EU mobiilside kasutust reguleerib teatavasti määrus, mis kohustab operaatoreid osutama teenust EU liikmesriikides enam-vähem samadel tingimustel kui koduriigis. Tegemist on väga positiivse algatusega, mis kindlasti on oluliselt tõstnud Euroopas rändluses mobiilse andeside kasutamist. Täna on on-line Waze navigaator Euroopa reisil tavapärane teejuht ning pole ka miski imeasi, kui Saksamaa kiirteel sõites mängib autos Kuku raadio läbi mobiiliäpi.

Samas on sellel vabadusel ka teine pool -- mitte kõik Euroopa riigid ei kuulu EU-sse ja seega ei kehti igal pool Euroopas enesestmõistetavalt võimalus kasutada mobiilside teenuseid kodustel tingimstel.

Peamised probleeme tekitavad riigid on Šveits, Monaco, Andorra ja Gibraltar. EU regulatsioon ei kehti pärast Suurbritannia lahkumist EU-st ka seal kuid Suurbritannia mobiilivõrku on tahtmatult sattuda siiski keeruline.

Šveitsi, Monaco, Andorra ja Gibraltari võrku on aga võimalik sattuda täiesti tahtmatult, isegi omast arust kõiki operaatorite soovitatud reegleid piinlikult jälgides.

Miks see nii on?

Selleks tuleb veidi vaadata, kuidas mobiilside töötab. Oma olemuselt on mobiilside raadioside st. kõikide nende edevate mõistete nagu LTE, 5G, VoLTE jne aluseks on tegelikult seesama raadioside mille Marconi juba ligi 130 aastat tagasi leiutas ja mille kaudu näiteks Kuku raadio senini meie raadioaparaati jõuab (kui just ei ole teegemist internetiraadioga). Mobiilside kasutab Euroopas raadiosagedusi 900, 1800, 2100, 2600 jne MHz, need uuemad ja suuremad G-d pigem kõrgemaid sagedusi aga mitte alati. Kõik need G-d ja muud lühendid tähistavad tegelikult põlvkondi ja tehnoloogiaid kuidas infot raadiovõrgu kaudu edastatakse.

Kui keskkoolifüüsikast on meeles, siis raadiolained on elektromagnetlained, mis levivad valdavalt sirgjooneliselt ning teel olevatel takistustel kas neelduvad või peegelduvad neilt. Üldine reegel on see, et mida suurem sagedus, seda vähem painduvad raadiolained takistuste taha. Mobiilside puhul on on oluline ka tugijaama ja telefoni vaheline kaugus -- tehnoloogiast tulenevalt on lubatud maksimaalne vahemaa oluliselt väiksem kui raadiolainete levimise piir.

Teiseks tuleb silmas pidada, et raadiovõrgu tasemel on telefon alati aktiivne ja võrk passiivne -- telefon otsustab, millise võrguga liituda ja millal võrku (või tugijaama) vahetada. See on üks GSM mobiilside põhialuseid. Loomulikult ei saa telefon liituda iga ettejuhtuva võrguga, reaalsele side avamisele eelnevad alati n.ö. läbirääkimised -- handshaking. Selle käigus telefon, alustades kõrgematest sagedustest ja G-dest ning tugevamast nivoost esmalt tutvustab ennast (SIM kaarti tegelikult), seejärel võrk otsustab või vajadusel küsib telefoni koduvõrgult järgi, milliseid teenuseid ja kas üldse pakkuda võiks. Ehk siis kui Eestis Telia Eesti telefon koputab Elisa võrgu uksele, lüüakse uks kohe kinni, kui Telia Eesti telefon koputab Saksamaal Vodafone võrgu uksele, siis Vodafone esmalt uurib Telia Eesti käest, milliseid teenuseid ja kas üldse sellele telefonile osutada võiks. Ja vastavalt tulemusele siis lööb ukse kinni või lubab telefoni võrku kasutama teenuseid, mis Telia Eesti poolt lubatud on. Teenused on siin siis tehnilised, st. kõne, sms, mobiilne data jms., mitte miskid hinnapaketid vms.

Kui nüüd tulla tagasi ülalmainitud EU väliste riikide juurde, siis vähemalt 3 neist asuvad väga mägistel territooriumitel, kus raadiolainete, mis iseenesestmõistetavalt kaardil olevatest inimeste joonistatud piiridest ei sõltu, levik on äärmiselt ettearvamatu. Piki orgu levib signaal hästi, üle ahelike pigem mitte. Kõrgemal asuvad tugijaamad levivad kaugemale, madalamal asuvad mitte. Samuti levivad madalamad sagedused kaugemale kui kõrgemad ning isegi ilmastikunähtused, näiteks tugevad tõusvad või langevad õhuvoolud ja äikesepilved võivad oluliselt raadiosignaali levi mõjutada. Ning lõpuks on osad tugijaamad rohkem koormatud, st neis on rohkem aktiivseid telefone registreeritud, osad vähem koormatud -- ka see mõjutab telefoni poolset võrgu valikut.

