Viimased kommentaarid

Muudan pisut, jaanuari lõpp oli täpsustatud andmetel pigem jaanuari keskpaik. Lund Jeruusalemmas ei näinud, aga seal oli siiski oluliselt jahedam kui Surnumere ääres või Eilatis. Temperatuuri ei mõõtnud, +10° ringis vast, aga küllaltki kõle ja tuuline oli see päev. Seljas samad kergemad joped, millega siit lennukisse läksime. Käsipagasiga sai lahedalt hakkama, sest lisaks seljasolevale riietusele oli vaja kohvrisse toppida Eilati jaoks vaid mõned T-särgid ja ujumispüksid. Eilatis oli nii õhu- kui veetemperatuur 20-22°, meie keskmine suvi. Kohvris jäi veel ruumi meenetele.

Järgnev pilt on tehtud Jeruusalemmas 18.jaanuaril 2018, parem 1 pilt kui 1000 sõna:

Eks see õhtune hotelli jõudmise aeg ole maitse asi, aga ma ise eelistan kah reisidel mitte väga hilja peale jääda, ikka 19-20 võiks juba hotellis olla. Kui õigel ajal magama kebida, pole ka hommikune varasem ärkamine probleemiks. Suvel kell 4 päike juba kõrges taevas, lõoke lõõritab laulukest:) Vara hommikul on liiklus hõredam, hea õnne korral saab Riiast enne hommikust tipptundi mööda.

andras4 kui alustada näiteks Narvast, kulub Varssavi Golden Tulip hotelli jõudmiseks Google mapsi järgi 13,5 tundi, 1,5 tundi söögi- ja kohvipausideks või lihtsalt jalasirutuseks (mul näiteks koera pissitamiseks) ja ongi nii, et kell 4 alustades oled kell 18 hotelli ees, just nagu autor kirjutas. Minu kogemuste põhjal oskab Google sõiduaega kõige täpsemini arvestada, vähemasti minu sõidustiili puhul. Sygic ja Waze seevastu jätavad liiga suure ajavaru ja Sygic juhatab teinekord ikka päris metsa, kuigi mulle meeldib selle kasutajaliidese kujundus neist kõige rohkem.

Ma ise elan Eesti keskel ja alustan samuti tavaliselt 8 paiku, et õhtu kella 19-ks Varssavi kanti jõuda.
Mul üks tuttav kasutab aga hoopis sellist metoodikat, et sõidab juba eelmisel õhtul kusagile Läti lõppu välja ja ta loeb selle jupi reisi ettevalmistavaks osaks. Põhjendus, et nii poolitab sadu kordi sõidetud ja veniva Baltikumi otsa ära ja see ei tundu siis enam nii tüütu kohustusena. Põhimõtteliselt reisi alustades jupike Leedut ja juba ongi "välismaa". Peaks kunagi ise ära proovima.

Jaanika30, kui suudad ise teha nõuetele vastava pildi, siis pole vahet. Ega pildifailist pole võimalik tuvastada, kes pildi tegi ja kas pildistajal on fotograafia-alane diplom või on ta isehakanu.

Nõuded fotole põhimõtteliselt sarnased mistahes dokumendipildi nõuetega. Kui välimus pole kardinaalselt muutunud, peaks sobima ka see automaadi tehtud pilt, mida oma ID-kaardi haldusvahendiga või riigiportaalist eesti.ee saab alla laadida. Muidu on vene viisataotluse lehel fotole järgmised nõuded:
  • Foto ei tohiks olla vanem kui 6 kuud enne taotluse esitamise päeva ja see peaks olema kooskõlas teie tänapäevase väljanägemisega. See peaks kujutama ainult teid. Raami ei tohiks sattuda võõraid esemeid (tooli seljatugi, maalid seinal jne), aga ka teisi inimesi.
  • Foto tuleb teha rangelt täisvaates. Pead ei tohiks kallutada ega pöörata. Pilk peaks olema suunatud kaamera objektiivile, näoilme peaks olema neutraalne, suu suletud, silmad avatud ja selgelt nähtavad. Juuksed ei tohiks silmi sulgeda.
  • Foto tuleks teha tavalise valgustuse korral. Fotol ei tohiks olla varje, välgu peegeldusi näol ega punaseid silmi.
  • Taust peaks olema hele, sile ja varjudeta.
  • Foto mütsiga, mis ei varja inimese näo ovaali, on taotlejale lubatud, kelle usulised veendumused ei võimalda kõrvalistel isikutel end mütsita näidata. Sellise peakatte kandmisel veenduge, et teie nägu oleks lõua põhjast lauba ülaosani selgelt nähtav.
  • Kui pildistate prillidega, peaksid silmad olema fotol selgelt nähtavad. Välgu peegeldused prilliklaasidel ega ka tumendatud prilliklaasides pole lubatud (kui võimalik, ärge pildistage massiivsetes raamides - kasutage õhemaid raame, kui need on olemas). Veenduge, et prilliraam ei blokeeriks teie silmi ka osaliselt mitte.
  • Pealagi ja õlad peaksid olema näidatud. Pea peaks asuma raami keskel ja olema täielikult nähtav juuste või krooni ülaosast lõua poole. Nina peaks asuma sümmeetria joonel. Nägu peaks hõivama 70–80% fotopiirkonnast.
  • Fotol ei tohiks olla raame.
  • Foto peaks olema ristkülikukujuline (laiuse ja kõrguse suhtega 35x45).
  • Värviskeem peaks olema neutraalne. Värvid peaksid andma edasi loomuliku nahatooni. Pilt peaks olema terav, selge ja fookuses.

Kiiev on küll suurlinn, aga kui jätta kõrvale tohutuid territooriume hõlmavad uuselamurajoonid, kus praktiliselt midagi teha pole, siis vanalinna kohustuslikud vaatamisväärsused käib läbi selleski paari päevaga. Mõnevõrra isegi üllatav, et nii suur linn end nii kähku ammendab. Üks päev lisanduks veel Tšernobõli ja teine Janukovitši Mežigorje residentsi väljasõitude jaoks, aga aastavahetus pole ilmselt kõige parem aeg selliste paikade külastamiseks.

