Viimased kommentaarid

Siin täielik nimekiri metsiku telkimise võimalustest Euroopa riikide kaupa: 

https://bikepacking-adventures.com/en/wild-camping-europe/

Palju just ei ole. Reaalselt on võimalik 2 varianti, kas olla võõrsil seaduskuulekas või mitte.

Sind huvitavatest riikidest on Poola ainus, kus võidakse metsikult telkimisele nii seadusesilmade kui kohalike poolt läbi sõrmede vaadata, kui sa ei pane oma telki püsti rannikul, rahvuspargis, linna territooriumil, populaarses turismi sihtkohas, eramaal omaniku loata.

Tasub tähele panna, et riigiti suhtutakse erinevalt ripptelgis või tavatelgis ööbimisse, esimene võib mõnigi kord aktsepteeritavaks osutuda, sellel vähem piiranguid.

30-ndail mind veel polnud, eks see kusagil 60-ndate lõpul pidi olema, olin siis veel koolipoiss ja mingil ajal käis nagu moelainena kiirelt läbi. Nagu moed ikka, tulevad ja lähevad, et siis mõne aja pärast jälle korduda. Kuna asi siinmail laiemat kõlapinda ei leidnud, eks ta siis vajuski peatselt varjusurma, jäädes vaid üksikute friikide pärusmaaks. Mina nende hulka ei kuulunud, praegu ei suuda enam sõnagi meenutada.

Huvitav, kas esperantot keegi paljureisinud inimestest kusagil  maailmanurgas veel kuulnud on? Minu noorusajal oli see küllatki populaarne, käisin isegi kursuse läbi, aga loodetud praktiline kasu ülemaailmse suhtlemise keelena jäi tulemata.

Lisaksin omalt poolt veel niipalju, jälle ei saa üle ega ümber ilmast. Me näiteks olime augustikuus Alpides 14 päeva. Hommikul vaatasime taevasse, oli see pilvedest vaba, võtsime kõrgemad kohad ette, pilvituse korral oli "alumistele korrustele" piisavalt asendustegevusi  planeeritud, et päevad hotellis magamisega päris raisku ei läheks. Meil üldiselt vedas, umbes pooled päevad olid selged, ülejäänud aga sellised, et üleval poleks midagi teha ega näha olnud. Päris vihma õnneks ei saanudki. Üks päev oli ka nii, et hommik ilus, aga mida lähemale sihtkohale jõudsime, seda enam oli näha mäetippude ümber kogunevaid pilvi, tegime kiire ümbermanööverduse ja läksime sel päeval mujale. Kuna meil oli erinevaid tegevusi planeeritud, siis lõppkokkuvõttes said kõik soovitud paigad ära käidud, mitte küll algselt mõeldud järjekorras, millestki ilma ometi ei jäänud.

Ah, valetan, siiski jäi 1 koht käimata, kuna sinna viiv ainus tee oli maalihke tõttu maamunalt kadunud. Kusjuures esimene infotahvel koos illustreerivate piltidega varingust asus kusagil 2000m kõrgusel, kui me olime juba oma 25km ära vingerdanud, arusaamatuks jäigi, miks info ei oleks võinud juba all tee alguses olla, mujale see tee ei viinudki. Ega muud, kui kehitad õlgu ja tagasi, meie auto lennata ei oska. Ometi tänasime õnne, et me tee lagunemise hetkel "õigel" poolel olime ja sinna taha lõksu ei jäänud.

Kokkuvõttes tahangi rõhutada, et ei saa planeerida kogu aega üksnes kõrgustesse, liiga ettearvamatu. Selles mõttes on siin varem jagatud soovitused platseeruda mingisse suusakuurorti, igati asjakohased.

Ahah, kivid ja kännud. Viimastega võib 3000m peal juba raskeks minna, aga kividest küll puudust ei tule. Lisan illustreerimiseks mõned pildid meie käikudest.

1. Krimmli koskede matkarada, 1000-1500m

Algab suhteliselt pargitee laadsena, aga kohati võib ette sattuda ka kivisemaid lõike:

Ülevalt, koskede lätte juurest viis erinevaid matkaradu edasigi, 4-tunnine, 10-tunnine, 12-tunnine, seal aga "pargitee" lõppes ja algas kivilt-kivile hüppamine. Meile piisas esimesest 2-tunnisest otsast, sama pikk tagasitee veel ees.

2. Kaprun, Mooserbodeni veehoidlad, 2000m ja rohkem. Üles sõitsime busside ja liftiga, sealt edasi algas erinevaid matkaradu. Umbes sellised:

Turnisime neil radadel pisut edasi-tagasi, aga kuna lühim variant oleks olnud jälle miski 6-tunnine, siis tundunud see enam meie võimetele vastavat. Ega me ennast sinna rihmaks tõmbama ei läinud, eelistasime nautida vaateid kohvikus supikausi ja õllekannu taga. Jäägu need rajad noorematele "gasellidele".

3. Kitzsteinhorn, 3000m.

Lumi, inimesed suusatavad. On augusti algus, ehk kõige lumevaesem aeg seal, kuu lõpul võib väidetavalt juba uut lund oodata. Taimestik puudub, seega pole ka kände. Küll aga kive. Pildi allservas on näha sealne matkarada. Kohati trossidega turvatud, aga selline vaid raja algus, mõnevõrra hiljem turvaelemendid kaovad. Erivarustuseta peaks hakkama saama, vähemalt selle mõnesaja meetri ulatuses, mis me seal ukerdasime ja vähemalt lumevabadel lõikudel. Lume korral ma enam nii kindel poleks. Aga nagu ma varem ütlesin, astus samale rajale ka seltskond "kasside" ja köitega varustatult, tõenäoliselt oli neil mingi plaan, mis konkreetse rajaga ei piirdunud ja kaugemale viis.

4. Hintertux, 3000m. Sellest mul pilti pole panna, tegin rohkem videosid, aga üldiselt sarnane eelmisega. Seal sõitsime köistrammiga üles, aga analoogiliselt Alaskamaniga ühe jaamavahe alla tagasi, sealt juba jalutuskäik, vist läks kah mingi 2 tunni ringis. Päris üleval lihtsalt kivine kuumaastik, kus alati vaadegi pole pilvituse tõttu garanteeritud, allapoole tulles kohtab ikka rohelust ja kena loodust ümber kah. Nojah, sellised olid meie eelistused.

Ehk p3 pilt annab ettekujutuse 3000m pealsetest tingimustest. Arvan, et teostatav, aga samas peab ka tähele panema, et ilm võib üritusele igal hetkel kriipsu peale tõmmata. Me kõndisime 100m, siis tuli pilv ja pilt läinud. Olime alles trossidega turvatud rajaosas ja tulime neid mööda tagasi. No ega me oma nappe võimeid kainelt hinnates palju kaugemale ei kavatsenudki minna. Ma ei tea, mil viisil õnnestuks nähtavuseta orienteerumine ja mida seal üldse sellisel puhul nautima peaks. Kuigi rajad on üldiselt hästi tähistatud, siis päris igal sammul neid ikka pole ja matkarada on sümboolne mõiste, kivide peal ei ole mingit sissetallatud rada näha, mida järgida, kui me seda sellisena ette kujutame. Pilve sees ei näe sammugi enda ette ja võid sedasi sattuda kuhu iganes. Meie jõudsime trosse orientiirina kasutades tagasi ja hopsti – taevas jälle selge. Need tüübid, kes erivarustusega meist möödusid, muutusid jälle nähtavaks, nemadki polnud pilves edasi liikunud. Aga olid nähtavasti ilma suhtes kogenumad ja ootasid lihtsalt selginemist.

