Kuigi eelpool öeldus on minu meelest juba palju olulist välja pakutud, mida ise ka rõhutaksin, lisan ikkagi veel mõned oma kogemusele toetuvad mõtted. On ju hea, kui saad paljude arvamuste seest oma iva otsida. Olen kasutanud 28" hübriidi, mille raam mahutab vahele ka suurema (laiema) kummi. Praegu on minu rattal nn. 29" rehvid all. Viimane lihtsalt põhjusel, et need on sellised toekamad kummid ja sobivad ka liivasele metsarajale. Kindlasti on oluline korralik väliskumm. Kui see on viledaks kulunud, torgivad sealt tõesti igasugu okkalised läbi. Endal juhtus, et peale umbes 4000 km läbimist tuli tõesti igat okastaime karta ja lõpuks lahendas probleemi väliskummi vahetus. Veel tahaks rõhutada just 28" ratta puhul, et ülekanded sobiksid ka koormaga mäkketõusuks. Kui ülesmäge läheb punnitamiseks ja seda tuleb teha mitu tundi järjest, kaob igasugune mõnu. Jalgu peab saama ikka kergelt ja kiiresti keerutada. (Muidugi kiirusel alla 6 km tunnis võib ka alternatiivina kõndimist kasutatada.) Pakkide vedamisel olen kasutanud erinevaid variante. Möödunud suvel sõitsin läbi Hispaania käruga (üherattaline Poolakate extrawheel classic http://www.extrawheel.eu/go/_category/?idc=id_10 ). Igal asjal oma head ja vead. Käruga sõidul on kindlasti omad eelised, eriti pikemal sõidul, kus palju kraami kaasas. Koorem jaguneb ühtlasemalt, kui paigutad osa kraamist ka rattale. Minul oli rattal üsna vähe (lenksu kott ja pisike kott tagumisel pakkiraamil), enamus jäi kärule, mille kogukaal oli u. 30 kg. Ratta lükkamine, eriti pehmel pinnasel, on sellise kärukoormaga aga üsna ebamugav, sest esiratas on kerge. Selle vastu aitaksid ilmselt esikahvli kotid, mille käru kasutamisel varustusest välja jätsin, aga järgmisel sõidul taas rattale sätin. Käru eeliseks on veel, et ratta saab lihtsalt koormast vabastada ning minu kasutatud variandi puhul oli võimalus vajadusel ka koormasse kraami juurde lisada (nt. kummidega koorma otsa või võrku järgi lastes). Siit aga ka miinused. Käru koorem peab olema hästi pakitud ja rasked asjad tuleb kindlasti allapoole paigutada. Olin küll varem eestis käruga sõitnud aga meil pole mägesid, kus laskumiskiirust proovida. Esimesel päeval oli 45-50 km tunnis maksimum, millega vänderdavat käru juhtida suutsin. Paremini pakituna võis sõita ka 80 km tunnis mäest alla. Igatahes tahab käruga sõit harjutamist. Ilma eelneva proovimiseta ei soovitaks pikemale teekonnale minna. Käru miinuseks on kindlasti tõsiasi, et iga liikuv asi ka kulub ja laguneb. Käru lisamisega varustusse tuleb üks potentsiaalne tehniline probleem lisaks. Antud käru puhul on mõned tehnilised puudused, millele lahenduse leidmine ei ole muidugi kuigi keeruline aga matkal siiski raskesti teostatav. Lisa plussina nimetaksin, eriti linnas sõitmisel, sellise ratturi nähtavust. Käruga ratta seljas oled nagu rekkajuht ja suhtumine muutub austavamaks, möödutakse ka suurema kaarega. Igatahes kokkuvõtvalt: läheksin tulevikus matkale võimalusel ilma käruta aga kui matk eeldab ratta suuremat koormamist, siis ikkagi käruga. Põhjenduseks väiksem koormus jooksudele, ühtlane koormajaotus ja stabiilsem ratas.

NH-le:

• Kuidas autojuhid linnas su käru tähele panevad? Ma ise ei kujuta juhina ette, et jõuaksin liikluses märgata, et rattal midagi veel taga on. Ratturi märkamine on niigi raske (ise nad seda muidugi ei arva.)
• 80 km/h, respekt. Ma pole isegi kuulnud, et keegi koormatud rattaga nii kiiresti sõita julgeks. Tundmatul teel on see paras hullumeelsus.

Käru oma kollaste kottidega on siiski küllalt silmatorkav. Kotid ripuvad kahelpool ratast ja jätavad laiema mulje, mis ilmselt paneb autojuhid suuremaid kaari tegema. Pealegi lehvib kärul lipp (minul oli vardas sini-must-valge). Igatahes sain käruga matkates sellise kogemuse, et juhid arvestavad sinuga rohkem, kui varem tavaliste pakkidega sõites. Kiirusest mõeldes on muidugi 80 km/h hullumeelsus ja seda sai tõesti vaid paaril korral lühidalt proovitud aga mõtle milline adrenaliini laks see on:) Tegelikult nimetasin sellist kiirust siin seepärast, et olen kuulnud arvamusi, nagu käru sunniks ratturi aeglasemale sõidule, mis minu arvates ei pea paika. Tavaline laskumiskiirus jäi ikka 60 km/h kanti.