Kuna jutt oli aastavahetusest, ma küll ei tea, mida küsija täpsemalt silmas pidas, aga ööelu ja pidutsemise (aastavahetuse pidu?) mõttes tundub Kiiev küll oluliselt rohkem võimalusi pakkuvat. Hotellide hinnaklass on seinast seina, otse keskuses loomulikult kallimad, aga metrood mitte kartes võib äärelinnas samaväärse kvaliteediga ööbimise isegi 10× odavamalt leida. Söök-jook ja muu elu-olu siinsest pigem odavam.

Ivan Juhm, tänu tähelepanu juhtimise eest mu vigadele, kas parandasin õigemaks? Nüüd on kord Su enda käes, palun lisa puuduv koma!

Nagu näha, kuidas ka ei püüaks, polegi nii lihtne:)
Ei-ei, ma ei taha karva pooleks ajada, ammugi mitte viha õhutada. Lihtsalt tahtsin demonstreerida, et kusagil on ilmselt piir, mille ületamisel põhjendatud kriitika muutub norimiseks. Ühtlasi palun lugeda mu käesolev postitus norimiseks ja palun selle eest vabandust. Ma enam ei tee. 

marti384 ... ja lauset alustatakse muide suure tähega:)

Ma ei usu, et keegi meelega vigaselt kirjutab. Tõenäoliselt ta lihtsalt ei oskagi õigekirja. Hiljaaegu oli poleemika arusaamatute ametikirjade ehk kantseliidi vohamisest. Ise olen töötanud mitmes ametiasutuses ja kokku puutunud paljude ametnikega, pean piinlikkusega tunnistama, et isegi kõrgeltharitud ametnikud ei valda lihtsamat õigekirja – rääkida oskab, kirjutada mitte. Mis siis veel erinevate foorumite kommentaatoritelt loota. 
Aga võiks muidugi paremini üritada, need tühikuvead ei tulene ju oskamatusest, tegu pigem lohakusega. Räpaka kirjutisega tõepoolest austust kaaskommenteerija vastu üles ei näita – siin olen rogksiga sama meelt. Muide õigekirjakontroll joonib vigased sõnad punaselt alla, väga vigane tekst peaks padupunaselt autori silma riivama. Sel juhul on tegu küll selge hoolimatusega, kui säärane tekst ikkagi postitatakse.
Ma ise loen oma teksti enne kommentaari lisamist tavaliselt mitu korda läbi, aga ikka juhtub, et mõni kirjaviga lipsab sisse. Tripi kommentaariumi puhul on vähemalt see tore pluss, et vigu saab hiljem parandada.

Jaa, kui autoreis rahasse ümber rehkendada, võib see olla üks odavamaid või hoopis kallimaid reisimisviise. Toon näiteks oma sellesuvise 2-nädalase reisi kulud (väga ümardatult): kütus 500, hotellid 1000, söök 500, piletid 500, suveniirid ja nänn 500. Samuti naisega kahekesi.

Kui nüüd hakata siit kokku tõmbama, me mahuksime kah autosse magama, seega hotellid päris maha. Sööma ei pea restoranis, saab ise konservide-pakisuppide baasil vaaritada, sest läheb ka vähemalt pool maha. Õlut ei pea iga nurga peal jooma ega jäätist limpsima. Igale poole ei pea minema, kus piletit küsitakse. Suveniire kodustele ei pea kaasa ostma. 3000-st jääb suhteliselt hõlpsa vaevaga vaid 1000 järgi.
Ehk annab ettekujutuse suurusjärkudest ja eelkõige sellest, et kõik sõltub lõpuks enda valikutest. Ainus kindel asi autoreisi eelarve koostamisel, et auto vajab sõitmiseks kütust.

Kui hirmu toita, siis see kasvab. Otsides hirmujuttudele kinnitust, kindlasti ka leitakse midagi. Otsides häid kogemusi, leitakse neid. Kes mida otsib, seda ka leiab.

tripp, novot ja nii ongi võimatu ju midagi soovitada, iga inimene on erinevate nõudmiste ja soovidega. Pole mõtet reisima minnagi kui mõnele seltskonna liikmele on mingi meetod vastumeelne, mis tähendaks varem või hiljem väiksemat sorti sõda:) See nüüd lahterdub grupiliikmete omavahelise sobivuse teemasse, mis pole ka mitte teisejärguline. Lohutab aga see, et kui igaüks pakub foorumis oma variandi välja, mis erinevadki kui öö ja päev,  siis on ehk kellelgi võimalik neist omale sobivam välja nokkida.

Mul on Ford Grand C-Max, mis ongi 7 kohaline vaid tinglikult, kolmas rida pigem lapsekohad. Ometi täpselt paras 2-le inimesele reisimiseks ja tegelikult mahub kõiki tagaistmeid kokku lapates sinna ka kenasti 2-inimese madrats. Seega oleks tagasihoidlikuma eelarve nimel täitsa võimalik ka ses autos kahekesi ööbida. Tõele au andes ma just selle mõttega antud auto ostsingi, aga oleme selles maganud täpselt ühe korra, Sest paraku ei arvestanud sellega, et võime vaid mõne aastaga kardinaalselt omi eelistusi muuta, soovime nüüd hoopis privaatset vannituba, hommikusööki, toateenindust, sauna, massaaži, mullivanni, basseini ja õhtukokteili. Tee või tina, aga kõik see mu autosse enam ei mahu:)
Mis on loodetavalt tõestuseks, et isegi sama inimene muutub ajas. Nooruses ma ei vaadanud hotellide poolegi, ainult telgiga oli see õige matkamise viis ja söök valmis priimusel. Vaat, kuidas inimene võib "manduda":) Mugavused on muide sõltuvust tekitavad, korra proovid, on hiljem pea võimatu neist vabaneda. Seepärast olekski mu soovitus siia lõppu, kes veel nii magusat elu pole maitsnud, ärge tehke seda liiga noorelt järele. Noorusaeg peab ikka telgiromantikat jms sisaldama, elus tuleb kõik ära proovida, aga iga asi omal ajal ja sel "trepil" ei maksa samme vahele jätta. Sest tagasiteed enam pole.

