Viimased kommentaarid

Olen korraldanud paljude aastakümnete jooksul erinevaid üritusi: pidusid, kokkutulekuid, seminare, matku, reise jpm. On üks asi, mis on mulle selgeks saanud - inimesed on üldiselt vastutustundetud. See tundub ajas süvenev protsess olema, ei ole enam sellist õlg-õla tunnet, et üks kõigi - kõik ühe eest.

Ja ongi selline seis, et kuulutad mingi ürituse välja, registreerid soovijad, rehkendad osamaksu suuruse välja, broneerid kõik ära, maksad kinni ja ....  ürituse toimumise päeval inimest ei ole. Isegi ette hoiatamata, keegi jätab lihtsalt tulemata ja teda ei huvita, et keegi teda kusagil ootab, et keegi peab tema osa kinni plekkima vms. Hakkad otsima, kuhu tegelane jääb, selgub, et ta ikkagi ei saa/soovi tulla, vaevumata isegi põhjendusi otsida. Ja loomulikult ta ei pea oma kohuseks enda osa kinnimaksmist. Nii läheb, kui inimene ise oma rahaga ei vastuta.

Mis siis teha, kes kahjud kannab? On ju arvestatud kindla hulga inimestega, minuti pealt puuduvale asendust võimatu leida. Jagada kulunud summa ülejäänud seltskonna liikmete vahel osamaksu suurendades või kirjutada kahjum enda kontole?

Olen sellest õppinud, mitte kunagi ei maksa ma kellegi osa omast taskust. Osamaks on kindel suurus, kogun soovijatelt ettemaksud ja alles seejärel tegelen broneeringute tasumisega.

Ühtlasi maksjatele teada andes, et mitteilmumise korral misiganes põhjusel nad minult midagi tagasi ei saa. Isegi haiguse või muu mõjuva põhjuse puhul mitte, mina pole haigekassa ega kindlustusfirma.  Parem leidku ise asendus enda puuduvale kehale. Või kui tahab riske maandada, vaadaku ise, kuidas ja mis selgituse abil hüvitise kindlustuselt välja võlub. Ei saa inimesi usaldada, no ei saa. Miks see korraldaja mure peaks olema, et tema pea panti pannakse?

Kuna küsimus oligi hüpoteetiline, siis selline oli minu praktikast lähtuv vastus, ei tasu riske ise enda kraesse koguda, keegi sulle selle eest aitäh ei ütle.

On ka teine variant - tehagi selline hind, mis kataks võimaliku mittesaabuja kulud varuga, osamaks koosnekski sel juhul põhi- ja kindlustusosakust. Mis tõstaks ürituse hinda loomulikult kõigi jaoks. Kas ja miks aga teised kohusetundlikud liikmed peaksid üksiku vastutusvõimetust kinni plekkima - selles on tegelikult küsimus?

Heakene küll, olgu see seadus milline tahes, aga kui Sulle on trahv sisse soolatud, mis Sa selle tarkusega enam peale hakkad? Fakt on, poolakatele naastud ei meeldi, nad ei lase selliste rehvidega kedagi kolmandatest riikidest sisse või kui teelt tabavad, pead ei silita. Üldteada on ka, et ametnikuga vaidlemine on nagu vastu tuult ..., märjaks saad ikkagi lõpuks ise.

Samavõrra, kui ebausaldusväärseks pidada Poola politseiniku seadusetundmist, ei võtaks ma ka iga meie ametniku väljaöeldut puhta kullana, telekas võib rääkida muidugi kõike. Tegelik elu on sageli midagi sootuks muud, kui nööri mööda seadustähe järgi käimine ja parem oleks oma tegemistes reaalse maailma oludega arvestada. Lähed Poola politseinikule seletama, et meie telekas keegi rääkis midagi?

