trip-krainetrip-ukraine-dark
Viimased kommentaarid

Mina oma maitse järgi võtaks polaarjoone juttu sedamoodi, et panustaks pigem polaarööle ja üritaks kohtuda virmalistega, seega oktoober-november või jaanuar-veebruar. Väidetavalt päris talvise pööripäeva paiku (detsembris) ei pidavat virmaliste kohtamise tõenäosus nii suur olema kui nimetatud kuudel. Kuidagimoodi on need seotud ka õhuniiskusega ja temperatuuriga, külmem on parem, rannikul ja saartel käivad nad sagedamini kui sisemaal. Ja vahepealse aja virmaliste ilmumist oodates saab kasutada põdrarakendiga või kelguga sõiduks, suusatamiseks vms. Mulle nagu tundub, et lumega on seal erinevaid tegevusi rohkemgi valida kui lumevabal ajal.

Eks suvelgi ole omad võlud, eelkõige käiakse seal muidugi kalal. Keskööpäike isenesest jätab mind külmaks, kui just kella pingsalt ei jälgi, ei saagi aru, kas oled keskööl polaarjoone taga päikest vaatamas või tund enne-pärast keskööd meie jaanilõkke ääres, suhteliselt sama pilt. Muu loodus ümberringi on igal ajal rohkem väärt, kas päikesega või ilma.

Berliini suunal sõiduautoga A2 trassi pidi 9.90 PLN! mis eurodes teeb napilt 2,10.

Ligi 40€, täpsemalt 152PLN=32€ kasseeritakse vanalt tossavalt diislilt (emissiooniklassiga alla Euro2) täismassiga üle 12t, kui selline üldse peaks kusagil veel liikluses osalema, mingi uunikum nähtavasti.

Igal juhul on soodsamaks läinud ja nagu mainisin, osad endised tasulised lõigud on nüüd sõiduautodele tasuta. Ei meenu, et ka varasemalt oleks sõiduautoga Poola kiirteedel liiklemine hinge kinni võtnud.

Soovitan vaadata Poola tasuliste teede osas seda teemaksude planeerijat ja kalkulaatorit.

Sõita saab muidugi igatepidi, aga kiireimat trassi pidi Leedu piirist Tšehhi piirini pole tsiklile ja sõiduautole kunagi tasulist osa olnudki. Tasulised lõigud on sel teel üle 3,5t sõidukitele.

Kogu Poolas on kergsõidukitele tasulised üldse vaid 2 lõiku: Strykov-Konin A2 ja Gliwice-Wroclav A4. Ma ise olen 2018.a maksnud sõiduautoga Gdanskist A1 pidi alla sõites putkas teemaksu, aga nüüd on seegi osa tasuline vaid raskematele sõidukitele. Ajad muutuvad.

Mugav on ka see, et Poolas kehtib nüüd e-toll süsteem, mis võimaldab putkanduses peatumata kõigist tollipunktidest mis iganes sõidukiga soravalt läbi sõita. Kui soov kuludel kontrolli peal hoida, siis võib ju näiteks äppi kasutada. Kui mõlemad Poola tasulised jupid korra sõiduautoga läbi sõita, läheb see maksma ca 5,5€.

Ägedad on mäed ja mägijõed oma koskedega, kõik sellega seonduv, mägedes matkamisest kuni käänulistel mägiteedel autoga sõitmiseni.

Äge on meri, mõne jaoks on äge lihtsalt mere kaldal lebotada, teine läheb jahiga merele uusi saari avastama ja snorgeldama.

Äge on ka kusagil tänavakohvikus õllekannu või veinipokaali taga kohaliku elu või autoaknast vahelduvaid maastikke mööda voolamas jälgida.

Ägedad on rahvuslikud restoranid ja kohalik ööelu.

