Viimased kommentaarid

Ivan Juhm, tänu tähelepanu juhtimise eest mu vigadele, kas parandasin õigemaks? Nüüd on kord Su enda käes, palun lisa puuduv koma!

Nagu näha, kuidas ka ei püüaks, polegi nii lihtne:)
Ei-ei, ma ei taha karva pooleks ajada, ammugi mitte viha õhutada. Lihtsalt tahtsin demonstreerida, et kusagil on ilmselt piir, mille ületamisel põhjendatud kriitika muutub norimiseks. Ühtlasi palun lugeda mu käesolev postitus norimiseks ja palun selle eest vabandust. Ma enam ei tee. 

marti384 ... ja lauset alustatakse muide suure tähega:)

Ma ei usu, et keegi meelega vigaselt kirjutab. Tõenäoliselt ta lihtsalt ei oskagi õigekirja. Hiljaaegu oli poleemika arusaamatute ametikirjade ehk kantseliidi vohamisest. Ise olen töötanud mitmes ametiasutuses ja kokku puutunud paljude ametnikega, pean piinlikkusega tunnistama, et isegi kõrgeltharitud ametnikud ei valda lihtsamat õigekirja – rääkida oskab, kirjutada mitte. Mis siis veel erinevate foorumite kommentaatoritelt loota. 
Aga võiks muidugi paremini üritada, need tühikuvead ei tulene ju oskamatusest, tegu pigem lohakusega. Räpaka kirjutisega tõepoolest austust kaaskommenteerija vastu üles ei näita – siin olen rogksiga sama meelt. Muide õigekirjakontroll joonib vigased sõnad punaselt alla, väga vigane tekst peaks padupunaselt autori silma riivama. Sel juhul on tegu küll selge hoolimatusega, kui säärane tekst ikkagi postitatakse.
Ma ise loen oma teksti enne kommentaari lisamist tavaliselt mitu korda läbi, aga ikka juhtub, et mõni kirjaviga lipsab sisse. Tripi kommentaariumi puhul on vähemalt see tore pluss, et vigu saab hiljem parandada.

Jaa, kui autoreis rahasse ümber rehkendada, võib see olla üks odavamaid või hoopis kallimaid reisimisviise. Toon näiteks oma sellesuvise 2-nädalase reisi kulud (väga ümardatult): kütus 500, hotellid 1000, söök 500, piletid 500, suveniirid ja nänn 500. Samuti naisega kahekesi.

Kui nüüd hakata siit kokku tõmbama, me mahuksime kah autosse magama, seega hotellid päris maha. Sööma ei pea restoranis, saab ise konservide-pakisuppide baasil vaaritada, sest läheb ka vähemalt pool maha. Õlut ei pea iga nurga peal jooma ega jäätist limpsima. Igale poole ei pea minema, kus piletit küsitakse. Suveniire kodustele ei pea kaasa ostma. 3000-st jääb suhteliselt hõlpsa vaevaga vaid 1000 järgi.
Ehk annab ettekujutuse suurusjärkudest ja eelkõige sellest, et kõik sõltub lõpuks enda valikutest. Ainus kindel asi autoreisi eelarve koostamisel, et auto vajab sõitmiseks kütust.

Kui hirmu toita, siis see kasvab. Otsides hirmujuttudele kinnitust, kindlasti ka leitakse midagi. Otsides häid kogemusi, leitakse neid. Kes mida otsib, seda ka leiab.

tripp, novot ja nii ongi võimatu ju midagi soovitada, iga inimene on erinevate nõudmiste ja soovidega. Pole mõtet reisima minnagi kui mõnele seltskonna liikmele on mingi meetod vastumeelne, mis tähendaks varem või hiljem väiksemat sorti sõda:) See nüüd lahterdub grupiliikmete omavahelise sobivuse teemasse, mis pole ka mitte teisejärguline. Lohutab aga see, et kui igaüks pakub foorumis oma variandi välja, mis erinevadki kui öö ja päev,  siis on ehk kellelgi võimalik neist omale sobivam välja nokkida.

Mul on Ford Grand C-Max, mis ongi 7 kohaline vaid tinglikult, kolmas rida pigem lapsekohad. Ometi täpselt paras 2-le inimesele reisimiseks ja tegelikult mahub kõiki tagaistmeid kokku lapates sinna ka kenasti 2-inimese madrats. Seega oleks tagasihoidlikuma eelarve nimel täitsa võimalik ka ses autos kahekesi ööbida. Tõele au andes ma just selle mõttega antud auto ostsingi, aga oleme selles maganud täpselt ühe korra, Sest paraku ei arvestanud sellega, et võime vaid mõne aastaga kardinaalselt omi eelistusi muuta, soovime nüüd hoopis privaatset vannituba, hommikusööki, toateenindust, sauna, massaaži, mullivanni, basseini ja õhtukokteili. Tee või tina, aga kõik see mu autosse enam ei mahu:)
Mis on loodetavalt tõestuseks, et isegi sama inimene muutub ajas. Nooruses ma ei vaadanud hotellide poolegi, ainult telgiga oli see õige matkamise viis ja söök valmis priimusel. Vaat, kuidas inimene võib "manduda":) Mugavused on muide sõltuvust tekitavad, korra proovid, on hiljem pea võimatu neist vabaneda. Seepärast olekski mu soovitus siia lõppu, kes veel nii magusat elu pole maitsnud, ärge tehke seda liiga noorelt järele. Noorusaeg peab ikka telgiromantikat jms sisaldama, elus tuleb kõik ära proovida, aga iga asi omal ajal ja sel "trepil" ei maksa samme vahele jätta. Sest tagasiteed enam pole.