Selle ilmaprobleemi olen ma lahendanud nii, et viibin ühes paigas tavaliselt rohkem kui ühe päeva. Mis, nagu ma aru saan, on ka lastega reisimise puhul parem mõte kui iga päev uues kohas laagri kokku-lahtipakkimine. Olenevalt ümbruskonna huvipunktidest ja tegevustest on siis igaks päevaks midagi planeeritud sest "tugipunktist" väljasõitude näol. Aga need tegevused ei ole päevade kaupa lukus ja neid võib vahetada. Näiteks sajab ühel päeval, aga mul oli selleks päevaks rand planeeritud, võtan hoopis järgmise päeva muuseumi käsile. Tuleb järgmisel päeval päike välja, lähen randa. Üritan leida iga tugipunkti läheduses tegevusi erinevate ilmaolude jaoks. Tavaliselt on plaani erinevaid tegevusi varuga valitud, mis annabki valikuvõimaluse. Osad jäävad küll järgmiseks korraks, aga kus on öeldud, et peab nad kõik korraga ära vaatama?

Natuke jamaks kisub siis, kui nädal aega jutti ainult kallab ja vihmase ilma tegevused plaanist otsa saavad, ega vastupidigi palju parem pole. Näiteks sel suvel ootasime mitu päeva pisut jahedamat ilma, et ka Salzburgi linnatiir ära teha, aga päike ei hellitanud ja temperatuur oli pidevalt üle 30°. Tuligi siis selle palavaga lõpuks neil linnatänavatel higistada, sest kõik mäed ja jahedamat pakkuvad värgid olid lähistel juba läbi käidud, järgmine peatuskoht ees ootamas. Enamasti on siiski vedanud ja taevataat vähemalt vahelduvat ilma pakkunud.

skater, seal olid tõesti mittetöötavad tolliputkad juba 3 aastat tagasi, arvasin et nende aastate jooksul on nad juba käima pandud. Eelmisel ja sel aastal pöörasin varem ära. Minu kord vabandada, Sul oli õigus.

sis153, ma pean vist Sinu juurde pakkimiskursusele tulema:) Mul on 7-kohaline auto ja me reisime kahekesi + koer. Mitte kuidagi ei kujuta ette, kuidas autosse võiks 5 inimest ja  nende kodinad koos köögitarvete ja kõige värgiga toppida. Ja meil ei ole telke ega magamisvarustust, ka söögivärki mitte, elame üksnes hotellides ja sööme "väljas", ise ei vaarita midagi. Muidugi ei saa ma salata, et lõviosa kraamist moodustab mu naise garderoob ja buduaar, mu enda staff mahub vabalt ühte käsipagasi mõõtu kohvrikesse:)

Muidugi mõistan, et lastega läheks selline variant üle mõistuse kulukaks, 2 vanainimest saavad seda endale napilt korra aastas lubada:) Aga siin ma olen juba seda meelt, et kvaliteet on kvantiteedist tähtsam. Elu tagumises otsas ei ole enam aega ega energiat tühja tuule tallamisele kulutada, tuleb võtta kõigest maksimaalset. 
Mis puutub ööbimistesse, siis ka meie koerake vajab jooksu- ja mänguruumi, seega ei erinegi niiväga lastega reisimisest. Selleks tuleb meil samuti valida hotellid, kus on siseõued, park või loodus kõrval ja kus aktsepteeritaks meie 4-jalgset pereliiget sellisena nagu ta on. Mis tähendab, et ma ikkagi broneerin kõik väga varakult ära, et mitte sattuda viimasel hetkel mingi jama otsa, et üldse leiaks ööbimise. Kuidagi ära ööbimine meid ei rahulda, kõik peab olema viimase peal, kui ma juba selle eest raha maksan. Ja siin ei kehtigi see reegel, et parem maksab rohkem, et tärnid näitaks taset vms. Hoopis sedasi on - kes ees, see mees, kvaliteedi määrajateks varasemad reisijad oma hinnangutega. Hinnatumad paigad  lähevad juba aasta ette nagu soojad saiad, järele jäävad riismed. Miks siis minagi ei võiks nende paremate seas olla, miks peaksin teistest ülejäänud purukesi nokkima? Reisi ajal jooksvalt samaks õhtuks meile sobivat mingitki ööbimist leida on raske, valik on kitsas või suisa olematu. Või tõepoolest 5* hinnaga, mis käib ka meil üle jõu. Ma ei soovi ka osa oma reisi ajast sisustada öömaja otsimisel ringitiirutamisega, internetis sobramisega vms, ebakindlus pole nauditav.
Kuna ma oman juba üle 50 aastast erinevate ürituste, matkade, reiside planeerimise kogemust, siis ma pean enda kiituseks tunnistama (ega see veel ei haise, eksju?), et mu tegelik reis kattub alati pea minuti täpsusega varem planeerituga. Ma ei ole kunagi kuhugi hiljaks jäänud, sest kõik võimalikud variandid on juba arvesse võetud, ma tean vägagi täpselt ette, kuhu ma lähen ja mis mind seal ootab. Tunnistan, planeerimise töö võtab ka minul umbes 3x niipalju aega kui järgnev reis ise, aga see on juba iseenesest huvitav protsess. Vahemärkusena, erialalt olen arhitekt, ma koostan enne ehitamisele asumist hästi läbimõeldud projekti, seega ma olen ilmselt oma eriala ohver ka reiside planeerimisel. Ma ei kujuta ette, et kanna suvalises kohas maha ja hakkaks kohe müüri laduma, samuti ei tundu mulle reisimine "ei tea kuhu ei tea millal" vastuvõetava mõttena:)
Nüüd pakkimise juurde tagasi, meenub, et isegi kunagi minevikus telgiga matkanud ja kogu varustuse tükkis nädalaks vajaliku söögikraamiga selga suutnud pakkida.
Asjade autosse tihedamalt pakkimise eelduseks on tõepoolest mingite modulaarsete kastide olemasolu, mida saab üksteise kõrvale ja peale laduda, et kusagile ruumiraiskavaid tühimikke ei jääks. Samas peaksid nad olema selliselt rivistatud, et vajaliku kasti saab teiste seast välja tõmmata kogu autot tühjaks ladumata. Sest reegel on selline, et alati läheb vaja seda kõige alumist.  4x4 mehed ehitasid oma autodesse riiulilaadsed konstruktsioonid, kust sai iga kasti sahtlina eraldi välja tõmmata. See vajab natuke nuputamist, aga lõpuks tasub end ära. Ka minu auto tagaosas (3-nda istmerea keeran maha) on nende eeskujul üks iseehitatud vaheriiul, mis ei ole auto külge naelutatud ja mille tõstan autosse vaid vajadusel. Külmkapp ja koera pesa on selle "kõrgemal korrusel", siis näeb ta aknast välja, pisike nagu ta on. Kastid pudukraamiga riiuli alumisel korrusel ja üleriiete jaoks on tagaistme kohal riidepuu, kus nad ripuvad sirgelt ja viisakalt. Mu naine nimelt eeldab, et tema kleite ei topita kuhugi kasti ega kohvrisse, milleks siis auto on. Tagaistmete vahe (üleriiete all) täitub reisi jooksul kaasaostetud meenetega.
Katuseboksi ma isiklikult ei suhtu kuigi hästi, esiteks on see nii kõrgel, et ligipääsuks oleks redelit vaja ja teiseks on see kumera kujuga (voolujoonelisuse eesmärgil), et sinna ei saa mingeid kaste ega karpe paigutada, vaid hilbud üksteise otsa loobituna. Ei ole minu jaoks ahvatlev. Kolmandaks tekitab see korrusparklate puhul kõrguseprobleemi, sest läheb üle 1,9m. Olen näinud neid lakke kinnisõidetuna liigagi palju, inimesed ei oska harjumatu uue kõrgusega arvestada ja märke ei pane tähele või eiravad. Laevadel-praamidel tähendab see automaatselt juba kallimasse hinnaklassi kuulumist ja paigutatakse busside rivisse, sõiduauto korrusele sellega enamasti ei mahugi. Ja vaatamata voolujoonelisele kujule, tähendab see ikkagi kütusekulu suurenemist 5-10%. Kokkuvõttes, võib kasutada, aga tasub sügavalt järgi mõelda, kas on ilmtingimata vaja ja mida see endaga kaasa toob.
Niipaljukest siis praegu minu vaatevinklist. Sihtkohtade ja päevateekondade viisi plaanide jagamine ei tundu siinkohal otstarbekas, sest nagu me varasematest postitustest veendusime, on huvid ja võimed seinast seina, väga erinevad. Kes lennukiga, kes autoga, kes kiiresti, kes tasa ja targu, kes muuseumisse, kes lõbustusparki, kõigile 1:1-le sobivat varianti pole olemas. Eks see jäägu siis igaühe enda kodutööks sel korral.

