks ehmatuseks, et nüüd peab hakkama jälle ise söögi eest hoolt kandma, mis tähistab argiellu, tükkis kaasnevate muredega, tagasipöördumist. Koju on küll alati hea tulla, aga pisut kurb on see vabaduse ja puhkuse lõpp ikka.