Selle ilmaprobleemi olen ma lahendanud nii, et viibin ühes paigas tavaliselt rohkem kui ühe päeva. Mis, nagu ma aru saan, on ka lastega reisimise puhul parem mõte kui iga päev uues kohas laagri kokku-lahtipakkimine. Olenevalt ümbruskonna huvipunktidest ja tegevustest on siis igaks päevaks midagi planeeritud sest "tugipunktist" väljasõitude näol. Aga need tegevused ei ole päevade kaupa lukus ja neid võib vahetada. Näiteks sajab ühel päeval, aga mul oli selleks päevaks rand planeeritud, võtan hoopis järgmise päeva muuseumi käsile. Tuleb järgmisel päeval päike välja, lähen randa. Üritan leida iga tugipunkti läheduses tegevusi erinevate ilmaolude jaoks. Tavaliselt on plaani erinevaid tegevusi varuga valitud, mis annabki valikuvõimaluse. Osad jäävad küll järgmiseks korraks, aga kus on öeldud, et peab nad kõik korraga ära vaatama?

Natuke jamaks kisub siis, kui nädal aega jutti ainult kallab ja vihmase ilma tegevused plaanist otsa saavad, ega vastupidigi palju parem pole. Näiteks sel suvel ootasime mitu päeva pisut jahedamat ilma, et ka Salzburgi linnatiir ära teha, aga päike ei hellitanud ja temperatuur oli pidevalt üle 30°. Tuligi siis selle palavaga lõpuks neil linnatänavatel higistada, sest kõik mäed ja jahedamat pakkuvad värgid olid lähistel juba läbi käidud, järgmine peatuskoht ees ootamas. Enamasti on siiski vedanud ja taevataat vähemalt vahelduvat ilma pakkunud.

skater, seal olid tõesti mittetöötavad tolliputkad juba 3 aastat tagasi, arvasin et nende aastate jooksul on nad juba käima pandud. Eelmisel ja sel aastal pöörasin varem ära. Minu kord vabandada, Sul oli õigus.

sis153, ma pean vist Sinu juurde pakkimiskursusele tulema:) Mul on 7-kohaline auto ja me reisime kahekesi + koer. Mitte kuidagi ei kujuta ette, kuidas autosse võiks 5 inimest ja  nende kodinad koos köögitarvete ja kõige värgiga toppida. Ja meil ei ole telke ega magamisvarustust, ka söögivärki mitte, elame üksnes hotellides ja sööme "väljas", ise ei vaarita midagi. Muidugi ei saa ma salata, et lõviosa kraamist moodustab mu naise garderoob ja buduaar, mu enda staff mahub vabalt ühte käsipagasi mõõtu kohvrikesse:)

Muidugi mõistan, et lastega läheks selline variant üle mõistuse kulukaks, 2 vanainimest saavad seda endale napilt korra aastas lubada:) Aga siin ma olen juba seda meelt, et kvaliteet on kvantiteedist tähtsam. Elu tagumises otsas ei ole enam aega ega energiat tühja tuule tallamisele kulutada, tuleb võtta kõigest maksimaalset. 
Mis puutub ööbimistesse, siis ka meie koerake vajab jooksu- ja mänguruumi, seega ei erinegi niiväga lastega reisimisest. Selleks tuleb meil samuti valida hotellid, kus on siseõued, park või loodus kõrval ja kus aktsepteeritaks meie 4-jalgset pereliiget sellisena nagu ta on. Mis tähendab, et ma ikkagi broneerin kõik väga varakult ära, et mitte sattuda viimasel hetkel mingi jama otsa, et üldse leiaks ööbimise. Kuidagi ära ööbimine meid ei rahulda, kõik peab olema viimase peal, kui ma juba selle eest raha maksan. Ja siin ei kehtigi see reegel, et parem maksab rohkem, et tärnid näitaks taset vms. Hoopis sedasi on - kes ees, see mees, kvaliteedi määrajateks varasemad reisijad oma hinnangutega. Hinnatumad paigad  lähevad juba aasta ette nagu soojad saiad, järele jäävad riismed. Miks siis minagi ei võiks nende paremate seas olla, miks peaksin teistest ülejäänud purukesi nokkima? Reisi ajal jooksvalt samaks õhtuks meile sobivat mingitki ööbimist leida on raske, valik on kitsas või suisa olematu. Või tõepoolest 5* hinnaga, mis käib ka meil üle jõu. Ma ei soovi ka osa oma reisi ajast sisustada öömaja otsimisel ringitiirutamisega, internetis sobramisega vms, ebakindlus pole nauditav.
Kuna ma oman juba üle 50 aastast erinevate ürituste, matkade, reiside planeerimise kogemust, siis ma pean enda kiituseks tunnistama (ega see veel ei haise, eksju?), et mu tegelik reis kattub alati pea minuti täpsusega varem planeerituga. Ma ei ole kunagi kuhugi hiljaks jäänud, sest kõik võimalikud variandid on juba arvesse võetud, ma tean vägagi täpselt ette, kuhu ma lähen ja mis mind seal ootab. Tunnistan, planeerimise töö võtab ka minul umbes 3x niipalju aega kui järgnev reis ise, aga see on juba iseenesest huvitav protsess. Vahemärkusena, erialalt olen arhitekt, ma koostan enne ehitamisele asumist hästi läbimõeldud projekti, seega ma olen ilmselt oma eriala ohver ka reiside planeerimisel. Ma ei kujuta ette, et kanna suvalises kohas maha ja hakkaks kohe müüri laduma, samuti ei tundu mulle reisimine "ei tea kuhu ei tea millal" vastuvõetava mõttena:)
Nüüd pakkimise juurde tagasi, meenub, et isegi kunagi minevikus telgiga matkanud ja kogu varustuse tükkis nädalaks vajaliku söögikraamiga selga suutnud pakkida.
Asjade autosse tihedamalt pakkimise eelduseks on tõepoolest mingite modulaarsete kastide olemasolu, mida saab üksteise kõrvale ja peale laduda, et kusagile ruumiraiskavaid tühimikke ei jääks. Samas peaksid nad olema selliselt rivistatud, et vajaliku kasti saab teiste seast välja tõmmata kogu autot tühjaks ladumata. Sest reegel on selline, et alati läheb vaja seda kõige alumist.  4x4 mehed ehitasid oma autodesse riiulilaadsed konstruktsioonid, kust sai iga kasti sahtlina eraldi välja tõmmata. See vajab natuke nuputamist, aga lõpuks tasub end ära. Ka minu auto tagaosas (3-nda istmerea keeran maha) on nende eeskujul üks iseehitatud vaheriiul, mis ei ole auto külge naelutatud ja mille tõstan autosse vaid vajadusel. Külmkapp ja koera pesa on selle "kõrgemal korrusel", siis näeb ta aknast välja, pisike nagu ta on. Kastid pudukraamiga riiuli alumisel korrusel ja üleriiete jaoks on tagaistme kohal riidepuu, kus nad ripuvad sirgelt ja viisakalt. Mu naine nimelt eeldab, et tema kleite ei topita kuhugi kasti ega kohvrisse, milleks siis auto on. Tagaistmete vahe (üleriiete all) täitub reisi jooksul kaasaostetud meenetega.
Katuseboksi ma isiklikult ei suhtu kuigi hästi, esiteks on see nii kõrgel, et ligipääsuks oleks redelit vaja ja teiseks on see kumera kujuga (voolujoonelisuse eesmärgil), et sinna ei saa mingeid kaste ega karpe paigutada, vaid hilbud üksteise otsa loobituna. Ei ole minu jaoks ahvatlev. Kolmandaks tekitab see korrusparklate puhul kõrguseprobleemi, sest läheb üle 1,9m. Olen näinud neid lakke kinnisõidetuna liigagi palju, inimesed ei oska harjumatu uue kõrgusega arvestada ja märke ei pane tähele või eiravad. Laevadel-praamidel tähendab see automaatselt juba kallimasse hinnaklassi kuulumist ja paigutatakse busside rivisse, sõiduauto korrusele sellega enamasti ei mahugi. Ja vaatamata voolujoonelisele kujule, tähendab see ikkagi kütusekulu suurenemist 5-10%. Kokkuvõttes, võib kasutada, aga tasub sügavalt järgi mõelda, kas on ilmtingimata vaja ja mida see endaga kaasa toob.
Niipaljukest siis praegu minu vaatevinklist. Sihtkohtade ja päevateekondade viisi plaanide jagamine ei tundu siinkohal otstarbekas, sest nagu me varasematest postitustest veendusime, on huvid ja võimed seinast seina, väga erinevad. Kes lennukiga, kes autoga, kes kiiresti, kes tasa ja targu, kes muuseumisse, kes lõbustusparki, kõigile 1:1-le sobivat varianti pole olemas. Eks see jäägu siis igaühe enda kodutööks sel korral.