Soovitan, kas teflonkattega velgesid või üldse ketaspidureid. Seetõttu, et kasutasime tavalisi sai Hawaii Express tagasi suveniirina neilt ostetud spidoka millel mälus 97km/h! Seda siis tänu sellele, et laskumisel kadusid pidurid. Ja seda muide juhtub tavaliste piduritega tihti kui nad on kulunud ka veel ja mägi veidi järsem. ca 50km/h on suht kriitiline, laskumiskiirus tavapiduritega -peale seda kaob igasugune pidurdus ja mõttekam on silmad teel hoida ja vaadata mis saab...

Laanekas, ma võin sulle iga kell anda spidoka, millel mälus suvaline kiirus. 100, 200, 500 km/h? Niipalju kui spidoka soft numbreid lubab.

80 (ja tundmatul teel ka 60) on hullus sõltumata sellest, kas on ketaspidur või minupoolest ioonmootor. Bosnias sõitsin ma 60 km/h pealt kahe sileda asfaldilõigu vahelisse kruusa - jäin püsti - aga enam nii ei tee. (Piva kanjoni äärne tee, vasakul kaldal enne mingit silda.) Gruusias sõitis tuttav samal aastal samamoodi ja jäi poolest näost ilma. Igat auku/jõnksu sa ei näe ja kui oled võõral maal, võib arstiabi olla kaugel, kallis ja vilets.

NH iva - käru ei sega kiiresti sõitmast - on aga meeldejätmist väärt, aitäh.

SUl jummala õigus -aga mul sõbral siiski reaalselt oli! Ma oma 65 km/h olin nagu post kui mees mööda tuhises. Mul miski paberil pilt sellest maäest isegi veel olemas-pikk sirge laskumine-viinamarjaväljad ja Püreneed ees paistmas. Ja kusjuures kui hammakad on vahetatud siis 50-55 kiirus pole ime ka tasasel maal sõites. Me mitu korda tegime rekordpäevi just 3-4 tunniste sõitudega. Aga paraku jah-tasa sõuad -kaugele jõuad!

Eelmise aasta sügisel tegime kahekesi rattasõidu Bing Zhong Luo'st Jing Hong'i. Rattasõit algas umbes 4000 m kõrguselt Lõuna Hiina Yunnani provintsist. Väike küla või linn, kumb see nüüd oli, paikneb Nu Jiang'i orus Myarmani piiri läheduses. Sõitsime maha umbes 1300 km ja sõit lõppes samas provntsis Lao ja Myarmani piiri läheduses Jing Hongis. Rattareis kestis umbes 30 päeva. Miks valisime sellise tee? Tee ülevalt (piltlikult) alla on 98 % asfaltiga kaetud ja suuri, raskeid tõuse ei ole. Sügisene kliima oli kuiv ja temperatuur mõnus. Hiinas pakutakse ratta remondi teenuseid peaaegu igas kurvis, külas ja linnas. Meie rattad. Mei ei tahtnud ratastega ja rattavarustusega üle pingutada (loe: oleme vana-aegsed ja igasuguse kolu jaoks raha ei ole). Ostsime endale (juba aasta varem) vanad 80 aastate võidukad (minul Olmo ja sõbral start sosse) ning ehitasime nendest single speed'id. Ühesõnaga võtsime kõik, mis ülearune, ära. NB! Me ei teinud nendest fixe, jätsime mõlemad pidurid alles. Lisasime tagumise porilaua ja tugeva pakiraami (ostsime Hiinast), kuhu riputasime kaks külje kotti. Ei navikaattoreid, ega kiiruse mõõtjad ja muid vidinaid. Kumme paikasime kolm-neli korda ja üks kord läks kett katki. Kogu moos!

Miks reisi pikkus umbes 30 päeva oli? Kas täpselt ei mäleta? Nu vahet pole, sellest reisist tahaks pilte näha, kusjuures eriline huvi oleks seda tuunitud sosset Hiina maastikul näha!

Ideaalse ratta tunned ära kiiresti, kui selga istud ja paarsada meetrit sõidad.

Minu p*rse alt on neid rattaid ikka mitmeid läbi käinud - kallimaid ja odavamaid, linna- ja maastikurattaid. Aga siiamaani üle prahi on olnud kaks mudelit. Ühe lappisin kokku koolipoisina 1985.aastal, tavaline nõukogude päritolu meestekas, aga jooksis superhästi, noorem vend sõidab vahetevahel siiani. Teise tegid mulle Pärnu aktiviseerimiskeskuse "Tulevik" kollid - mingi igiammune soomlaste Tunturi, kolme rummusisese käiguga. Ega vist keegi ei oska ikka internetis puhta kullana võetavaid nõuandeid jagada, aga kui juba mõtted rattamatka suunas liiguvad, oled kindlasti nii kogenud sõitja, kes paari väntamise pealt suudab öelda, millega tegu.