Kuigi ka meie enda sood, metsad, jõed, järved ja rannik on ägedad matkamiseks, teengi seda ja see on kah äge, aga õigeks reisimiseks nimetan ma olukorda, mis erineb kardinaalselt sellest, mida ma igapäevaselt oma koduaknast välja vaadates niigi näen. Ja mis on väheke pikem kui 7 päeva, õigel reisil peab jõudma koduigatsus tekkida, siis on ta asja ette läinud. Niisiis kõik ülalnimetatu. Reisimine ongi tervikuna äge, kus ja kuidas iganes seda teha.

Seda kõike pakub kogu Euroopa Poolast Portugalini ja Norrast Itaaliani. Vaid hinnatase on erinev. Kui mõnel pool on valus rahakoti kiiret tühjenemist taluda ja pinget lisab vajadus pidevalt kalkuleerida, siis teisal on on isegi raha kulutamine soodsate hindade tõttu äge. Mis on selline vabastav tunne, kui puhkusel ei peagi veeringuid lugema ja saad lubada endale, mida iganes hing parasjagu ihkab. Tõeliselt äge puhkus võikski eelkõige olla rahalistest muredest prii, otsus sihtkoha suhtes saab sündida vaid oma rahakotti vaadates, enese kerjusena tundmine ei ole äge.

alarv, kui auto on üle 3500kg, siis ta ei ole enam B-kategooria lubadele alluv sõiduk. Autosid ei liigitata välimuse ega kellegi sisetunde põhjal, sõidukitel on juhiloa mõistes 2 näitajat: täismass ja reisijate arv. Ja see ütlebki, millise kategooria juhiluba sellise roolimiseks Euroopas nõutav on.

Sageli arvatakse ekslikult, et juhiloa kategooria tähistabki ühtlasi sõiduki kategooriat. Sõidukite kategooriad on hoopis:

M-kategooria – reisijate veoks ettenähtud sõidukid

N-kategooria – veoseveoks ettenähtud sõidukid

L-kategooria – kahe-, kolme- või neljarattalised mootorrattaga võrdsustatud sõidukid

T-, R-, C-kategooria – põllu- ja metsamajanduses kasutatavad sõidukid

O-kategooria – haagised

Pane tähele, nii buss kui sõiduauto on mõlemad M-kategooria sõidukid, ometi vajavad Euroopas erineva kategooria juhiluba.

Keegi ei karista kedagi selle eest, millise kategooriaga sõidukiga ta liikleb, vaid tal peab olema vastava sõiduki juhtimise õigus.

Moonika, kui endal selline piiripealne matkaauto, siis tasuks tulevikule mõeldes vast õige kategooria sõiduõiguse hankimisele mõelda, pidevalt trahvihirmus "valede lubadega" sõita on kah nadi, eriti reisima minnes. Kui aga rentida, siis võtta tiba väiksem, mis kindlasti massiga pilli lõhki ei löö. No rendifirmad peaksid sellega ometi kursis olema ja teadma, mis nende renditav masin täislastis kaalub.

Kehtiv Viini teeliikluse konventsioon ja Euroopa Liidu juhilubade direktiiv, millistele meiegi riigi juhiluba vastab, ei räägi midagi registrimassist, vaid täismassist, seega politsei teel kaalub ja kui on üle, saabki B-kat trahvi kus iganes Euroopa riigis. Neil on sellise asja peale silma, et piiripealseid juba kaugelt tuvastada, iseasi kas alati viitsivad. 

Sellise autoga võib sõita C1 kategooria lubadega (kuni 7500kg). Kui muidugi inimeste arv ei lähe üle 8+1, vastasel juhul on juba D-kat vaja.

Lapsed korjasid kunagi uuesti peale, siis läks kaal ju jälle üle, või jätsidki nad sinna parklasse? Ja reovesi läks samasse kõrvalolevasse kraavi politsei nina all?:)

Peab vist jälle liikluse teemal pisut sõna võtma. Tagant kiirema möödalaskmine pole heaks tavaks mitte üksi Lätis, vaid kehtib kõikjal Euroopas, ka Poolas, Saksa bahnidel ja mujal. Aeglasem tõmbab alati kõrvale ega hakka enda taha kolonne moodustama.