skater, seda küll jah, et püsikiirushoidjaga praktiliselt pole võimalik sõita, liiklus on lihtsalt sedavõrd tihe. Ega ka meie 2+2 linnalähistel lõikudel pole tipptundide aegu see teostatav. Veokad, bussid, matkaautod jm tõesti aegajalt teevad üksteisest möödasõite ja sel ajal kui nemad seal mööda lohisevad, koguneb juba paras rivi selja taha, aga see on mõistetav ja keegi ei lähe sest raevu. Ka neil on vaja sõita ja nad ikkagi vabastavad selle raja esimesel võimalusel. Sellega ei saa kusagil arvestada, et kohe lennult hoogu maha võtmata mööda saaks.

Wroclav-Varssavi E67, eks ole? Kes Sulle ütles, et see on 140 kiirtee? Seal on rohelised viidad, mis tähendab, et tegu on vaid ekspressteega ja ametlikult 120 piiranguga. Seda et seal 140, tegelikult isegi 160+ sõidetakse, ei tee sest veel kiirteed. Sõitsin ka ise sealt kuu aja eest läbi. Tunne Poola liiklusmärke, see erineb natuke muust Euroopast, kus roheline tähistab kiirteed. Kui on tegu roheliste viitadega ja eestvaates sõiduauto kujulise tee alguse/lõpu märgiga, on tegu ekspressteega (highway). Eraldatud sõiduradade puhul 120, kahesuunalisel 100. See õige kiirtee (motorway) on Poolas aga jälle sinise tähistusega ja sellise tee algusele viitab viadukti/silla pildiga liiklusmärk. Lisada võiks, et 140 kehtib ka kiirteel vaid päevasel ajal. Poolas on praeguse seisuga 3 "päris" kiirteed, kõik ka maksulised.

Reisi ajal ei jaga midagi, keegi ei vaja minu prügi ja mina ei taha teiste oma ka. Kui olen kusagil põnevas paigas, vähendan ühe parema kaadri ekraaniresole sobivaks ja saadan oma tervituse e-posti või piltsõnumiga. Kõik.