skater, seda küll jah, et püsikiirushoidjaga praktiliselt pole võimalik sõita, liiklus on lihtsalt sedavõrd tihe. Ega ka meie 2+2 linnalähistel lõikudel pole tipptundide aegu see teostatav. Veokad, bussid, matkaautod jm tõesti aegajalt teevad üksteisest möödasõite ja sel ajal kui nemad seal mööda lohisevad, koguneb juba paras rivi selja taha, aga see on mõistetav ja keegi ei lähe sest raevu. Ka neil on vaja sõita ja nad ikkagi vabastavad selle raja esimesel võimalusel. Sellega ei saa kusagil arvestada, et kohe lennult hoogu maha võtmata mööda saaks.

Wroclav-Varssavi E67, eks ole? Kes Sulle ütles, et see on 140 kiirtee? Seal on rohelised viidad, mis tähendab, et tegu on vaid ekspressteega ja ametlikult 120 piiranguga. Seda et seal 140, tegelikult isegi 160+ sõidetakse, ei tee sest veel kiirteed. Sõitsin ka ise sealt kuu aja eest läbi. Tunne Poola liiklusmärke, see erineb natuke muust Euroopast, kus roheline tähistab kiirteed. Kui on tegu roheliste viitadega ja eestvaates sõiduauto kujulise tee alguse/lõpu märgiga, on tegu ekspressteega (highway). Eraldatud sõiduradade puhul 120, kahesuunalisel 100. See õige kiirtee (motorway) on Poolas aga jälle sinise tähistusega ja sellise tee algusele viitab viadukti/silla pildiga liiklusmärk. Lisada võiks, et 140 kehtib ka kiirteel vaid päevasel ajal. Poolas on praeguse seisuga 3 "päris" kiirteed, kõik ka maksulised.

Reisi ajal ei jaga midagi, keegi ei vaja minu prügi ja mina ei taha teiste oma ka. Kui olen kusagil põnevas paigas, vähendan ühe parema kaadri ekraaniresole sobivaks ja saadan oma tervituse e-posti või piltsõnumiga. Kõik.

Koju tagasi jõudes sorteerin esimese asjana oma pildid ära, valin välja paremad kaadrid, vajadusel töötlen neid. Kogu ülejäänud pahna kustutan julmalt, lõplikult ja süümepiinadeta. Seejärel teen järelejäänute osas veelkord valiku, kellele milliseid pilte jagada (kõik ei vaja sugugi kõiki mu pilte), kopeerin need vastavanimelistesse kaustadesse ja laen need üles Google Drive või oma kodusesse meediaserverisse. Tuttav saab omanimelisele kaustale lingi, kes saab 3 pilti, kes isegi 10 jne.
Lähimad sugulased ja sõbrad ei saa ikka veel midagi. sest järgmise tööna tuleb mul kokku monteerida reisivideo, mis sisaldab nii paremaid fotosid kui videolõike, panen ka staatilised kaadrid pisut elama, lisan tiitlid ja tiitrid, otsin sobiva taustamuusika, nagu ikka see asi käib. Lõpptulemuseks saab sest kõigest 1 reisivideo. Kõigepealt on see muidugi mu enda jaoks mälestusteks ja meenutusteks, aga sobival hetkel, kui sõbrad-tuttavad külla juhtuvad tulema, näitan seda kodukino suurelt ekraanilt väikse kohvi ja konjaki taustal ka neile. Videot ma mööda ilma laiali ei jaga, sest ma ei soovi, et seda vaadatakse läbi "lukuaugu" mingilt nutiföönilt krabiseva heliga kõrvaliste häiretegurite ja sagina saatel, näiteks kusagil bussis, tänavanurgal vm-l. Nii kaotab see pea täielikult oma väärtuse, reisivideo peab olema selline, et vaataja saaks ise end selle sees olevana tunda ja unustaks kõik muu. Ta peab samuti saama elamuse, vastasel juhul on kogu mu vaev asjata olnud. Pole midagi hullemat mu jaoks, kui külalised, kes videot vaadates hakkavad hoopis koogiretseptidest rääkima, oma laste arengu edusamme kiitma või terviseprobleeme lahkama. Mis tähendab, et mu filmike ei suuda neid vajalikul määral haarata ja kui nii juhtub, siis ei näe seda videot peale mu enda enam mitte keegi ja mitte kunagi.