Tegu on elementaarse liiklusviisakusega, mis on muide kirjas ka meil kehtivas liiklusseaduses. Mida siinmail ometi vähesed austavad, aga mõned peavad oma kohuseks möödasõite lausa takistada, mis on suisa kuritegelik. Ma lihtsalt ei saa sellest ideoloogiast aru. Minul küll ajus tõrget ei teki, kui ma kellegi kiirema mööda luban, vajadusel oma kiirust korraks maha võttes või serva poole hoides. Sõitma ei pea mitte nii, et endal oleks hea, vaid et teistel oleks hea. Ma ei tea, kas seda põhimõtet autokoolides õpetatakse, tänavapilti vaadates tundub, et vist mitte.

Muidugi tehakse kaasliikleja abistamist võimalusel ja ohutult, mitte sellega täiendavat ohtu luues. On eessõitja asi jälgida, et tee oleks piisavas ulatuses puhas ja tagant saaksid kiiremad mööda. Kui teele ilmub ootamatu takistus, näitab möödasõidetav vasakut suunda ja katkestab möödasõidu kuniks oht möödas. Tagumised seda aktsepteerivad,  nad teavad, et järgmisel võimalusel antakse neile teed, ega hakka hambad ristis suruma. Selline teguviis ei vähenda liikluse jälgimise ulatust, pigem näitab vastupidist, et liikleja näeb enda ümber toimuvat ega jälgi vaid silm punnis üksi enda ees toimuvat. Liikluse sujuvus on kõigi liiklejate ühise koostöö tulemus, egoismil selles kohta ei tohiks olla. Vähemalt kultuursetes keskkondades on see nii.

Pole midagi ohtlikumat kolonnide moodustamisest ja möödumise jätmist üksi möödujate endi mureks, mis tekitabki kaheldava väärtusega slaalomi suvalistes, sageli selleks ebasobivates, kohtades. Liikluses osutatakse üksteisele võimalusel abi, ka möödumise osas. Igaüks sõidab talle sobivas tempos, aga talle pole keegi andnud õigust oma tempot teistele peale suruda.

Kui kusagil on tekkinud selline pikk "rong", siis võib kihla vedada, et "veduri" rolli täidab selles Eesti numbrimärkidega auto. Meil on liikluskultuuri ja üldse sujuva liikluse eeliste mõistmises veel arenguruumi. Millegipärast arvatakse meil suisa kõige kõrgemal tasemel, millega ka sõidukijuhtide päid ei häbeneta hullutada, et takistuste tekitamine oleks nagu ohutuma liikluse garandiks. Mis on isegi idee poolest väär, rääkimata sellistele meetmetele maksumaksja raha kulutamisest.

Ilma eest ma oma pead panti ei pane, sügisepoole võib sattuda ka tuulte ja vihmade meelevalda. Minu ainsal korral ilmaga vedas ja selline "eesti suvi" oligi, vesi 22-24°, õhk 20° kanti. Muidugi ei saa ma garanteerida, et see alati nii on. Vihma võimalus on näiteks juuli-augustiga võrreldest 2x kõrgem.

Minu ühekordse kogemuse kõrvale võiks vaadata näiteks ka seda portaali:

https://www.holiday-weather.com/country/croatia/

Saab pikemaajalise keskmise, mis vast pisut adekvaatsem tulemus, kuigi üksik aasta võib samuti teinekord keskmisest oluliselt erinev olla.

Kui Zadaris mere poole vaadata, siis on kohe külje all paljudest saarekestest koosnev Kornati rahvuspark. Kuhu korraldatakse erineva kestvusega paadi- või laevakruiise. Tükkis snorgeldamisega, vahepealse lõunaga või kuidas iganes, seal saarestikus võib vabalt päevi laevatada. Üldse peetakse seda kanti purjetajate paradiisiks ja patt oleks mere ääres olles merel käimata jätta, mis ongi minu arvates Horvaatia suurim tõmbenumber.