Koju tagasi jõudes sorteerin esimese asjana oma pildid ära, valin välja paremad kaadrid, vajadusel töötlen neid. Kogu ülejäänud pahna kustutan julmalt, lõplikult ja süümepiinadeta. Seejärel teen järelejäänute osas veelkord valiku, kellele milliseid pilte jagada (kõik ei vaja sugugi kõiki mu pilte), kopeerin need vastavanimelistesse kaustadesse ja laen need üles Google Drive või oma kodusesse meediaserverisse. Tuttav saab omanimelisele kaustale lingi, kes saab 3 pilti, kes isegi 10 jne.
Lähimad sugulased ja sõbrad ei saa ikka veel midagi. sest järgmise tööna tuleb mul kokku monteerida reisivideo, mis sisaldab nii paremaid fotosid kui videolõike, panen ka staatilised kaadrid pisut elama, lisan tiitlid ja tiitrid, otsin sobiva taustamuusika, nagu ikka see asi käib. Lõpptulemuseks saab sest kõigest 1 reisivideo. Kõigepealt on see muidugi mu enda jaoks mälestusteks ja meenutusteks, aga sobival hetkel, kui sõbrad-tuttavad külla juhtuvad tulema, näitan seda kodukino suurelt ekraanilt väikse kohvi ja konjaki taustal ka neile. Videot ma mööda ilma laiali ei jaga, sest ma ei soovi, et seda vaadatakse läbi "lukuaugu" mingilt nutiföönilt krabiseva heliga kõrvaliste häiretegurite ja sagina saatel, näiteks kusagil bussis, tänavanurgal vm-l. Nii kaotab see pea täielikult oma väärtuse, reisivideo peab olema selline, et vaataja saaks ise end selle sees olevana tunda ja unustaks kõik muu. Ta peab samuti saama elamuse, vastasel juhul on kogu mu vaev asjata olnud. Pole midagi hullemat mu jaoks, kui külalised, kes videot vaadates hakkavad hoopis koogiretseptidest rääkima, oma laste arengu edusamme kiitma või terviseprobleeme lahkama. Mis tähendab, et mu filmike ei suuda neid vajalikul määral haarata ja kui nii juhtub, siis ei näe seda videot peale mu enda enam mitte keegi ja mitte kunagi.

lauriandres:

Lisaksin sinu soovituste viiendale punktile, erinevusena meie liiklusest, et eespool nähtavale ilmunud  ummiku korral vilgutatakse tagumistele märguandeks kord-paar ohutulesid ja tõmmatakse autod kahte lehte teepeenrale, et keskele jääks hädakoridor politsei, kiirabi või päästeautode jaoks. Kunagi ei tea ju, millest see ummik tekkinud on, ehk on ees avarii ja seal abivajajad. Ja mitte keegi ei kasuta seda vabastatud rada teistest möödatrügimiseks, isegi mootorratturid mitte.
Poolas on 2 liiki nn kiirteid, on ekspressteed piirkiirusega 120km/h ja on "päris" kiirteed, need tasulised, piirkiirusega 140km/h. Siinpool Varssavit 140 kiirteid ei ole. Vahet pole, milline tee see ka parasjagu on või milline piirang üles riputatud, tark on oma kiirus ühildada parasjagu kasutatava sõiduraja teiste liiklejatega ja liikuda võimalikult ühtlases kolonnis. Parempoolsel rajal sõidavad bussid, veokid ja matkaautod ca 90-100, keskmine rada kulgeb tavaliselt nii 120-130 ja vasakpoolsel liigutakse 150-160 või kiiremini. Enamvähem sama igas Euroopa riigis Baltikumist edasi. Valides omale sobiva sõiduraja ja sellega ühilduva kiiruse, saab rahulikumalt sõita ja tuleb kõige vähem ette tõmblemist/vingerdamist.
Üks põhireegel on aga meie esmakordselt välismaale sattunud liiklejale täiesti harjumatu, kiirem lastakse alati mööda, ilma mingi jututa. Isegi kui selleks peab ise oma hoo maha pidurdama ja korraks paremale aeglasemate hulka reastuma. Kõige olulisem varustus autos on tahavaatepeegel. Peab mainima, et täpp tahavaatepeeglis võib kasvada palju kiiremini otse selja taha jõudnud autoks kui esialgu karta oskad, see vajab natuke harjumist, et jõuaks õigeaegselt kõrvale tõmmata.
Mägiteedel annab laskuja tõusjale teed. Kehva nähtavusega kurvile lähenedes on sageli kombeks ka törts signaali lasta. Sest üldiselt sõidetakse ka ümber pimedate kurvide kiiresti, nii antakse võimalikule kurvi tagant tulijale teada, et too nats tagasihoidlikumalt võtaks.
Tegelikult on sõita seal lihtne ja lõõgastav, liiklejad arvestavad üksteisega, puudub liiklusraev, mulle tohutult meeldib Baltikumist edasi sõita, see on juba puhkus:)

See teema kisub juba ususõjaks - auto vs lennuk pikematel otstel. Inimesed ongi erinevad, ühele on auto roolimine väsitav, teisele huvitav, nii on ja nii jääb. Aga kummal on õigus? Miks ei suudeta leppida sellega, et mõlemal on samaväärne õigus harrastada oma puhkust nii nagu talle meeldib ja üritatakse oma õigust ülimaks rääkida.