lauriandres:

Lisaksin sinu soovituste viiendale punktile, erinevusena meie liiklusest, et eespool nähtavale ilmunud  ummiku korral vilgutatakse tagumistele märguandeks kord-paar ohutulesid ja tõmmatakse autod kahte lehte teepeenrale, et keskele jääks hädakoridor politsei, kiirabi või päästeautode jaoks. Kunagi ei tea ju, millest see ummik tekkinud on, ehk on ees avarii ja seal abivajajad. Ja mitte keegi ei kasuta seda vabastatud rada teistest möödatrügimiseks, isegi mootorratturid mitte.
Poolas on 2 liiki nn kiirteid, on ekspressteed piirkiirusega 120km/h ja on "päris" kiirteed, need tasulised, piirkiirusega 140km/h. Siinpool Varssavit 140 kiirteid ei ole. Vahet pole, milline tee see ka parasjagu on või milline piirang üles riputatud, tark on oma kiirus ühildada parasjagu kasutatava sõiduraja teiste liiklejatega ja liikuda võimalikult ühtlases kolonnis. Parempoolsel rajal sõidavad bussid, veokid ja matkaautod ca 90-100, keskmine rada kulgeb tavaliselt nii 120-130 ja vasakpoolsel liigutakse 150-160 või kiiremini. Enamvähem sama igas Euroopa riigis Baltikumist edasi. Valides omale sobiva sõiduraja ja sellega ühilduva kiiruse, saab rahulikumalt sõita ja tuleb kõige vähem ette tõmblemist/vingerdamist.
Üks põhireegel on aga meie esmakordselt välismaale sattunud liiklejale täiesti harjumatu, kiirem lastakse alati mööda, ilma mingi jututa. Isegi kui selleks peab ise oma hoo maha pidurdama ja korraks paremale aeglasemate hulka reastuma. Kõige olulisem varustus autos on tahavaatepeegel. Peab mainima, et täpp tahavaatepeeglis võib kasvada palju kiiremini otse selja taha jõudnud autoks kui esialgu karta oskad, see vajab natuke harjumist, et jõuaks õigeaegselt kõrvale tõmmata.
Mägiteedel annab laskuja tõusjale teed. Kehva nähtavusega kurvile lähenedes on sageli kombeks ka törts signaali lasta. Sest üldiselt sõidetakse ka ümber pimedate kurvide kiiresti, nii antakse võimalikule kurvi tagant tulijale teada, et too nats tagasihoidlikumalt võtaks.
Tegelikult on sõita seal lihtne ja lõõgastav, liiklejad arvestavad üksteisega, puudub liiklusraev, mulle tohutult meeldib Baltikumist edasi sõita, see on juba puhkus:)

See teema kisub juba ususõjaks - auto vs lennuk pikematel otstel. Inimesed ongi erinevad, ühele on auto roolimine väsitav, teisele huvitav, nii on ja nii jääb. Aga kummal on õigus? Miks ei suudeta leppida sellega, et mõlemal on samaväärne õigus harrastada oma puhkust nii nagu talle meeldib ja üritatakse oma õigust ülimaks rääkida.

Lahkaks nüüd natuke autosõitu, see jaguneb laias laastus kaheks.
On auto kui transpordivahend, millega soovitakse kuhugi sihtpunkti kohale jõuda. Mida pikem ots, seda mõjukamad tunduvad õigustused alternatiivsetele variantidele: lennuk, rong, laev vms. Kui pikk on pikk, sõltub absoluutselt inimese autotaluvusest. Nagu me varasemate postituste põhjal veendusime, sõidab mõni probleemideta tuhat ja peale kilomeetreid, teine arvab juba mõnd tundi roolis liiga väsitavaks tema jaoks.
Teiseks eksisteerib ka selline matkavorm nagu automatk. Jajah, on jalgsimatk, jalgrattamatk, süstamatk, motomatk ja eksisteerib ka automatk. Mistahes liigi me siit ka valime, liikumises ollakse olenevalt matka raskusastmest 6-10 tundi päevas. Ja keegi ei imesta ega protesteeri, igaüks leiab siit omale sobiva. Kui lebotad kohapeal, on tegu ranna-, linnapuhkuse vms-ga, matk eeldab igapäevaselt teatud liikumist.
Pole ka automatk mingi erand, normaalseks päevateekonnaks loetakse 400-600km ehk nii 6-8 tundi võrdlemisi rahulikku sõitu. Olenevalt teest muidugi võivad need teekonna pikkused kõikuda nagu ka matka kogupikkused. Kes on seljakotiga metsas 3 päeva, kes automatkal 3 kuud järjest, või vastupidi, ikka vastavalt võimetele.
Siin mulle meeldibki pigem teekonda hoopis ajas arvestada, nagu näiteks mägedes asuvate matkaradade viitadel tavaks on. Keegi ei ütle, mitu km mäetipu vallutamiseks läbida tuleb, teekonna pikkust arvestatakse hoopis tundidega. Kõrvalpõikena, omal ajal arvestasime me bussireisidel teekonda õlledes, Tallinast Tartusse näiteks oli teepikkuseks 4 õlut:) Ka see määratlus võis eri indiviididel suurtes piirides kõikuda. Aga see selleks.
Kui päeva alustada kella 9 paiku ja öömajale jõuda kella 21-ks, jääb teepealsete huvipunktidega tutvumiseks, söögipausideks ja jalgade sirutamiseks igasuguse matkaliigi puhul 4-6 tundi, mida polegi nii vähe. Loomulikult pole päevad vennad, distantsid ja nendevahelised pausid võivad ka küllalt suurtes piirides kõikuda.
Kuidas iganes, edukaks automatkaks peab komplekteerima meeskonna autoinimestest, paadimatkale ei tasuks vett kartvaid inimesi kaasata ja lennuhirmu põdevale inimese ei suuda keegi lendamise eeliseid selgeks teha. Seltskonna valik on võtmeküsimuseks mistahes reisi või matka korraldamisel. Valede inimeste gruppi sattumisel võib vägagi alt minna ja matk/reis muutub naudingu asemel kismaks. Olen seda kunagi nooruses kogenud jalgrattamatkal, kus sai kokku suvaline seltskond, mõnele oleks sobinud 100km päevadistants, teised aga hakkasid juba 20km pealt vinguma. Muidu toredad inimesed kõik, aga erinevate võimete ja huvidega. Nii ei saa, seltskond peab sobima ja siis on edasine juba "delo tehniki", nagu venelased ütleks.
Ja nii ongi - igaühele oma ja kes seda paremini teaks, kui mitte inimene ise, ükski foorum ei saa inimese väljakujunenud põhimõtetele vastu. Eriti eestlaste puhul, me oleme ju nii põikpäised, kui korra midagi pähe võtnud oleme ... :)