Kuna me ise pole sealseid matkaradu pikemalt läbinud, siis arusaadavalt ei saa ma mingeid soovitusi siin jagada. Kõrvaltvaatajana saan vaid niipalju öelda, et matkaradu leidub seal kõikjal igale maitsele. Kui varemalt orienteeruti vaid suusatajatele ja suvel magati suveund, siis viimasel ajal on tublisti arenenud ka suveturismi teenuste pakkumine. Kogu infrastruktuur on ju olemas, miks mitte hooaega laiendada. Mõned viidad siia-sinna, matkarada olemas, hoopis midagi muud suusaraja pidevast hooldusvajadusest. Mulle tunduvad suvised Alpid ilusamadki ja pole ka nii hullu rahvauputust, kui suusahooajal, on hingamisruumi. Seni veel, kui ma siin sedasi suvist hooaega reklaamin, on ehk varsti ka suviti "laulupidu" ja teenuste hinnad talvisele tasemele keritud.

Üks tähelepanek, kõik mäkke sõitvad asjad lõpetasid kell 16 rahva üles viimise, kella 18-ni toodi neid alla. Seetõttu me ühel päeval üle ühe mäe ette võtta ei saanudki, sõidad üles, 4-5 tunnikest kohapeal koos lõuna ja värkidega, ongi trammi tööpäev selleks korraks läbi. See ei olnud päevavalgusega seotud, päike alles kõrges taevas, ka kogu linnatransport lõpetas, kohvikud, restoranid enamik poode pani oma uksed kinni kell 18. Hommikul alustasid nad aga oma päeva varakult. Tublisti nihkes meil harjumuspärastest, aga harjub ära. Algul oli probleem, mõtled kusagil õhtust süüa, aga elu juba seisab.

Veel 1 tähelepanek, kõik matkarajad on tähistatud selle läbimiseks keskmiselt kuluva ajaga tundides. Aga need on vist mägilase tunnid, sest meiesugused tasandike rotid ei tulnud etteantud ajaga isegi siledamal rajal toime, ikka kõvasti rohkem läks. No naudid ju vaateid ka, pildistad, võtad ehk pruukosti, ei kappa üksnes mäkke. Annan muidugi seejuures endale aru, et meie jalad ei ole enam kõige värskemas konditsioonis.

Siinkohal võiks ehk paralleeli tõmmata noores põlves 2600m ronimisest kusagil 70-ndatel, giid anti kaasa ja öeldi, et teekond kestab 4 tundi. Me olime selle ajaga alles poolel tõusul, kui giid tuli juba tipust tagasi ja soovis meile edasiseks jõudu. Need mägilaste jalad on midagi muud meie makaronidega võrreldes ja ometi ma olin siis veel kõva jalgrattasõitja, mitte kõige lahjemate säärte omanik, mäkketõus oleks pidanud teoreetiliselt mu trumpala olema:)

Täiendan veel pisut. Lisatud pildid on valitud meelega sellised, et anda ettekujutus maastiku ja sealsete matkaradade olemusest. Nagu näha, 1000m peal on lopsakas taimestik, jõed kohisevad ja selline paradiisi tunne. 2000m on vaid sammal üksikute põõsatuttidega ja 3000m peal pole enam peale kiviklibu midagi. Matkaradu leidub küll igal kõrgusel, aga need kõrgemad on pigem neile vähestele, kes just sellist otsivad. Turistide hordid liiguvad 1000-2000m vahel. Nii on see kõikjal Alpides.

Ahjaa, ühes kohas kusagil 2000 peal jälgisime koomilist vaatepilti, läks mingi seltskond rada pidi mäkke, keset rada oli aga lehm end mugavalt sisse seadnud. Mööda ei pääse, vehivad seal kätega ja huilgavad, lehm ei mõtlegi rada vabastada. Ega tal kuhugi minna poleks olnudki, ühel pool püstloodis kalju, teisel pool sama järsk sügavik. Ma just jõudsin mõelda, et nad võiks ju lehma alt läbi pugeda, aga nähtavasti polnud selleks julgust ja tulid sama rada tagasi. Kogu protseduur kestis oma 2 tundi, tund kulus neil lehmani jõudmiseks, teine tagasitulekuks, mägedes ei jõua tunniga kuhugi, justkui siinsamas oleks. Meie istusime kohviku rõdul seda etendust jälgides ja ma jõudsin lisaõllegi võtta, hakkas huvitama, millega see pull lõpeb:) 

Edu!

Parimad matkarajad vajaksid tõlgendamist. Kelle jaoks on parim jalutuskäik pargitee-laadsel kõnniteel jalutamine, kelle jaoks see tundub igavavõitu, võib parimaks pidada hoopis üle kivide-kändude turnimist. Meie käisime juba nimetatud Hintertuxis, Krimmli koskede juures, Kitzsteinhormis, Mooserbodeni veehoidla juures, Grossglockneril ja mujal, igal pool oli näha tähistatud eri kategooria matkaradade algusi. Ise me vanainimestena sõitsime enamasti küll trammiga üles ja paaril juhul jalutasime siis kergeimat varianti pidi alla, aga oli näha kodanikke end matkarajale asutamas, kel "kassid" ja köied seljakotil rippumas. 3000 peal oli ka augustis lumi ja suusatati. Ilmaga on nii, et ükspäev oli sel kõrgusel kuradi külm, teisel päeval sai t-särkidega ja lühikeste pükstega hakkama, mägedes muutub ilm kiiresti. Kirvereegel tundub olema, et iga 1000m tõusuga langeb temperatuur 10 pügalat, kui all on 30°, siis 3000 peal naljalt üle nulli oodata ei tasu. Ilus on kõikjal Alpides.

Buldooza, selline raamat on küll ilmunud, aga uuemal ajal on ilmunud ka selle raamatu võltsitud tekste, mida originaalis väidetavalt ei olnud. Mina pole kumbagi lugenud, seega seisukohta ei võta, aga kahtlused on.

https://essentialcslewis.com/2020/06/20/ccslq-55-another-fake-screwtape-quote-souls-to-hell/

Raimo, Poolas on osad kiirteed maksulised, aga vinjetisüsteemi pole, tuleb sellisele teelõigule sattumisel tõkkepuu avanemiseks lihtsalt putkas maksta, kaardimaksega pole probleeme olnud.