Ma ise sellist riikideülest seadust ei tea, mis lubaks naastrehvi keelu ajal sellega ikkagi ringi paarutada, küll aga on olemas vastupidine seadusepügal meie liiklusseaduses, mis lubab talverehvi kohustuse perioodil sõita ka suverehviga oma sihtpunktini, kui saabutakse talverehvi kohustuseta riigist transiidina. Näiteks Saksast autot tuues. Kas on kindel, et see jutt hoopis sedapidi polnud? Ma nagu hästi ei usu, et meie politseiametnikul on üldse pädevust ja põhjust kommenteerida teiste riikide liiklusseadusi, mis on igas riigis erinevad.

mees80

Poolas ei olegi talverehvi kohustust ja Poola ning Saksamaa on 2 Euroopa riiki, kus naastrehvi kasutamine on ühemõtteliselt keelatud. Mis sai selgeks ka VäikeLottile, kui ta piiripunktist tagasi kupatati ja naastusid välja pidi rookima. Mingit Euroopa Liidu ülest liiklusseadust ei ole olemas, kohalikud seadused on alati kõrgemal. Naastudega krõbistamise eest saad Poolas trahvi nii, et välgub, lisaks hakkad kraavipervel omi naastusid välja koukima, sest edasi nendega sõita ei lubata. Kui see pole Sinu jaoks probleem, siis nõustun Su väitega probleemi puudumisest.

Ma ei tea küll kedagi nimetada, kes oleks Poolas seesuguse asja eest trahvi saanud, sest enamik reisiselle suvatsevad enne võõrasse riiki sisenemist mingi kodutöö ära teha, ega hakka külla minnes omi seadusi kehtestama. Kui siit mõni ongi krõbinal läbi Poola läinud, tuleb see lugeda siiski vedamiseks, millest ei pea oma tulevaste reiside planeerimisel tingimata lähtuma.

Eks see olegi sügavalt individuaalne otsus, millise tasemeni keegi soovib riskida, teine suhtub jälle loominguliselt kiiruspiirangutesse ja võib seegi õnneks minna. Sama põhimõtte kohaselt võiks näiteks britt siia tulles õigustada 0,8‰-stes aurudes sõitmist, sest tuleb ju riigist, kus selline piir on seaduslik.

Et nagu mäkke teejuhiks võetud "kogemusega" oma poiss paneb kogu vinge tehnikaga eest minema ja jätab kaaslase, igasuguste orienteerumis- ja sidevahenditeta, lumetuisus, laviiniohuga, 0-nähtavusega, sobiva varustuseta, lihtsalt maha! No andke andeks.

Esimene asi, mis mäkke minejale pealuu sisse taotakse, mitte kedagi ei jäeta mitte mingitel tingimustel maha - kehtib mäekoodeks! Mägedes juhtuvad asjad kiiresti, muutub paugust ilm, sammuke rajalt kõrvale, väänab keegi jala, mis iganes. Kas VäikeLotti suudab endale adekvaatselt aru anda, kaugele ta kohalike "samuraide" toeta oleks üldse jõudnud ja millest seekord pääses? Mäed ei ole naljategemise koht.

Ise käisin Goverlal 73-ndal, kuigi ilm oli ilus ja tipp paistis, püsis grupp lõpuni koos, ka laskumisel ei lubatud lahknemist. See oligi mu elu esimene mäe moodi mägi, kus tegin oma esimesed sammud viltusel maal, kus õppisin esimesed mägimatka põhitõed. Senised kõrgemad piirdusid vast Haanja küngastega. Tore on teada, et seal kõik ikka samamoodi.

Lapsega või lastega reisimisel tuleks suuta isiklik ego kõrvale lükata ja esitada endale vaid üks küsimus: Mida see lapsele pakub?