Ma jälle karvasejakoledaga risti vastupidi, kuna huvipakkuvaid sihtkohti on väga palju, rohkem kui inimene elu jooksul jõuab ära vaadata, siis tuleb teha valik. Kes valib odavama, mina valin kõige põnevamad paigad enda jaoks, paraku kipuvad just need ka kõige kallimateks kujunema. Siiski pigem vähem kui odav asendus. Tegelikult kehtib sama moto minu puhul ka riietuse, tarbekaupade ja isegi söögi osas. Ma ei otsi sooduspakkumisi, ma ei peagi, sest need ummistavad niigi mu posti ja üritavad uksest-aknast sisse tungides end mulle pähe määrida. Järjest raskemaks osutub selle massi seest kvaliteetse ja mulle päriselt vajaliku kauba leidmine, kehtib absoluutselt ka reiside sooduspakkumiste kohta. Seega minu arvamus näib Tõnu Õnnepalu mõttekäiguga ühtivat küll.

Ka selles osas, et ma ei kappa haige hamstri kombel ringi, üritades võimalikult palju väärtusi "põske toppida", pigem istun rahulikult kohalikus kohvikus, kõnnin linna peal või looduses ja lihtsalt naudin elu jälgides kohalike tegemisi kõrvalt.

al16 olles nüüdseks kah mõnevõrra koos koeraga reisinud, ei anna ühe öö eest küsitav hind alati päris adekvaatset pilti. Ka minult

 sooviti koera eest korra 50zł kasseerida, aga koera puhul osutub see sageli ühekordseks maksuks. Oled nädalajagu kohal, inimene maksab iga öö eest, aga koera maks jääb ikka samaks. See on nagu toa koristamise lõpuhind, koerakarvade eemaldamine jms. Pikemal peatumisel ei tundugi see enam nii suure osana.

Ahaa, nimetaks siis omalt poolt kah paar Poola hotelli, mida viimasel reisil läbisõidul kasutasime ja mida ma julgeks soovitada.

Hotel Batory - Tłuszcz (väike linnake vahetult enne Varssavit)
Hommikusöök oli küllatki rikkaliku valikuga, toad puhtad ja mugavad. Hea on restorani olemasolu, saab veel õhtulgi kohapeal süüa. Hotelli asukoht sobib hästi läbisõitjale, asub see kiirmagistraalist vaid 11km kõrval. Linnakeses endas ei ole vast pikema peatumise puhul suurt midagi teha, aga Varssavi läheduse tõttu võiks see sobida ka baasiks pealinna külastamise puhul.
Hetkeks tundsin puudust külmkapist, kuna õlled olid autos soojaks läinud, aga selle kompenseeris restoranis pakutav vaadiõlu. Restoranis saab õhtul kella 22-ni veel süüa.
Kauguse poolest peaks sobima Eestist startimise korral esimese öö peatuspaigaks või vastupidi.
Hind kahese toa eest 175zł + koera eest 30zł
Dworek Pod Wiechą  - Kawęczyn (maakoht pisut Varssavist edasi)
Mõnus ja rahulik peatuskoht kärast-mürast eemal. 
Väga kena maamaja ülisuure muruväljakuga, kus nii lastel kui loomadel hea vabalt ringi lipata. Ka söögisaal oli ülisuur, hommikusöök piisav. Kõik oli väga puhas. Õhtul saabudes oli vabalt kasutamiseks nii kuum tee kui masinakohv, pererahvas lahke ja sõbralik. Terrassil istumine teed rüübates oli väga lõõgastav järg pikale sõidupäevale. Asub suurtest magistraalidest pisut kõrval, Varssavi pole kaugel. Peremees on ise kah selline talupoja tüüpi maakas selle sõna kõige paremas mõttes. Eelistasid rääkida vene keelt, aga tundus, et küllap saab seal ka inglisega mingil moel hakkama.
Hind kahese toa eest 163,89 zł, koera eest lisa ei küsitud. Kuigi neil oli bookingus kirjas, et tasuda saab vaid sularahas, sain paar päeva enne saabumist sõnumi, et nad võtavad selle summa ikkagi mu krediitkaardilt maha ja kohapeal polnud enam mingit muret. 
Hotell Akvilon - Suwałki
Võtsime selle koduteel plaaniväliselt lisaks, sest soovisime tüütusse Baltikumi (sõidu mõttes) jõudmisega pisut viivitada.
Suurepärane asukoht jõe ja linnapargi veerel, samas oli kesklinn vaid mõne sammu kaugusel. Väiksemat sorti linnahotell, mis hubane ja puhas. Lahke ja vastutulelik personal. Jõeäärses pargis on hea koeraga, aga ka ilma koerata, jalutada. Ses hotellis on ka restoran, aga selle kohta häid hinnanguid polnud, millele viitas kaudselt ka õhtu läbi inimtühi saal. Mistõttu ei läinud ka ise sinna oma õnne proovile panema. Paradoksaalsel kombel oli aga hommikusöök seal üks rikkalikumaid, mida ma kohanud olen ja selle kohta olid ka külastajaid vaid ülikiitvaid hinnanguid andnud.
Hind kahese toa eest 260zł + koera eest taheti 50zł, aga kuna mul oli taskupõhjas veel vaid 300zł alles ja tahtsin sest enne Poolast lahkumist vabaneda, tehti koerale hinnaalandust.