Sisemaa poole korraldatakse bussiekskursioone, näiteks KRKA rahvusparki, Plitvice järvede rahvusparki jms. Mõlemad on sellised päevased ettevõtmised.

Zadari vanalinnas endas kõlbab kah päevakese ringi vaadata ja päikeseloojangu ajaks end näiteks kaldapealsele sisse seada, kus on omapärased installatsioonid "Mereorel" ja "Päikese tervitus". Viimane oma tuledega vajab just hämaramat aega.

Juba mainitud Zatoni kämping on kah vahva koht, eriti lastega peredele on seal palju tegemist, basseinid, lõbustused, värgid.

Kõikide kohtade kohta peaks aga mainima, et suvel öeldakse kõikjal hullumeelne tunglemine olevat. Ise pole turismi kõrghooajal kunagi lõunamaadesse jalga tõstnud, ma ei talu palavust. Oktoober või isegi novembri algus on selline paras aeg Horvaatia külastamiseks minu jaoks, meri veel piisavalt soe, õhutemperatuur talutav, turistide hordid hõrenenud, hinnadki mõnevõrra leebemad, on hingamisruumi ja teenindajad juba suvisest "trammist" maha rahunenud. Ja ühtlasi pikendab uhkelt meie suve, sest see aeg on meil teadagi mis ilm. Maitse asi muidugi.

No kui juba piiride jagamiseks läks, siis Kärevere sild ise asub tõesti administratiivse territooriumi poolest Tartu linnas, aga valdav osa Tallinna poolsest pealesõidust on juba Tartu vallas.

Need märgid, mis tee ääres liiklust korraldavad, ühtivad harva linna tegelike piiridega, liiklusmärkide paigaldamisel kehtib muu loogika. Siinkohal täpsustuseks, et antud kohas tähistab see liiklusmärk haldusreformieelset seisu, seega ta väga vale ei olegi. 

Praegune linna piir sel maanteel kulgeb siiski 179m silla (Emajõe) keskkohast Tallinna poole, tegelikult vana jõesängi pidi, tehes silla kohal jõnksu. Muidu kulgeb linna/valla piir seal piki Emajõge, kord vasakut, kord paremat kalda äärt pidi, Tartu-Tallinna maantee kohal toimubki just selline kalda vahetus. Sillast jõe Peipsi poolne osa on Tartu linnas, Võrtsjärve poolne osa Tartu vallas ja mingi jupp Kambja valla - Tartu linna piiri osas on jõgi sõbralikult poolitatud, aga see on juba hoopis teisel pool linna.

Kahtlejatel soovitan vaadata Maa-ameti kaardirakendust ja lülitada sisse haldusjaotuse kiht. Sellest pole täpsemat, kõik muud kaardid ja viidad on pigem illustratiivse tähendusega.

PS. Mulle meeldib täpsus ja kui juba midagi täpsustada, siis olgu see korrektne. Kui see nüüd kuidagi Poola teedesse puutus, ei meenu, et ma Poola suunal liikudes kunagi üle nimetet silla oleks sõitnud.

Omapärase ja erilisena torkas esimesena kohe pähe Ööd Hötels

Sääraseid peegelmaju leidub mitmes Eesti nurgas, need mis talvel avatud, sisaldavad reeglina ka sauna. Vastukaaluks traditsioonilisele ja rahvuslikule on need hoopis ülimodernsed, aga lähemal loodusele olemist oleks raske ette kujutada.

KRKA rahvuspark (jõgi) ja KRK saar on 2 eri kohta, nende vahe on umbes 263km ja puuduv A-täht saare nimes . Krk saarega ei pruugi Splitist alustades ühe päevaga toime tulla, kohapeal ja teekonnal tahad ju kah pisut ringi vaadata. Küll on käeulatuses Krka rahvuspark.