Ma oma titeeast reisimisi ei mäleta, autot me peres tollal polnud ja tõenäoliselt veeti siis mingi ühistranspordiga kuhugi kaasa. Ma ei oska öelda, mida ma sest sain või mitte, küllap ta üks piin oli. Mäletan aga aegu 5-7 eluaastani ja seda iseloomustab ammendavalt väljend: vastik-vastik-vastik. Ei mingit lõbu, ainult üks piin ja viletsus. Isegi maale vanaema juurde 2-tunnine rongisõit tähendas lõputuna näivat õudust. Ja ma vist ikka vingusin kah omajagu.

Mõne üksiku jäätisega või karusellitiiruga ei õnnestu last ära osta, kui selle lõbu eest lasub lapsel kohustus pikki kilomeetreid vanema sabas mööda surmigavaid muuseume vms lohiseda, transpordivahendis ahistavat tunnet kogeda. Mis nullib kogu hetkelise rõõmu hoobilt ja meelde jääb vaid ebameeldivam osa. Reisimine hakkas mingit huvi pakkuma alles 8-9 aastaselt. Esimesed vanemateta matkad ja ekskursioonid 12-aastaselt omavanuste seltskonnas, täitsa põnev oli juba. Lapsega lastereisile, mitte laps kaasa täiskasvanute reisile, nii lihtne see ongi.

Reisile minnes peaks ju seltskonna komplekteerima võimalikult sarnaste huvidega indiviididest, seda teab ometi iga matka- või reisikorraldaja. Isegi iga täiskasvanu ei sobi teisega, rääkimata lastest. Kes soovib kultuuri, kes huvitub arhitektuurist, kes ihaleb ürgloodust, kes  otsib reisilt lõbu ja meelelahutust. Erinevate huvidega inimesed ühes pundis tähendab varem või hiljem lahkarvamusi ja vältimatuid tülisid. Laps on ka inimene, ei maksaks vast lapse huvidest üle sõita, eriti kui tegu veel oma lapsega/lastega.

Ma oma pere järelkasvust võin veel öelda, et mõni talus autosõitu enamvähem, teiste jaoks oli isegi Tallinn-Pärnu ots liiga pikk. Põhiküsimused peale esimest 30 minutit vanusest olenemata (2-16a): "Kas me juba kohale ei hakka jõudma?", "Kas läheb veel kaua?" jne. Lõpuks muutus sõit ka endale ebameeldivaks kohustuseks. Esimesed vabatahtlikud reisid tegid need lapsed 18+ vanuses, kus virisemine asendus huviga. Nüüd reisivad nad kõik ja on ise juba lapsevanemad. Neistki osad veavad omi tittesid kaasa. Ei tea, pole kaasas käinud (erinevad huvid), pole kõrvalt näinud, kuidas nende tited seal end tunnevad või mida näiteks Colosseumist arvavad, ju siis neile sobib nii. Või ehk nad vähemalt arvavad teadvat, ma loodan. Millegipärast minu autos needsamad tited väga rahulikuna ei püsi ja kohalikud sõidud planeeritakse hoolega tittede lõunauinaku ajale. Kas pikal reisil sellest piisab?

Nagu täiskasvanud, on ka lapsed erinevate huvidega ja taluvuspiiridega. Alustada oleks vast sobiv oma lapsepõlve meenutamisega. Eeldades, et käbi ei kuku kännust kaugele, nagu ma ka oma pere eri põlvkondade näitel võin kinnitada. Mõeldes tagasi neile aegadele, mis meeldis, mis mitte. Kui reisimine ei meeldi mürsikule, miks peaks titele meeldima? Vastus võib juba selles peituda ja polegi vaja võhivõõraste nõu küsida, mida, nagu me siin juba veendusime, leidub seinast-seina ja küsija pole sest tõenäoliselt targemaks saanudki.