Tšehhi olukord on muutunud, alates 1.01.2021 hakkas seal kehtima elektrooniline vinjett ja see asendas endise kleebeka. Nüüd tuvastatakse su kiirteemaksu tasumine auto registreerimisnumbri alusel automaatselt, nagu kaasaajale kohane. Maksustamisele kuuluvad ka alla 3,5 t sõidukid, üle 3,5 tonnistele on veel omaette teema. Täpsem info siin: https://www.visitczechrepublic.com/en-US/Travel-Info/Transport-in-the-Czech-Republic 
Samas osad kiirteed on ka maksuvabad, paraku pole ma kusagilt leidnud Tšehhi kohta kaarti, mis eristaks maksuvabad kiirteed maksulistest, seega olen ka varasemalt alati omale vinjeti hankinud, see ca 11 eurot ei võta tükki küljest.
Täiendan, nüüd leidsin ka kaardi, kus on eristatavad Tšehhi maksulised ja tasuta kiirteelõigud, tasuta on siis need kollased jupikesed: https://autotraveler.ru/czech/images/czech-toll-road-map-2020.jpg 
Tšehhi elektroonilise vinjeti saab osta näiteks siit: https://edalnice.cz/en/#/validation 

Austria vinjeti ostukoht: https://shop.asfinag.at/en/toll-products/digital-toll-sticker/01-10-tagesvignette-pkw-2021/ 
Austrias võib lisaks tasutud vinjetile ette tulla ka tunneleid jm kiirteelõike, kus küsitakse veel eraldi raha suurusjärgus 9-12€, seal on siis tolliputkad.

Ka Sloveenia ja Horvaatia nõuavad teemaksu, aga neil ei paista mugavat elektroonilist süsteemi veel käibel olevat.

Slovakkia seevastu jälle toimib elektrooniline: https://sk-vignette.com/en/e-vignette/register/6/ 

Sama Ungaris: https://e-autopalyamatrica.hu/en/ 

Paljudes riikides see pluss, et ei pea enam klaase kleebekatega risustama.
Ma ise eelistan alati elektroonilisi kanaleid kohapealsete müügipunktide otsimisele, kõik on ette makstud, nii sõidan lihtsalt sirgelt läbi ja keegi ei kobise.

Põhimõtteliselt priilt mistahes riigist läbisõidu üritamine kujuneb ikka parajaks vingerdamiseks, kui mitte suisa võimatuks, kindlapeale kallimaks sest vinjeti maksumusest, kasvõi täiendava kütuse- ja ajakulu tõttu.

Ainult kodust, minu puhul tähendab Eestist siis.

Arvuti avaneb reisil vaid juhul, kui on vaja eelseisva päeva kohta täiendavat infot hankida või midagi reisiplaanis muuta/täiendada, jäädes seotuks üksnes konkreetse reisiga. Kui kohapeal peale arvutis istumise ja kommentaaride postitamise tõesti enam muud teha pole, on see koht end järelikult ammendanud ja sõidan parem koju tagasi. Või mujale.

Kuna ma olen pikki aastaid üksnes arvuti taga istumisega leiba teeninud, on reisimine üheks heaks arvutist vabanemise viisiks – ka tripist sealhulgas.

Kuhugi minemine eeldab, et sihtkohas on ka midagi teha. Siin näikse olevat ja minu sõpradegi hulgas on arvukalt säärast kontingenti, kelle ainsaks mureks on saada siit "vastikust kliimast" kuhugi sooja lebotama, muidu surevad. Väike kadeduseuss poeb hinge, kui kuulen, millise naeruväärse hinnaga nad jälle kusagil palmi all on suutnud ära käia.

Ka mulle tuleb uksest ja aknast odavreiside pakkumisi, postkast lausa umbes säärastest, kahjuks ma ei saa neist aga rõõmu tunda, sest, palavus, päike ja lebo ei ole absoluutselt minu teema, olen selline imelik noh. Mulle just vastupidi, meeldib meie kliima väga ja kõik minu reisisihtkohad asuvad ebapopulaarsetes kohtades, kuhu soodukaid ei eksisteeri. Nagu sellest veel vähe oleks, on kohapeal enamik hotelle kinni, restoranid niikuinii suletud, muud atraktsioonid ja tegevuskohad ei toimi. Minna kuhugi ilma otsa selleks, et seal mitte midagi teha, saades küll kirja panna "linnukese", kulutades sellele oma vaevaga kogutud säästud, ei tundu minule arukana. Sama saan ma edukalt teha ka kodus ja suisa tasuta.

Mul on tavaliselt suhteliselt tihe programm olnud, mis tegevustest tulvil, enamasti kõiki ei jõuagi ühe reisiga ette võtta ja jääb võimalus kunagi samasse kohta tagasi minna. Nüüd siis selline sisutühi olukord, kahju oleks sellisele reisile raisatud rahast. Sest minu reisid erinevad maksumuse poolest neist soojamaa odavpakkumistest paraku suurusjärgu võrra, mul on omad eeldused, millest ma pole enam vanas eas nõus loobuma.

Seega mina praegu ei kanguta, ootan olukorra normaliseerumist selles mõttes, et turistil oleks kohapeal mingigi valik tegevusi peale niikuinii asjaga kaasas käiva kliima.

Arvestan seejuures võimalusega, et reisimise eelduseks on vaktsineeritus, et maskid jäävad meiega paljudeks aastateks, et distantsi peab hoidma, et koju saabudes on vaja mõnd aega karantiinis istuda jms. See kõik on minu jaoks OK, aga tegevuste puudus ja üleüldine suletus ei ole OK, praegune olukord ei meelita mingi valemiga reisima.

Isegi kui keegi väidab, et maailmas leidub paiku, kus mingeid piiranguid polegi, kus inimene on inimese kukil ja elu on lill nagu vanastigi, siis terve mõistus keeldub tänases maailmas sellises ürituses osalemast. Mingi filter peaks ikka olema ja tõenäoliselt jääb meie tulevik mingil määral neile reeglitele alluma.

Teisalt, kui kellelegi piisab päikesest ja soojast mereveest, siis ma ei mõista hukka neid, kes lähevad palmi alla peesitama, arvatavasti väiksema nakkusohtlikkusega riiki, kui seda meie oma on. Ka see on aktsepteeritav minu arvates.

Film otseselt vast kohe liikvele ei ole ajanud, aga üheks osaks on see kindlasti enamike reiside puhul olnud, ma arvan. Kui ikka näed ilusaid kohti filmis või piltidel, siis tahaks ise ju ka sinna minna, kenad kaadrid kaugetest maadest on vägagi tugevaks ahvatluseks ja reisi planeerimise aluseks. Kuidas sellise materjalita üldse teada, kuhu minna, mida vaadata. Ei lähe ju lambist taolisesse kohta, millest midagi (ei head ega halba) kuulnud polegi.

Oot, aga Sa vist mõtlesid hoopis mängufilmide võttekohti, ma pajatasin siin pigem reisifilmidest.