Ise pakuks siia omalt poolt veel Kornati rahvuspargi, mis on Zadari külje all asuv 89-st eriilmelisest saarest koosnev põnev saarestik. Kuhu korraldatakse erineva pikkusega saarestikutuure laevadega, kus on jäetud ruumi ka snorgeldamisele ja kohalikele restoranidele, mõned pakuvad otse laeval lõunat või vähemalt jooke-näkse. Sel juhul oleks aga minu arvates otstarbekam Zadarini autoga (ca 150km) sõita ja sealt laevatuur võtta. Splitist laevaga alustades ma ei teagi, aga Zadarist endast kestavad laevatuurid isegi juba 8-10 tundi. Split palju kaugemal, mul on tunne, et ei mängi päevaga välja, kui just eriti vinge kiirkaater pole.

Autoga võiks sõita näiteks Spliti lähistel asuvad Brači ja Hvari piklikud saared läbi nii, et ühest otsast sisse ja teisest välja. Veel üks marsruut oleks maabuda Korčula saare lääneotsa, sealt Pelješaci poolsaarele ja vaadata, kas uus sild juba lubab teisest otsast maale tagasi sõita. Jalgsi on sellest üle käidud, aga pealesõiduteede ehitamine lubatakse suveks valmis teha.

Tõde on see, et 24 tundi jääb 24-ks tunniks, keera kella või ära keera. Sa ei saa kellakeeramisega OMA ajale tunde juurde või neid soovikohaselt kaotada, sinu 24 tundi (kuud, aastat) tiksuvad sinu enda sees vääramatult ka siis, kui sul kella või kalendrit kaasas polegi.

Ei ole just väga lähiümbrus, aga kõik on suhteline, 100km ja pisut siia-sinna.

Meie sõidame küll autoga, aga kõikidesse järgnevatesse paikadesse saab Zadarist ka ekskursioonidega, vastavalt kas bussiga või laeva/paadiga. Meie kava sealkandis on järgmine, igale kohale arvestatud 1 päev, siis sõidame edasi.

  • Zadar ise
  • Plitvice järvede looduskaitseala
  • Krka rahvuspark
  • Zmarnja kanjon
  • Kornati saarestiku rahvuspark

Esimesed 3 ongi nagu maa peal asuvad asjad, aga eelviimane pigem laevaga või paadiga, Kornati kindlasti ainult vett pidi, seal muud varianti polegi. Snorgeldamine ja muidu saarekeste vahel seiklemine, meil ongi nendeks päevadeks rendikaater plaanis. Ma ise peangi Kornati saarestiku paadiretke selle kandi tipphetkeks, kuigi ma pole seal veel käinud. Loodan, et lootused mind ei peta.

Meie tugipunkt 5-ks päevaks on Zaton Holiday Resort. 

Ahjah, meie plaan käib septembri lõpu kohta, kus ei ole ehk nii vastikult kuum enam, kus tunglevad turistide hordid on pisut hajunud ja hinnad normaliseerunud.

Mina planeerin oma reise vähemalt pool aastat ette, loomulikult koos majutustega. Tasuta tühistamine käib asja juurde, seega riskivaba. Lihtsalt nii on valik suurem.

Võimalik, et olen pirtsakas, aga ma ei lepi viimase hetke jäänustega, kui seda on varasema broneerimise korral võimalik vältida ja sama raha eest või isegi soodsamalt oluliselt parem pind saada.

Nüüd on aga uus teema üles kerkinud, osad hotellid, kus olid augustiks kinnitatud broneeringud ja puha, saatsid möödunud nädalal tühistamisteate. Et nemad majutavad nüüd sõjapõgenikke, ega saa meid vastu võtta. Õnneks leidsin asendused, loomulikult juba algsetest kallimad, see läks aga väga napilt. Kui mõni hotell veel hiljem alt ära hüppama peaks, siis võib see tähendada kogu reisi ärajäämist, kui just puu all magada ei soovi.

Me käisime Hundikoopas ringi omapäi, aga kohtasime teel mitmeid giididega gruppe, millest osad olid saksakeelsed ja osad ingliskeelsed. Ma ei tea, kas need giidid olid gruppidel endil kaasas või tellisid nad kohapealt ekskursiooni. Igatahes aeg-ajalt nende ligi hoides saime nii mõndagi kuulda.