Ma ei tea, kas olen erand, aga nõukaajal reisisin kordi rohkem, kui täna see võimalik on. Kilomeetrites või päevades mõõdetuna. Tõsi, sihtkohad jäid teadagi suletud territooriumi piiresse, aga see ala oli ikkagi kuuendik maailmast, kus leidus kõike, mägedest palmideni, kõrbest igikeltsani. Läbitavad vahemaad olid 2x pikemad, kui Euroopa tervikuna võimaldaks. Mida näitab ehedalt ka mu auto odomeeter, tollal sõitsin keskmiselt 40000km/aastas, nüüd tuleb heal aastal napilt 20000km kokku. Ka lennu-, bussi-, rongi-, suusa-, laevareise; jalgsi-, süsta-, mägi- ja jalgrattamatku oli vanasti rohkem, igav juba ei hakanud, vahelduse üle kurta polnud põhjust.

Tõsi, annan endale aru, et praegu pakutavaid odavpakette kasutades saaks endise taseme kilometraažilt kätte küll. Paraku kõik need kuumad, kauged ja odavad kohad, mille järgi suur osa rahvast õhkab, mida unes näeb, mida reisi kvaliteedi näitajaks peab, ei ole absoluutselt minu teema. Aga mulle sobiva normaalse kliimaga paikadesse reis omal käel läheb üpris kalliks, selliseid sutsakaid saab minusugune pensionär vast korra aastas endale lubada. Venemaale enam väga ei kipu, omal ajal sai see risti-põiki läbi käidud, siinpool aga on käimata paiku küllaga, jätkub minu eluajaks ja jääb ülegi.

Nii need reisipikkused kokku kuivavadki, kuigi reisipisik ise pole kuhugi kadunud, küll läheks, teeks ja oleks, aega ju maailm käes. Nagu paljudes paikades kohatud saksa pensionärid, üürivad oma kodumaja välja ja kolistavad aastaid jutti mööda ilma ringi. See teeb kadedaks, et nende pension seda võimaldab.

Aga võib-olla ongi parem, iga asi, mida jaopärast saab, tundub sellevõrra väärtuslikum. Kui reisimisest saab igapäevane rutiin, kaotab see suure osa oma väärtusest. Olen seda omal ajal paljudel tööreisidel kogenud, reisiväsimust nimelt ja sageli oleks eelistanud hoopis rahulikult kodus olla järjekordse tüütu hotelli asemel. Igal reisil on 2 head otsa: kodunt lahkumine ja koju tagasi saabumine:)

Aitäh, dante, ma ei tea, miks ma varem selle peale tulnud pole, et seda nuppu pressida. Lisaks märkasin nüüd ka nuppu pealkirjaga: "Mine uusima kommentaari juurde", mingil põhjusel on ka see mul varem kahe silma vahele jäänud. Igatahes on mu mure nüüd tõesti lahenenud.

Mul jälle selline mõte juba mõnd aega peas mõlkunud, et need eelmise-järgmise ja lehekülgede nupud võiks ka lehe päises dubleeritud olla. Jube tüütu on suurema hulga kommentaaride puhul iga kord alla välja kerida, et soovikohasele leheküljele jõuda. Ma ju tean, et 11 lehekülge kommentaare on mul juba läbi loetud, nüüd avaks teema ja hüppaks kohe 12-ndale, aga nuppu pole.

Elektrooniline teemaksu kontroll on Šveitsis plaanitud aastast 2022, praegu veel pole.