OK, siis meenub, et sai mõne aasta eest Austria ja Saksa Alpides käidud. Eks see maastik oli mul juba ammugi silmapiiril, aga kui naine hiljem kodus oma "Kirgede tormi" vaatas, kiljatas ta iga kord rõõmust, kui jälle mõne tuttava paiga ära tundis. Ma ei planeerinud seda küll teadlikult. Eks mõned sellised kohad veel, aga ikkagi sedapidi, et ise olen enne seal ära käinud ja siis kunagi hiljem mingis filmis paiga ära tundnud.

Vastupidist minu puhul ei ole, et filmi võttepaiga pärast kohe päriselt reisi ette võtaks. Ahjah, Lätis oli Cinevilla kinolinnak, kus filmivõteteks terve butafoorse linnakese jagu dekoratsioone üles pandud, seal olen käinud, aga sel pole jällegi seost ühegi mu nähtud filmiga.

Ojaa, siis on veel Nidal käidud, oot, mis partisanifilm see oligi, "Ergav kõrbepäike" vist, mida lapsepõlves sai vaadatud. Seoseid ikka leiab.  

Möödunud nädalal käisin Tallinnas, sai ka Laagna teelt läbi sõidetud, isegi hetkeks meenus, et seal olla Tenetit filmitud, aga ma ei sõitnud kanalis mitte seepärast:)

Vahed on siiski olemas. Esimene on muidugi see, kas sisepudel on klaasist või terasest. On selge, et kuigi vaakumiga klaaspudel hoiab kauem sooja, siis matkaks see hästi ei sobi. Aga ka kihilisi metalltermoseid on kaht tüüpi, ühtedel on isolatsiooniks vaht, teistel analoogiliselt klaaspudelitega vaakum. Arusaadavalt hoiab vaakum pikemat aega algset temperatuuri. Matkapoodides vaevalt klaaspudeleid leidub, seal kõik terasest või alumiiniumist. Roostevaba teras on jälle parem "maitsetuse" poolest, alumiinium kipub eelmiste jookide maitset külge jätma, peale kohvi manustamist on järgmisena sisestatud tee näiteks kaunikesti kohvimaitseline.

Mis matkapoodidesse puutub, siis neis olen ma kohanud vaid korralikumat sorti igati mistahes matkaks sobivaid termoseid, hinnad on muidugi vastavad ja valida võib vabalt üksnes sobiliku mahu järgi. Peamiselt Primuse tooted näivad olema, nüüd on neil lisaks mingi uut tüüpi kork kaasas kah, mis võimaldab vajadusel otse pudelist juua, aga mulle isiklikult jääb arusaamatuks kahe sisekorgiga komplekteerimise mõte, et kui üks on termose peal, kus siis samal ajal teist hoitakse? 

Silikoonkate teeb kesta mittelibedaks ja mittekolksuvaks, mis on juba maitseasi, aga hinnaline selline, lisades vähemalt 10 EUR. Samuti, kas kork on keeratav või klikiga avanev, supi kättesaamiseks tuleb niikuinii kork maha keerata. Sanga olemasolu muutub aktuaalseks mahukamate termoste puhul, 2 liitrit ja edasi, kuni liitristel ma isiklikult mingeid käepidemeid ei vaja, saab niisamagi pihku võtta, samas kui väljaulatuv sang võib termose seljakoti taskusse libistamisel hoopis segavaks asjaoluks osutuda. 

Muidu termos nagu termos ikka, ei mingit tuumateadust, lihtsalt pudel ju:)

Olen ise ka pigem omapäi uitaja, suured grupiga kaasalohisemine pole kunagi esimeseks eelistuseks olnud. Omal ajal korraldasid ettevõtted oma töötajatele aeg-ajalt erinevaid väljasõite ja ekskursioone, sealt on kogemus, et reisil kipub inimene muutuma. See, kes igapäevaelus (kolleeg, pereliige, sõber) võib igati tore kaaslane olla, keerab end reisil 180° häirivalt tüütuks putukaks. Ja teine, keda tavaelus nagu tähelegi ei pannud, osutub igavesti toredaks reisikaaslaseks.

Kuigi ma olen rohkem soolorändaja, olen juba aastakümneid ka erinevaid matku oma sõpruskonnale korraldanud. Nende aastate jooksul on meil välja kujunenud oma kamp, kellega koos me seda teeme ja kui juhtub mõni liige seltskonnas vahetuma, on kohe näha, kas tema sobitub meie kampa või ühekordseks katseks see jääbki.

Reis ja matk on minu jaoks lõõgastavaks puhkuseks, minna reisile pingeid koguma pole vähimatki mõtet. Tõeline puhkusereis algab seltskonna valimisest, aga nagu ma varem ütlesin, tõde selgub alles reisil, seega esimene "vasikas" (seltskonna komplekteerimine) võib vabalt ka aia taha minna. Seevastu juba läbiproovitud rahvaga enam naljalt alt ei lähe.

Täiendan veel pisut, inimene, kellega koos ma heameelega pittu lähen või inimene, kelle hoolde end metsikus looduses usaldan, ei pruugi samas isikus olla, enamasti polegi. Vaevalt ma isegi sest muutumise patust prii olen, iga inimene käitub eri olukordades omamoodi ja hinnata saab tema käitumist üksnes konkreetses situatsioonis. Nii saaks sõpruskonda lahterdada heaks joomakaaslaseks, heaks peresõbraks, heaks matkakaaslaseks jne. Peaks olema ikka päris harukordne juhtum, kui 2 (või isegi enam) isikut igas olukorras täpselt ühel viisil klapiks.

Ratta soovitust paraku ei oska jagada, sest minu praegune valik paneb tõenäoliselt enamiku rattamatkajatest nina kirtsutama või vähemalt õlgu kehitama. Aga kui kellelgi huvi lugeda, siis räägiks järgnevalt pisut lahti, mis rada pidi ma tänasesse, mõne arvates veidrasse, seisu jõudnud olen.

Esimesed rattamatkad said teoks aastal 1968, olin siis 14 aastane. Varem olin vaid ema-isaga päevaseid supse teinud. Eestist välja väntasin esimest korda 1973. Sel ajal piirdusid sõidud loomulikult NSVL piiridega, päris välismaale sai esimest korda vast 90-ndatel. Ega ma väga kaugele polegi rattaga uhanud, puhkuse aeg on teatavasti piiratud ja minu matkad on olnud seega kusagil 2 nädala tuuri, keskmiselt ca 1000km, mingi aja peaks ju ka perega koos puhkust veetma.

Rattaga on käidud Soomes, Rootsis, Ahvenamaal, Lätis, Leedus ja Venemaal, loomulikult on Eesti risti-põiki läbi veeretud. Kõik need mahuvad nimetet tegevusraadiuse piiresse. Seda võtet pole kunagi harrastanud, et ratta kuhugi ette saadaks, kõik minu matkad on alanud ja lõppenud koduukse ees. Kunagi oli unistuseks rattaga ümbermaailmareis ära teha, aga see oleks teostatav olnud vaid juhul, kui ma mingil põhjusel üksikuks oleks jäänud, pere kõrvalt ma nii pikaks ajaks ajaks lahkuda pole võimalikuks pidanud. Nii on see jäänudki.