Sopoti Opera Leśnas, Metsa Ooperis, nagu seda vabaõhulava kutsutakse, olid stendid ajalooliste sündmuste kohta, seal nägime ka Anne Veski pisikest pilti. Ma ei mäleta, kas nimi oli juures, igatahes pikka juttu küll mitte, aga nägu oli äratuntav. Muidu on selles metsaooperis palju kuulsusi esinenud ja meil suurt kõmu tekitanud laulufestival ei tundunud seal sugugi tippsündmuste hulgas olevat, just kajastuse poolelt jäi selline mulje.

Muul, mis tegelikult on sild, nägi 2018 täiesti terve välja, aga ta ei ole enam üleni puidust, nagu algselt, vaid sisaldab nüüd terastalasid jm tugevduselemente.

Tundub sobiv marsruut.

Lisaks juba eelpool nimetatud Łeba düünid on väga vahvad. Sinna saab Łeba linnast elektribussidega või omal käel matkates, jalgrattaga jne, oma autoga lähedale ei saa, sel juhul peab arvestama vähemalt paaritunnise jalgsimatkaga. Łeba linnake ise on ka päris tore koht, pisut meie Pärnu või mistahes muu mereäärse suvituslinna moodi. Sobib ka rannapuhkuseks.

Olsztyni vanalinn tasub läbipõikamist, meenutab meie vanalinna.

Mikolajki on päris tore linnake, sealsetel järvedel võiks näiteks väikese laevasõidu teha, õhtuti on rannapromenaadil vahva sadamalinna melu, kui selline peaks meeldima.

Hundikoopa info internetis võib olla poola keeles küll, aga kohapeal oli igasugustes keeltes infobrošüüre saadaval, ka eesti keeles muide, neid märkasime alles siis, kui ingliskeelsed juba taskus olid.

Święta Lipka tasub kindlasti käimist. Meie käisime seal 2018 ja sattusime juhuslikult kontserdile, mis sel ajal toimusid vaid pühapäeviti teatud kellaaegadel (nii paaritunnise vahega), nüüd aga vaatan poolakeelselt lehelt, niipalju kui ma Google tõlke abiga aru saan, et esitlused toimuvad siiski iga päev, kui vaid mingi kvoorum publikut koos on. Tasub seada end istuma nii, et orelit oleks ka näha, sest orel ka liigutab end, inglikujukesed löövad kellasid, mingid tegelased puhuvad pasunaid jne. Rahvas pöörabki kontserdi ajal altarile selja, me algul sisenedes ei saanud esiotsa arugi mis värk on, kirik rahvast täis, aga kõik valepidi istumas, kaelad kahekorra. Meie külastuse ajal oli ka mitu lauljat, esitati tuntud ooperi- ja operetimeloodiaid, igatahes tore elamus, mida ei tohiks maha magada, kui juba seal olla. Juba orel ise on võimas, sellise registrite hulgaga, mida igas külakirikus naljalt juba ei kohta.

Sõjas see kõik hävis, aga poolakad on üldse kõvasti vaeva näinud ajalooliste objektide taastamisega. Ka Malborki linnus kuulub selliste hulka, mis olla praktiliselt maatasa tehtud, aga nüüd kõik uuesti üles ehitatud. Vast tugevaima mulje jätabki sealjuures taastustööde kujuteldav maht.

Neid jura-, dino- ja miniatuuride parke oli seal mu meelest igas külas. Võibolla me ei sattunud õigetesse, aga meiesugustele vanematele inimesele ei jätnud nad küll erilist muljet, papist võrdlemisi robustsed maketid. Oleks siis mingit käsitöö filigraansust või midagi. Pigem meenutab hiina masstoodangut, mis minu arvates polegi välistatud. Aga lastega võib vast mõnest läbi käia, eks neis ka karuselle jm meelelahutust.