Nagu eelkõnelejagi toonitas altminemise vältimiseks mõningase eeltöö vajalikkust, teen seda minagi. Kuna hotelle on kõikjal kui seeni pärast vihma, on seda hulka pea võimatu läbi töötada, seepärast panen alati ette küllalt ranged filtrid, näiteks ei võta üldse jutule alla 9-pallise üldhindega majutusi. Ja jätkub veel nendegi seast uurimist-puurimist, kommentaaride lugemist. Mille tulemusena pole enam ammu üheski hotellis pettuma pidanud. Kui ma niikuinii ööbimise eest pean maksma, pole mul huvi riskida uitmõtte ajel suvalisse kohta sissemarssimisel sattuda tont teab millisesse urkasse.
Kunagi nõuka ajal juhtusin sel viisil viimasel hetkel öömaja otsides Kiievis lutikatest kubisevasse korterisse, kust põgenesin ummisjalu keset ööd jättes pealegi perenaisele nädala ettemaksu. Eks ta hommikul võis küll mõelda, et mis juhtus ja kuhu me kadusime, aga see oli juba tema mure. Sealt edasi  - ei iial enam mingit eeluurimiseta majutust! See õpetlik kogemus jäigi mu esimeseks ja viimaseks selles elus. Lausa vihkan igasuguseid sildiga majutuse pakkujaid, kelle tagamaad pole võimalik kontrollida. Aga see on minu kiiks, nagu ma aru saan, vähemalt pool rahvast just sellisel moel oma ööbimismured viimasel hetkel lahendabki ja olgu teil siis ka edaspidi sellega õnne.

Olen vist hirmus planeerija tüüp, aga mul on alati mitmekordne plaan. Kui plaan A läheb mingil põhjusel vett vedama, on kohe varnast võtta ka variant B ja C. Enamasti kujunebki reisist nende kõigi segu, vaatad ilma, enesetunnet, piilud rahakotti ja valid neist variantidest midagi just selleks päevaks sobivat. Vähemalt pooled tegevused ja sihtkohad jäävad sedasi planeerides veel järgmiseks korraks avastada ja ongi tore. Oleks ikka väga mage koht, kui kõik ühekorraga ära näed ja tagasi enam ei ihka. On ka selliseid juhtunud.

Planeerimata olen vahel sattunud küll mitmesse paika, aga siis tekib kohe see probleem, et ütleme tekib mõte minna mingisse kohta, siis on vaja hommikul ikkagi selleks eeltööd teha: kuidas sinna saab, kust piletid saab, mis see maksab, kas tagasi ka kuidagi saab, kus ööbida jne. Saan selle tööga valmis, on juba pool päeva kadunud. Ma olen vastikult põhjalik, mõnikord võib seda isegi puuduseks pidada. Nüüd on mul aga nii, et panen näpu kaardile, täna lähen sinna ja edasi läheb juba plaanikohaselt.
Reisijuhte ei lappa ma reisil üldse, seda teen ma kodus, sageli isegi aastaid ette. Reis on oma unistuste teostamise, mitte väljamõtlemise koht minu jaoks. Praeguseks on mul juba mitme aasta jagu erinevaid reise ära planeeritud, tõenäoliselt rohkem, kui ma selles elus neid teostada suudan. Aga see ei takista mul neid juurde vorpimast. Pensionäri värk, aega nagu oleks, aga finantsid seavad oma piiri ette, mõned vaid unistuseks paberile jäävadki.
Päris ilma plaanita lähen naisega ostlema, see on täiesti ettearvamatu, kui pikalt see kestab ja kuhu lõpuks välja jõuame.

Sai siis paari viimase nädala jooksul kah paar korda Poolat läbitud. Alustades lähimast otsast, nii minnes kui tulles üle Białystoki. Ajavõit või kaotus sõltub peamiselt asjaolust, kui pedantselt kiiruspiiranguid järgida. Białystokist nii 50-60km Varssavi suunas on tihedalt või õigemini pea katkematult 100-piirang, mitte 120, nagu ülejäänud trass. Millest keegi muidugi ei hooli. Ka politsei mitte, vahtisid tee ääres 160 liikuvat voolu ega teinud teist nägugi.

Tagasi tulin Katowice poolt Łódźi suunas mööda E75-t. Meil oli Varssavi lähistel öömaja ootamas. GPS üritas küll korduvalt varem meid paremale suunata, aga eirasin seda eelistades külavaheteedel vingerdamisele maksimaalselt magistraali ära kasutada. Mingil hetkel läks GPS lolliks, ta ei suutnud enam meie asukohta E75-l paika panna, ega kulunudki palju aega, kui keelumärk ees, kusagil Piotrków Trybunalski kandis tuli ikkagi paremale ära minna. Jäigi teadmata, mis põhjusel sealt edasi ei saanud ja kui pikalt see tee kinni on. Nii et Łódźi lähistel tasub praegu E75-t vältida. Ilmselt on tegu siiski ajutise olukorraga

See korter näib olevat oma tegevuse lõpetanud, igatahes on sellega midagi mäda. Valin millise kuupäeva iganes, isegi järgmise aasta aprillis nädala keskel on see ikkagi välja müüdud. Kuna hind on kah selline nagu ta on, siis võib oletada, et ehk on keegi selle korteri hoopis pikemaks ajaks põhielamiseks välja üürinud ja seepärast ta enam saadaval polegi. Ütleb ju kirigi bookingus, et Kahjuks ei saa seda majutusasutust meie veebilehel hetkel broneerida Mis vaid kinnitab kahtlusi. Antud juhul on võetud krediitkaardilt juba topeltsumma, sest 1 öö vaid 18 EUR pidigi olema.