Lahkaks nüüd natuke autosõitu, see jaguneb laias laastus kaheks.
On auto kui transpordivahend, millega soovitakse kuhugi sihtpunkti kohale jõuda. Mida pikem ots, seda mõjukamad tunduvad õigustused alternatiivsetele variantidele: lennuk, rong, laev vms. Kui pikk on pikk, sõltub absoluutselt inimese autotaluvusest. Nagu me varasemate postituste põhjal veendusime, sõidab mõni probleemideta tuhat ja peale kilomeetreid, teine arvab juba mõnd tundi roolis liiga väsitavaks tema jaoks.
Teiseks eksisteerib ka selline matkavorm nagu automatk. Jajah, on jalgsimatk, jalgrattamatk, süstamatk, motomatk ja eksisteerib ka automatk. Mistahes liigi me siit ka valime, liikumises ollakse olenevalt matka raskusastmest 6-10 tundi päevas. Ja keegi ei imesta ega protesteeri, igaüks leiab siit omale sobiva. Kui lebotad kohapeal, on tegu ranna-, linnapuhkuse vms-ga, matk eeldab igapäevaselt teatud liikumist.
Pole ka automatk mingi erand, normaalseks päevateekonnaks loetakse 400-600km ehk nii 6-8 tundi võrdlemisi rahulikku sõitu. Olenevalt teest muidugi võivad need teekonna pikkused kõikuda nagu ka matka kogupikkused. Kes on seljakotiga metsas 3 päeva, kes automatkal 3 kuud järjest, või vastupidi, ikka vastavalt võimetele.
Siin mulle meeldibki pigem teekonda hoopis ajas arvestada, nagu näiteks mägedes asuvate matkaradade viitadel tavaks on. Keegi ei ütle, mitu km mäetipu vallutamiseks läbida tuleb, teekonna pikkust arvestatakse hoopis tundidega. Kõrvalpõikena, omal ajal arvestasime me bussireisidel teekonda õlledes, Tallinast Tartusse näiteks oli teepikkuseks 4 õlut:) Ka see määratlus võis eri indiviididel suurtes piirides kõikuda. Aga see selleks.
Kui päeva alustada kella 9 paiku ja öömajale jõuda kella 21-ks, jääb teepealsete huvipunktidega tutvumiseks, söögipausideks ja jalgade sirutamiseks igasuguse matkaliigi puhul 4-6 tundi, mida polegi nii vähe. Loomulikult pole päevad vennad, distantsid ja nendevahelised pausid võivad ka küllalt suurtes piirides kõikuda.
Kuidas iganes, edukaks automatkaks peab komplekteerima meeskonna autoinimestest, paadimatkale ei tasuks vett kartvaid inimesi kaasata ja lennuhirmu põdevale inimese ei suuda keegi lendamise eeliseid selgeks teha. Seltskonna valik on võtmeküsimuseks mistahes reisi või matka korraldamisel. Valede inimeste gruppi sattumisel võib vägagi alt minna ja matk/reis muutub naudingu asemel kismaks. Olen seda kunagi nooruses kogenud jalgrattamatkal, kus sai kokku suvaline seltskond, mõnele oleks sobinud 100km päevadistants, teised aga hakkasid juba 20km pealt vinguma. Muidu toredad inimesed kõik, aga erinevate võimete ja huvidega. Nii ei saa, seltskond peab sobima ja siis on edasine juba "delo tehniki", nagu venelased ütleks.
Ja nii ongi - igaühele oma ja kes seda paremini teaks, kui mitte inimene ise, ükski foorum ei saa inimese väljakujunenud põhimõtetele vastu. Eriti eestlaste puhul, me oleme ju nii põikpäised, kui korra midagi pähe võtnud oleme ... :)

Ma jälle karvasejakoledaga risti vastupidi, kuna huvipakkuvaid sihtkohti on väga palju, rohkem kui inimene elu jooksul jõuab ära vaadata, siis tuleb teha valik. Kes valib odavama, mina valin kõige põnevamad paigad enda jaoks, paraku kipuvad just need ka kõige kallimateks kujunema. Siiski pigem vähem kui odav asendus. Tegelikult kehtib sama moto minu puhul ka riietuse, tarbekaupade ja isegi söögi osas. Ma ei otsi sooduspakkumisi, ma ei peagi, sest need ummistavad niigi mu posti ja üritavad uksest-aknast sisse tungides end mulle pähe määrida. Järjest raskemaks osutub selle massi seest kvaliteetse ja mulle päriselt vajaliku kauba leidmine, kehtib absoluutselt ka reiside sooduspakkumiste kohta. Seega minu arvamus näib Tõnu Õnnepalu mõttekäiguga ühtivat küll.

Ka selles osas, et ma ei kappa haige hamstri kombel ringi, üritades võimalikult palju väärtusi "põske toppida", pigem istun rahulikult kohalikus kohvikus, kõnnin linna peal või looduses ja lihtsalt naudin elu jälgides kohalike tegemisi kõrvalt.

al16 olles nüüdseks kah mõnevõrra koos koeraga reisinud, ei anna ühe öö eest küsitav hind alati päris adekvaatset pilti. Ka minult

 sooviti koera eest korra 50zł kasseerida, aga koera puhul osutub see sageli ühekordseks maksuks. Oled nädalajagu kohal, inimene maksab iga öö eest, aga koera maks jääb ikka samaks. See on nagu toa koristamise lõpuhind, koerakarvade eemaldamine jms. Pikemal peatumisel ei tundugi see enam nii suure osana.

Ahaa, nimetaks siis omalt poolt kah paar Poola hotelli, mida viimasel reisil läbisõidul kasutasime ja mida ma julgeks soovitada.

Hotel Batory - Tłuszcz (väike linnake vahetult enne Varssavit)
Hommikusöök oli küllatki rikkaliku valikuga, toad puhtad ja mugavad. Hea on restorani olemasolu, saab veel õhtulgi kohapeal süüa. Hotelli asukoht sobib hästi läbisõitjale, asub see kiirmagistraalist vaid 11km kõrval. Linnakeses endas ei ole vast pikema peatumise puhul suurt midagi teha, aga Varssavi läheduse tõttu võiks see sobida ka baasiks pealinna külastamise puhul.
Hetkeks tundsin puudust külmkapist, kuna õlled olid autos soojaks läinud, aga selle kompenseeris restoranis pakutav vaadiõlu. Restoranis saab õhtul kella 22-ni veel süüa.
Kauguse poolest peaks sobima Eestist startimise korral esimese öö peatuspaigaks või vastupidi.
Hind kahese toa eest 175zł + koera eest 30zł
Dworek Pod Wiechą  - Kawęczyn (maakoht pisut Varssavist edasi)
Mõnus ja rahulik peatuskoht kärast-mürast eemal. 
Väga kena maamaja ülisuure muruväljakuga, kus nii lastel kui loomadel hea vabalt ringi lipata. Ka söögisaal oli ülisuur, hommikusöök piisav. Kõik oli väga puhas. Õhtul saabudes oli vabalt kasutamiseks nii kuum tee kui masinakohv, pererahvas lahke ja sõbralik. Terrassil istumine teed rüübates oli väga lõõgastav järg pikale sõidupäevale. Asub suurtest magistraalidest pisut kõrval, Varssavi pole kaugel. Peremees on ise kah selline talupoja tüüpi maakas selle sõna kõige paremas mõttes. Eelistasid rääkida vene keelt, aga tundus, et küllap saab seal ka inglisega mingil moel hakkama.
Hind kahese toa eest 163,89 zł, koera eest lisa ei küsitud. Kuigi neil oli bookingus kirjas, et tasuda saab vaid sularahas, sain paar päeva enne saabumist sõnumi, et nad võtavad selle summa ikkagi mu krediitkaardilt maha ja kohapeal polnud enam mingit muret. 
Hotell Akvilon - Suwałki
Võtsime selle koduteel plaaniväliselt lisaks, sest soovisime tüütusse Baltikumi (sõidu mõttes) jõudmisega pisut viivitada.
Suurepärane asukoht jõe ja linnapargi veerel, samas oli kesklinn vaid mõne sammu kaugusel. Väiksemat sorti linnahotell, mis hubane ja puhas. Lahke ja vastutulelik personal. Jõeäärses pargis on hea koeraga, aga ka ilma koerata, jalutada. Ses hotellis on ka restoran, aga selle kohta häid hinnanguid polnud, millele viitas kaudselt ka õhtu läbi inimtühi saal. Mistõttu ei läinud ka ise sinna oma õnne proovile panema. Paradoksaalsel kombel oli aga hommikusöök seal üks rikkalikumaid, mida ma kohanud olen ja selle kohta olid ka külastajaid vaid ülikiitvaid hinnanguid andnud.
Hind kahese toa eest 260zł + koera eest taheti 50zł, aga kuna mul oli taskupõhjas veel vaid 300zł alles ja tahtsin sest enne Poolast lahkumist vabaneda, tehti koerale hinnaalandust.