Sopoti vabaõhulavalt käisime ka läbi, lausa mitmel eri päeval üritasime sinna pääseda, kord oli mingi heliproov, kord mingi muu värk ees. Kuna me oleme mõlemad pisut nagu laulja sorti inimesed, siis loomulikult proovisime kolmandal õnnestunud katsel sealsel laval ka häält teha. Uskumatu akustika, vaikne laval ümisemine kostis tagumistesse ridadesse vähimatki võimendust vajamata. Seda peab ise proovima. Ja Sopoti suvituslinn ise kah mõnus kohake.

Ega praegu oskagi rohkem lisada.

Meie jäime igatahes rahule, kui midagi kripeldama jäi, siis võiks kunagi mingi jahi/kaatri rentida ja Masuuria järvedele ringi peale teha, see oleks omaette nii nädalane projekt ja vast kõige rohkem kvalifitseeruks loodusmatka eeldustele.

Kas 135€ küsitud tingimustel on ulmehind? Soovitud aeg on küll määramata.

Mina teen kah valikuid päris tublisti eelnevat tagasisidet arvestades, siiski mitte ülearu igat üksikut sõnavõttu tõsiselt võttes. Kui on sadu ja isegi tuhandeid kommentaare, siis nende keskmine annab juba piisavalt objektiivse pildi. Kirjutan ka ise alati omadest kogemustest ja kui miski on kehvasti, siis ei sõima, vaid teen ettepaneku, kuidas minu arvates võiks seda asja paremini teha.

Tärnide ja hinna põhjal ma hotelle juba ammu ei erista. Olen kohanud ka 3* hotelli, mis on kõrvalasuvast 5* hotellist kallimgi, kvaliteet pole aga hinnale vastav olnud. Teinekord on suisa tärnita asutus veel parima kogemuse andnud. Põhiasjad, puhtus ja teenindajate viisakus, on sama elementaarselt vajalikud nii 3* kui 5* hotellis, nii odavas kui kallis.

Kõrgema klassi hotellilt nõutakse lihtsalt suurema hulga pakutavate teenuste olemasolu, ka toas sisalduvate pudinate, enamasti tühja-tähja, nimekiri on pikem. See on nagu autoga, mida rohkem vilesid-kellasid, seda kallim, ometi ei kajasta need tingimata sõiduomadusi.

Minult ei ole kunagi (paljude aastakümnete jooksul) juhiluba küsitud, aga viinapoes küsiti passi veel 35 aastaselt. Ühistranspordiga sõites juhtus kontroll peale vaid korra või paar aastas, igal juhul oleks majanduslikult arukam olnud piletita sõita ja vahelejäämise korral see 3 rubla trahvi ära maksta, kuupilet maksis vist sama hinna või rohkemgi.

Miks alati, kui kusagil tuleb juttu kehtivatest nõuetest, leidub keegi, kes hakkab levitama muljet, et kui ei küsita, siis polegi vaja?

Reisitargalt ütleb nii:

"Lapsega reisival täiskasvanul, kes ei ole lapse seaduslik hooldaja (näit. vanavanem, peretuttav jne), peaks reisil kaasas olema lapse vanemate ühine nõusolek. Sama kehtib juhul, kui lapsega reisib vaid üks lapsevanematest või kui laps (alla 18-aastane) reisib täiesti üksi. See, kas piisab vanemate lihtkirjalikust nõusolekust või tuleb dokument vormistada notari juures, sõltub eelkõige külastatava riigi ja ka reisimarsruudil läbitavate riikide nõuetest"

Mis siin veel arusaamatut on?

Annabel1, et Hispaania, Itaalias, ka Kreekas jm "lõunaosariikides" on kõrgem keskmine eluiga, ei sõltu mitte niivõrd riigikorrast, kui sealsete inimeste ellusuhtumisest. Nemad võtavad elu tervikuna märksa tšillimalt. Mis tähendab korras närve, kuigi väliselt võib nende temperamendist jääda petlik mulje, kui närvilistest inimestest, vehivad kätega jne. Tegelikult elavad nad end välja, mitte ei kogu sappi enda sisse, kindlasti näitab statistika nende puhul ka märksa madalamat depressiooni, mis meie kandi rahval on pea et rahvushaiguseks kujunenud. Ja joovad veini iga söögikorra juurde ning nende vahelgi. Ja kui on vein, keda see vesi huvitab:) Oskus vabalt võtta on siin märksõnaks. Aga see on pisut teine asi, kui riigi poolt pakutavad sotsiaalsed tagatised. Kahtlen, kas sinnakanti sattunud eestlane suudab enda iseloomu vastavaks kohandada, et pika eluea eeldustele kvalifitseeruda.