Minu esimene matkaratas oli tavaline meestekas, aga peatselt sain aru, et matkarattal peavad ikka käigud olema.

Kuna ma sõitsin tol ajal päris palju ratast, erinevaid rattamaratone jne, siis oli mul veel olemas Start Sosse, ehk võidukas. Otsustasin selle matkarattaks kohandada. Või mis seal kohandada, pakiraamid ette-taha ja minek. Ei olnud seegi hea mõte, võiduka peened ja õrnad kodarad kippusid topelt koorma all ülearu sageli katkema, ega toonased telgid ja värgid polnud tänastega võrreldavad, present ikka kaalus ka midagi, kogu träni nii 50-60kg. Paljud küsisid siis, et kuidas sellisega maastikul üldse sõita saab, tänapäeva mõistes tegu ju puhkalt maanteerattaga. Tegelikult polnud asi nii hull ühtigi, sai ka metsaradadel vabalt sõita (krossikummidega), ainult liiv oli halb, sellesse lõikas peenike kumm kui nuga võisse.  Aga näiteks Riiast Kolka mööda vee poolt tihendatud rannaliiva (veepiiril) polnud mingi probleem.

Siiski jäi seegi ühekordseks katseks, sest koormaga ratas oli raskelt juhitav. Peale seda kui mingid tibid mulle kusagil Lätis silla peal ette kargasid ja ma ratta vänderdades jõkke lendasin, otsustasin, et nii ka ei saa.

Lahendus tuli järelkäru näol. See oli super mõte ja nii on see jäänud tänaseni, nüüdseks juba mingi 45 aastat ja ma ei kavatsegi enam mingit muud varianti kaalumisele võtta. On vahetatud rattaid ja kärusid, aga põhimõtteline kooslus on jäänud. Kärusse on hea loopida millist koormat tahes, olen vedanud lühematel otstel ka 100+kg probleemideta, ratas jääb ise seejuures koormamata ja säilitab hea juhitavuse, küll käru järgi tuleb. Vaid gabariitidega peab arvestama, igast praost ei õnnestu läbi pressida. Aga teisalt, ega ta väga palju matkakottidega rattast laiem polegi.

Võiduka+käru komboga sai tehtud siis pisut sportlikumat laadi matku, et 100km 3 tunniga ära ja seejärel vaba olemine rannal, kusagil vaatamisväärsusi uurides vms. Vanuse kasvades ja rataste vahetudes sõidutempo küll rauges, vahepeal sai keskmiseks kiiruseks vaid 15km/h, aga 2011 sai järjekordselt vahetatud vedukratas, nüüd juba elektrilise vastu, täpsemalt Scott E-Sportster Solution. See on mul tänaseni kasutusel nii matka- kui igapäevasõiduks.

Ah et mis on asja pluss? Kes rattaga iganes on sõitnud, see teab, et ratturi suurim vaenlane on tuul, mis on alati vastu ja teiseks tõusud, mis kulgevad alati ülesmäge. Elektrilise abimootoriga rattal muutus see mure hoobilt ajalooks, Sõidukiirus on 25km/h, vastutuulega, ülesmäge, käru vedades, kuidas iganes. Sõit muutub paremini planeeritavaks, ma tean täpselt, mis kell ma kuhugi jõuan. Enne tavarattaga oli isegi tööle sõitmisel loterii, sest 25km distantsiks võis kuluda vastutuulega 1,5 tundi ja soodsa tuulega 45min, see on kahekordne vahe ju. Tööpäeva algab ometi alati ühel ajal, nii ei saa.

Tekib muidugi uus mure, aku vastupidavus. Ühe akuga veab mu ratas käru kusagil 60km kaugusele. Haudusin vahepeal plaani mingi päikesepaneeli aretamist matkal aku laadimiseks, aga selle vajalik pind oleks minu gabariitidest kõvasti välja läinud. ostsin hoopis teise aku, millega saavutasin päevadistantsi 100-120km ja praegusel ajal mulle sellest piisab, kauem ei viitsikski enam jutti sadulas kõlkuda. Muidugi tähendab see, et mu peatuspaikades on vaja pistikupesa akude laadimiseks, aga see on marsruudi planeerimisel lahendatav. Lõunapause saab jälle seada teeäärsete kohvikute manu, kus ikka leiab laadimisvõimaluse. Tõsi, nädalateks metsa sellise kooslusega ei lähe.

Olen sellega läbi tule, vee ja vasktorude käinud ja seni ei mingeid muresid. Meenub kord oli raba servas miski porine mülgas, kust oli võimatu kõrvalt mööda nihverdada. Otsustasin siis täiega läbi lombi sõita, vesi ulatus kohati põlvedeni, nii aku kui mootor olid täiesti vee all, rääkimata kärus olevast koormast. Kartsin elektri pärast, aga kõik jäi toimima, mingit tulevärki ei järgnenud ja töötab tänaseni.

Hea ratas minusugusele vanamehele matkamiseks, kui enam ise nii hullult toore jõuga punnida ei viitsi.

Olen käinud sellega ka grupimatkadel, sel juhul laon oma kärusse ka naiste telke, magamiskotte jm mahukamat träni, kuna tempo on grupis aga tasasem, siis ma elektriabi ei peagi mujal sisse lülitama kui vaid mõnedel tõusudel ehk, sel juhul saan oma akupaariga isegi kuni nädalase matka vahepeal laadimata läbi.

Sai selline pikem jutt, millest küsijale abi nullilähedane. Kui ehk niipalju, teinekord võivad sobida hoopis ebastandardsemad lahendused.

Ei karga haige jänese kombel ühelt teenusepakkujalt teisele lihtsalt seepärast, et mingil hetkel teiselt paar eurot soodsam pakkumine paistab.

Ka naine on mul ikka sama ja vana, kuigi ilusaid noori tüdrukuid on ilm täis ja mõnigi üritanud silma tehes mind üle meelitada. Kahtlemata oskab mõni neist selliseid trikke, mida mu naine mitte, aga ikkagi – ei lähe läbi. Olen säilitanud truuduse nii naisele kui teenusepakkujale, selline jäärapäine iseloom, noh. Kui üks juba kord meeldima hakanud, siis nii ongi ja ma ei arva, et peaksin oma valikuid üldse kuidagi põhjendama:)

Pole ÕS-i tingimata vaja, proovisin karantiin ja garantiin, viimasele tõmbab siinsamas punase lainejoone alla, mis juhib tähelepanu ekslikule tippimisele. Mu 90-aastane alzheimeriga ema räägib ka, et temal on nüüd g(k)arantii, ma küll ei erista, kas ta suust kõlab kõva "K" või nõrk "G", aga "N"-i jätab küll lõpust ära. Ja tont temaga, saan aru küll, mida ta sellega mõtleb:)

Aga keeleteemast veel, just paari päeva eest turgatas jälle pähe ketserlik mõte, ma ei mäleta, millega seoses, võib-olla unes nägin. Igatahes on see mind juba mõnd aega vaevanud ja teema selles, et mõned kilkavad oma keeleoskusega, samas põlastavalt nurisedes, kui itaallased, kreeklased, prantslased, mehhiklased jm rahvused maapiirkondades tema suurepärasest keeleoskusest sugugi aru ei taha saada. Lõpuks selgub, et tegelase enda keeleoskus seisnebki üksnes inglise keeles ja end polüglotiks pidav tegelane pole vaevunud (suutnud) isegi paari elementaarset väljendit selle rahva keeles omandada, kellele ta külla sõidab. Kes olen mina tema inglise keele taset hindama, võimalik, et ongi viimase peal, aga kui sama tegelane isegi emakeelt vigadeta rääkida ei mõista, rääkimata kirjutamisest, siis paneb küll pehmelt öeldes õlgu kehitama.