Nagu eelkõnelejagi toonitas altminemise vältimiseks mõningase eeltöö vajalikkust, teen seda minagi. Kuna hotelle on kõikjal kui seeni pärast vihma, on seda hulka pea võimatu läbi töötada, seepärast panen alati ette küllalt ranged filtrid, näiteks ei võta üldse jutule alla 9-pallise üldhindega majutusi. Ja jätkub veel nendegi seast uurimist-puurimist, kommentaaride lugemist. Mille tulemusena pole enam ammu üheski hotellis pettuma pidanud. Kui ma niikuinii ööbimise eest pean maksma, pole mul huvi riskida uitmõtte ajel suvalisse kohta sissemarssimisel sattuda tont teab millisesse urkasse.
Kunagi nõuka ajal juhtusin sel viisil viimasel hetkel öömaja otsides Kiievis lutikatest kubisevasse korterisse, kust põgenesin ummisjalu keset ööd jättes pealegi perenaisele nädala ettemaksu. Eks ta hommikul võis küll mõelda, et mis juhtus ja kuhu me kadusime, aga see oli juba tema mure. Sealt edasi  - ei iial enam mingit eeluurimiseta majutust! See õpetlik kogemus jäigi mu esimeseks ja viimaseks selles elus. Lausa vihkan igasuguseid sildiga majutuse pakkujaid, kelle tagamaad pole võimalik kontrollida. Aga see on minu kiiks, nagu ma aru saan, vähemalt pool rahvast just sellisel moel oma ööbimismured viimasel hetkel lahendabki ja olgu teil siis ka edaspidi sellega õnne.

Olen vist hirmus planeerija tüüp, aga mul on alati mitmekordne plaan. Kui plaan A läheb mingil põhjusel vett vedama, on kohe varnast võtta ka variant B ja C. Enamasti kujunebki reisist nende kõigi segu, vaatad ilma, enesetunnet, piilud rahakotti ja valid neist variantidest midagi just selleks päevaks sobivat. Vähemalt pooled tegevused ja sihtkohad jäävad sedasi planeerides veel järgmiseks korraks avastada ja ongi tore. Oleks ikka väga mage koht, kui kõik ühekorraga ära näed ja tagasi enam ei ihka. On ka selliseid juhtunud.

Planeerimata olen vahel sattunud küll mitmesse paika, aga siis tekib kohe see probleem, et ütleme tekib mõte minna mingisse kohta, siis on vaja hommikul ikkagi selleks eeltööd teha: kuidas sinna saab, kust piletid saab, mis see maksab, kas tagasi ka kuidagi saab, kus ööbida jne. Saan selle tööga valmis, on juba pool päeva kadunud. Ma olen vastikult põhjalik, mõnikord võib seda isegi puuduseks pidada. Nüüd on mul aga nii, et panen näpu kaardile, täna lähen sinna ja edasi läheb juba plaanikohaselt.
Reisijuhte ei lappa ma reisil üldse, seda teen ma kodus, sageli isegi aastaid ette. Reis on oma unistuste teostamise, mitte väljamõtlemise koht minu jaoks. Praeguseks on mul juba mitme aasta jagu erinevaid reise ära planeeritud, tõenäoliselt rohkem, kui ma selles elus neid teostada suudan. Aga see ei takista mul neid juurde vorpimast. Pensionäri värk, aega nagu oleks, aga finantsid seavad oma piiri ette, mõned vaid unistuseks paberile jäävadki.
Päris ilma plaanita lähen naisega ostlema, see on täiesti ettearvamatu, kui pikalt see kestab ja kuhu lõpuks välja jõuame.

Sai siis paari viimase nädala jooksul kah paar korda Poolat läbitud. Alustades lähimast otsast, nii minnes kui tulles üle Białystoki. Ajavõit või kaotus sõltub peamiselt asjaolust, kui pedantselt kiiruspiiranguid järgida. Białystokist nii 50-60km Varssavi suunas on tihedalt või õigemini pea katkematult 100-piirang, mitte 120, nagu ülejäänud trass. Millest keegi muidugi ei hooli. Ka politsei mitte, vahtisid tee ääres 160 liikuvat voolu ega teinud teist nägugi.