Seega on vägagi võimalik, et telefon leiab Šveitsi operaatori signaali juba mitmeid (kümneid) kilomeetreid enne piiri Itaalias ja eelistab seda Itaalia operaatorile ülalmainitud põhjustel. Võib ka vastupidi juhtuda.

Kõik Eesti mobiilioperaatorid soovitavad jälgida, et sinu telefon ei satuks ootamatult mõnda Euroopa Liidu välisesse võrku, kus teenuse kasutamine võib olla oluliselt kallim. Praktikas on seda soovitust keeruline (et mitte öelda võimatu) lõpuni jälgida -- piirid ei ole ei joonlauaga tõmmatud ega taraga märgistatud ning kohalik elu nendega eriti ei arvesta. Seega on võimatu üheselt määratleda, millal ollakse piisavalt lähedal, et hakkata miskeid meetmeid tarvitusele võtma.

Üks soovitus operaatorite poolt on fikseerida käsitsi telefon kindlasse võrku -- jah, see võib aidata kuid sama küsimus -- selleks, et telefon ise Austria võrgust läheks Itaalia võrku piiri ületamisel tuleb automaatne võrguvahetus lubada. Küsimus on siin, millal seda sisse ja välja lülitada ja kas se peaks ikkagi olema kliendi kohustus

Teine soovitus on lülitada välja mobiilne andmeside või vähemalt andmeside rändlus. Jällegi hea soovitus kuid millal seda teha -- kuidas klient saab olla kindel, et nüüd on ta jõudnud piirkonda, kus on oht sattud miskisse EU välisesse võrku. Pealegi, nii Telia kui Elisa tunnistavad oma kodulehel, et 4G (ja ka 5G) puhul tegelikult võivad tekkida üksikud andmeside seansid ka siis kui mobiilne andmeisde on välja lülitatud. Põhjus on tehniline. Seega kindluse saamiseks tuleks telefoni seadetest ära keelata ka 4G ja 5G võrgu kasutamine.

Hea on teada ka seda (Telia klienditeenindus mulle kord tõi sellise võrdluse), et olukord Itaalia ja Šveitsi piiril on absoluutselt erinev olukorrast Eesti ja Vene piiril Narvas. Eesti ja Vene piirialadel tuleb roaming välja lülitada -- kas telefonist või operaatori juures (ise)teeninduses ning seejärel ühendub telefon vaid oma koduvõrku kuid Itaalia ja Šveitsi piirialadel ei saa roamingut välja lülitada kuna siis muutub telefon kasutuks -- seal pole koduvõrku vaid ainult roamingvõrgud.

Eesti mobiilioperaatoritel ei ole miskit takistust ega piirangut luua teenus, mis vaikimisi väldiks mobiilse andmeside kasutamise EU välistes riikides. Ehk selle asemel, et saata kliendile sõnum selle kohta, et klient alustas mobiilse andmeside kasutamist Šveitsis ja seetõttu lisati juba arvele suur summa, peaks esmalt kliendilt küsima, kas ta soovib Šveitsis (või Monacos või Andorras või mujal Euroopas EU välises riigis) mobiilset andmesidet kasutada või mitte ning lubama kasutuse alles siis kui klient nõustub tingimuste ja hindadega. Miskit tehnilist takistust sel viisil teenuse pakkumiseks ei ole, küsimus on puhtalt rahas ja tahtmises (otse öeldes -- operaatorite ahnuses). Äriühingutena on operaatoritel kindlasti õigus mistahes hinnakirju kehtestada ja probleem pole mitte niivõrd selles, et Šveitsis on mobiilsidel erinev hind kui Austrias vaid selles, kuidas seda hinnakirja kliendile kehtestatakse.

Seega -- võtke omalt poolt ettevaatusabinõud tarvitusele kuid kui sellest hoolimata satute keset Euroopat EU välisesse võrku, siis vaidlustage need tasud koheselt kasutades ülalpool toodud argumente ja nõudke, et operaatorid täiendaksid oma teenust ja küsiks enne kliendi luba kui andmeside kasutus EU välises riigis sisse lülitatakse.

Minu kogemus on see, et Telia on suurema või vähema diskussiooni tulemusena need "päevapiletid" arvelt maha korjanud. Üks eeldus nende tühstamises on see, et selles EU välises võrgus megabaitide kaupa internetti ei kasuta ja seeläbi saad sirge seljaga väita, et jälgisid kõiki operaatori soovitusi.