No nüüd läks algne teema täitsa metsa, vabandan:)

Jah, apeks, inimesed ajas muutuvad, vähemalt mõned. Eks olen minagi kunagi noor(em) olnud ja seljakotiga ning telgiga mööda ilma ringi rännanud. Jalgsi, jalgrattaga, suuskadega, autoga. Aastakümneid ma muud ei tunnistanudki, hotellidest ja isegi kämpingutest käisin pika kaarega mööda. Pesemiseks sai end suvalisse veekogusse kasta ja elu oli lill. Ma arvan teadvat, kuidas Sa tunned ja mõtled, ma veel mäletan  ennast nii 30 aastat tagasi:)

Aga mingi vanuse saabudes kondid enam ei paindu madalasse telki pugemiseks, veel hullem - sealt uuesti püstasendisse upitamiseks, tahaks kakada potil istudes, end inimese kombel pesta ja muid sääraseid "luksusi" kasutada.

Rääkimata sellest, et vihmase ilma korral muutus märja telgi lappamine äärmiselt ebameeldivaks tegevuseks, nagu öeldakse - kopp tuli lihtsalt  ühel hetkel ette. Siin inimesed juba protestivad pooleaastase maskikohustuse pärast, leides, et see on neid lõpmatuseni ära tüüdanud, ma pidasin ikkagi 50 aastat telgiromantikat nurisemata vastu. Esimene telgis ööbimine oli mul kusagil 5 ja viimane 55 aastaselt.

Esimeseks sammuks telgist loobumisel ja teel mugavuse poole oligi uue auto ostmine, mille tagaosa oli piisavalt pikk, et tagaistmeid alla lastes sinna 2 inimese korralik voodi tekitada. Nähtavasti jäin selle ideega pisut hiljaks, sest autoski olen maganud täpselt 2 korda viimase 10 aasta jooksul. Niiskunud telki enam polnud, aga hing ihaldas juba midagi enamat, kodusemaid mugavusi. Seda enam, et paljudes hotellides sai hommikusöögiga toa pea sama hinnaga, kui kämpas tühipaljas telgikoht oleks maksma läinud. Mida siin veel mõelda!

Nii saigi tasapisi hotellidele üle mindud, ei mingit ülepingutamist, meile piisab elementaarsest standard-klassi toast, aga kohustuslikeks tingimusteks on: ettemaksu puudumine, tasuta tühistamine (riskide maandamiseks), privaatne vannituba, hommikusöök ja nüüd viimastel aastatel koera lubatavus. Pole ju palju tahetud?

Hostelid 10-pealistele karjadele unisex tubades ja räpase dušiga koridori lõpus ei ahvatle, pole tegelikult kunagi minu teema olnud, see etapp on minu elus kuidagi vahele jäänud. Pigem siis tõesti telk või magamiskotiga pargipingil.

Hehee, ma arvasin kohe, et mind nüüd eelmise postituse põhjal mingiks snoobiks peetakse, ootasingi sellekohast vastukaja. Ma ise küll ei arva, et ma oma eelistustega niiväga üle pakuks, või et see mingit erilist luksust tähendaks. Eks inimene võib ju elu jooksul end ka pisut hellitada lasta, millal siis veel, kui mitte pensionieas elu viimasel etapil pisut elu nautida.

Aga muidu on me põhieelistused Sinu omadega suhteliselt sarnasteks jäänud, meeldivad samuti loodusrajad, mäed, loomad, hotellidki valime pigem linnadest eemal kauni looduse keskel jne. Meie vallutatavad mäed nüüd küll pisut madalamaks vajunud ja rajad siledamad, aga ei ole mõtet unistada kõrgemalt kui jalad kannavad.

Mu viimaste aastate statistika kohaselt ongi nii, et reisikulud jagunevad laias laastus neljaks võrdseks osaks: sõit, öömaja, söök-jook, lõbustused/meened. Kolmest viimasest loobudes saab kõvasti kokku hoida ja selle võrra rohkem või pikemaid reise teha. Paraku me oleme juba selles seisus, nagu me oleme ja siit enam tagasiteed ei ole, tuleb järelikult maksta või hoopis ilma jääda. Ei välista, et ka see aeg kunagi saabub, kui ainult teiste reisipiltidele kaasa saame elada. Igaüks on oma keha ori ja sellest üle ei hüppa.

Niipalju siis minu käitumismudeli õigustamiseks. Endiselt on tore jälgida nende muljeid, kelle orientatsioon meie omaga pisut haakub, mulle millegipärast näib, et me oleme siiski pisut sarnased, tekkis mul ju Sinu pilte vaadates kohe tahtmine järgmisena isegi Norras pisut ülespoole vaadata:)

Edu Sulle edaspidiseks ja loodan, et meil kõigil seisab veel mõndagi põnevat ees, kel luksuslikumalt, kel askeetlikumalt!

Jah, kadedaks teeb, reisi maksumust mõtlen. Pildirida on samuti ahvatlev. Toon siin võrdluseks, lihtsalt et näha, kui erinevalt saab, enda kulutused sarnasele reisile:

Kesk-Norra 14 päeva 3310km - 2 inimest + koer

(maksumused eurodes)

• Kütus 400

• Ööbimised 1400 (hommikusöögiga hotellid)

• Söömine restoranides 1200

• Ülesõit Tallinn-Stokholm edasi-tagasi 420

• Laevakruiis fjordides 200

• Piletid erinevatele vaatamisväärsustele 100

• Suveniirid kodustele 300

• Autopassi tunneli ja kiirteemaksude arve on veel tulemata, ka osad praamid läksid sellega

KÕIK KOKKU - 4020

Kaasas oli ka pisut kiirsööke ca 100 euro ulatuses ja priimus, mõnel korral sai neid looduskaunites paikades kasutatud. Ja 4 kohvrit õlut mulle + 1 kohver siidrit naisele kulude optimeerimiseks.

Kätt südamele pannes ei oska siit säästu nimel enam kusagilt midagi maha arvata ega millestki loobuda. Mugavus paraku maksab, kui ma juba fjordi ääres seisan ja uhket lõbusõidulaeva kutsuvalt seismas näen, siis ma tahan ka sellest osa saada. Või kohalikust söögist oma pakisupi lürpimise asemel, isegi olime nagu piisavalt säästurežiimil mu arvates.