Tagasi tulin Katowice poolt Łódźi suunas mööda E75-t. Meil oli Varssavi lähistel öömaja ootamas. GPS üritas küll korduvalt varem meid paremale suunata, aga eirasin seda eelistades külavaheteedel vingerdamisele maksimaalselt magistraali ära kasutada. Mingil hetkel läks GPS lolliks, ta ei suutnud enam meie asukohta E75-l paika panna, ega kulunudki palju aega, kui keelumärk ees, kusagil Piotrków Trybunalski kandis tuli ikkagi paremale ära minna. Jäigi teadmata, mis põhjusel sealt edasi ei saanud ja kui pikalt see tee kinni on. Nii et Łódźi lähistel tasub praegu E75-t vältida. Ilmselt on tegu siiski ajutise olukorraga

See korter näib olevat oma tegevuse lõpetanud, igatahes on sellega midagi mäda. Valin millise kuupäeva iganes, isegi järgmise aasta aprillis nädala keskel on see ikkagi välja müüdud. Kuna hind on kah selline nagu ta on, siis võib oletada, et ehk on keegi selle korteri hoopis pikemaks ajaks põhielamiseks välja üürinud ja seepärast ta enam saadaval polegi. Ütleb ju kirigi bookingus, et Kahjuks ei saa seda majutusasutust meie veebilehel hetkel broneerida Mis vaid kinnitab kahtlusi. Antud juhul on võetud krediitkaardilt juba topeltsumma, sest 1 öö vaid 18 EUR pidigi olema.

Soovitus, tühistada see broneering, aega selleks ju veel on, jääda ootama rahade tagasilaekumist. Võimalik, et nad tegid näpuka ja tagasimaksmise asemel hoopis võtsid sama summa teistkordselt. Kirjuta majutusasutusele ja kui sealt vastust mõistliku aja jooksul ei tule, siis booking.com klienditeenindusse. Nad sebivad ise, bookingusse on vaja esitada ka tõendus, ehk siis konto väljavõte, kus mõlemad mahavõtmised näha.

Kui põhjarannik, siis ühinen eelkõnelejatega. Hundikoopast nõks edasi on veel Święta Lipka klooster, kuhu tasub sisse põigata. Meie olime seal pühapäeval ja sattusime parasjagu algavale kontserdile. Sissepääs ja kontsert olid tasuta, need toimusid iga paari tunni tagant. Kas ainult pühapäeviti, seda ma ei tea. Igatahes oli see päris tore elamus, esitati tuntumaid ooperimeloodiaid jms.

Meie käisime Hundikoopa lähistel Mazurolandia miniatuuride pargis, mulle erilist muljet ei jätnud, lastele vast meeldiks, kui juba tee sealt niikuinii mööda viib. Poolakatel on neid miniatuuride parke pea iga küla juures, ülejäänud jätsime juba vahele.
Olsztyni vanalinnas võib väikse jalutuskäigu teha, meenutab paljuski Tallinna vanalinna.
Veel pisut edasi Malborki loss, see on võimas ja pea kohustuslik ära käia. Muidugi tehti ta sõjas pea maatasa ja kõik on nullist uuesti üles ehitatud, nagu enamik asju Poolas.
Gdanski-Sopot Gdynia kolmiklinn on pikemat vaatamist väärt, Sopotis võib vaadata kõverat maja(Krzywy domek), käia muulil ja rannas, lihtsalt jalutada, tore suvituslinn. Sopotis on veel kuulus laulufestivalide paik - Opera Leśna, kus tasub minna ka lavale ja katsetada sealse vabaõhulava akustikat.
Järgmine põnev koht oleks Heli maakitsus. Meie käisime küll autoga ja mingit tunglemist ei olnud (see ei olnud nädalavahetus), aga sinna saab Sopotist ka laevaga reisida.
Aivart67 mainitud Łeba oli ka meie reisi kaugeim punkt, väga tore suvituslinnake, meenutab meie Pärnut. Ka seal on dinosauruste park, labürint, lõbustuspark ja palju muud tegevust lisaks rannale, aga kindlasti ei tohiks vahele jätta düünidesse ronimist, mis on elamus nii lastele kui suurtele. Sõita saab sinna elektribussiga või jalgrattaga, jalutamiseks natuke kauge ehk ja oma autoga ei saa.
Ehk oli abiks. Muide üks kohalik, kuuldes, et me Eestist, küsis Łebas me käest, et miks me üldse siia tulime, teil endal ju vähemalt sama ilusad mererannad. Kui ainult mere pärast, siis võis ta jutus tõeteragi olla. Ja veel, me ei kohanud 10 päeva jooksul ühtegi eestlast, ega näinud ühtki Eesti numbrimärgiga autot. Millest me ei lasknud end häirida:)
Täiendan veel pisut sama postitust, üks kena linnake on ka Mikołajki, kui peaks meeldima selline jahisadama melu. Meile igatahes meeldis ja õnnestus hotellis üks päev lisaks kaubelda, sama tuba neil enam pikendada polnud võimalik, aga nad andsid meile tavatoa hinnaga hoopis sviidi mõlemaks päevaks. Seal rida järvi, mis omavahel ühendatud ja laevatada võiks seal päevi. Rannapromenaad ongi see põhiline hängimise koht. Saab ette võtta laevareise, aga osades kohtades oli võimalus rentida juhita mootorpaat, et iseseisvalt neid järvesopikesi avastada. Mingeid laevajuhi pabereid ei nõutud, algul vaid kiire instruktaaž ja olemas, need ei ole küll mingid kiirkaatrid, aga ega seal tiheda veeliikluse tõttu ei tohigi kimada. Tegime meiegi algul tiiru laevaga, hiljem popsutasime ka mootorpaadiga pisut ringi, pean tunnistama, minul esimene mootoriga veesõiduki juhtimise kogemus. Õhtuti seal promenaadi äärsetes kõrtsides elu keeb, aga kõik tundub kuidagi rahulik ja viisakas, kellelgi kuhugi kiiret pole ja võetakse vabalt. Täitsa sobib ka lastega õhtul välja minna. Mingit läbu, röökimist, kaklust ega purupurjus tegelasi ei kohanud, mis meie kandis siin pea kohustuslik pidutsemise koostisosa tundub olevat. Või siis koristati nad õigeaegselt ära, kultuurne värk ikkagi.
Veel 1 väike täiendus, puhkuse aeg ja ega ma nädalapäevi eriti ei lugenud, mingis linnakeses parkisin auto ja toppisin mündid parkimisautomaati. Kohe kargas minu tegu näinud poolakas ligi, et täna pühapäev ja parkimine tasuta, mis sa raha raiskad. Aga automaat oli mu mündid juba alla neelanud, ega see tasuta päevast ei hoolinud:)