1. Austria ja Saksa Alpid, Setomaa

2. Saimaa järvistu, Kaunas, Saaremaa ja/või Võrumaa

3. Ei ole kasutanud, ega ka oota midagi

Parema toa saamine oleneb minu arvates eelkõige iseendast. Mida soovid, seda ka saad ja oma soove tuleb väljendada. Pole vahet, kas esitad nõudmised bookingus või hotellis. Juhuse hoolde jättes on ka tulemus vastav, see tähendab – ettearvamatu. Ka bookingus on mitmesse kohta võimalik eelistuste kohta "linnukesi" teha – kõrgem korrus, vaade loodusele, vaade linnale, sisehoov jne, lisaks on lahter erisoovide jaoks, kui menüüs kohe vastavat valikut pole. Ise panen oma soovid alati võimalikult täpselt kirja ja pole veel esinenud juhust, et soovitule mittevastava saaks. On küll esinenud vastupidiseid olukordi, kus vabandatakse, et kahjuks pole minu eeldustele vastavat tuba võimalik pakkuda ja see asendatakse minu nõusolekul paremaga, säilitades siiski algse hinna. Muidugi teen ka alati küllaltki põhjaliku eeltöö ega laksi viimase hetke tube suvaliselt. Siin kehtib kindel reegel, mida varem oma soovid esitad, seda tõenäolisem on ka soovide täitmine. Eks otse letti ilmudes ongi alati see risk, et saad seda, mida sel hetkel veel saada on.

Jootraha ei anna ma kunagi ette, see oleks pigem altkäemaks siis. Kui teenindus on tasemel, tuleb ka vastav jootraha peale ööbimist. Hotellis, restoranis, taksos, kus iganes.

Siin on nüüd selline lugu, et rehkendused nii kellaaegade kui arvete üle toimuvad teatavasti arvutites. Väljatrükile pannakse reaalne kuupäev ja kellaaeg, seda ei saa mingi väljastaja muuta, ammugi ei muuda seda hilisem käsitsi pealekritseldus Sulle väljastatud paberil. Mitte mingi võim kord fikseeritud kellaaega süsteemi seest enam tagantjärgi välja ei võta ja nii ta jääbki sinna arveldamise aluseks igavesest ajast igavesti. 

Ehk siis on edaspidi tõesti kellelgi sest teadmisest kasu, kui ta seni midagi muud ette kujutas, et mitte sama reha otsa astuda.

Tänan asjalike selgituste eest, seda ma ju küsisingi.

Lihtsalt küsin, kas broneeringu tühistamine on sedavõrd kaelamurdev operatsioon, et selle tühistamise üle üldse aru tasub pidada, kasvõi viisakusest näiteks? Ma ise peaksin suisa loomulikuks, et mulle mittevajalikud broneeringud ja reserveeringud tühistada. Öelge 1 hea põhjus, miks ma peaksin kohta kinni hoidma? Olgu tegu restoranilauaga, lennupiletiga või arsti külastamisega.

Kõigepealt tuleb enese jaoks määratleda, kui külm on külm?

Mulle näiteks on õhu- ja veetemperatuurid 22-24° kanti just sellised parajad Eestimaa suve meenutavad, mida ma veel talun ja ainsad võimalused nn soojamaareisi ette võtta. Ööd on jahedamad ja kamps peab ikka ligi olema. Aga kuumemal perioodil mina sinna oma jalga enese praadimiseks/piinamiseks ei tõstaks, minu kere lihtsalt ei talu seda vastikut kuumust, mis seal turismi kõrghooajal mind vaimselt ja füüsiliselt hävitada üritab:)

Alustama peab seega iseendast, kas ollakse kuuma- või pigem külmalemb? Siin jaguneb inimkond kaheks ja üks liik ei ole võimeline teisele kliima sobivuse-mittesobivuse suhtes adekvaatset nõu andma.

Pealkirjas oli nii öeldud, vabandan, ma tõesti ei süvenenud sisusse, eeldasin, et friday tähendabki reedet.

Nagu öeldud, kehtib see vaid reedeti. Sisestades erinevaid reedeid näib detsember juba välja müüdud olema, aga jaanuariks veel saab (proovisin 03.01). Igale reisile on vaid piiratud koguses odavaid pileteid, saab limiit otsa, tulevad kallimad piletid. Ei maksa vist loota, et 1-eurose piletiga terve laevatäis rahvast üle veetaks. Kes ees – see mees.

