Ainus asi, millest mina Hispaanias elades puudust tundsin, oli tatar. Käisin väga palju poode läbi, enne kui ma linna ainsast väikesest ökopoest ulme hinnaga toortatart leidsin.

Näed siis, ka teised tunnevad puudust sealihast (ja neid arvamusi polegi ära kustutatud). Nii ka mina. Searasv, seapekk, peekon ka muidugi. Õnneks saab neid siiski kaasa võtta mingil kujul ja mingiks ajaks, saata lasta ja ka kohapeal enamasti sealiha täitsa maitsev aga Eesti siga on ikka üle kõige!

Kui siinses teemal õhk tühjaks jookseb, siis võib avada teema "Missugune Eesti toiduaine võiks reisidel kogetu põhjal oluliselt parem olla", suunitlusega kodumaistele toidutehnoloogidele. 

Ise võin siin mängu tuua või, mille osas Belgia on seni ületamatu, sealset võid praadides tekib kohe pähkline aroom, samal ajal kui Eesti või lihtsalt särisedes vett pillub. Samuti sai, kuidas saab umbses kilekotis müüdavat nätsket ollust üldse saiaks nimetada? Ning kolmandaks kana - kui Eestis juba lihaveiseid ja ökolambaid kasvatatakse, siis täielik turulünk on hea apellatsioonikana osas a la Bresse'i kana Prantsusmaal (https://en.wikipedia.org/wiki/Bresse_chicken) või Mecheleni kana Flandrias (https://www.fondazioneslowfood.com/en/ark-of-taste-slow-food/mechelse-chicken/). Jube hea on, isegi ülejäävast supikogust saab puljongi, mis on puljongi nime väärt!

Täitsa nõus, ka aasias võib veel enamus loomade siselundite tooteid tarbida suppides jne. mis tulevad farmidest mis pole veel ära rikutud igasugu  antibiootikumide jms-gs. ja maitselt hoopis teine,