Soovitus, tühistada see broneering, aega selleks ju veel on, jääda ootama rahade tagasilaekumist. Võimalik, et nad tegid näpuka ja tagasimaksmise asemel hoopis võtsid sama summa teistkordselt. Kirjuta majutusasutusele ja kui sealt vastust mõistliku aja jooksul ei tule, siis booking.com klienditeenindusse. Nad sebivad ise, bookingusse on vaja esitada ka tõendus, ehk siis konto väljavõte, kus mõlemad mahavõtmised näha.

Kui põhjarannik, siis ühinen eelkõnelejatega. Hundikoopast nõks edasi on veel Święta Lipka klooster, kuhu tasub sisse põigata. Meie olime seal pühapäeval ja sattusime parasjagu algavale kontserdile. Sissepääs ja kontsert olid tasuta, need toimusid iga paari tunni tagant. Kas ainult pühapäeviti, seda ma ei tea. Igatahes oli see päris tore elamus, esitati tuntumaid ooperimeloodiaid jms.

Meie käisime Hundikoopa lähistel Mazurolandia miniatuuride pargis, mulle erilist muljet ei jätnud, lastele vast meeldiks, kui juba tee sealt niikuinii mööda viib. Poolakatel on neid miniatuuride parke pea iga küla juures, ülejäänud jätsime juba vahele.
Olsztyni vanalinnas võib väikse jalutuskäigu teha, meenutab paljuski Tallinna vanalinna.
Veel pisut edasi Malborki loss, see on võimas ja pea kohustuslik ära käia. Muidugi tehti ta sõjas pea maatasa ja kõik on nullist uuesti üles ehitatud, nagu enamik asju Poolas.
Gdanski-Sopot Gdynia kolmiklinn on pikemat vaatamist väärt, Sopotis võib vaadata kõverat maja(Krzywy domek), käia muulil ja rannas, lihtsalt jalutada, tore suvituslinn. Sopotis on veel kuulus laulufestivalide paik - Opera Leśna, kus tasub minna ka lavale ja katsetada sealse vabaõhulava akustikat.
Järgmine põnev koht oleks Heli maakitsus. Meie käisime küll autoga ja mingit tunglemist ei olnud (see ei olnud nädalavahetus), aga sinna saab Sopotist ka laevaga reisida.
Aivart67 mainitud Łeba oli ka meie reisi kaugeim punkt, väga tore suvituslinnake, meenutab meie Pärnut. Ka seal on dinosauruste park, labürint, lõbustuspark ja palju muud tegevust lisaks rannale, aga kindlasti ei tohiks vahele jätta düünidesse ronimist, mis on elamus nii lastele kui suurtele. Sõita saab sinna elektribussiga või jalgrattaga, jalutamiseks natuke kauge ehk ja oma autoga ei saa.
Ehk oli abiks. Muide üks kohalik, kuuldes, et me Eestist, küsis Łebas me käest, et miks me üldse siia tulime, teil endal ju vähemalt sama ilusad mererannad. Kui ainult mere pärast, siis võis ta jutus tõeteragi olla. Ja veel, me ei kohanud 10 päeva jooksul ühtegi eestlast, ega näinud ühtki Eesti numbrimärgiga autot. Millest me ei lasknud end häirida:)
Täiendan veel pisut sama postitust, üks kena linnake on ka Mikołajki, kui peaks meeldima selline jahisadama melu. Meile igatahes meeldis ja õnnestus hotellis üks päev lisaks kaubelda, sama tuba neil enam pikendada polnud võimalik, aga nad andsid meile tavatoa hinnaga hoopis sviidi mõlemaks päevaks. Seal rida järvi, mis omavahel ühendatud ja laevatada võiks seal päevi. Rannapromenaad ongi see põhiline hängimise koht. Saab ette võtta laevareise, aga osades kohtades oli võimalus rentida juhita mootorpaat, et iseseisvalt neid järvesopikesi avastada. Mingeid laevajuhi pabereid ei nõutud, algul vaid kiire instruktaaž ja olemas, need ei ole küll mingid kiirkaatrid, aga ega seal tiheda veeliikluse tõttu ei tohigi kimada. Tegime meiegi algul tiiru laevaga, hiljem popsutasime ka mootorpaadiga pisut ringi, pean tunnistama, minul esimene mootoriga veesõiduki juhtimise kogemus. Õhtuti seal promenaadi äärsetes kõrtsides elu keeb, aga kõik tundub kuidagi rahulik ja viisakas, kellelgi kuhugi kiiret pole ja võetakse vabalt. Täitsa sobib ka lastega õhtul välja minna. Mingit läbu, röökimist, kaklust ega purupurjus tegelasi ei kohanud, mis meie kandis siin pea kohustuslik pidutsemise koostisosa tundub olevat. Või siis koristati nad õigeaegselt ära, kultuurne värk ikkagi.
Veel 1 väike täiendus, puhkuse aeg ja ega ma nädalapäevi eriti ei lugenud, mingis linnakeses parkisin auto ja toppisin mündid parkimisautomaati. Kohe kargas minu tegu näinud poolakas ligi, et täna pühapäev ja parkimine tasuta, mis sa raha raiskad. Aga automaat oli mu mündid juba alla neelanud, ega see tasuta päevast ei hoolinud:)    

FD62, sinu kirjeldatud viisi nimetatakse mustaks turuks. Ja kui keegi jätab midagi maksmata, saadetakse kohale "kapid" võlga sisse nõudma, nii lihtne see ongi:)