Hotellid on väljaspool lennujaama, neisse viisata ei pääse. Isegi Hiltonisse ilmselt mitte, mis kohe kõrval ja tunneliga otseühenduses on. Aga näiteks mõni puhkeruumidest? Osades on mingi lesimisvõimalus, mõned kellaajaliselt avatud, teised ööpäevaringselt:

https://www.sleepinginairports.net/lounges/moscow-vnukovo-airport-lounges.htm

Siis on veel kapslid, neid ei ole palju, mistõttu peaks soovi korral vist ette broneerima:

http://www.relaxpoints.ru

Muudan pisut, jaanuari lõpp oli täpsustatud andmetel pigem jaanuari keskpaik. Lund Jeruusalemmas ei näinud, aga seal oli siiski oluliselt jahedam kui Surnumere ääres või Eilatis. Temperatuuri ei mõõtnud, +10° ringis vast, aga küllaltki kõle ja tuuline oli see päev. Seljas samad kergemad joped, millega siit lennukisse läksime. Käsipagasiga sai lahedalt hakkama, sest lisaks seljasolevale riietusele oli vaja kohvrisse toppida Eilati jaoks vaid mõned T-särgid ja ujumispüksid. Eilatis oli nii õhu- kui veetemperatuur 20-22°, meie keskmine suvi. Kohvris jäi veel ruumi meenetele.

Järgnev pilt on tehtud Jeruusalemmas 18.jaanuaril 2018, parem 1 pilt kui 1000 sõna:

Eks see õhtune hotelli jõudmise aeg ole maitse asi, aga ma ise eelistan kah reisidel mitte väga hilja peale jääda, ikka 19-20 võiks juba hotellis olla. Kui õigel ajal magama kebida, pole ka hommikune varasem ärkamine probleemiks. Suvel kell 4 päike juba kõrges taevas, lõoke lõõritab laulukest:) Vara hommikul on liiklus hõredam, hea õnne korral saab Riiast enne hommikust tipptundi mööda.

andras4 kui alustada näiteks Narvast, kulub Varssavi Golden Tulip hotelli jõudmiseks Google mapsi järgi 13,5 tundi, 1,5 tundi söögi- ja kohvipausideks või lihtsalt jalasirutuseks (mul näiteks koera pissitamiseks) ja ongi nii, et kell 4 alustades oled kell 18 hotelli ees, just nagu autor kirjutas. Minu kogemuste põhjal oskab Google sõiduaega kõige täpsemini arvestada, vähemasti minu sõidustiili puhul. Sygic ja Waze seevastu jätavad liiga suure ajavaru ja Sygic juhatab teinekord ikka päris metsa, kuigi mulle meeldib selle kasutajaliidese kujundus neist kõige rohkem.

Ma ise elan Eesti keskel ja alustan samuti tavaliselt 8 paiku, et õhtu kella 19-ks Varssavi kanti jõuda.
Mul üks tuttav kasutab aga hoopis sellist metoodikat, et sõidab juba eelmisel õhtul kusagile Läti lõppu välja ja ta loeb selle jupi reisi ettevalmistavaks osaks. Põhjendus, et nii poolitab sadu kordi sõidetud ja veniva Baltikumi otsa ära ja see ei tundu siis enam nii tüütu kohustusena. Põhimõtteliselt reisi alustades jupike Leedut ja juba ongi "välismaa". Peaks kunagi ise ära proovima.

Jaanika30, kui suudad ise teha nõuetele vastava pildi, siis pole vahet. Ega pildifailist pole võimalik tuvastada, kes pildi tegi ja kas pildistajal on fotograafia-alane diplom või on ta isehakanu.