Norra siiski suhteliselt kallis, eriti hotell ja söök.

Veel võrdluseks, eelmise aasta Austria 2-nädalane samadel tingimustel reis (5195km) läks kokku maksma 2450. Erinevad maad - erinevad hinnad.

Ma arvan, et ükski riik ei ole tänasel päeval enam teisest ohtlikum ega turvalisem, viirusega elatud perioodi jooksul on see vast võrdlemisi ühtlase kihina üle maailma laiali laotunud. Erinevad numbrid eri riikides tulevad nähtavasti vaid erinevast testimise sagedusest, kui üldse ei testita, on ilus null, kui tehakse padutestimine kõigile, saab ka number suur ja kole.

Probleem seisneb riikide erinevas piiripoliitilises käitumises ja küsimus on pigem selles, kui lahti või kinni mingid väravad broneeritud reisi hetkel olema saavad. Praegusel hetkel on Soome uks lõbureisideks igatahes kinni, kui just ei õnnestu tõestada mõne seal elava pereliikme külastamise vajadust. Sisenemise otsus tehakse Soome poolel, selline reis võib vabalt  kujuneda ka edasi-tagasi laevakruiisiks, suuski ei pea kaasa tassimagi:) See on täna, mis saab homme, ei tea keegi. Asjal ei ole ohtlikkusega vähimatki pistmist.

Asi polegi niivõrd reisi ärajäämises, sellegi elab ehk üle, aga kummitab ettemakstud reisirahast ilmajäämise võimalus, mis on praegusel ajal suhteliselt ettearvamatu. Need summad pole väikesed, igaühel pole sajalisi reisifirmade sponsoreerimiseks loopida.

Minul on järgmiseks suveks paar reisi planeeritud, hotellid broneeritud jne, aga kõik on tasuta tühistamisega ja ettemaksuta. Ma ei ole veel ühtegi ettemaksu eeldavat piletit ära ostnud, enne viimast kella ei osta ka. Seega ei muretse üldse. Kui reis saab toimuma, siis lähen, kui uksed on lukus, jääb minemata ja ma pole punast krossigi kaotanud.

Kõik need sooduspakkumised, mis praegu uksest ja aknast tulevad, näivad kindlasti ahvatlevad, aga no andke andeks, sellele liimile minnes võetakse ju teadlik risk. Pärast pole siis ka midagi halada. Muidugi - jänes šampust ei joo, oma raha, eks igaüks ise tea, millist auku ta sellega lapib. Küsimus taandub ju vaid julgusele, kust mina tean, kui julge küsija on, pärast veel süüdistab mind oma raha kaotamises. Kui ehk mõni selgeltnägija riskiks ennustada, aga ma ei tea, kas neil on oma foorum:)

Vastuseks Tutkaonule ja vast mitte üksi Tenerife kohta, pigem koeraga reisimisest. Arvan, et ilmselt on ka koeri erinevate huvidega, ühele meeldib ahju ääres lesida, teine ajaks metsas jäneseid taga, kolmandal pole midagi reisimise vastu, mõnele võib see ehk suisa meeldidagi.

Näiteks mulle tundub oma koera erinevais oludes jälgides, et talle meeldib uusi kohti avastada. Meie reisime küll autoga. Aga igas jumala peatuspaigas (võõras kohas) tormatakse kohe õhinaga ümbrusega tutvuma, uusi lõhnu avastama või mida iganes ta sealt leiab, aga on kohe näha, et koer on äärmiselt põnevil. Samuti vaadatakse igas järgnevas hotellis kõigepealt koera poolt üle toa sobivus, kontrollitakse voodi pehmust, vajadusel klopitakse padjad üle jne. Samuti meeldib talle restoranides käia, sest ta teab, et midagi pudeneb ka talle.

Muidugi toob koeraga reisimine kaasa ka piiranguid, me ei saa minna temaga teatrisse, kirikutesse, hotelle peab valima. Meie koerale ei meeldi palavus, seega on välistatud ka rannas enese praadimine vms. Viimane ei kuulu ka minu lemmikute hulka, õnneks on meil piisavalt ühiseid huvisid nagu loodus, erinevad matkarajad, hea söök, jäätis on üks tema lemmikutest. Veel meeldib talle ringi kihutada mõne renditõuksiga või rolleriga, teeme seda tavaliselt sel ajal kui naine poode kammib.

Niisiis ma julgeks väita, et minu koerale vägagi meeldib reisida ja tema mälestused reisist peaksid olema valdavalt positiivsed, vastasel juhul ta järgmisel korral lihtsalt keelduks autosse tulemast. Võid uskuda, ta oskab väga hästi ka vastumeelsust välja näidata. Seetõttu reisimegi seni koos, kuni ta pole mulle öelnud, et talle see enam ei meeldi. Koer on meie pereliige ja võtab osa pea kõigist meie tegemistest.

Tõsi, meenub ka üks juhus Poola ühes linnakeses, kus nähtavasti ekskursioonil olnud poisikesed olid ostnud paugutajaid ja kogu kambale tegi nalja, kui meie koer nende käristamist kartis - lollid jõmpsikad. Järgmisel päeval koer keeldus sellele tänavale minemast ja me austasime tema soovi, läksime teist kaudu.

Kokkuvõttes - koer oskab enda eest ise väga hästi "rääkida", kui vaid peremees tema kehakeelt mõistab, ei peagi väga kohvipaksu pealt arvama. Ükskõik, kuhu ka minek, on tema alati esimesena ukse juures valmis, ta taipab hoobilt, mis toimuma hakkab, kui kohvreid pakkima asutakse.

Oslo ümbruses võtaks ma ühel päeval näiteks ette pisikese ringi ümber Drammenfjordi ja Oslofjordi, kasutades just kaldaäärsemaid teid. Need ei ole mingid kitserajad, kohati ehk kitsad, aga korraliku asfaldiga tavaautoga kenasti sõidetavad, igal sammul lummavad vaated. Kindlasti keerutaks Drammeni spiraaltunnelit pidi mäe seest tippu, siis Drammenfjordi läänekallast pidi alla, Svelvikist praamiga üle, siis mere alt läbi Oslofjordi tunneli, sealt juba jälle kaldaäärset rada pidi Oslo poole üles tagasi. Kogu ring umbes 150km, puhas sõiduaeg ca 3 tundi, aga koos peatustega võib kena päevaga arvestada. Kui ka Nesoddeni poolsaarele tiir peale teha, lisandub veel 50km. Poolsaare tipust võib Oslo panoraami imetleda, aga autoga sealt praamiga üle minu arust ei saanud, ainult väike laevuke.

Oslos kindlasti Holmenkolleni suusakeskus ja neid loodusradu on Oslo vahetus ümbruses matkamiseks hulgim.