Olen reisinud koeraga seda- ja teistpidi, ei ole koera dokumentide ega kiibi vastu seni veel keegi kunagi huvi tundnud. Mis muidugi ei tähenda, et ma jätaks talle kõik nõutud vaktsiinid tegemata, tema dokumendid on sama korras kui enda omadki. Kiibilugeja kaasatassimine nõue, kui selline peakski kusagil eksisteerima, tundub küll absurdsena. Kiibi number on ka koera passist loetav, passipilt puha juures, kui kellelgi peakski tekkima kahtlus, et koer reisib mingil põhjusel valepassiga, siis on küll kahtleja enda asi seda tõestada, ma arvan.

Mis me siin ikka omast peast leiutame, kui hulk majandus-, sotsiaal- ja erinevate alade teadlasi-spetsialiste on kokku pannud sellise asja nagu "Inimarengu indeks" (Human Development Index), kus arvesse on võetud tõenäoliselt kõik näitajad, mida sellisel puhul arvesse võtta saab. Kõrgematel positsioonidel ehk parima hinna-kvaliteedisuhtega riikide seas troonivad edetabelis Norra, Iirimaa, Šveits, Island, Saksamaa, Rootsi jne.

Ma ise oleks oma subjektiivse aruga "lambist" pakkunud kõigepealt Hispaaniat või Prantsusmaad, aga need on alles 25. ja 26.kohal. Eesti on paigutatud 29. kohale, ei jäägi eelnevatest praktiliselt maha. Muide "väga kõrge elatustasemega" riikide alla on määratletud pea kõik Euroopa riigid, + mitmed veel mujalt juurde, sealt edasi tulevad "kõrge elatustasemega riigid", peamiselt Aasiast ja endise N-Liidu osariikide seast jne. Kõige nigelama reitinguga terves maailmas on Nigeeria.

Seega kui Euroopa teemaks, siis näikse olevast seis, et "võta üks ja viska teist", ehk vali pigem oma maitse järgi, kas mingit keelt eelistades, mõne kultuuri vastu suuremat sümpaatiat tundes või muud säärast.

Tasub muidugu tähele panna, et hinnangu aluseks on selles riigis töötav ja teeniv inimene, mitte eestlase sissetulekuga Norrasse pageja. Seevastu kujutan elavalt ette, et meie pensioniga elaks inimene Nigeerias kui kuninga kass:)

Dilemmmat tegelikult ei ole. Inimene peab ennast lihtsalt tundma ja võõrastel on siin praktiliselt võimatu õiget nõu anda. Küsimus taandub sellele, kas küsija on autosõitja või mitte. Tean inimesi kelle jaoks 1000+ km ja 10-12 tundi päevas roolis istuda (minnes-tulles) pole mingi probleem, teisel hakkab juba 500km-st selge valu. Ütle, kumba kategooriasse ise kuulud ja siis võib sealt edasi arutleda.

Asi ei saa üksnes rahas olla, sent siia või sinna, aga kui mingi reisimisviis kohe väga vastukarva on, siis ei ole mõtet end piinata, isegi kui see soodsamaks kujuneks. Reis peab olema lõdvestavaks tegevuseks ja puhkuseks ometi, milleks muidu üldse reisida.

Samal teemal on siin vaidlusi ja lausa "kaklusi" varemgi peetud, ühele üks, teisele teine, lõplik tõde on tänaseni välja selgitamata ja kaldun arvama, et see ei selgugi kunagi:)