Nõuded fotole põhimõtteliselt sarnased mistahes dokumendipildi nõuetega. Kui välimus pole kardinaalselt muutunud, peaks sobima ka see automaadi tehtud pilt, mida oma ID-kaardi haldusvahendiga või riigiportaalist eesti.ee saab alla laadida. Muidu on vene viisataotluse lehel fotole järgmised nõuded:
  • Foto ei tohiks olla vanem kui 6 kuud enne taotluse esitamise päeva ja see peaks olema kooskõlas teie tänapäevase väljanägemisega. See peaks kujutama ainult teid. Raami ei tohiks sattuda võõraid esemeid (tooli seljatugi, maalid seinal jne), aga ka teisi inimesi.
  • Foto tuleb teha rangelt täisvaates. Pead ei tohiks kallutada ega pöörata. Pilk peaks olema suunatud kaamera objektiivile, näoilme peaks olema neutraalne, suu suletud, silmad avatud ja selgelt nähtavad. Juuksed ei tohiks silmi sulgeda.
  • Foto tuleks teha tavalise valgustuse korral. Fotol ei tohiks olla varje, välgu peegeldusi näol ega punaseid silmi.
  • Taust peaks olema hele, sile ja varjudeta.
  • Foto mütsiga, mis ei varja inimese näo ovaali, on taotlejale lubatud, kelle usulised veendumused ei võimalda kõrvalistel isikutel end mütsita näidata. Sellise peakatte kandmisel veenduge, et teie nägu oleks lõua põhjast lauba ülaosani selgelt nähtav.
  • Kui pildistate prillidega, peaksid silmad olema fotol selgelt nähtavad. Välgu peegeldused prilliklaasidel ega ka tumendatud prilliklaasides pole lubatud (kui võimalik, ärge pildistage massiivsetes raamides - kasutage õhemaid raame, kui need on olemas). Veenduge, et prilliraam ei blokeeriks teie silmi ka osaliselt mitte.
  • Pealagi ja õlad peaksid olema näidatud. Pea peaks asuma raami keskel ja olema täielikult nähtav juuste või krooni ülaosast lõua poole. Nina peaks asuma sümmeetria joonel. Nägu peaks hõivama 70–80% fotopiirkonnast.
  • Fotol ei tohiks olla raame.
  • Foto peaks olema ristkülikukujuline (laiuse ja kõrguse suhtega 35x45).
  • Värviskeem peaks olema neutraalne. Värvid peaksid andma edasi loomuliku nahatooni. Pilt peaks olema terav, selge ja fookuses.

Kiiev on küll suurlinn, aga kui jätta kõrvale tohutuid territooriume hõlmavad uuselamurajoonid, kus praktiliselt midagi teha pole, siis vanalinna kohustuslikud vaatamisväärsused käib läbi selleski paari päevaga. Mõnevõrra isegi üllatav, et nii suur linn end nii kähku ammendab. Üks päev lisanduks veel Tšernobõli ja teine Janukovitši Mežigorje residentsi väljasõitude jaoks, aga aastavahetus pole ilmselt kõige parem aeg selliste paikade külastamiseks.

Kuna jutt oli aastavahetusest, ma küll ei tea, mida küsija täpsemalt silmas pidas, aga ööelu ja pidutsemise (aastavahetuse pidu?) mõttes tundub Kiiev küll oluliselt rohkem võimalusi pakkuvat. Hotellide hinnaklass on seinast seina, otse keskuses loomulikult kallimad, aga metrood mitte kartes võib äärelinnas samaväärse kvaliteediga ööbimise isegi 10× odavamalt leida. Söök-jook ja muu elu-olu siinsest pigem odavam.

Ivan Juhm, tänu tähelepanu juhtimise eest mu vigadele, kas parandasin õigemaks? Nüüd on kord Su enda käes, palun lisa puuduv koma!

Nagu näha, kuidas ka ei püüaks, polegi nii lihtne:)
Ei-ei, ma ei taha karva pooleks ajada, ammugi mitte viha õhutada. Lihtsalt tahtsin demonstreerida, et kusagil on ilmselt piir, mille ületamisel põhjendatud kriitika muutub norimiseks. Ühtlasi palun lugeda mu käesolev postitus norimiseks ja palun selle eest vabandust. Ma enam ei tee.