Omale sobivaid teepealseid ja linnasiseseid huvipunkte on hea otsida sellelt kaardilt www.visitnorway.com/maps/

Eks pika reisi puhul ole igaühel oma valem. Ja kui see talle sobib, siis sõitku terviseks. Kelle kogu reis koosnebki vaid pikast otsast, kes tahab rohkem kusagil kohapeal lebotada.

Minu valem on näiteks selline, et sinna- ja tagasisõiduks üle kolmandiku kogu reisile kuluvast ajast ei kuluta, kohapeal liigun vaid minimaalselt. Kasutada olevast ajast sõltub, kui kaugele sihiku sean, näiteks nüüd augustis käisin nädalaga Leedus ära ja sealgi vaid 2 sihtpunkti, kus sai 5 päeva veeta.

Möödunud aastal tegin TerjeKa-ga sarnase ringi vastupidises järjekorras. Ringiks on seda palju nimetada, sest sihiks olid Austria Alpid ja kohapeal olin 10 päeva kilometraažiga 845km selle aja jooksul. Edasi-tagasi kulus veel 2+2 päeva 4297km-ga ja mõnes läbitavas riigis ei pannud jalgagi maha. Isegi koera pissitamised mahtusid normaalsesse ajagraafikusse.

Pikale otsale on vaja taastumiseks lühikese otsa päevi vahele. Ma võin vajadusel küll ka pikemalt uhada, aga puhkus peab minu jaoks lõõgastav olema. Kas sõit ei valmista probleeme (tähendab, et saab hakkama) või kujuneb mõnusaks olemiseks, selles on minu mõõdupuu järgi väike vahe. Päevas üle 10 tunni uhada ei ole enam mõnus, kuigi ei valmista probleeme.  Ja mis seal salata, mida enam päev lõpu poole kaldub, seda sügavamalt jalg pedaali pressima kipub, Saksas pole see probleem, aga kodu poole tulles peab Leedus-Lätis-Eestis vägagi tähelepanelik olema, et jälle siinse uimase liiklusega kohaneda ja mitte kiiruskaameraid liigselt välgutada. Minnes nagu pole probleemi, aga see kodutee viimane lõik Baltikumis on alati Euroopa reiside kõige vaevalisem osa, seepärast olengi järgmised sõidud jälle hoopis Skandinaavia suunale plaaninud.

Igaühe kannatusel on omad piirid, väga individuaalne värk.

Inešise järv ise on soiste ja kõrkjaste kallastega, metsiku telkimiskoha ehk isegi leiaks, aga ei midagi vaimustavat, sääskede toitmise koht, suplemine problemaatiline. Sealt linnulennult umbes 6km põhjas asub Alauksts järv, kus on puhkekompleks Chillup (järve kagunurgas), seal on kämping ja ka telkimisvõimalused, põnevad batuutide ja liumägedega sillakesed vettekargamiseks jne. Vaata chillup.lv, ehk sobib ka teile, meile seal meeldis. Telkimise hinnaks on 5€/in. Mõned neile järvedele suunduvad teeotsad on aga tõkkepuude ja keelumärkidega, eramaad teadagi.

Jõudsime 9.augustil koju. Piiridel kedagi meie nähes ei peatatud, aga mõnel pool oli piiril näha politseivärvides sõidukeid passimas, mida tavaolukorras pole nii täheldanud. Tõenäoliselt võidakse vahel ka küsitluseks kinni pidada, vaevalt nad seal päevade viisi midagi tegemata lihtsalt aega surnuks löövad. Kasvõi igavuse peletamiseks, kui paremat mõtet pähe ei tule.

Mõnel pool söögikohtades mõõdeti uksel temperatuuri, mina selle au osaliseks ei saanud, kontroll samuti pisteline. Leedust sinnapoole on kõikjal siseruumides maski kohustus ja seda ka järgitakse. Mis ongi normaalne.

Siinkohal jääbki arusaamatuks, miks meil siin turvameetmeid sageli naeruvääristatakse, kas oma tervise eest hoolitsemine on siis tõesti irvitamist väärt? Haigestumiste hulga poolest oleme me seejuures isegi Leedust halvemas seisus, aga nii pohhuistlikku suhtumist, kui siin, ei kohanud kusagil mujal. Siit tekibki küsimus, et kas oma tervise pärast muretsejal on üldse Eestis arukas viibida, parem oleks ehk hoopis sõita kuhugi, kus elementaarseid turvameetmeid tõepoolest järgitakse. See ei murra konti, selline saabki vähemalt lähiaastatel me tulevik olema –siseruumides mask pähe ja pisut distantsi. Ei ole keeruline täita, miks pea kogu Euroopa on sellise käitumise juba suutnud omandada, aga põikpäine eestlane mitte? Ei peaks ju kõike alati seadustesse raiuma ja trahvidega ähvardama, võiks omalgi midagi peas olla.

Ma ei ole absoluutselt see tüüp, kes pooldaks karme käske ja ettekirjutusi, jälitamist ega "koputamist", aga kui SOOVITUS tundub põhjendatuna, ei näe ma ka probleemi selle täitmisel. Pisut nagu liikluskorralduse moodi, kus vaja, hoian täitsa oma aruga kiirust mõistlikuna, piiravad märgid seevastu on sageli totrates kohtades ja põhjendamata. Arusaamatud ja kontrollimatud nõuded ongi selleks faktoriks, mis sunnib sageli inimesi kehtestatud reeglitele vilistama. Vähem nõudeid, rohkem võiks panustada mõistlikkusele! Ma kohe kuidagi ei tahaks uskuda, et meie inimesed need kõige lollimad on, kes ettekirjutusteta nagu ei oskagi elada.

Põhimõtteliselt reisimisele praegu piiranguid pole, turistide horde on kõikjal harjumuspärasest palju hõredamalt ja ongi hea end vabamalt tunda, minus isiklikult pole see üksteise kukil elamine kunagi vaimustust tekitanud. Kohalike suhtumine turistidesse on normaalne ja sõbralik, kui vaid austad neid, teisisõnu kirjutatud või kirjutamata käitumisnorme. Eelkõige maski pähetõmbamist siseruumidesse laekumisel pean silmas. Mis seal salata, vahel kippus see ununema, aga personali iseloomulik liigutus nina ees tuletas maski vajadust jälle meelde. Piisava koguse maskidega oleks arukas end juba siin varustada, ei saa loota, et neid iga ukse peal sulle jagatakse, desovahendid on küll kõikjal olemas.

Kui vaja, istun ka nõutud 2 nädalat karantiinis, aga ma pole ilmselt õige inimene sellest rääkima, sest pensionäri kogu elu on niigi suhteliselt karantiinilaadne:) Praegu näiteks istun juba teist päeva arvuti taga oma reisivideot kokku pannes ja pea see 2 nädalakest sedasi täis ei saa.

PS. Tulin kodu poole pühapäeva õhtupoolikul ja sellist ummikut pole minu silmad varem veel kohanud, vastassuunaline seisak oli Adazist alates pea 80km pikkune, koosnes valdavalt Läti numbrimärkidega autodest. Palav suveilm, eks nad randadest kodu poole teel olid, Eesti suunal saime siiski normaalselt liikuda.