Kui aga rääkida järelmaksust järelmaksu mõistes (mitte arvest tähtajaga tulevikus), siis selleks tehakse leping. Kas selle teeb reisikorraldaja, pank või vant turult, ei mängi rolli. Estravel teeb kindlasti järelmaksuks lepingu. Mis on mõlemapoolsete allkirjadega kinnitatud, seal seisab kindel summa, mis ei paindu enam kliendi soovi kohaselt takkajärgi. Ükski kohus ei vabasta lepinguliste osamaksete tasumisest, kuhu oled ise alla kirjutanud. Jätad tasumata, saad inkasso kraesse, eks ürita siis kohtus oma õigust tõestada. Leping on nagu aamen kirikus, lõplik ja paindumatu.
Tasub ikka enne omale mingi kohustuse võtmist mõelda ja need riskid jäävad igaljuhul Sinu enda kanda, ära üritagi muud väita. Grupijuht reisil pole mingi otsustaja kellegi järelmaksust vabastamiseks või lepingu muutmiseks.
Kaup/teenus ei vastanud ootustele, esitad reklamatsiooni ja nõuad kahjutasu.
Oled ikka ise katsetanud oma meetodit ja töötab või lihtsalt mängid laia lehte?

Olen korra ööbinud Laagna hotellis, see Narva-Jõesuust 9km. Olemas ka karavanikohad. Ei midagi erilist, aga lihtne ja suuremast kärast kõrval asuv kohake. Sisebassein ja saunad olid peale pikka matkapäeva asjaks ja söök oli mäletamist mööda päris hea. Naljakas on see, et nende veeb pakub küll igasuguseid keelevariante, aga mitte eesti keelt. Ei meenu, mis keeles me kohapeal personaliga suhtlesime.

Sel aastal, kui mina Ida-Virumaal matkasin, tahtsid vaid sääsed meid elusalt nahka panna, ümbruskond näikse nende sigimist soosivat. Mujal Eestis säärast sääseuputust samal ajal ei olnud, me isegi ei tulnud selle peale, et peaks end kaitsevahenditega varustama.

FD62 päris nii nüüd asjad ei käi, et kui mul on vaba raha, hakkan oma suva järgi ise rahvale järelmaksu, krediiti või laenu pakkuma. Selleks tuleb taotleda finantsinspektsioonilt krediidiandja tegevusluba, mille saamise eelduseks on mitmetele finantsasutustele kehtestatud nõuetele vastavus.

Vaatasin just järgi, Eestis on praegu üldse 49 aktiivset krediidiandjat, tõepoolest Estravel kah nende seas. Rohkem krediidiõigusega reisifirmasid seal silma ei hakanud, poodidest figureerib veel Aare Autopood, ON24, Stokker ja Telia, ülejäänud näivad (vähemalt nime järgi otsustades) puhtalt laenudele ja liisingutele spetsialiseerunud olema.
Ja kui Sa oled juba järelmaksu lepingu alla kirjutanud, pakutud summa, intresside ja maksegraafikuga nõustunud, siis ma tahaks küll näha, mis valemiga Sa peale reisi otsustad mitte kogu summat maksta:) Leping on finantsiline kohustus ja kellegi subjektiivne tagantjärgi hinnang reisi kvaliteedile ei muuda seda enam kehtetuks. Küll on võimalus tarbijakaitse vm sarnase teemaga üritada reisifirmalt mingi kompensatsiooni taotlemine avastatud puuduste eest, aga see on täiesti järelmaksust eraldi teema juba, lihtne see igatahes ei saa olema.

Minu teada ei anna ükski pood ega firma ise järelmaksu selle sõna otseses mõistes. Nad kõik teevad koostööd mingite pankadega, pank tasub su eest antud juhul reisifirmale kogu summa ja hiljem tasud ise pangale koos intressidega. Mis teeb kokkuvõttes reisi või kauba omajagu kallimaks.

Sama edukalt võib küsida ka pangast otse laenu ja siis kasutada millist reisifirmat iganes. Sisuliselt ongi ju tegu pangalaenuga, mida saab mõnel juhul ka reisifirma vahendusel vormistada, vastuse annab ikkagi pank ja laenuleping koostatakse samuti pangaga, mitte reisifirmaga. Kaldun arvama, et tavalisel kaupmehel või teenusepakkujal isegi pole õigust oma nimel finantseerimisteenust pakkuda, selleks peaksid nad endale panga õigused vormistama.
Nagu näiteks Liisi, kellel oli kah kunagi järelmaksu nime all finantseerimisteenus, aga see muutus hiljaaegu Holm pangaks ja nad pakkusid näiteks mulle hoopis krediitkaarti, millega saab suvalise teenuse või kauba eest tasuda, vajamata iga kord eraldi järelmaksu/laenu/misiganes nimega finantseerimise vormistamist. Põhimõtteliselt toimib samadel alustel ka igasuguse panga krediitkaart, lihtsalt hakkad kulutatud osa eest intresse tasuma.
Osadena maksmine käib aga ikka nii, et enne reisi maksad varakult mingi(d) osa(d) ära, aga reisi alguseks või mingiks määratud kuupäevaks peab kõik tervikuna makstud olema, vastasel juhul reisile ei pääse.

Arvan, et mõne teemaksu pärast ei pea pika teekonna puhul ülearu pead vaevama. Tuleb mõni sillakene, tunnelikene või praamikene ette, maksad see mõni eurot ära ja sõidad rahulikult edasi. Lõppkokkuvõttes kujuneb maksuliste lõikude läbimine reeglina ka soodsamaks kui kitsaste kõrvalteede kaudu maksuliste lõikude vältimiseks vingerdamine, puhtalt kütusekulu arvelt, ajavõidust rääkimata. Eriti, kui eesmärgiks on ka kuhugi välja jõuda. Sihtkohas võib juba igasuguseid kitseradu avastada, küllap on neid kõikjal piisavalt, aga kogu teekonda ma tervikuna sedasi ikkagi ei planeeriks.

Peale tunneli-, silla- ja praamimaksu esineb veel rahvusparkidesse, linnadesse või muudesse turismipiirkondadesse sisenemise makse, mis ilmselgelt ei kvalifitseeru kiirteedeks, aga tavalisel külavaheteel pole küll kohanud.